15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.

Minu loomad, minu õpetajad.

Merisiga Hamstrik, kes hääletu isend on mu üks lemmikumaid merisigade hulgas. Ta oma eripära on see, et oskab on ekskremente alati poetada rinnataskusse, kui seljas mu kodune fliis. Kuid uurides loomade käitumisi ja selgitades antud olemisele, siis jah osad merisead armastavad puhtust ja teevad on hädad kindlatesse kohtadess.

Nordik on hetkel meie perele olnud suur õpetaja. Näha koera rahunemas ei enam saba närimist, söömisega on ka selline, et ootab oma kausi juures. Sööb rahulikult ja kui kõht täis jagatakse veel teiste koerte ja kanadega. Koer ei ole rumal, tuleb lihtsalt leida aega ja tähelepanu. Oleme suure töö ära teinud, nüüd annab rahulolu ja kindlustunde. Oleme julgenud jätta koera koos kanaema tibudega hoovi lahtiselt ja ära käinud mõne tunni. Kus koerad on kõik lahtiselt koos kanadega. 

Tulemuse saavutab, kui terve pere töötab ühise tulemuse nimel. Enne kui mingit probleemset käitumist korrigeerima oleme hakanud. Oleme kollektiivselt läbi arutanud ning kuulanud ära üksteise mõtted ja ettepanekud. Ja katsetanud, milline idee kasvatuslikult efektiivseks osutub.

Jah nii see on, hinge poeg rahulolu rõõmutunne. 

Eile õhtul sai hilja esimene laar õunamoosi ingverijuurega. Näis kuidas see säilib. Eelmine aasta katsetasin küll pulbri variandiga, kuid see jäi natuke lahjaks maitse esile toomisega. Kuid öösel moosi maitsets proovides veel lastega, siis nemadki kiitsid maitse heaks. Eks moose tuleb veel teha, vanem tütar aurutas mahla punastest ja mustadest sõstardest. Naljakas oli kuulata mehe tarka juttu, et mustsõstardest peaks moosi keetma. Tema ema olevat seda teinud... eks mul oli teada ka teine versioon tõest, kuid jah iseenesest teema on andestatav, Kuna mehe ema ammu kalmu künka all puhkamas. Ja mehel see enam meeles, kuidas ja millest need moosi ja mahla keetmis-aurutamised toimusid. Kuna tema harjumus iga raskema töö puhul kogudusse lennata on siiani.

Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.

On alles päev, hämmastav, mille kõigega ma kokku puutun. Suhtlemist ajakirjanikuga. Herta ära toomine, mina ainult olin autojuht ja Aade ratsutas tagasi. Natuke aega kulutasin Aade lahkumise järel Kuusiku talli pererahvaga moka laata, ikka hobuste teemal.
Mööda minnes astusin läbi kohalikust raamatukogust, kus ma tegin kiirvisiidi läbi arvuti mailiboksi, et saata üks oluline infot edastav sõnum ajalehte. Kõne lastetrenni osas, pani mind kiirustama koju, et viia läbi platsitrenn. Samas mõtisklen, kus ma võiksin ise oma praktika sooritada treenerikutse eksami sooritamiseks. Ja muidugi hinnang enda läbi viidud trennile oli okei. Tegelesin pärast trenni analüüsiga. Ponnud olid täna laiskades mõtetes. Ja palju nõuda neilt ei saanud. Kuid kehtestavas vormis.
Üks mõte ühe enda lapse osas on mul veel kahtlev, mõte oleks suunata, kuhugi vajalikuma töö peale. Mida teha, kui ma tahan saada treeneriks, mis oleks hetkeline idee, kuhu peaksin suunama oma tähelepanu... Oleks esmane kuvand enese sisse vaatlemisel...

Olen maininud oma tutvusringkonnas, et õigel ajal sai alustatud heinatööd. Tahan tänada Tiidumaa, Ranga, Neeme ja Vahi taluperesid, kes panid õla alla. Kui mul oli puudu sobivast kogusest heinast. Aitäh, kui teaksite kui tänulik ma sellest abist olen. Üldse olen nendele tänulik, kes toetavad ja on alati abiks. Ja kõige suuremad tänusõnad lastele, kes pidid mitmeid kordi ka ilma minuta heinatööd tegema, õnneks leidus inimesi, kes appi tulid ja isegi teine pool mõned hangumised kaasa tegi. Kuid eks asja ajamisi veel jätkub ja ega sügis enam mägede taga pole. Ees jälle muudatused pere elus. Mina olen valmis nendeks muutusteks.
Kurb olen, et mõned inimesed nii nõmedalt käitusid viimasel minutil, kui tahtsin heinamaad niitma hakata Likemetsas. Kuid eks aeg näita, mis edasi saama hakkab. Arvan, et kes Likemetsa talu maad enda hooldada võttis on rahade peal väljas. Eks näe kas mu ennustus selle mehe puhul peab paika järgmisel aastal.

Sai üks päev käidud korilast mängimas Leetva rabas. Asub see Hüpassaares, kus asub Mart Saare sünnikodu. Ega rohkem ei viitsinud, kui 5 l. Oli vaja sõita Suisleppa, kust ostsin uue kõrgsurve pumba russile. Nüüd siis teadmine, et midagi tühjaks traktorist teha ei või, siis ootab kaos. Kui oleks uue pidanud hankima, siis oleksin pidanud välja käima sõltuvalt firmast, kust ostnud oleks 200 ja 300 eurose kulutusega. Mu russ on olnud ikka järjepidevalt kohalike meeste uudishimu orbiidis. Teatud kordadel kui asi on kriitiline, siis ma eriti miskit välja ei räägi. Välja keerutanud
Herta viibib veel jätkuvalt paarituses. Tundub pika innaga loom olevat. 
Mis edasi tulemas, plaanime perega läbi viia ühe koolituspäeva loomadega suhtlemisel ja nendega ohutult läbi käimisel. Ehk siis millest saavad alguse suured probleemid, mida teeme valesti. Minu kogemused on pikaajalised ning olen läbinud täiendkoolitusi lemmikloomade alal. 

Minu turvameeskond. Oi kui palju põnevat olen ma nendega korda saatnud. Ükskõik kus ma ka ei viibi, ümbritsevad nad mind. Aiamaal käies ootavad viimase servas. Olen pidanud kinni metsas 5 liikmelise metsavarga pundi. Alul oli küll peamees, kes 60 aastane kõva mees, kes näitas veel rusikat, kuid taltus koerte ringkaitsest ja kergelt urisevaid koeri. Ei tohi alahinnata koerte ustavust oma perele.
 
 

Iga päev on minu jaoks eriline. Päeva teeb eriliseks, kui ma olen midagi ära teinud ja miskit korda saatnud. 
Juba see, et olen saanud piisavalt lebotada, et mõtteid alanud päeva ees, et mida teha...? Esimene asi millele ma ennast pühendasin oli tuua saepuru kohalikust saeveskist ja vahetada välja allapanu kanadelt. Hea mõte, kuid esimene asi sain kanadelt pahandada nende munema minemise segamisest. Vahepeal sai tehtud üks metsa matk, kuigi mul oli veel mitmeid plaane. Kuid mustsõstraid ei jõudnud korjata nendest veel vähem mahla aurutada. 
Olgugi vaatamata kirjule ettetulevatele päevaplaanidele jõudsin kõik plaanitud tööd siiski tehtud. 

Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...

Väga kummaline on elu, aga samas imeline ning mõnus, kui asjad laabuvad suunatud suunas. Isegi Lorenzo uue kodu leidmisel... Hämmastav millise kiiruse võivad kõik asjad võtta. Kui neid tuleb siis lausa uksest ja aknast. Tasutud on silotegijatele. Talvele vastu minna ilma võlata.
Sain teada, et paaritusel olev mära on lõpuks indlema hakanud. ... mainin vaikselt pisar tuli kohe silma. Tekib võib olla küsimus mõnel miks. Lihtsalt, et järgmine aasta puhtatõuliselt loomalt sama tõuga paaritades, et jätkuks ikka tõri tõugu oma majas edasi. Olen ammu soovinud sügavalt südamest oma kasvatatud puhtatõulist tori. Teen asja südamega.
Isegi Lorenzo uue omaniku kuulsin üllatusnooti, et ma pidavat esimene omanik olema, kes uurib asja, kuidas poni uude koju jõudis. Ma ei tooda ponisid raha eesmärgil, et teen oma töö siis edasi peavad juba teised jätkama.
Saatsin täna hommikul vanema tütre reisile. Sain veel ühe üllatus uudise osaliseks.
Ja päeva täna hommikul ju kaunis ja päikseline, aga kahju, et pole saanud rohkem heina koristada. Mingi päev panen uuesti niiduki taha ja ühte pisikest tükki niitma, sest enne Varbolasse minekut peab seegi tehtud olema.  
 

Mis vahepeal head juhtunud, heintega on peaaegu ühel pool. Silo ka tehtud. Üks koorem heina on veel vaja koju saada. Siis pean hakkama uurima heinarullide osas. Lahtist heina on arvestatud ööseks ette andmiseks. Veel hankima söödavilja... Üks planeerimiste, arvestamiste jada see loomapidamine. Nii see on, nii kaua kui jaksu ja tahet ikka pidada sobivas arvus hobuseid. Ületada oma võimeid ei tohi.
Leidus ka meie ponile ostja, hetkel on broneeritud, tänase päevaga selgub millal järgi tullakse. Ja eks kahjutunde pisar vaikselt poetatud. Kuid teadmine, et saab hea kodu ...
Oi on inimese hing, kiigatud ka Likemetsas toimuvale... on kaval mees. Lasi teisel mehel maha niita. Eks näe, mis edasi saamas on.
Nordikuga peab igapäevaselt tegelema. Hetkel pole ma saanud mahti teha otsingu tööd temaga. Ei ole aega olnud, lisaks kodus vähe olemisele veel kahes kohas töötamisele. Ei ole olnud kerge olemas olevat koormat kanda. Tänusõnad pea täisealistele lastel ja Olavile, kes super vastupidanud on probleem kiusatustele ja aidanud oma füüsilise jõu ja kohaloluga, muidugi mõned korrad isegi teine pool oma füüsilise poolega väheke abiks olnud. Marjaks seegi, hea et pole veel töötasu küsinud. Suht kummaline inimene ta mul, seepärast ma tema abi ei küsi.
 Mis veel parim saab olla, kui asjad liiguvad. Mul veel üks pisike 0,25 ha tükk maha niita ja kokku panna. Septembris talvine loomapidamis hoone tühjaks vedada. On tulnud sõnniku tellimusi, pean need täitma.
Täna on see päev, mis otsustab siis järgmise aasta. Nüüd on kindel, et vähemalt kaks poni pean kindlalt ära paaritama. 
Augustikuu tõotab väheke sama töine ja aktiivne olema, nagu juuli, kuid seekord juba tööd ka ponidega. Mõte jälle osaleda Varbola puupäevadel. Eks näe, kui aeg läheb, tööl vaja käia. Mina puhkan väärikalt alles sügisel.
Mõtisklen Sassu tervislike probleemide üle, mitu kasvajat tekkinud. Üks on viimaste nädalatega eriti kiirelt oma kasvutempot arendanud. Kurb tõde, et ma ei saa aidata (kõrikasvaja ja veel pahaloomuline)... abitus, tahaks aidata...  
Täna hommikul kodunt lahkudes vaatas Sass mulle kurva näoga otsa, loodan järgmine nädal ühe päeva kindlasti ka kuhugile mere äärde jõuda, et veeta Sassuga väärikalt aega ...

Ära hõiska enne õhtat

...vanasõnas terake tõtt kah... Teisipäev lootsime perega, et saame oma heinteveoga ühele poole. Kuid jah, olles veoga teise koorma hangumisel Ranga talu heinamaal, jäime vihmasaju kätte... Koju jõudnuna olime läbi märjad ning mõttes mõtlesin, et sadu jääks ruttu järgi. Õnneks ei olnudki kaua, nii et eile sai koorem ülesse hangutud. Enne muidugi üle kuivatatud, õnn oli siiski meie poolel. Hetkel on maas kahe koorma jagu heinu. Käisin täna Vahi talu heinamaal vaatamas ja hein oli altpoolt niiske, seda ei pane kokku. Ja oleks pidanud veel kaarutama, kui koju sain oli ka sadu platsis. Tänaseks siis heinatöö jälle edasi lükatud. Nüüd oleks vaja kahte kuiva ilma sajuta päeva, kus saaks heina kokku. Nüüd pean tellima ära lahtise heinasoola. 
Vaja on veel niita 0,25 ha Kuusik-Mardi talu maadel. Muidugi unistan veel kahest lahtisest heina koormast... siis peaks talveks üks osa kindlalt olemas olema.
Ootan ikka veel silo tegijaid, kui pidid tulema oli neil massinad natuke puudulikud ja eile käidi juppe hankimas. Saab ka silo ära, siis saan veel arvestuse teha, kui palju mul veel sööta vaja läheks, tean kindlalt et sel aastal on mul vaja pea 30 rulli heina. Silo rullide arvukus jääb sel aastal väiksem.
Herta on veel ikka Kuusiku tallis hetkel ärksama olemisega ruunaga paaris, et avastada inda ja õige tõu täkuga ära paaritada.
Mõtlen, et saaks mõne noore loomadest ära müüa ja hankida asemele natuke väiksemat sorti ponitäku. Läheks õnneks... olles ise ootust ja lootust sisemiselt täis. 
Natuke külajuttu kah... viimasel ajal olen kuulda saanud oma kandi inimeste lahkumisest teise kaduviku maailma. Lehtmetsa talu hoidja Mati olevat siit ilmast ära kutsutud pea paar nädalat tagasi. Üllatusin kuuldust, et Aino Mätas (kohalik koduloo uurija, kes on andnud välja mõned käsikirjas raamatud). Aino elab praegu oma sünnitalus, aga tervis pole ka parimast parim.. Otsitakse inimest, kes oleks abiks majapidamises...
Ihoma talu rahvas on mujale tööd ja leiba teenima läinud.
Hooldekodust Tonja lahkus siit ilmast (hüüdnimi, ei ole selgeks saanud päris nime... tegu vene nimelise naisterahvaga), poeg jah jõudis jälle alkoga sinasõprusse. Ja ema matustele ei jõudnud. Imestan, et miks mõned inimesed langevad või alistuvad kergelt alkoholi lõksu ning lõpuks inimesest on saanud läbi kukkunud hing...

Vajalikud nõuanded.

http://naine24.postimees.ee/1307364/laagri-juhendaja-annab-nou-kuidas-muuta-laste-suhtumist-ja-arendada-oskusi?utm_source=naine24.postimees.ee&utm_medium=button_article&utm_content=1307364&utm_campaign=fb_social
Jah eks see ongi üks probleem lastel toime tulemisel iseseisva eluga. Tihti omavad lapsed hirmusid, mis pärssivad tegutsemist või kaasalöömist. 
Olen plaani võtnud lastelaagrite korraldamise, aga mitte sellel aastal. Kuid mõte ühe päevase hobupäeva küll oleme mõelnud. Tutvuda maatöödega ja tegeleda loomadega. Rääkida loomade pidamisest ja nendega ümber käimisest.
Tunnen nendest laste sebimisest suurt puudust.  
ja nüüd võiks ka leiduda kes soovivad ratsamatkale tulla, teema ühe ja kahe inimese privaatmatku. 

Vajasin täna natuke teist laadi tegemisi, alustasin küll varasel hommiku tunnil trimmerdamisega. Kui jah maaomanikud mulle ainult andestaksid, et nende kaunist unekest segasin. Loodan, et heinamaale lõpliku ilme andmine nendele ka esteetliselt mõju avaldab. Ise vähemalt nautisin küll välja nägemist.
Ja naabrinaise aia taguse korda tegemisega ühele poole jõudnud. Olles veel eile silotegijatega suhelnud sain teada millal on nad tulemas. 
Üle pika aja lubasin endale seda luksust, et naasta metsarajale ratsutama. Milline õnnetunne valdas ja vabaduse iha tabas. Hämmastav, et Kati oma ülekaalu suhtes minuga koostöö laabus. Siis mõistmine ning suhtlus ainult keha keeles käiski. Sai tehtud galoppi ja traavi, igas asendis, küll poolistakus, täisistakus ja töötraavi rütmis. Kõike allüüre ja istakuvorme kasutades vastavalt maastikule. 
Tänase päevaga selgub, millised tööd järgmisel nädalal ees ootavad.

On elu, huvitav miks kõige kiirematel tegemistel alati mind probleemid tabavad, kasvõi see kolmapäev Raplasse sõites ja kommipoe ukse taha parkides hetkeks ei käivitunud auto. Juba käiski sisemine õõnestunne läbi. Minek oli mul päälinna lennujaama. Pidin viima meil külas visiteerinud sakslanna õhtusele Frankfurdi lennukile. Sõit lennujaama sujus suurepäraselt, kuid edasi oli plaan mööda minnes ära käia ka korralises tehnoülevaatuses. 
Liiklus juhtus olema tipp tunnis. Ja liikumine toimus meeter meetri haaval. Oli aega kiigata kõrval seisvate autodesse millega ajaviiteks tegelevad teised juhid rooli taga. Iga teises autos näpiti nutitelosid. Ja siis on kuulda kui palju õnnetusi toimub nuti telode läbi. 
Pärast imestasin, et kui palju kulus ühe väikse teelõigu läbimiseks aega, kõigest 45 min Järvevana teelt Pärnu maanteele jõudmiseks. Ja selle läbi loobusin mõttest osaleda orienteerumis võistlusel. Ülevaatuspunktis läks kah pool tundi aega, kuulasin ära mis pisivead leiti. Avariituledest üks pirn on läbi läinud, imestasin jälle parem pool. Natuke pean hakkama pleki tööd tegema. Õnneks pole see suur probleem. 
Või teine teema, kui täna niitmise ajal, jälle käigud traktoril jamama hakkasid. Helistasin koduse mehaaniku välja ja muud ei olnud teha, pidi sekkuma juba keevitustööga. Ja seeläbi sai põka koju põristatud. Tundsin suurt väsimust ja kerget vastumeelsust tagasi põllule minemiseks. Kuid ma ei rääkinud kellegile, et ei soovi enam tagasi minna. Kui sain teada, et traktor jälle korras, miskit sai rooli taha istutud ja jälle kihvatas see võistlus moment. Ja pärast seda traktori viga lõpetasin edukalt niitmise. Natuke jäi, kuid need toimetan juba trimmeriga.
Esmane mõte muidugi maha niidetud heinamaadelt saadav sööda kogus... Kas annab soovitud, kahtlen... Juba oma kujutelmas ja kokku arvestatud ha arvule ning mõttes arvestatavad koormad hobustesöödaks. Kuid pean tõdema, et mul jääb veel vajaka kuue koorma jagu. Ootan, millal silomehed mul silo valmistama tulevad. Siis tean kui palju on vaja veel juurde hankida. Eelistan, et sööt peab olema kodust võtta.

Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.

Vihmapüha-hingetõmbepaus.

Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.   
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega. 
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...

 

Ei oska kohe omi mötteid kirja panna. Iga päev sajab ja oskus enda elu ilma järgi sättida on tüütuks muutnud. Alati olen endale öelnud, et ilmaga ikka vöidu ei jookse, siis tuleb teha neid töid mida ma päikselitse ilmadega ei tee. Muidugi olen rohinud oma uute istikute ümbert, trimmerdanud,  on töö mida ma igaühele ei luba teha. Mulle meeldib trimmerdada.
Ja veel üks ebameeldivus tabas pühapäeval. Likemetsa talumaade omanik otsustas teise inimese kasuks, aga jah edu neile mõlemale. Kuidas soovivad, tuleks mingi seadus, et linnastunud maaomanikud ei saaks taotleda maahooldustoetusi. Ja see paneks juba mõtlema teisiti maakasutusse. Seegi oli minu rõõmuks, kui hakati piirama heinamaadel kasvava rohumaade purustamist. Mis oli nii mõnele mehele lausa üürtau teine sissetulek. 
See, et Olav ei jöudnud heinatööle oli pöhjuseks alkohol. Ma ei suuda mõista alkoholi ületarbijaid. Minu jaoks on nad nõrgad isiksused, kes ei tunne piire ja viisakusreeglitest rääkimatta sellega oma harjumuste orjana veel koormaks ümbritsevatele inimestele. Olles siis eile Raplast Olavi auto peale vötnud,  kui ta tekitas oma käitumisega mulle enesetundes kehva olemist.
Korra mõtlesin, et ütleks ja jätaks kus see ja teine. Kolm päeva juua, oh jah. Muidugi siis kui on tekkinud ületarbimise efekt, siis pögeneb oma nörkuste eest meile, et mitte langeda oma himude  lõksu. Aastaid olen näinud tema tõuse ja mõõnasid ja muidugi, see mis ta oli pea 20 aastat tagasi on palju muutunud. Enam ei olda pidevas joobenähtusega...
Olen andnud talle palju kordi vöimalust muutuda, muidugi igas inimeses on teatud nörkused ja enesesüüdistuse reaktsioonid. Mis takistavad  vastu vötma uusi väljakutseid ja ellu astumise julgustükke. Siiani olla kannatlik tema probleemidega, kuid teatud korrad kui ta on olnud tsüklis, siis tekib ühtlasi mälulünk. Ja selgitada kõike ennast tagasi hoides oi see on raske. 
Sain veel lastekooli minekuga veel teatud asjad korda, mis annab kindlustunde. Yess lähen lastega siis sügisel julgelt vastu. Olin mures, et kuidas enda väikse palgaga lapsed ära koolitada. Lahendasin ära osaliselt vanema tütre viimase lahendamata õpilaskoduga seotud probleemi. 

Kui eilset hommikut alustasin tavapäraselt ikka kohviringiga ning ilmaprognooside täpsustamisega. Kuna oli vaja sõita autoga, viia 6 km kaugusele talli, kus kaks mära paarituses. Tüdrukud viidud ja täku omanikuga natuke hobusekasvatuse teemadel mõtteid vahetatud. Jäi kokkulepe, et jätkan Hertaga nende poisi külastamist. Kas ma sinna jätan ei oska hetkel öelda. Plaanin Herta puhtatõulise torikaga paaritada.

Tagasi jõudnud tüdrukute veost jõudnud, viskasin mureliku pilgu arvutisse ilmaprognoose piiluma... Küsimus mida teha...? Eelmine päev sai ju kõik hein vaalu tõmmatud ja vajas ära vedamist. Ja kella 12 jõudsid tüdrukud koju hobustega, kuid me polnud veel heinamaale jõudnud. Vahepeal kontrollimas käies selgus, et hein altpoolt kasteniiske. Juba 12.30 esimesed vihmapiisad umbes 10 min. Mingi vahe, kostus Kabala ja Rapla pool küljel taevalaotusest kõuekõminat... No ikka ei tihanud veel minna. Veelkord uudistasin ilmaprognoose. Kuid lõpliku otsuse võtsin vastu, et okei lähme ja kell oli siis juba 14.30. Palju polnud vedada, aga kaks korralikku koormat sai ära veetud mõne piisakese ja kord läheneva või kaugeneva kõuekõmina saatel. Kui ka teine koorem hangutud lakka sai. Hingasime kõik kergendatult. Ja muidugi vallandus heameel. Lubasime endale väikse puhkus-lõõgastuse saunamõnudega sugulaste juures.

Kes koju jäid tegelesid noorte hobustega. 

Tänase päeva suhtes tegin uue tüki niitmise alguse jaoks tee sisse. Ja otsustasin, et teen väikse puhkuse. Homme võtan siis uue tüki ja seekord juba suurema tüki niitmisega alguse tegemist. Kuiva ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpuks. Nii see on maaelu võlud ja kannatused...  

Ei julge kohe mainida, kui palju meil heinast varutud on. Nojah, kui ei ole tehnikaga probleemi, siis ei vea jälle ilmaga. Ja nii ongi, kuidagi ei oska kohe oma aega veeta ega täita. Kui ilmastikuruumi täidab sademed. 
Eile jäin autoga keset Rapla linna ühte parklasse kapitaalselt. Ja poolteist tundi jamasin, kui ükskord teine pool koos pojaga kohale jõudis. Pärast ei saanud muud moodi, et kuskil pidin jätma auto nii kallaku peale, et saaks käima lükata.
Õhtuks sai siis auto korda, seda ma teada ei saanud, kui seda, et tegu starteri harjade kulumisega jäi käivitumine nigelaks. Ja muidugi väljavahetamist ootav klaasipuhastajate mootor tehti ka kroda. Nojah ja kui oleksin sellega pöördunud autoteenindusse oleksin pidanud jälle korraliku summa välja käima. Kuldsed käed pojal. Töö kiire ja korralik.
Sai viidud kaks mära paaritusse.

Kell 3 uni läinud. Teen esimesed venitused ja üritan uuesti ennast une lainele viia. Tund vahet jälle otsin mobiili, et vaadata kella.4.10 ikka vara töusta. Üritan veel ennast sundida magama, juba tund hiljem kuulatlen läbi avatud akna, et mu kana pere on ärkvel ja toimetavad, vötan enese kokku ja töusen hetkeks, et teha kohvi ja viia siis usinale emmele ja ta lastele nokaesist. Muidugi lapsed kohe keset söögilauda ning kloksuv emme nokaotsaga toitu parajateks portsjoniteks jagama. Minu käigust saab  juba aimu maja müüri sees pesitsev varblase emme, kes siis osav puurikülaline ning nokatäite kaupa toidujääke kiirelt välja tassima. Naerame perega, et lisaks tibudele söödan  ka metsalinde. Samas jälgida köike.
Olles siis väljas käinud ei hakanud koerad silma. Otsustasin veel pikali visata ja teha oma päeva esimesed venitused ja nautida mönusat kohvi..  Venitused sooritatud, läksin korraks välja, et kaen perra, mis hobesed tevad. Köik 14 pead magamast leidsin. Esimene pilkkontakt loodud, et perenaine teeb  hommikust ringkäiku. Mönus tunnen olemuses voogamas heaolu tunnet..
Eile arutelsime, pere keskel, et pole kuulda ega näha enam naabrimehe koeri. Muidugi naabrimehe emane koer vaeseke  on kutsikate tootmisega vaiksemaks jäänud, ei jaksa lihtsalt.  Ühe korra oli mul ükskord ta juurde asja, isegi minu peale ei haukunud.
Löpuks öues vaikselt liikudes on minu seltskonda liitunud Sofi ja Nordik. Kuid minu lemmikut paksukest Sassut ei ole. Ei hakka otsima ta kindlasti magab oma lemmik asemel sügavat öndsat und nagu talle omane. Pipi peab peremehele valvet aida ukse taga tugitoolis. Tegelikult lahedad lahendused koertel, kus oma und sisustada.

Laupäeval Soomaale niitmisvõistlusele ei jõudnud. Kuna reede õhtul hilisel tunnil purunes niidukil oluline jubin, mis vajas kiiremas korras välja vahetamist. Üks kõne pani mind kiirustama Rapla ning 20 min olingi Tehnika toes, kus kaupluse omanik ootas mind. Olles siis oma ostu sooritanud ning koju naasnud, siis poeg vaimu ja hinge tehnikaparandusse ponnistas. Ja ühel hetkel, kui raskem osa oli juba seljatatud. Pidasin parimaks, et peaks siiski pausi ja jätkaks uue päeva hommikul (02.07.).
Jupp keevitusega paika pandud, tahtis poeg mu alustatud niidutöö lõpetada. Lubasin seda teha. Seni ise heinamaade probleemseid ja hõredamaid kohti trimmeriga maha purustades. Kui poeg pooleli jäänud tüki lõpetas, alustas juba uuega. Seni olin juba olulised kohad trimmeriga üle käinud. Vahepeal poes käinud ja mineraalvett hankinud traktori peale joodavaks. Ja poisile preemiaks suur vahvlitorbikuga jäätise ostnud. Ma ise jäätist söön väga väga väga harva. Nii, et seekord piirdusin ainult proovimiseks osta mineraalveesid erinevaid pudeleid maitsetega. 
Ja tänasin õhtul oma valikotsust, et kodus oma tööd teha ehk siis kulutada aeg ainult niitmisele, et saaks järgmisel nädalal juba miskit kokku panna. Eks näe, heinatöö on maamehe üks kõige riski ja närvikõdi rohkemaid töötegemisi. 
Üks asi mis probleeme valmistas oli veel kaelalihaste pingevalu, kuid vahepeal lõõgastavaid salve ja salli kandes ning venitusharjutusi valutavale kaelale tehes, olid pühapäevaks valulikkus kadunud. Teadmised kuidas pühenduda mingile probleemile või valule lihastes, tuleb alati teha trenni. Siis sain aru, et edaspidi pean pöörama tähelepanu õlavöötmele, ülakeha ja rinnalihaste treeningprogrammi arendamisele endale.
Hetkel uuringi ,,Üldtreeningu anatoomiat" mis siis on mõeldud soojendus-, venitus- ja jõuharjutusi inimkeha... Teine raamat mis mu huviorbiidiks ,,Pilates" treeningkavad, mis kestavad. 9 programmi ja nendest saab teha valikuid, mis sooviks teha.  Ülekõige hindan venitusharjutusi. 

Juba juuli...

Nojah, ilmataat keeldub talumeestega koostööd tegemast. Lootsin täna salamisi heinamaale niitma minna, kuid võta näpust jääb jälle traktor stardi positsioonile. Eile sai siis natuke grillitud õhtumõtteid mõlgutatud perekeskel. Muidugi ikka vaatame ja unistame suurte lootustega, et saame ka oma heinatöödega ühele poole. Vaikselt salamisi mõtlen, et peaks auto vastu pidama ning ülevaatuse läbima kergelt. Enne muidugi lasen vahetada klaasipuhastaja mootori ära. 
Hankisin jälle suuremas koguses tagavaraks lakukive... Mõlgutan hetkel, kas see biotiini nime kandev ja hinna skaalale jääv (9 eurot) on see, mis aitab hobustel kõõlustele, kapjadele jne. Või pean ikka biotiini sisaldavat jõusööta hankima. Mis iseendast pole odavate killast.

Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga