Oo jaa, jälle -18, kena hommik päikese paistega. Mina põristan, kuna harjumatult külm on ja kipub isegi toa sisemust jahutama. Hommikuks jälle +18 sooja sees. Olen harjunud nati soojemakraadiga. Kuna välitingimustes kipub külm ikka naha vahele pugema ja eks palju asju mis ootamatult mõjuvad. Ja muidugi ei ole kunagi halba ilma vaid ikka halb valik riietumisel.
Hobused on öösiti sees, hea kui soojendavad oma kehaga veel kitsekesi ka. Kuigi ega nad külma ei karda.
Koertega jooksmas külmakraadidega ei käi. On vahel minu käest küsitud, et miks eelistan linnukoeri kelgukoertele, lihtsalt lühikarvaliste linnukoertega selline teema, kui ilmad jahedamatele kraadidele pöörduvad muutuvad nemadki rohkem sooja lembelisemaks,  külma ilmaga eelistavad rohkem magamist. Muidugi linnukoerte aktiivsus ületab kelgukoerte aktiivsuse muidugi ikka treenimises on päris palju ärategemisetööd. Nii, et inimestena kui valime mingit tõugu, siis peab tegema eeltööd.
Kuid muidugi Ramsu puhul magamissoovi märgata pole. Kui meil Lara oli, tema magas oma pesas kogu aja, kui ainult korraks käis väljas oma hädaringe toimetamas kiirelt ja kähku tagasi oma pessa. Mulle meeldivad, kuid antud tõug kas siis Siberi haski või alaska malamuut pole minu maitse, muidugi on mu mees korduvalt maininud, et võtaks malamuudi, kuid olen raiunud vastu, et see pole meie maja koer. Kuna neid tõuge lahtiselt pidada ei saa, siis mu eelistus jääb selliste tõugude peale, kes on kasvatatavad koos inimesega ning hiljem ei oleks probleeme.
Tegin täna tellimuse kanasöödale, hobustesöödale ja koertele. Kõik ühest kohast. Mulle meeldib, et saan need kätte sobivast kokkulepitud kohast.
Ongi argisele hommikule kirjatükiga algus tehtud, vanem tütar toimetab juba õues loomadega, pannes neid ükshaaval tegevuse mõttes karjamaale, kus siis hommikusöök ette pandud.
Muidugi on ka salajasi unistusi, ootan oma uut autot eks näe, millal viimane eestisse jõuab. Kuid igal juhul see kuu on kindel.

-18 külmakraadi.

Mõnus, kui päris tali on kohal. Muidu unustamegi ära, mis on temperatuuri langus alla 0. Paljudel on esimene küsimus, kas auto käivitub. Siiani mul see probleem on puudunud, vähemalt ühes asjas pole mind auto alt vedanud. 
Kuidas me elanud oleme, ikka parimas usus ja lootuses, et midagi muutub või läheb paremaks. Kuid tegelikult on nii, et kui me ise ikka eest ei vea ja ei käivita ei toimu ka muutused.
Ahjaa sain teada, et Lorenzo vahetas kodu. Uurisin, et miks? Selgus, et poni oli hakanud ülemvõimu taotlema. Kas see on põhjus looma edasi müümiseks no mitte nii kindlalt, aga lihtsalt. Ja just sellise inimese kätte, kelle puhul jah ma eriti ei poolda. Kuid ainus mida saab teha on jääda kaudseks jälgijaks. 
Tänu Lorenzo kodu vahetusele uurides natuke ESHKS asju, sain teada, et üks hobune on ikka maha kandmata, kes ammu surnud. Ja hämmastav vanuski oleks praegusel ajal 27. Kuid jah saatus Maiul oli kurb, tol ajal pidasime ühte kahevärvilist noort poni täkku kes ei sallinud vanemaid märasid ja korduvalt ründas. Pidasime vahelduva eduga üksi ja lasime karja, et oleks seltsis. Ja harjuks karjas olema. Kuid jah kumba eelistada, kas vanemad märad eraldi või täkk üksinda eraldi. Sai nii ja naa hoitud, kuid ükskord juhtuski, et noor aastane või kahe aastane kes enam mäletab, tean lastel on need asjad paremini meeles. Jah olles aga hommikul juba 24 tunnisesse valvesse naasenud jäid tol hommikul hobuste välja laskmine laste hooleks. Ja kui nad olid seda teinud leidis ülesannet sooritav laps juba Maiu pikali maast. Kutsus kodused appi (tol korral oli kodus teine pool ja Olav ) ja enda neli last. Kuid siis otsustati helistada mulle, töö juures rääkisin mis olukord kodus valitseb ja pean korraks ära käima. Ja nii ma tegin, kuna olen õppinud veterinaariat, siis pidin tegema otsuse mis edasi saab. Koju saanud läksin hobust vaatama, siis vahetasin riided, üritasime kamba peale teha massazi kuid mis mulle kõige rohkem ei meeldinud oli hobuse lihaste kangus. Kange liigeste pool nagu oleks kuskilt mingi närv läbi lõigatud. Võtsin mõnedele vetidele kõne, osasid vette ei saanud kätte ja mõnel oli visiit pooleli. Üritasime veel mitu tundi hobust ülesse saada, kuid mis tulutu see tulutu. Keerasime siis hobuse teise külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna ühe abi osutaja sain küll kätte, aga selle inimese abi jäi kohale tulekuga juba hiljaks, sest hobune lahkus parimatele karjamaadele esmaspäeva hommikutundidel oli mu esimene visiit lamava hobuse juurde. Kust ma ei lahkunud enne... See oli õudne, praktiliselt istusin hobuse pea minu süles. Ja kui ta viimaseid hingetõmbeid tegi ... jah ei taha mäletada neid emotsioone mida mõtlesin... 
 Kuna üks laps kaugel koolis, siis ma sellepärast helistama, et midagi siia täpselt vanuseliselt kirja panna. Kuid teadu pärast ikka vigadest õpitakse. 
Noored kanad, kes meil viiekesi papagoi puuris elama pidid laksid nüüd taas jälle suuremate-vanemate kanade hulka tagasi.
Kuidas Ramsuga hetkel seisame, sest küla peale minek on täiega suur probleem ja lahtiselt hoovis teda pidada ei saa. Peame rohkem teda kinni hoidma. See töö on ära jäänud ühel perel, kes oleks pidanud piisavalt kontrollima, et koer kodus oleks. Kurb kui koersaatus on selline, et peab ühe probleemi pärast kodu vahetama. Ja siis kas saab hea kodu...? See on õnnemäng? Ja plaanida tema pärast oma elu ümber korraldama ka ei hakka. Ja ootame ikka sobivat kodu. 

Kas nüüd nutta, naerda või hoopis mingi hullema ja mõnusa lollusega hakkama saada. Ma ei suuda ära imestada poja tahtejõudu ning abivalmidust auto korda saamisel. Aitäh talle, ei olnudki paagi viga vaid paagis oleva bensu pumba juurde kuuluva filtri täielik ummistumine. Ja muidugi vahetas poeg siis vana bensupumba sootuks välja. Ja puhastas filtri ära.
Eile pidin siis juba väntama rattal 10 km. Kuna õhtul oli teine pool auto peale laadinud elektripliidi, siis ma oma kallist ,,väntorelit" ei raatsinud kitsastesse oludesse pakkima. Ja nii otsustasin loobuda autosoojusmugavusest hiliseõhtupimedajaheduse vastu. Ja ei ühtegi autot ei vastu ega möödumas. Tajusin, et vorm on kätte sõidetud ja koju jõudes ei enam nii hullult vesimärjana, kui kolm päeva tagasi. Jah nii see on, füüsiline organism hakkab kohe tööle, kui me muudame oma elus kasvõi ühe kraadi tegemistest. Ja nautida oma supervormi...
Kui muutume mugavateks, ei taga me endale piisavalt muutusi, saavutame tihti ülekaalu... 
Olen näinud inimesi, kes aduvad, et telku vaatamine on see ainus õige, aga mina olen leidnud endale parimaks, et tegutseda ja tegeleda vaheldusrikkalt, huvitavate inimeste keskel annab see ikka palju juurde. 
Üks asi veel, puutusin kokku kahel korral kahe erineva isiksusega, kes on mu vaenlased number 1 ja 2. Olin valmis kõige hullemateks, kuid tundus, et nood mehed, kellega pidin küll tööle ja keda jälle vastu kutsuma... Ei miskit, tundus, et nende inimeste mõtetes on ainult teatud probleemid, kellel pudel ja kellel raha. Ja kui seda saab, siis on valmis ükskõik mida tegema. 
Mulle meenub üks halenaljakas lugu kliendiga, kes arvas, kui lehvitab raha mu nina ees olen valmis kasvõi selle saamiseks roomama. Kuid nii see polnud. Kui mul on töökoht, siis ma eelistan elada ja kulgeda rahulikumat rada mööda. Teha siis kui on aega ja olen ise valmis.
Tänasin Olavit, kelleta on meie maja alati soe ja õhtuks toit valmis. Ja ka loomad kombes ja mul pole vaja õhtul palju pingutada, kuid tean, et teatud kohustused on siiski vajalikud. Muidu muutume laiskadeks. Suurt ma teleka taga ei istu, põhilise info ammutan internetist nii palju kui mu nuppudega telo lubab.

II veebruar juba, täna on selline rahvakalendripüha, kus naised peaksid hommikul vara mäele päikesetõusu tervitama minema ja kooke sööma ning punast värvi jooki jooma ei pea olema vein võib olla ka punane mahl jne., et siis naised oleksid aastaringi punapõsised ja tervisest pakatavad toimekad perenaised... 
Nojah kuidas kulges mul, magasin õndsalt sügavat und päris hommikuste tundideni. Oma pooltundi veeretasin pojaga auto teemal vestlust ja peas keerles ikka päris palju lahtiseid küsimusi. Kuid poja kogemustest ning leidsime koos ühise lahenduse, kuid jah kõige raskem saab olema minul, kes peab natuke kohanema uue olukorraga, sest auto omamise mugavus on ära söönud teatud aktiivsuse, kuid nüüd pean äratama talvistes tingimustes ülesse oma optimistliku poole ja sportliku vormi. 
Nojah siiani olen tegelenud aeroobse treeninguga, kuid nüüd igapäevaselt ette võtta teatud distants maad ja ratas parkida tuttava maja juurde ja juba edasi hääletades. Ei oska antud lugu enam kommenteerida, ega halamine midagi juurde anna, lähtun oma vormist mis muud, aga see aasta jäävad mul võistlustel osalemised ära. 
Kui saaks laenata kellegilt mõneks ajaks autot, kuni mu uus auto kohale jõuab... Sõbrannalt seekord seda võimalust pole, kuna tema auto ainus peres sõidu kõlbulik ja teine pool sellega siis liiklemas.
Mõtetesse on pugenud leida Ramsule parem hoiukodu, kuna juba meil on olnud kolm korda kahe isase vahel kokkupõrked. Just kohtade pärast ja asi on naljast väga kaugel. Viimased lahingud on toimunud kui mind ennast kodus pole. Jube, siiani kummitab mind nähtus, milline nägi välja vana-vanaema käsi, kes läks lahutama purelevaid koeri pimedas kojas (küll aastate tagune lugu). Ojaa, olen keelanud oma lähedastel koertele külje pealt lähenemast. Pigem haarama taha poole kaugele ulatuvatest kehaosadest (jalgadest või sabast) ja ära tirima ning kasutama ikka füüsilist karistust. Mina kasutan Nordiku puhul selja peale keeramist, see muudab ta rahulikumaks ja inimesele alluvamaks. 
Ramsu puhul on tegu veel ebakindla koeraga, kes inimesele näitab oma metsikut poolt, mis tegelikult on natuke ettevaatlikuks tegev. Kogesin täna jälle söögi etteandmisel, ma lasin mõned päevad  vabalt sööma, nõudmata talt mingeid käskluste täitmist ja kohe oli tagasilöök märgatav. Ja täna lõriseti ja näidati hambaid. Ehmatasin ja imestasin, et mis toimub ja kui peaks veel selline asi korduma, pean siiski kaaluma, kas mitte ei ole parim koerale magama panek. Sellise koera parandamine ja ümberkasvatamine nõuab juba 100% teistmoodi asjale lähenemist. Sel juhul ei tohiks olla mul  teisi koeri, kuid ma oma teistest koertest ei soovi mingi hinna eest loobuda. Nad on mulle südamesse kasvanud, kuid hetkel tunnen piiratud  tööl käimise tõttu koeraga tegelemise osas. 

Mõelda vaid ja täna esimene veebruar. Kui eilse seisuga riigi poolt allkirjastati ära RB tuleku otsus. Kurvaks teeb, meie kandis karjäär süvenemine-laienemine ja teise karjääri tekkimise oht. Metsade maha võtmine... 
Ma ei tea, kas tõesti on raha ja materjalism mis tiivustab ärilistel mõtetel maa ja metsadega nii mõtlematult ringi käima. Olles kuulnud ainult ohkeid, sest riigi poolset abi ei ole kuskilt tulemas.
Mu hinges tuhiseb üks sõnum, pean edasi liikuma. Kuid hetkel üks takistus vaja jälle ületada. Ma ei saa aru, juba viis aastat järjepanu ikka jaanuari lõpp või veebruari algus jamamas mul auto. Eelmine nädal just mõtlesin, et kas saan selle aasta nii, et auto ei jamaks. Ja eelmise nädala laupäeval massin ka selle korraldas. Ja ikka paraja mõtlemise. Ühtepidi tänasin mõttes auto probleemi, sest kuna ühed kliendid, kes ratsamatkale pidid tulema jäid hiljaks ja seega pidid leppima platsil ratsutamisega. Ja ma sain rahulikult tööle keskenduda. 
Ja muidugi kõige kurvemaks hetkeks on see, et Testemona lahkub see nädal meie hobuste keskelt ja läheb oma perenaise juurde tagasi. 
Muidugi hinges on kurbus, kuid tema järglane jääb meile meenutama, Anete suurepäraseid võistlustulemusi. Aitäh Testu ja aitäh Merike-Gerda, et andsite mu tütrele võimaluse proovida suurepäraste omadustega trakeeni märaga spordis. Kuid tean, mis suund meil on.
Kuidas kulgeb Ramsuga (koeral on uus nimi, kuid siin blogis jätkan selle nimega). Hetkel pole proovinud täieliku vabaduse andmisega, hetkel kontrollitud tegevus. Ignoreerin jätkuvalt koeraga suhtlemist, ta ei väljenda hetkel soovi inimest aktsepteerida 100%. Kuid mõtisklen igapäevaselt, kuidas pidurdada koera hulkumist, kas tõesti pean hankima elektroonilise piirde või mitte. Teades-tundes nende linnukoerte füüsili ja hingelisi seisuseid, siis ma ei poolda elektrilist vahendit koolitajana. 
Teine teema, mis mind isaste koerte puhul väga häirib on nende ohjeldamatu sirtsutamine eriti elupuudele ja okaspuudele. Ja seega pean täna hankima prooviks spray, et koerte-kasside pissimise peletamiseks.

Alustasin hommikut kohvi ja aialindude toidulaua tegemiste jälgimisega. Mõtlesin, et nii kahju, et õiget talve pole ja igatsus põhjapoolse kliima järgi tundub kasvamas. Ja samas kirun, et miks ma hoopis reisi kuhugile lapimaale ei võtnud oleks saanud oma suusatamise isugi täis suusatada. Ja nüüd juba mitmeid aastaid nagunii vähe saanud suuski alla.
Mitu aastat selliselt olnud, kus vaevalt oma kilometraaži juba pea alla saamas, kui jokk ja võistlused jälle edasi lükatud.
Elu tiirleb nüüd ühe koera ümber, kuid kõik käib koolituse arengu mõttes. Nojah eile sain siis uue teema osaliseks. Mõtlesin lasen preemiaks natuke vabadust maitsma, et näha kuidas meie koolitus mõjub. Kuid jah, tutkit kogu meie töö jooksis liiva ehk siis koer näitas seekord veel ühte temas peituvat probleemi, egas miskit. Mõnda aega on meie käitumine ignoreerimine ja silmsideme vältimine. Ei mingeid positiivseid suhtlemisi ega võimaluste andmisi.
Suhtlen ja tegelen ainult enda omadega. Jagasin täna Ramsu ees head paremat käest nelja koera vahel. Üle eile toimus kahe isase koera vahel tõeline kaklus ja just toidu pärast nii, et kaelarihm puruks näriti. Kuna ta tuli meile viimasena, siis ma annan talle ka viimasena söögi ette. Ja panen kannatlikult istuma, enne kui kausist süüa luban näitan, et mina olen juht ja mul on söögile eesõigus. Muidugi kergelt urisedes väljendab minu hoiakute suhtes arvamust, kuid ma ei lase kõigutada. Eelistan koertega suheldes väärikat karjajuhi rolli. Kui lõriseb siis ütlen ,,fu" ja ei luba koheselt sööma asuda. Karjajuhina peab jääma mul siiski see õigus, et koer ei tohi kedagi puutuda ja veel vähem lõriseda, kui võtan talt kausi eest.
Kuna mu vet, kes pidi opi kastreerimiseks tegema, haigestus ja nii lükkus opp edasi. Loodan, et mingil määral seda pubeka ülbust maha tõmbab. Mu üks koer ei salli teda veel siiani, selleks on Ramsu enda lihane ema, kes hoiab distantsi ning karvad turris kerge urinaga oma hoiakutest teavitades eriti Ramsu liiga lähedale oma uudishimuga juhtub.
Natuke väsitav ennast jagada probleemse koera ja töö vahel ikka liiast juba. Kogu aeg valva ja jälgi, kui juba oli see aeg, kus nautisime olemasolevate koerte koostöövilju ja käimisi, siis parandada mõne koera probleem käitumist natuke väsitav.

Hommik algas tavapärase kohviringiga, õues kahvatu õrn päike, kuid mõnus miinuskraadides karge talvine. Meie kolmik viirubatsaanid ründasid kohe nümfide puuri, et sealt oma hommik eine pugutäitmiseks ammutada. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nümfi paar puuri katusel sisserändajate einestamist pealt vaatasid. Kord ühele poole oma peakest kallutades ja teisele poole.
Pea nädal ja natuke üle on saanud Ramsu meil olekust. Panin juba soovi kuulutuse, on olnud huvilisi. Kuid jään teatud asjades kindlaks seekord. Üks soovis jälle oma isale, mul ei ole  usku enam, et üksik inimene aktiivse koeraga hakkama saab. Ja muidugi tütre jutust kumas siiski läbi teatud kogenematust linnukoerte osas. Ja see ei anna kindlustunnet, et koer saaks hea kodu.
Eelistatud on siiski juba pereinimesed ja teatud kogemused linnukoera võtmisel. Ja muidugi üks pere oma jutuga
Ramsu enam ei ulu ega haugu üleliia. Meie kannatlikkus on viinud sihile. Koer naudib, et temaga tegeldakse, mina käin jooksmas ja lapsed käivad. Aktiivsed koerad hoiavad vormis meid. Eile metsaringi järel tänasin Ramsut hea partneriks olemas olu eest. Nüüd juba naudib massaaži ja ei enam näksamisi. Mängulisemaks on muutunud, koer on tulnud välja stressist. Tunneme sellest rõõmu. Esimesed hommikud olid ikka jubedad kui koer haukus ja ulgus. Hea meel, et oleme suutnud koera välja tuua.
 

Kaunis teine päev, õrn päiksekuma hommikut saatmas.
Olles siis ennast ka kurssi viinud uue-tulevase kaevanduse maaala kaardiga. Päris suurele maa alale kavandatud. Suhtlesin selle talu peremehega, kellele esimesena saadeti teade. Tundub, et lootusetu teema. Ja ma ei teadnud, et kaevandus on vahepeal jälle omanikku vahetanud. Asi selle võrra tiba raskem asjade ajamisel.
Ma ise ei viitsi rabeleda, lasen nendel kellel aega rohkem. Ma nagunii rohkem rakkes.
Koeral Ramsu saab siis täna juba meil oleku aega nädala jagu. Mis ma oskan rääkida. Koer on rahulikumaks jäänud, tegeleme hommikuti kõige aktiivsemalt. Huvitav on see, koer ei haugu ja ei niuksu, kui mina lahkun tööle. Kuna teised koerad kobivad kõik oma asemetele magama. Nordik on lahe kehastus, igakord kui tööle lähen ilmub viimane vaatab unise näoga ja keerab otsa ringi, et ah sul vist omad tegemised. Lähen magama tagasi. Ja nii iga päev. Muidugi kontrollivad ka teised koerad mu kodust lahkumist.
Laupäeval, kui tegin enda koertele massaaži, tuli Ramsu ise, lükkas külje ette. Tegin siis talle, seekord ei enam mingit hirmu pilke üle õla, pigem naudingust õhkuv koerahing. Ja kui ma lõpetasin sooviti aga lisa. Nädala ajaga koer on rahulikumaks, koeralikumaks jne. Tüdrukud käisid koertega jooksmas, kuna Anete soovis väga katsetada Ramsu oskuseid jooksus.
Paljud on öelnud, et miks ma koera endale ei jäta. Ma tõesti ei soovi kahe isase pidamist, aga ma ei lükka koera ka eemale, et peaksin teda esemena. Tegelen, kuid oht koera poolt on  kiindumine.
Olen ise linnukoera fänn ja olles seega mitu probleemset koera ümber kasvatanud. Ja ei taha nendest koertest mingi hinna eest loobuda. Võtame Sassu, kes sõi praktiliselt ühe kuu jooksul 26 kana-kukke. Muidugi oli neid inimesi, kes veendunult ütlesid, et koer jääb murdma. Võtame Lara, kes oli halva peremehe poolt saanud tunda väärkohtlemist, kes ei julgenud pikka aega söögikausi juurde muidu tulla kui roomates. Enamus suvest elas ta meil aia taga, kuid ta ei jooksnud kuhugile. Kui ilmad kehvad, leidsin teda täku juures magamas. Muidugi Lara aitas kah ikka kanade arvu vähendamisele, kuid see ei pannud meil temast loobuma, kuigi vahepeal jah allaandmise mõtteid oli. Eriti, kui koer kartis kõige rohkem inimesi ja mina mõtlesin, kuidas ta talve küll üle elab, kui ta kardab inimest. Kuid siis tuli murrang, kui võtsime teda igale poole kaasa. Uurides erinevate jahimeeste kasvatus-koolitus taktikaid ning saanud juhiseid kuidas probleem koeraga ringi käia. Ja kui kõik raskused ületatud ja koera saanud veel tuppa, algas meil uus ajajärk. Soov hakata koertega veel rohkem midagi huvitavat tegema. Ja nii saigi Lara osavõtul päälinnas käidud koerus klubi korraldatud orienteerumisel osalemas.
Võtame jälle Nordiku, kelle suhtes peremees andis kaasa olulise info, mis vajavad koeras muutmist. Ja saime ka nendest jagu. Nordik oli ka üks kes murdis meil jälle kanu ja mitte ka vähe. Kuid nüüd võime jällegi rahus hingata, on see etapp meil seljataga. Ka isegi põõsas peituvad linnud ei paku enam huvi. Ja muidugi tuli Nordik Lara asemel, kes meil ootamatult ühel hommikul enam ei väljendanud eluvaimu, lebades oma vereloigus. Ja see on tänini nii hinges, kõige raskem ja valusam kaotus, kui kõik tundub sujuvat ja siis kaotad midagi olulist mis on toonud ellu palju muutusi.
Kuid jah kõik inimesed ei võta koera indiviiditi pigem mingi esemena. Ja seetõttu peabki kontrollima kellele koera loovutame, kas siis kutsikana või suure koerana. Ja olen võtnud seisukoha, et niisama kergelt Ramsut uude koju ei anna, kui olen kindel, et koer saab kindla kodu.  Ma ei taha kuulda hiljem, et koera on halvasti koheldud.

Millest alustada...
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega  selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled. 
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.

Täitsa uskumatu jaanuar, kui talvekuu, praktiliselt lumeolud puuduvad.
Kuidas koeraga, tundub, et teiste koerte eeskuju on nakkav, ööd mööduvad rahulikult. Kuid hommikuti on meil see teema, kui keegi kodunt lahkub tahab vägisi kaasa minna.
Esimene hommik meil ka seda juhtus, et poeg, kes pidi tööle minema, ei saanudki kaugele minna, kui juba koer edumaana pikalt ees kappas. Ühe korra ringi keerates koju jõudes koos koeraga, sain koera kätte, proovisin panna rahunemis asendisse, kuid jah ise olles tubases riietuses, näksati kuid mitte valusalt. Ehmatas veidi ja pääses seetõttu vabadusse ja seekord ikka jõudis pojale järgi,
Püüan tagasi minna oma linnukoerte kasvatuse juurde. Kui Pipi oli üle aasta, siis mingi periood nägime vaeva, et meil igat masti tegevustega kaasa ei tuleks. Kui me ta kinni panime, hakkas ikka tõeline kisa. Meenutades ühte koma teist, meenub kohe see, kui oli vaja talvisel ajal tuua teisest külast heinamaalt heinarulle hobustele. Jätsin koera koju, olles juba ühe heinarulli lahti saanud, kui koer oli heinamaal. Mulle see ei meeldinud, et koer nii omapäi ja omatahtmist saab. Pärast selgus, et abikaasal hakkas koerast hale, kes siis arvas, et ega ta enam kaasa mulle ei tule. Kõige hullem kasvuperiood on linnukatel 1-2 aastaseks saamise juures.
Ma pole küll uurinud, kas setteri omanikud on selliseid ealisi iseärasusi pidanud kogema.
JooksusõbraksRamses on super koer, rihmas käib hästi võrreldes Nordikuga (kuna Nordikuga saab käia koertekrossidel jooksmas, siis me peame seda loomulikuks, et natuke tirib). Kõige toredam lugu mis meil nüüd juhtus oli see, kuidas Nordik Ramsesega aset jagas. Lihtsalt vedas oma pesast välja ja nii leidsin kolmapäeva hommikul koos nad magamast. Lohutan kõiki, et sellise probleemi lahendamist üksi ei lahenda. Oleme jälle terve perega rakendamas koera suhtes parimat, hetkel anname selle võimaluse, et paraneks teadmine, et inimene on lahe, kellega koos on veel vahvam tegutseda. Ja muidugi eile õhtul olevat Ramses juba puupulga suhu võtnud ning pakkunud seda viskamiseks. Natuke võiks mängulisem olla, siis saaks lahendada lindude tagaajamise probleemi, aga ootame ära mis saab pärast kastreerimis opi. Hetkel ikka tegu noore puberteedieas isasega.
Nordik ajas ka meil linde taga, millega kaasnes ohjeldamatu haukumine, kuid pärast kastreerimist kadus see ja asemele tuli pulkade vedu ja otsimismaania. Ja olemegi sellega väga rahul, et koer muutus pärast operatsiooni hoopis teisemaks. Kuigi tütar natuke nurises, et näe, et tema koer on muutunud. Kui Keila Koerasõprade klubi korraldatud koertekrossil pidi tagasi hoidma, et mitte Nordil lasta lendavaid taldrikuid püüdma minna. Oleme pere keskel mõelnud, et kui lahti lasta, kui palju ta taldrikuid meile tooks ja kui palju ta jagaks võõrastega?

Elu teeb keerdkäike, samas kui uskuda, et kõik on hästi, siis mõni inimene võib teha midagi ootamatut. Samas teadmine, et edaspidi ei saa usaldada inimesi kergekäeliselt. Kui kellegil on kutsikad või muid loomi müügis või hoopis ära anda. Tuleb ikka lähtuda, et teha tausta kontroll. Mul pole probleemi, igas ilmakaares keegi tuttav, kust ammutada infot.
Nojah teemaks siis meilt võetud linnukoera miksi kutsikas. Ooo jaa kui kurjaks sain, kui leidsin kuulutuse, kus otsiti koerale uut kodu. Jäin piisavalt viisakaks ja võtsin siis omanikuga ühendust. Jaa lugejad, viimati suhtlesin tolle taaduga oktoobris koera suhtes. Kuidagi rääkimine oli ebalev jne. jne. jne.... Midagi selgemat vastust ei saanud. Ja nüüd uuel aastal siis jah, juba kolmandas kodus (hoikodu nime all). Pärast mingite probleemide korral pidi koer veel vahetama elukohta ja juba korterisse... Huvitav oleks tahtnud näha hüper aktiivse koera elu korteris.
Täna olen pere keskel arutanud, et esimene asi on, kastreerimine. Ja millised iseloomuprobleemid veel häirivaks teemaks on.
Kuna toomise järel oli ta väga stressis, mille tõttu said ka teised koerad stressi. Kõigil koertel olid turjakarvad püsti hoovis liikudes. Muidugi tema aktiivsus oli ikka eriline, kõige rohkem ajas ta linde taga. Kanu me täna ei riskinud välja lasta.
Ütlen ausalt mulle isased koerad ei meeldi, eriti kui neid on veel mitu. Eelistan siiski ühte enamuses emaseid koeri pidada.
Ramsesele plaanime ka teise nime panna ja muidugi kiibistatult ja lepinguga uude kodu saata. Enam ma poolikuid asju ei taha.

Juba 15 jaanuar, võib öelda, et pool kuud läbi. Ja ma pole siia saanud ühtegi rida kirjutada, kuigi võimalusi ja ainet oleks küll ja küll. 
Loomadega on okei, v.a. toajänku Tutt-Sabaga, kellel kasvaja väga aktiivseks muutunud. Olen uurinud siit ja sealt, tegu eaka toaküülikuga, kas opereerida või mitte, kuid tegu pahaloomulise kasvaja laadsega. Uhh vastik mõelda. Ja opereerida on suur risk, kuna küülikutel
Kindlasti on tekkinud teil küsimusi, kuidas mul papagoi pojaga lood. Kurvastusega nendin, et ema ühel hetkel loobus hoolitsemast ja leidsin poja surnuna. Ja ma ei suutnud kuidagi asjast üle olla ja seda ka sõnadesse panna. Lootus oli, et äkitselt seekord õnnestub, kuid jah ka haudumine toimis mõned päevad siis ka loobuti. Pean mõnede viirude kasvatajate käest tõdesid uurima. Kõigiks asjadeks ju pole kohe teadmisi antud ja ikka kust ammutada, kui kogenud praktiseerijate käest.
Sattusin nägema ühte koera kuulutust fb lehelt ning esimene asi, tundus mulle kuidagi tuttav koer pildil. Võtsin kohe ühendust, kellele teadsin koera kuuluvat kunagi. Kuid sain kurva teate osaliseks. Muidugi koeral hetkel asenduskodu, kus siis otsiti aktiivselt uut peret, kus ta saaks koerale väärilist elu elada. Tegemist siis Pipi ja Nordiku ühise lapsega, mis pea 1,5 aastat tagasi meilt viidud. Andsin sümboolse tasu eest (5.-) neli kutsikat ära. Kuid jah kui koera suhtes mingeid muid huvisid pole ja ketti otsa pannakse, pole see linnukoera koht. Linnukoer on inimesekoer, mitte eemale hoidmiseks. Paha on teemasse süüvida, kuid mis teha. Õnneks leidus inimene, kes kohe appi tõttas ja koera enda poole tõi. Kuid jah homme linna asja, siis toon koera ära enda poole. Mis edasi, eks näe. Praegu lugu lahtine.
 

Uue aasta viies päev käes.
-14 kirdetuul selline temperatuur oli meil täna hommikul kell 9.00. Üks inimene soovis ratsamatka, kuid keeldusin sellest täna. Kuna töökeskkonnas puutun igapäevaselt tuuletõmbega kokku, siis külmetada mitmel rindel ei sooviks. Teades oma füüsilisi iseärasusi, siis pärast tunni ajast matka pean ma vähemalt mõne tunni soojas saama olla. Kuna probleem jälle kaevus pumbaga, milles õhupadi jälle vajab uuendamist... miks need küll purunevad talvisel ajal?
Ratsamatk sellise temperatuuri juures jah, peab olema läbi mõeldud. Kuna tean, et juba 20 min pärast hakkavad varbad külmetama, kuna tegu on ikka metall jalustega ja tihti inimese ettevalmistus jahedamate temperatuuride juures 0.
Täna mu õe sünnipäev, kuid jah kahjuks töö tõttu ei pääse ma kuhugile. See nädal on mulle tulnud kaks töökoha pakkumist, millest olen loobunud. Kuid hetkel ühe kooliga tööleping, see on erialane. Mul ei ole midagi kaotada.
Olen proovinud mitmeid erinevaid ametikohti, et teada saada mida ma tegelikult soovin.
Tahan mõne kuu puhata eemale minna kõigest igapäeva töö tegemistest. Tegeleda kodus oma elu ja tegemiste arendamisega. Kodus jah mul veel teine töö mis ootab edasi arendamist, noored hobused koolitamist. Kuna vanust juba pea nendel loomadel neli aastat, kellel kolm. Piisav vanus, et neid edasi koolitada. Oleme teinud seda ka siiani, kuid vaikselt. Põhitöö on olnud käe kõrval või lihtsalt sadulat selga pannud, kuid selga ei ole veel jõudnud. Vaja on teha veel korde treeninguid.
Enne tahan loomaga kindla usalduse saavutada psühholoogiliselt. Ma ei poolda kiiret tööd, eelistan hobusega ja tema isiksusega tööd teha. ,,Ehitada" side loomaga nii, et mul endalgi oleks hea ratsutada. Minu jaoks peab olema hobune turvaline, mitte mingi masin vaid saavutama pikema koostööga inimesega turvalise sideme.  
Ja muidugi alustada lõpuks oma ratsaklubi moodustamisega, mida olen viimased kaks aastat mõelnud ja kaalunud. Arutlenud teiste samas valdkonnas pädevate inimestega.
Hetkel soov ainult edasi liikuda.

 

Õnneks oli mul aasta lõpp töö juurest vaba. Ja nii tähistasin aasta lõppus päris aktiivselt, küll koerte ja hobustega. Sai tehtud aasta lõpu ratsamatk kui ka rabamatka Marimetsa rabasse pimedas. Nii vahva ei mingit eksimist, kuna liiklemine toimus laudteel. Ainus kurb nüanss oli see, et rajast on ainult üks lõik kuni tornini ja sama tuldud teed peab ka tagasi tulema. Siis tabas mind paanika, kuna arvasin, et kaotasin hea lambi ära, pärast selgus, et autost ma kaasa ei võtnudki. Ja pärast mitme tunnist seiklust rabas. Olime ikka parajalt märjad ja siis edasi liikusime ema juurde, kes elab Niibi raba servas. Võtsime tema ja õe poja seltskonnas uue aasta vastu. Koju jõudsime uue aasta varasel tunnil 02.33. Käisime soovimas loomadelegi uue aasta soove ning kobisime ära vooditesse, kus siis teadupärast noh jah sügav kosutav seiklustest pakatavad unenägudesse sukeldusime.
Ega meil uue aasta 01.01.2017 aasta hommik kehvem polnud, seda et vähe magada saime. Pool päeva tegutsesime toas, muidugi vanem tütar toimetas loomad linnud õues, mina aga jälle tubaseid loomi. Selgus üllatustõde, et meie viirumamma Piku on saanud hakkama haudumisega. Ja ühe poja häälitsemine mesiniku mütsi all andis märku uue ilmakodaniku koorumisest. Oii millise häppi osaliseks me ikka saime. Ega linnud ise ka kehvemad oma emotsioonide väljendamisega polnud. Roheline viirupapa käis kõikidele kuulutamas, et tema ja ta naisel on ühine laps koorunud. Uurisin neti vahendusel, kuidas ma pean hooldama linnuemmet, et laps kasvaks ja saaks liigile omast toitu. Kuna emme haudub veel nelja muna. Eks näe ja loodame, lahe oleks, kui esimene pesakond näeks tõesti ilmavalgust ja kasvaksid suurteks lindudeks.
Me tõesti ei pööranud sellele tõigale tähelepanu, kunba eelmiste lindudega on meil juhtunud sellist asja, et millegi pärast mune pesast välja loopinud ja haudmisest mitte midagi välja tulnud. Siis lasime emaslinnul ise valikuid teha. Tundub, et selline valik on parim. Pesakohaks on siis mesinikukinnas, mu abikaasa tegeleb mesilastega, õnneks talvine aeg ja tal hetkel neid asju vaja pole. Piku saab rahus oma lastele kinkida turvalise pesitsemise koha. Lahe uus aasta üllatus, loodan, et lindudega läheb hästi.
Tegime jälle ratsamatka, aga seekord siis videviku tundidel. Ümbruskonnas nii 3-9 km raadiuses käis tõeline uue aasta paugutamine. Hobused ikka ehmatasid mitmeid kordi. Hea on pimedas märkamatult liikuda ja märgata uue aasta järgset olemist majades. Kas peetakse hämaratundi või hoopis on tegusateks taluinimesed.
HEAD UUT AASTAT blogi lugejad. Alustasin tänasega uuel aastal väga tegusalt.

Ja ongi aasta eelviimane päev. Väljas ilmaks lumetu, hall ilm. Kanad on õues, koeri pean mõned päevad kinni hoidma. Naabrimees tahab oma kanade ,,röövli" kinni püüda. Ja metsa minekus peame arvestama teise teekonnaga.
Kui lund siiani saanud ainult nuusutamiseks ning talvemõnude nautmisest ainult pilte näha. Ja hinges unistused, et tahaks põhja kolida (seal lumi maas).
Kui vaadata koduseid loomi ja nende tegemisi, siis neil savi kas lumi on või mitte. Hobustele oleks küll vaja lund, sest kui nii edasi veel porine aeg kestab, pean võtma kasutusele metsakarjamaad, kus pinnaseks sammal ja pikemas perspektiivis süüakse viimane ajaviiteks  ära.
Huvitavaks juba see, et Kuremaal varastati silorulle. Ja jagati ning otsitakse kes võisid tegevust pealt näha, kui peale laaditi. Ja muidugi hoiatus, et silm peal ka kellel söödad põldude servas on. Käisin minagi eile kontrollimas oma söödarullide arvu. Mul õnneks alles, muidugi küll metsade keskel, aga mine sa võta kinni. Meie kandis veel Farmeri söödavarud põldude servas. On ka inimesi, kes ei tee vahet, kas tegu on põhurullide või heinarullidega.
Oh jah, muidugi varguseid pannakse enam toime, kui õues pori ja muda. Ja ööd pimedad kui kotis.

Järgime aasta ju punasetulekuke aasta. Meie Petka peab valvet ja naudib kasuisa rolli.

Merisiga Valgekesele saab näidata, mis õues toimub, kuid tema emotsioonid jäävad tagasihoidlikuks. Pigem sules oleks inimese lähedusse jääb turvaliseks ning sinna õue ei tõmba ükski närv.

Olgugi, et mul selja taga 6 päevane töönädal ei kahandanud see võimalust osalemaks 24.12 toimuval pere jõulupeol.
Pärast tööd sauna, kus teatud meditatsiooni ning rituaalsed tegevused suunanud oma keha olemuse parendamisele. Oo jaa, pärast sauna päris hea tunne ja peolauast ühte teist smeken guud tehtud kahe pere jõuluroogade katsetusi proovitud. Ehmatus mulle, kui pidin minema jõuluvana kotis peituvate kingituste järele. Esinesin mitmete jõululauludega ja süntekal saatis meheõde, kel muusikaõpetaja kutse ja muidugi töökoht koolis algklasside muusikaõpetajana.
Öösel peale ühte koju jõudes jagasin ühte koma teist head paremat lemmikutele v.a. närilistele. Vabandasin ette taha, piinlikust tundes, et nemad üldse ära unustasin. Ja värske kapsa poest ostmata unustasin, kuid täna ma sellepärast teekonda poodi ette ei võtnud.
Eilne päev kulges nii, et palju sain jõulu tervitusi koos soojade soovidega ja üldse on see nädal olnud imede nädal. Kohtunud selliste inimestega, kelle teekond mitme mere ja maa taha viinud on. Kohtumine imeliselt soe ja armas olnud. Tegemist siis ühe noore inimesega, kes meil aastaid ratsutamas käinud ja nüüdseks siis elupaik Austraalia. Kuid fb kõik võimas vahendab üksteise tegemisi nii et me ei jää kellegi elust osa saamata.
Muidugi meie talu fännid, kes jätkuvalt lemmikutele ehk koertele kõike head ja paremat saadeti, siis selle öösel ära jagasin. Imetlesin Sassut, kes magas nii sügavalt, kui teda kostitasin mõnusa rasvase suutäiega. Soovisib Sassule eraldi oma jõulusoovi. Kuid kõige imelisem kingitus oli mul, kuus tennisepalli, korraldasin koertega viskamise mängu, korda mööda Pipi ja Sassuga. Pipi on üllatuskoer, kes on ära õppinud, et nii lahe on mängida palliga ja tuua seda peremehele. Ja leiutada koertele igat masti vigureid, et viimast veel kätte saada.
Tänane päev kulges mul loomade lindude toimetamisega. Sain teada, et kanade teravili otsakorral ja pean lähimal ajal juurde hankima, eks suuremas koguses. Tundub, et 50 kg jääb siiski meie sulelistele väheks. Peab seda olema rohkem. Pean täna veel suhtlema vilja müüjaga. See kelle käest ma viimati ostsin jättis mulle ebakindla müüja mulje. Eelistan siiski, et mul edaspidi kohe saada oleks.
Tänane päev on olnud üks ütlemata lahe päev, sain puhata ja kirjutada oma artikkel valmis...
Yess...

 

Ja ongi jõululaupäev käes, täiesti uskumatu. Kuhu kaob aeg. Telliti artikkel ja pean 1 jaanuariks valmis saama. Teen seda... millest kirjutan ütlen kui artikkel valmis.
Tänane hommik algas tuule ja vihmaga, nojah alates, kui silmad lahti tegin.
Pole aega saanud uurida interneti vahendusel, kui kaugel või hull on linnugripiga. Mõtisklen miks on nii palju neid loom-linnu nakkuslikke haiguspuhanguid aastate lõikes tihenenud?
Kas tehakse tahtlikult või hoopis on kliima muutus tagamaaks või liiga tihe loomade asustus või hoopis muutunud riigikord veterinaarsete taudipuhangute korral. Meenub mulle nõuka ajast, kuidas loodi igasse võimalikku kohta (maakonna piiridele, farmi sissepääsudele jne., koolidesse, kauplustesse jne.) desomatid ja range kontroll liikumisel. Mäletan oma vanaisaga kaasas käies, kuidas kontrolliti sõidueesmärke ja sihtkohta liikumise suunda.
Miks nüüd ei toimi sellised asjad, lihtsalt riigikord ja huvitatus madal seisus. Keegi võiks ju ikka huvi tunda ning kindlaid sihte hoida, kuid jah aktuaalseks sai pagulasteema, mille tõttu tean. Kus jälle vassitakse ühe kuulsa maja renoveerimisel, kunagi nõuka ajal tuntuks saanud Kuusiku katsemajandi nimetuse all. Kus toimusid mitmete uute kultuuride aretamised ja muidugi ilmajaama teenuseid pakkuv tugijaam Rapla maakonnas (nõuka ajal oli Rapla rajoon).
Olgugi, et hoone ise on siiski osalt meenutav mõisahoone... Kuid jah kumb siis sellest tuleb kas hooldekeskus (kuigi uus Rapla hooldekeskus pidi teatavasti valla otsuse järgi Alu teele Haigla kinnistule). Ja muidugi on see otsus kindlalt kinnitatud. ... või pagulaskeskus..? mõelge mis meil saladuskatte all toimub?
 

Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.
 

Mu väiksed pätid viirud on vallutusretkega jõudnud nümfide puuri. Ja kuidas nad neid lubjakive puuri seina küljest. Nümfkakaduud võtavad asja väga rahulikult ja muidugi üllatunud nägudega. Jälgides igat nende liigutust. Muidugi teine hea liigutus on see, kui nümfid kutsuvad viirusid lennukruiisile. Kõige pealt istutakse puuri katusel ja lehvitatakse tiibu ning tehakse kükkisteid mis väljendavad lendu tõusmist. Ja lõpuks tiheda sellise kükitamise tagajärjel ka lendu tõusnud. Tõuseb toas ikka tõeline lennumaraton, mis võrdub juba lindude hommikvõimlemisega. Kuid see kestab lühiajaliselt ja varsti istuvad kõik sulelised tavapärasel mugaval kohal.
Katsetasin täna kehtestavat keha keelt koerte peal. Käisin hobuseid vaatamas ning vaatasin koju toodud silorullid üle. Koertele mainisin, et nemad karjamaale kaasa ei tule ja nii see ka jäi. Muidugi Nordik kibeles ikka, kuid kontrollis kaudselt küüni tagant siiski piiludes. Sügasin ja patsutasin, Hertale tegin massaaži nina peale (selline massaaž tekitab hobuses unisuse, lõpuks paneb veel silmad ka kinni).
Vaatasin hobuste kabjad ja muud kehaosad üle. Peab kontrollima ju, vaatasin Testu teki olukorra ning katsusin ka teki alust, kuidas soojaga on. Siiani on tekk okei. Eelmise tekiga selline teema, juba vooder esimestel päevadel rebenes, mida oli vaja õmmelda. Muidugi võib vahel mõni firma toode ei olegi nii kvaliteetne. Jutt oli kena kui toda tekki soetasin, kuid praegune tekk oli hinna ja kvaliteedi suhtes mulle sobiv. Siiani on see tekk täiesti ok.
Hobused üle vaadanud ning nendega suhelnud.
Võtsin metsamineku koertega ette, aga tekitasin olukorra, kus mina siiski juhirollis.
Nojah Sass ja Sofi erutusid ja olid nii valmis metsa minekuks, et nende haukumine ületas igasugused detsibellid. Ja selle tõttu ärkasid ka teised pereliikmed. Üritasin mis ma üritasin, haukumist ma vähendada ei suutnud. Tegin nendele väikse jänesehaagid, oo jaa. Nii kui koerad mu silmist kadusid jooksin kähku teises suunas ja varsti tormas mu neljaliikmeline karvaste armee must mööda teises suunas. Oo jaa, tegin uue jänesehaagi taas võtsin uue suuna. Ja kui koerad märkasid, et ma jälle kadunud, tormasid muidugi mind otsima. Tegelikult neile meeldib, kui inimene midagi uut leiutab. Jalutuskäigud ei tohi ühekülgseks vaid nendele tuleb kogu aeg ajutööd anda.
 

Alustada hommikut kohvitassi lastega. Sai vesteldud pojaga tööde lainetel. Hetkel tööpakkumine okei. Saab kogemusi ning vaba aega normaalselt rakendada. Unistab ju lubade taotlemisest. Järgmine aasta veel oma autost. Lastel on üllad unistused ja hämmastav, et iseseisvad otsustusvõimelised. Hea uhke tunne.
Mul pole selliseid probleeme esinenud oma lastega, millega olen pidanud viimastel aastatel palju kokku puutuma võõraste lasetga.
Kurb tõdemus, tean eksisteerivad trennid, huviala ringid, kus leidub huvitavaid tegevusi erinevas vanuses, aga miks noored sinna ei jõua. Probleem seisneb vanemate vähesest huvist, mida peaks tema laps vabal ajal tegema. Vanemad on isoleeritud tööga ja koduse elu vastu on väike huvi.
Kas keegi on huvi tundnud miks tekivad kurjategijad? Tegelikult väga paljuski on süüdi vanemate vähene huvi, mida teeb tema võsuke vabal ajal. Ja vanemate moraalne ning füüsiline toetus lastele igas vanuses. Milline peab olema vanema ja lapse vaheline usaldus, see peab olema kogu aeg. Kui usaldus ära kaob.
Olen töötanud vallas noortetoa juhina ja kokku puutunud erinevad vanuses teismelistega ning nende probleemidega. Mulle on noored isiklikult avaldanud palju peres valitsevatest probleemidest.
Ja kui ma toon võrdluseks noori, kes kauplustes käivad lihtsalt nutimobiilis istumas ning sihvkasid söömas ja poepõrandat risustamas. On ammu ilma tekkinud küsimus, kus on vanemate silmad? Miks tüdrukud löövad aega surnuks lihtsalt poiste kambas ringi joostes ja tekitades pahandusi? Miks...? miks...? miks...?
Mis ajendas täna selliselt kirjutama... Eelmine nädal kohtusin kahe inimesega, kes tulid ja astusid ligi ja tegid lolli nalja. Ühele inimesele tuletasin tema laenatud võlga (tean kui paljudelt laenanud ning tean mis tol korral juhtus). Kui palju on nende emade lapsed korduvalt vargustega vahele jäänud. Pahandasin ning vastasin väärika tõdemusega, mida arvan tema üle pakutud naljast. Tahtmine oli kohe politseisse ilma igasuguse naljata saata.

Kaunis noor tammeke lehtedega. Samas jääb kauniks loodushärmas. Käisin söödatagavara uurimas, kui palju on ja mismoodi söötmist korraldada. Hoian elul ja tegemistel kogu aeg silma peal. Ei saa ju teistmoodi. Kui ise teeme, siis peab ju ka mõtlema, et tegema peab nii, et juurde ei pea ostma. Mõned aastad tagasi, alustasin talvist söötmist tiba valesti, kohe vale arvestus maksis kätte.

Käisin vaatasin naaberkinnistu metsa maha võtmis tegevust. Muidugi natuke kurvaks tegi, eelmine aasta kevadel võeti vanemad puud maha, pole aastatki möödas, kui kogu mets maha võeti, isegi noored, mis esmalt jäeti. Tekitab küsimärke. Alles jäetuteks olid säilikpuud.

Pärast pühapäevast ujumist oli ka mu väsimus nagu käega pühitud, et eilseid tegemisi lausa rõõmu ja lustiga tegin. 

Muidugi head meelt tegi, et terve pere oli kodus. Anete käis kodus põdemas ja ravimas. 

Tuleks lumi maha, saaks ree ja saanisõitu teha. Herta kabjad on jälle selle külmund pinnase tõttu ära murdunud. Küllap mõni tahaks mu kapsa aeda kiviga visata. Sügisel sai tehtud nendel kellel seda vaja oli. Kuid ikka probleem, juba rõõmustasin, et kabjad on kenaks muutunud, nojah ära iial ütle iial... Peab hakkama Herta tütart pigem ette käima õpetama, sest Herta kabjad jah, konsulteerin ühe sepaga, kes oskab nõu anda, mida tegema peaks. Ise olen põhisuuna võtnud värkimisele. 

Sass oli täna lahe, nõudis et oleks tema söömise juures. Oh jah, kuidas see söömine muutus temal rohkem nagu tähelepanu nõudmiseks. Muidugi pakkusin  talle oma seltskonda, ei saa ju koera soovi maha materdada. Milline õnnis nägu jälle peas, katsetasin mitmeid variante, kas tahab jagada. Seekord jagamise soovi polnud.

3 advent.

Metsas varjus

Kas mind on näha? Teeba küsimas pilguga...
Juba teine päev, kus ärgitan lapsi kaasa mõtlema, et mida nad teha tahaksid aastavahetusel. Pakkusin ühte rabasse metsaonni kasutamisega aastavahetusööd vastu võtma. Hetkel raba nime ei maini ning et ennetada asjade läbi kukkumist siis ei räägi rohkem. Eks näe, mis aeg toob.
Hetkel mil veel sügisväsimus maad võtnud, siis selle leevendamiseks on ujumine üks parimaid asju maailmas. Käisin tüdrukutega ujumas nii mõnus, veel kahes saunas ning vahelduva eduga veel ujumas käia... noo , ma ei või, lihtsalt eluvaim tuli tagasi... Mõnus... Inimesed otsige oma sügisväsimuse vastu, mis teid taastab ja energiat annab. Edukat ja toredat jõuluaja ootust....
 

Natuke kurb on ka, paar päeva tagasi tõin tagasi tuppa noorkanad-kuked, aga arvulises koosseisus 5. Kahju oli, et õigel ajal jaole ei saanud. Panin kanakuuti liiga ereda valgustuse ja see tekitas vanemates sulelistes kannibalismi. Kolm noort kaotasime, tol hetkel oli mul raske, ma ei suuda mõista miks. Tegelikult olid nad kõik oma iseloomude ja erilisusega hingelähedaseks kasvanud. Ja muidu sai siis 5 noort tagasi tuppa toodud. Ja kuidas nad naudivad oma puurisolemist. 

Kahju jah, et kolm noort lindu otsa leidsid. 

Jõulud lähenevad, püüame lastega tegeleda veel noorte hobustega nii palju kui aega leiame.

Sai siis täna vabakoguduses loomadega käidud. Kerged miinuskraadid ja muidugi lumi tõi juba jõulutunde. Kõik laabus kenasti, ponide peale laadimine. Alustasime jällegi Kellukast, kes läheb inimese järel vist küll tulest ja veest läbi. Temal puudus igasugune hirm. Teiseks panime Tassa, kes läks täna juba julgemalt treilerisse. Hea meel, et treilku omanik vastutulelik ning ettevaatliku sõidustiiliga, kes veel kokkulepitud ajast veel varem kohale ilmus. Igal juhul saime ajaliselt kohale nii kitsed kui ponid. Muidugi sai ka Pipi kaasas olla. Kuid Pipi tõin autoga koju tagasi. Enne käisin Maximas, et tüdrukutele teepeale näksimist anda. Pipile ei leidnud muud heaks paremaks, kui seakeelt. Millest siis üks keel veel koju jõudes alles oli. Kui tagaluuki avades ei tahtnud üldse välja tulla, pigem urisedes teavitades teistele koertele, siia ei saa, siin on minu valdus ja mul on nänni. Lõpuks pika kutsumise peale saime autost välja andsin tema teenistuse eest saadud tasu ning selle pidi jälle minu valvsa silma all ära sööma. Jällegi üks lahe päev, kus said teoks head organiseerimisoskused. Mulle meeldib rohkem koos loomadega rahulikumas miljöös olla. Kitsed nautisid täiega auto sõitu. Oskasid pikutada ja sõidu ajal ka viisakalt üleval ennast pidada võrreldes eelmise aastaga.
Tundub, et õpime loomadega sellistes rännakutes koos eksisteerima ja hindama midagi erilisemat, kui aega ainult koplis vaid kui lahe on inimene ikka, kui saame kuskil koos käia.

Sokk nimega Poiss sai endale uue kodu, kus jätkata sokuna ja mis tast edasi on juba uue pererahva otsustada. Minule ta eriline polnud, pigem natuke jõuline ja teiste loomade suhtes ülbik. Plaan oli muidu kastreerida, kui talle uut kodu poleks leidnud. Mulle oli see täielik uudis, kui sokule tahtja tuli. Minu jaoks täielik jõuluüllatus. Ja Sokul vedas jäis siiski kitsede meessoo esindajaks. Igal juhul kahepoolne vedamine.

Ja nii nagu ikka oli ka seekord kaasas koer nimega Pipi. Kes võlus lapsi oma sarmikuse ja alandlikkusega.

Katsetan uut arvutit, ja olen väga rahul. Saan pühenduda lõpuks oma koolitööle. Nojah mis uus, küll. Koolis vahetati uuemate vastu ja sain ühe vanematest kasutatud. Valla iti mees vaatas üle ja täna sain kätte. Muidugi olin kaks päeva ilma autota. Täitsa suur probleem on kohe. Ühel päeval sain mehega, teine päev ei viitsinud enam kuulata, nojah imestan alati, miks mehed vinguvad, mis neil viga on.... Mõnel mehel, eriti veel enda omal on raske mitut sõitu teha koju... Siin on mõtlemisainet... Ja ega ma viitsi korrata palvet, vaid teekond sai jala ette võetud ning katsetada ülepika aja pöidlaküüdiga Raplasse sõitu.
Õnneks Raikkülas üks naisterahvas siis lõpuks peale võttis, vist oli 12 auto. 
Kanadel sööt otsa saamas, ühele küülikule hankima aga koksidioosi vastase ravimit sisaldavat sööta. Kuigi üks toaküülik veel on, kel kah juba vanust pea 8 aastat. 
See selleks, täna liigun jälle autoga, homme vaja ühel üritusel osaleda, pean veo töid teostama. Ja muidugi käiku lähevad ponid ka kitsed.