Aasta lõpp on lähenemas...

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg...

Eilsel kallil jõululaupäeva õhtul tube koristades ning ETV esimesest programmist kuulates jõulumuusikat jälgisin ühtlasi ka lindtegelaste käitumist või reageerimist muusikale. Väga huvitava järelduse sain, mul on vägagi hea muusika maitsega linnud mõtlen nümfkakaduusid. Koristades ja jälgides linde oli põnev saada lindudelt põnev kogemus. Vahelduva eduga vahetasin kanaleid, et vaadata veel kas midagi põnevat jõulumuusika laadset saadet kuskil on. Oli ja needki laulud panid linde kuulama. Viirud sädistasid aktiivselt oma ette. Abikaasa lastega läks juba enne kuut kodunt ära. Mina ei viitsinud oma aega kuhugile mujale, kui loomade toimetamisele ja tubade koristamisele.
Võtsin enne jõulupeole minekut vaikseks jäämise oleku, et puhastada omi mõtteid ja olla kõigest sisemistest pingetest vaba. 
Üksi autoga Rapla sõites paraja kiirusega olin lihtsalt mõtetes endaga...
Ahjaa, sain teada ühelt ennast täis teismeliselt väheke külajutte... Naerma ajas, ja hea meel, külajutt selline, mis pole kunagi aset leidnud ega pole aset ka leidnud. Kes selle autor on või kes rääkis mind ei huvita. Mainin, et kui kellestki räägitakse taga, siis see inimene elab... kas kunagi räägitakse surnust inimesest taga ei... Hurraa, s.t. elan. Saadan tervitused mõttes tagarääkijale ning laske edasi täie rinnaga. Minu jaoks, mida tegelikult pole kunagi olnud ei paku pinget. Tean, kes räägib ja jagab seda negatiivse sisuga mõtteid, tahab teist maha tampida. Nojah, kui inimese elus valitseb alkohol peamise elukandja rolli, siis kas kõik jutt alati vastab tõele mida nad räägivad. Olen minagi nii mõne alko lembelise jota tühja loba eelnevalt ikka kontrollinud. Kogemused saadud ka maakonna äärealal töötatud aasta jooksul lüpsifarmist. Kus põhiliselt ainult naljkakaid ilma tõepõhjata jutte leierdati. 

Kaunist Päikselist Jõuluaega.

Tänase kirjutisega sooviks, et inimesed märkaksid, mitte teha ligimesele liiga, kas varguse või teab mil moel. ... Jälle olin valel ajal vales kohas, kuid tänane kohtumine kuuse saagimise pealt... Lausa perega väljas, kurb tunne valdas, sest oletasin, et midagi oma ratsa retkelt imet otsima minnes.
Tabasin jällegi mitte paremate mõtetega, kuid seekord pigistasin silma kinni, jäin olukorras nõutult seisma ning vaatama sügavalt inimesi, kes erametsas omavoliliselt toimetasid. Küsin, miks ei peeta teise inimese tööst lugu. Tahaks karjuda, kuid miks peaks karjuma kellegi mõtlematute tobujusside pärast oma häält ära.
Kogu ratsutamise keskel püüdsin nähtut unustada, kuid mis peas see peas. Kogu mu puhas rõõm hajus rõõmutusse tühjusesse. Püüdsin leida igat masti loovaid ideid, mis aitaksid eemalduda nähtust. Kas see on jõulutegu...? Küsin miks?
Hobu Herta nautis mu seltskonda ja tegi mitmel korral galoppi. Ilm oli kena, tõeline jõuluilm.
Täna sai tegeldud Nordikuga mitmel alal, otsingus, ära toomises ja kuulekuse koolitamisega.
Nautis täiega oma mängulist, kirge ja fanatismi... tegelikult olen väga, väga, väga rahul koeraga. Viimane nädalavahetus tegime kolme koeraga 10 km jooksuringi, kohati, kus oli vaja, et koerad liiguks minu tempos ja kõrval, osutus suurepäraseks koostööks ja kuulekuses kõrgeklassiliseks. Nautisin koerte kaasa tegemist, kuigi jah Sassul jälle ülekaal probleemiks. Pean jälle hakkama suutäisi lugema, et oma kõrges vanuses liigse kaaluga oma elunatukest ei kaotaks.
Nümfkakaduud ja viirpapagoid harjutavad iga päev õhtuti sünkroon lendamist. Kui ühed alustada, siis teised lisanduvad järgmise ringiga juurde.
Pipit ma ei võta hetkel igale poole, peab jääma koju pidevalt, kui käin siis rihmastatult. Muidugi on Pipi kuulekas, kuid teatud etapini.

Meie piilud, õue täna lastes joostakse kõige pealt lombid läbi ja alles siis naastakse söögi lauale. Vahel külalised peavad mu pekinglasi aga hanedeks... naerma ajavad. Viimati kitsedega Raplas käies, pidin pidevalt inimestele meelde tuletama, et tegu ei ole sokkudega ikka noorte kitsetüdrukutega, kuid mainin mõttetu tegevus.

Profisportlased...

 

Aastate tagune lugu, aastal 2010 veebruar 25. Kui tõsteti 3,5 m sügavusest kaevust välja meie pere üks lemmik sporthobuseid, passis oli kirjas poni. Nüüd elab juba mitmendat aastat Soomes sporthobuse elu Vihdin tallis. On tubli hobune sealgi. Muidugi mälestustes elab edasi samas interneti ajastul saab olla kursis kõige tegemistega. Nii on meilgi teada, kuidas Paulal Soomes läheb. Hämmastav, kui kiirelt aeg kaob käest.

                                                          Sassu üle kasvanud soenguga

Oli lumi, kuid enamuses ajast sajab vihma ja õues eksisteerib pime kevad. Käisin täna kolme koeraga 10 km jooksuringil. Sass on ülekaalus, peame tiba maha võtma. Hobusepidamises on ilmad suurepärased, kuid mingit teenust teha nojah. Pole tellijaid ei ole ka külastajaid enam nii suurelt turismitalus olnud. Juba mitmeid aastaid pole enam käinud aastavahetusel saani või reesõitu teinud. 

Mina mainin, et mis sellest soojad ilmad, las olla. Mul kergem... Kulub vähem sööta. Kuigi sai ikka varutud mitme kordselt hobuste arvule varutud. 

Nagu pilt, aga tegu eelmise nädala üritusega. Jälle üks mälestus. 

Yess, ülepika aja päikest näha ja veel tuulevaikne ilm meelitas kohale nii mõnegi trennilapse, kui mõte oli isegi sadulasse tõusta.
Jällegi üks korda läinud päev, tänu voolas südamest ja suust. Poeg võttis oma õlgadele rullisilo veo ja ise tüdrukutega lahtise silo kohale toomise.
Enne trenni algust võttis jälle Kati silmade-nina ümbruse pilt sõnatuks-ohkima. Kuid miskit jälle rohtu peale ning siis nagu ahviilmega trenni.
Teised kes platsil trenni tegemas, tegelesid enda lapsed oma lemmik sälgudega. Mõte on järgmine aasta ka võistlema minna. Oleme pannud eesmärgid maha. 

                                      Kaunist kolmandat adventi...

Saage tuttavaks meie uued taluasukad Tuuli nelja kuune ja Ulla, kes jaanuaris on aastaseks saamas. Vaja võtta veel Priasse arvele, kuna eelmised omanikud seda teinud polnud. Oleme väga rahul nendega. Muidugi Tuuli tagumine vasak on siiski kannatada saanud Nordiku hammustusest, kuid mitte nii hullult. Kuid eks koera koolitus jätkub kannatlikuse ja hoolimisega. Tunnistan endale igapäevaselt, et peab kogu aeg tegelema. 

Pilt kus kitsed, pole kodus tehtud, Rapla vabakoguduses. 

Käisime tiimiga osalemas viimase poolt korraldatud lastele jõuluüritusel osalemas. Kui karjased, kaasas oli meil seekord Pipi, kes ei suutnud ära imestada, miks tema kaasa võeti ning inimesi rõõmustada oma kohaloluga. 

Hopsidest võtsime jällegi väiksemõõtmelised ponid. Mann, Kelli, Tassa ja Teeba oli pigem tagasi sõidu ratsahobune. 

Alustasin üldse oma päeva kell 7, kõige pealt kaks tassi kohvi naudinguga, kella 8 õue, hobuseid söötma ning kambaga asju kokku ja auto peale pakkima. Ja hakkama saime enne üheksat. Pool kümme oli transa kohal ja algas hobuste peale laadimine. Alustasime nendest, kes kiirelt peale läksid.

Kuidas kohale saime, seekord oli tellitud transport veoautoga, nii et kõik neli kabjalist peale said pandud. Kõige julgem poni oli meil Kelli, siis Mann, edasi Teeba, kel pisut treileri sõidukogemusi. Kehvalt peale tuli Tassa. Eks vast hobused mõtlesid, et lahkumise tund tuli, aeda jäänud loomad hirnusid erutatult ja needki, kes auto peal. Kogu ümbrus oli täis erutust. Sofi käitus ka üleloomulikult, et pidime mitmel korral lausa karistusega meelde tuletama, et tema ei valitse oma kisaga. Igal juhul esimese sõiduga ponid Raplasse, siis mina tagasi enda autoga, kitsedele järgi. Kitsed peale, tagasi jälle Rapla. Kui üritus selja taha sai, viisin kitsed koju ja ise autoga tagasi, et ühe kabjalisega tagasi ratsutada. Ikka tagasiteel põige Säästukasse, kauplesin, et keegi teine läheks minu eest poodi. 

Ja kui Aade poodi sisenes, oli pärast seda ka mõned kiftid töötajad väljas hobustega suhtlemas. Ja eks autojuhtide viisakus ei jäänud silma torkamata. Nii väga soovitakse ülekäigu rajal lasta üle omapärane reisiseltskond, kellel seljas helkurvestid logoga. 

Tänase reisi eripäraks oli see, et kaasas oli veel Pipi, kes sai vabalt olla ning kaasas liikuda nii nagu tõeliselt hea koolitusega koerale omane. 

Vinge Pipi, kes võlub kõiki ja kõike. 8 aastane juba, kuid üks mu lemmikkoer. Tagasi tee koju oligi tema meil juhirollis. Seal kus hobused kahtlesid, seal aitas Pipi paljuski. 

Ratsa koju jõudes, üks võileib põske ning tass sidruni jooki+looduslikku antibiootikumi ning ratta selga. Ja Rapla poole punuma. Kell 18.00 olin kodus tagasi autoga. Enne Raplast lahkumist jõudsin veel poest läbi lipata. Poeg oli kodus seni  voolu värki kohendanud, tegi korda talli tule ja heinalakas on nüüd ka võimalus käia ilma taskulambita. Yess, homme aga silo vedu nii rullina kui ka lahtiselt. 

Yess, lahe tunne, üle pika aja millegi erilisega hakkama saanud. Super päev, rahulolevad inimesed-lapsed. Ja mida muud ka uued kitsed said inimese suhtes hea kogemuse, kes on hea karjane. Ma ei jätnud kordagi laste ees neid üksi. Pigem vältisin seda laste tormakust, et ei ehmataks loomakesi ära. Nad vajavad veel kohanemist, kuid tänane andis neilegi hea sisetunde, sest tagasi koju jõudes ja auto pealt maha tõstes nautisid nad väga Laura seltskonda. Tundus, et ka neile mõjus selline suhtlemine. 

Uhh, suht vastik nagu tapalavale minek on mul arstil käik. Mis sellest, et juhilubade vahetusega kaasneb ka arstitõendi uuendamine. Kuid see mis arsti juures toimub on väga naljakas. Kaela ümbermõõdu mõõtmine... tunne oli selline, et nagu peekoni sea peki paksuse mõõtmine. Või teine variant, mida isegi julgesin küsida oli see, et kas on tulemas ühtne liiklusvorm eestlastele ja sisserännanutele teine... Kuid medõde sellekoha peal vastuse jäi võlgu vaid kehitas õlgu.  Täitsa ära pööranud meditsiin... nojah ja siis veel mu uuesti välja löönud nohu pani teda siis kõike haigusloosse kirjutama ning tahtis ka juba retsepti väljastada. Millest ma kohe keeldusin, tegelikult mul kujunenud omad ravimid mida eelistan ja ei mingeid tablette. 
Muidugi tänane päev on üldse pea peale pööratud. Kõik mu tänase päeva plaanid nurjusid, tahtsin korra tunnikeseks jõusaali minna, kuid jah. Ja siis auto mittekäivitumine kiirel momendil jälle mu enesetunde päris nulli lähedaseks nullis. 
Lubade vahetusega veel see teema, kõik ju maksab, tervisetõend maksab, tasuma peab veel juhiloa eest.... Ühele lapsele vaja tervisetõendit kooli, see maksab... kõik on viidud maksu alla.... Jubeee...
Homme saab olema pingeline päev, mis kuidas räägime veel täna õhtul perekeskis läbi. Selle koha pealt tunnen ennast hästi, et mul on hästi töötav pere tiim. Samas ise ootan homset päeva suure põnevusega.
Hmm, aktuaalset ka päevakangelastest... hämmastav mis ikka praeguse presidendi ümber toimub. kohutavaks pean seda, iga ajaleht, iga meediat edasikandev ajakiri juba peakangelasest nii palju teemasid edasi arendanud. Lausa psühholoogide abile nõjatudes, kes siis annavad teada (ÕL) kui kaugel suhe tegelikkuses on. Suht kurb ja ebameeldiv on pidevalt lugeda pealkirjadest pidevalt presidendi uuest suhtest või teab millest veel. 

See mida arvasin, see ka täna juhtus. Õnneks olin ise kodus ja osutasin kohest abi. Mul on sõna tõsises mõttes tegu dominantse isasega, kes ei löö risti ette üheskis olukorras. Püüdis kinni kodukitse ning üritas viimast murda. Kuid nüüd on kõrge teadmine, et koer keda pole kutsikana teiste loomadega sotsialiseeritud normaalselt  ja see ei tähenda, et tegu on linnukoeraga sellega eeldus, et peabki murdma. Jahikoer seda enam linnukoer on aretatud inimesega tegema koostööd, mitte murdma ja mitte isepäiseid otsuseid vastu võtma. Hetkel on ta veel poisike, eks neid probleeme veel jätkub, siiani on õnn, et pole ette võetud naabrimehe kitse-lambakarja. 
Mõned korrad on ennast riputanud hobusesaba külge, kuid siiani pole ta veel kordagi haiget saanud. Ma ei suuda ära imestada koera jõulisus ja vahel lolle kiikse. Kui ma hobuseid välja lasen, panen ta alati kinni, sest ta ei valitse ennast ning kuulekus vastab nulli lähedase käitumisega. Minu tänane juhtum pani mind kaaluma isegi elektri kaelarihma peale. Paistab, et veel on seda pubeka eaga kaasnevat rumalust, mis vallandub üliaktiivse-hüperaktiivse käitumisena. Teadmine ning aimamine andis tõestuse, et usaldada veel ei saa. Ja eks kui ma käin kitsi toimetamas on tema ka ikka olnud kaasas. Ma ei hoia eemal, kuid keelan teda hammastega kitsi proovimast. 
Küsin endalt, kas suudan koera koolitada, teadmine, et pean olema kannatlik? Pead ei anna, kuid ütlen nii, et tegu on dominantse koeraga, kellega pean palju-palju tööd tegema. Kui ma tahan edasi liikuda inimese otsingule siis murdmine ja teisele loomale enese külge riputamine ei ole normaalne koera käitumine. Kui tekivad metsas juhuslikud kohtumised metsloomadega, siis võib sama lugu tekkida. Minu teadmisse on jõudnud, et kui kutsikas on kasvanud oma ema kõrval vabalt hoovis ja saanud elada koos teiste lindude-loomadega. On nad paremini koolitatavad.
Kui Pipi on abiks hobuste ajamisel, alati kutsun enda kõrvale ning meil toimib super koostöö, lihtsalt lust on sellise koolitatud koeraga loomi ajada. Sofiga on hea jälle kanu ja parte otsida ja kuuti ajada. Sofi on ka siis kohe koostööle orienteeritud. 
Mida arvata praegustest ilmaoludest...? Nojah eile õhtul koju naastes puhus ülitugev tuul vastu, puistates kohati iiliti vihma päris tugevalt vastu autosalongi. Otseteed koju minna ei saanud, teed tõkestas murdunud kuivanud oksine kuusepurakas. Tuli mul teha väike ring nii 5 km tavalise 1 km asemel. Kahtlesin-kaalusin kas järsku metsavahel ka mitte mõnda puud põigiti tee peal pole. Koju jõudnud, hingasin kergendatult, et tee puhas oli. 
 Muidugi ilmaennustus on viimastel päevadel täppi läinud. Tormi ja vihma ja eks muid jamasid korraldanud ülevabariigi. 

https://porokoerad.wordpress.com/2015/12/04/liiga-palju-koeri/
 Lisasin lingi, et inimesed jõuaksid arusaamisele, et mis hetkel toimub koerapidamises. Mina ei poolda ka massilist paljundamist ega mõtlematuid kutsikaid. Pean sellest lugu, et inimene siiski otsustab kas laseb sündida kutsikatel või mitte. Võimalik on ära hoida.

Õnneks eilne torm pahandust kodus ei teinud, aga net oli hommikuks lahkunud. Kuid mõneks tunniks blokk vooluvõrgust välja ja sai restart tehtud. 
Silorull vedu sujus päris kiirelt, kamba peale lahti harutatud, poeg käis saagis ära maha langenud puu karjuse pealt. Kõik said peres tegevustega ära kaetud. Traktori roolisüsteem uuel aastal vaja korda teha. Päris raske teine, peab hoidma päris palju vastu. Teepealt ära ei keeraks. Eilsest tervikrullist aga ainult alla poole alles jäänud. Homme siis hobustele heinapäev. 
Jälle vihm, koorma siloga koju saanud, kallas täiega. 
Koerad nõuavad metsaminekut, kuid ma ei tee kuulma. Ootan täielikku rahunenud koeri, täna selline teema, värava vahelt väljudes ignoreerisin koerte pilke, et andes mõista, et soovin rahu ja vaikust. 
Käisingi metsas ilma koerteta, enne väravast lahkudes mainisin koertele, et koerad jäävad koju... metsas on päris laastavalt torm üle käinud. Mis teha loodusjõudude vastu oleme kõik kaitsetud. Oli näha ka liikumas elektririkete meeste auto liikumist külavahel. Käisin ka ühe sõbranna juures lobisemas. Oli esialgne plaan minna ühele koolitusele, kuid tänane ilm ja viimase öö torm lihtsalt aitasid kaasa, sellele mitte minemisele. Kuigi hommik algas päiksepaistega. 
Tegelesin mõnusate karvaste sälgudega, hämmastav, kasukad on päris võimsad seljas. Nagu oleks karm talv tulekul.

                                                     

Eelmise aasta novembri lumi ja üks pisike matk.

Meie kari

Jalutamas kanakari.

Pisike Hamstrik, kes on üks lemmikutest, keda tihedalt sülle võtame.

Nümfid on ära harjunud ja teevad tiivasirutust puurikatusel nõudes, et viirud lendama hakkaksid. Ja kui viirud lendavad, ühinevad ka  harjutuslennule.

Aasta siis oli 2014.

   

Mr. Lola

Mõnus muhe meriseapere.

                                                                                      

Õhtuhämaruses, küünlaleek kaunistab nii õue ja tuba. Kaunis ja soojendav. Mis tehtud ja mis teoksil. Palju on teha, kui jõulud tulla saavad. Ees seisab ka ühel üritusel osalemine. Täna tõime juurde veel ühe kitse nimega Ulla. Kuna ilmad sellised sombused, siis pilti pole teinud. Ootame, kui ilm selleks soodne. 

Saime uue interneti bloki ja nett nüüd hoopis hulga kiirem. Täna vedasin hobustele terve silo rulli ette, et las nosivad. Oiii, milline rõõm nende poolt. Kus visati tagumikke õhku ja traktori järel ikka päris kiire galopiga järgi lidusid. Tegelesin veel noorte hobustega, sai ka koertele dressuuri tehtud. Püüan koertele selgeks teha, et mina olen boss, igale poole, isegi majja sisenemisel peavad mind enne laskma. Nordik kipub vägisi jalge vahelt enese läbi suruma. Ja ma pean teise iga kord viimaseks tagasi ajama. 

Eelmise aasta meenutus.

Seb ülekäiguraja ületamine.

EX VIRTUTE NOBILITAS COEPIT

...Voorusest algab õilsus... Dio Cassius.
On inimesi, kes leiavad, et peab kedagi maha tegema ning süüdistama inimesi avalikult ebainimliku väljendusfraasidega... mina nimetan seda paadialuste sõnavaraks. Mõned lausa kasutavad manipulatsioon lauslollusi.  Kuid kõigele saabub ükskord omahind...
Viimane öö mingit tuult, kuid päris sügishullutormi veel pole näidanud. Igal juhul metsast läbi sõites ei olnud märgata, et puid massiliselt maas oleks olnud. Super lahe, pean tunnistama, eelmise nädala kuldiga kohtumist natuke hirmutavaks. Nordik ehmatas kuldi kuskil raiesmikult ülesse. Ja muidugi koer tulistvalu minu suunas jooksma ning puges suure hirmuga mu selja taha, märkasin suurt röhkivat siga 1,5 m kaugusel endast rajal. Päästsin rihma otsast Pipi, kes õnneks ei rünnanud, kuid haukumise saatel pani sea korraks seisma ning mõtlema. Ja siis alustasin mina oma korda koerte julgustamisega ehk siis hassetasin koeri seale peale jooksma. Kuid õnneks koerte kisa ja lisaks minu hääl vist kohutasid tolle isendi põgenema, kuulsin veel temast, kui ta eemaldus koerte kisa kannul ise valjult oma arvamust röhkimisega avaldades. Olles siis seaga kohtumisest toibunud, kutsusin koerad enda juurde ning jätkasime jalutamisteekonda. Tol õhtul sai oma 5 km maha kõmbitud. Mõnna ja päris julge tunne on olla saadetud nelja koera poolt. 
Yess saan oma pisikesele kitsetüdrukule veel seltsilise, nii et saan poisi oma emale ära transada. Ja ongi pandud algus jälle kitsekasvatusele.... Olen vist häppy tundes...

Nüüd mil aasta 2015 hakkab lõpusirgele jõudma, tuli mõte jagada väheke oma mälestustest oma lähedaste helgemaid-põnevaid tegemisi. 

Lugu ise leidis aset aastal 1989 ja muidugi novembrikuus. Kell 2 öösel mina ärkvel, tuba valgustas Lasnamäe tänavalgustuse kuma (3km kauguselt), tulekuma asetses uksepiidast üleval pool. Kuid korraga märkasin huvitavaid vilkuvaid taskulambile omase ringikujulise valguslaike uksele langemas. Imestasin ning uudishimu ajas ülesse ja aknast välja vaatama. Tundus olukord kahtlane ja neid tulukesi vilkumas põõsa taga päris mitmeid. Äratasin vana-vanaema, kes pobises läbi une, et kobigu ma magama, et näen viirastusi. Kuid mu süda ei andnud rahu, läksin ajasin omakorda vanaisa ülesse ja kutsusin vaatama. Kes tegi sama järelduse, milles minagi oletusi jõudsin teha. Kauguse, kus need tulukesed liikusid ei olnud majast kaugemal, kui 100 m kaugusel lauavirna taga. Vanaisa ajas onu A. ülesse ,vanaisa ei lubanud koeri õue lasta. Kuna viimane haaras tulirelva. Niikui lülitati suur õuetuli, kostus jõepoolt postkasti suunas sõitva suure masina häält. Ja onu A. käivitas juba Fillist ning hetkel teadmata marki massin tuledeta tegi korraks peatuse postkasti juures ja sõit jätkus edasi. Seni kuni kodused mehed oma fillisega hoovist välja manööverdasid oli auto koos tundmatutega kadunud. Kuid onu vilumused (kiirabis töötamisest) autoga kiirendust tehes jõuti ka jälitavale, millele siis vanaisa paar lasku jahirelvast tagumisse paremasse rehvi lasti. Mille tõttu auto juhitavuse kaotas ja täiskäigul kraavi kaldus. Kuid lõpp-pilt, juhikabiinist oli välja hüpanud sõjaväe riietuses oma 8 meest ning lippasid, kuis jaksasid kuhu keegi oskas. Rohkemaks tagaajamiseks vanaisa enam ei viitsinud, kirjutas autonumbri ülesse ning sama päeva hommikul sõit päälinna ja kõrgemasse ministeeriumi, mis tegeles sõjaväe korraldamisega.      

 Anda ülesse noorsõdurite toimetused tema talu ümbruses. Tol hommikul ei uurinud, keegi kas miskit varastatud oli. See selgus aga mõni päev hiljem.

Nädal hiljem ilmus hoovi sõjaväe värvides kongiga masin ei mäleta marki (tean, et mingi vene oma). Kõige pealt astus kabiinist hoovi kõrgemat auastet omav sõjaväe boss, kes siis jagas käskluse sohvrile, kes  läks kongi taha ja avas ukse ning sealt vupsas hoovile 8 tavalist rohelist noort vene sõjaväe mundrit kandvad paguniteta sõdurid. Major rivistas poisid ülesse ning vene keelsete käskluste saatel palusid poisid vanaisa käest vabandust. Pärast sellist tseremooniaalset vabanduse palumist, jooksis üks noortest sõduritest auto taha veelkord ning siis tõsteti maha juba neli suurt velgedel rehvid. Mille üle oli meil muidugi kõigil üllatus. Vanaisa mainis pärast varguse avalikuks tulemist, et selle oli hoopis ära unustanud, et kontrollida, et mida need noblikud tegid. 

Miks selline asi juhtus, lihtsalt tol aastal 1989 aasta kevadel toodi tööbati sõdurid ehitama Ülemiste-Muuga ja Muuga-Lagedi kaubarongide raudteed. Ja loodi Lagedi raudtee jaama lähedusse Sommerlingi sohvoosi kasutuses olevale põllumaale sõjaväe osa. Ja kuhu siis paigutati üle liiduvabariigi kokku korjatud erirahvustest noorsõdurite tööbati väeosa. Oi nende kohaolu tekitas palju paksu pahandusi, kuna kiputi palju eirama kontrolli ja korraldusi, siis öösiti käidi vargil ja eks oli ka muid pahandusi. 
 Ja ühtlasi ehitatid teine viadukt, eraldamaks ja muuta võimatuks pikaks järjekorraks ülesõidule. Viadukt asub enne Leningradi mnt. peale sõitmist. Kõige pealt on Lagedi viadukt.

 Olen selle raudtee ehitust näinud ja nii mõneskis olukorras käe rusikasse keeranud ja mõttes lugenud 10, et kas virutan või kaob...       
Kogu mu lapsepõlv on elatud Lagedi ja Lasnamäe piirkonnas. Muidugi on veel huvitavaid seikasid, kirjutan neid mis hetkel meenuvad ja aeg-ajalt jälle ennast meelde tuletavad.

Homo locum ornat, non homien locus.

..selgitus pealkirjale, ,,Inimene kaunistab kohta, mitte koht inimest, s.t. tugev inimene saab hakkama igal pool", võrratu mõttetera ja ladina keeleski ei kostu kehvemini.

Millest alustada kohe raske, kui täna hommikul ärkasin, täitis hinge positiivsuse mägi kõigi varjude ja takistustega. Asusin purema tütrele probleeme valmistanud kodutöö kallale. Tundus sisukas ja mind huvitava valdkonnaga õppeaine olema. Kuid oleks tahtnud rohkem süveneda ja aidata koolitöö lõpuni teha, kuid aeg surus peale ning miskit pidi kooli minema.

Mida tahan öelda selle mõtteteraga, tihti, kui mõttesse tulevad allaandmise plaanid, tuleks rääkida kellegile ... rääkida... ja veelkord rääkida... leidub siis ka inimene, kes aitab. 

Minu minek aastal 1991 Kuremaa ST (siis veel oli sohvoostehnikum ja kui ma kooli lõpetasin 1993 aasta juunis, kandis kool nimetust Põllumajandustehnikum). Esimesed 6 kuud oli mu õpingutes ikka päris suured kukkumised. Kaalusin koolist isegi lahkumist, kuid direktor ja klassijuhatajaga vestlused aitasid ära hoida hullema. (direktoriks oli tol ajal Andrus Kompus ja klassijuhatajaks Mare Kolberg) klassijuhatajaga olen suhelnud nii mõnedki korrad telefonitsi.

 Läksin direktorilt pabereid küsima, et lahkuda koolist, kuid tema kategooriline ei ehmatas mind ikka päris hullult ära. Kutsus teine veel klassijuhataja veel vestlusse, et teada saada minu sees peituvatest probleemijuurtest. Ja mis ime pärast seda vestlust muutus ka mu õpingute tulemused positiivsemaks. Ja olen siiani tänulik nendele inimestele, kes tol korral takistasid asja pooleli jätma. Ja muidugi on veel neid inimesi, kellele olen tänulik, kelle abil olen elus palju korda saatnud. 

Tean, et ees ootab veel mitmeid häid aastaid, kus midagi saavutada. Kasvõi see, et tehtud nüüd RK eksam. 

Ja ongi novembri viimane kuupäev. Yeeh 30. november. Ja homme on algamas detsember ehk siis aasta viimane kuu. Lõplikult annan aru aasta viimasel päeval  aasta rahulolust ja puudustest. 

Täna on raske alustada, kui sisemine hing rõkkab ja hõiskab rõõmust ja õnnest, siis mõttetes mõlgutan häid sõpru ja tegijaid muremõtetega. Kui ühel inimesele sai teatavaks, et omab kaugele arenenud rasketüvevormiga vähkkasvajat, mis eeldab selle nimetuse nimetamisel, et inimesel pole enam kaua elada jäänud. Sellise mõtte mõlgutusel aga kurbus hinge pugemas.Üsna töökas mitte suitsetaja inimene..lihtsalt sõnatuks võtab. Kuigi ma ei tohiks teise inimese muret oma hinge võtta, aga ma ei saa jääda ükskõikseks. 

Või võtan järgmiseks inimese, keda tunnen juba aastaid ning on vallas ja kaugemal tuntud koduloolane... kes kaotas oma eaka ema... Mõistan tema olukorda...  Kuid kurbus mõeldes hetkel inimesele, keda tean valdab abituse, samas soov, millegagi aidata. Kuid peale surutud abi ei ole, vaid see kui tullakse küsima. Vahel peab ka ise pakkuma...

Eilne ilm oli vahelduseks super. Linnas käik oli nagu lepase reega. Liiklesin jällegi rattal ehk siis ajasin omi asju rattaga. Valmistusin väga põhjalikult, igat masti erkkollases toonis vestid ja kotikaitsed peale tõmmatud ning helkurlindid säärte ümber. Tiheda liiklusega tänavatel andis kinnitust, et olen vägagi märgatav. Seda lõiku oli vähe, kus kasutasin liikumiseks autoteed. Enamusest liigun ma väheke ohutumatel radadel, haljasaladel ja õuealadel. Tunnen linna päris hästi ja ei valmista probleeme liikumisega.     Ülekäiguradade ületamisel veendusin kindlalt, kas auto laseb mind enne või pean laskma autol oma sõiduteekonna lõpetama.
Otsisin ühte ametiasutust, kust pidin saama ühed olulised raamatud kätte. Olin imestunud, et Audentese spordikeskusel puuduvad tänavanumbrid, mille alusel kindlaks teha, kas otsitav koht on leitud või mitte.
Koerad korraldavad minu kodus oldud päevadel ikka korralikke haukumis tseremooniaid, kuid ma ei lase nende haukumisel ennast häirida. Ma ei saa lasta koertel dikteerida, et mida nemad tahavad. Nemad tahaksid vedada mind metsa, kui sellise äreva seltskonnaga metsa minek oleks kontroll ja juhtimine nende kasuks. Ja sellisel juhtimisel kaotan oma juhipositsiooni koerte silmis. Kõige pealt peavad neljajalgsed maha rahunema ja kannatlikuks jääma. Üle kõige lärmakas on Sofi, kes arvab, et tema lärmakus viib sihile. Vahel ikka väsitab tema pidev klähvimine ikka ära.

Lasin täna jällegi kaks isast merisiga ja ühe isase jänkupoisi kööki lahti. Milliseid rõõmuhüppeid ja nuhkimis operatsioone toaloomad korraldasid. Kui käisin kohvi endale valmistamas, siis iga kord kohe kõpsti juures ja kahe jala peale tõusmisega oma uudishimust teada andsid.

Uute asukate kohanemisest.

Eelmine nädal sai toodud uued sarvedega tegelased, kes esimesed päevad sõna tõsises mõttes said trauma koduvahetusest. Tekkis peitu pugemise soov, mida nad ka tegid. Pidin sokk-looma emale pühapäeval viima, kuid jätsin selle sõidu ära. Ei tahtnud kitsekesele  teist kohest traumat tekitada, kuna siis oleks usalduse võitmine veel raskemini ületatav olnud. Seks puhuks oleks kitsekene üksi jäänud, tegelik mõte on selline, et kitseke harjuks ära kabjalistega ja kabjalised jälle kitsekesega. Olles hobused ööseks veel sisse lasknud, siis see veel rohkem ehmatas. Lausa šokk oli niisugune, et ei juletud isegi sööma hakata. Täna oli juba lugu selline, et kitseke Tuti tunneb juba suurt huvi kabjaliste vastu. Oli isegi oma pea sulust välja upitanud ning mökitas teavitamiseks, et tema tahab vett.
Hetkel ongi nii, et mil lumi ja külm saabus. Nüüd rohkem tööd ka kodus. Söödavedu, voolikute sulatamine ning toasoojas hoidmine. Pool hommikut kulub loomade söötmise-toimetamisele. Üle poole kuu oleme heinasöödal hobuseid hoidnud, see nädal lisasime heinasöödale silo, mis sai toodud viimane pühapäev lahtisena traktori kärus. Vedada ei riski tervet rulli korraga mööda maad.    
Õnneks Testu sai juba esimeste kehvade ilmadega teki selga ja nüüd on selline peategelane söödaplatsi üle, et keegi peale tema lihase poja ei tohi keegi söödakuhjast nosida.
Tervet rullli  kohe neile hobutegelastele ette anda ei soovi. Hoiaks esialgu seda teed, tiba kokkuhoidlikumalt, kuna loomad ei oska korrektselt süüa. Olen ka mõelnud söödavõrku osta, et pakkida võrkudesse ja ülesse riputada või rajada varjualused, kus siis traktoriga alt läbi sõita ja panna võrk ümber. Mõtteid on palju ja paljuski hoiab mõtteid teoks tegemast tagasi piiratud ressursid ja meessoo abiväe vähesus.
 

Milleks on elus vajalikud katsumused või probleemid?

Jällegi tabas üks ebameeldiv teema... Küsisin ja teab mitmendat korda endalt... miks just nüüd jälle ja ühe sama lapsega...
Laskudes probleemi põhjusesse... kui hakkaks kõike selle aasta jamasid siia kirja panema. Ma ei tee seda... Püüan leida mingi lahenduse hetkeprobleemile... Iga teema mis kajastub nuti telefoni pärast, siis minu usk sellisesse leiutisse on null. Ise kasutan nuppudega lihtsa variandiga mobiili. Ei mingit puutetundlikust ega pole ka probleemi, et mingi lisa äpi kuskilt alla peaks laadima. Naljakas nagu mingi tulnukate maailm täiega. Muidugi nuti telefon annab teatud mugavusi, kes kasutab gps-i seadmena või veel politsei asukoha määrajana või veel teab mis veel. Muidugi mugavus maksab  ja sellega kaasneb ka teatud vastutus, et seade tehniliselt töötaks jne.
Olgu, kuidas on mure närimas, kuid õnneks kolm vaba päeva annab võimaluse ka sellele probleemile lahenduse leidma. See ju aktiivsete emmede teema, kellele antud elus üsna mitmeid rolle kanda... Muigan juba endamisi... Lohutan ennast selle teadmisega, et saame hakkama ja hetkel mil noor inimene koolis ametit õppimas on. Ei tahaks, et koolitee ka pooleli jääks. Elus ei saa jääda probleemidesse kinni. Kui hetkel tundub, et kuidagi ei saa, siis peab asjal natuke laagerduda laskma. Tihti tulevad asjadele  lahendused, kui olen jaganud või suhelnud inimestega. Ja neilt siis vastavad suunad ning juhised kelle poole pöörduda. 
Olgu see selleks, olen siin omi muremõtteid keerutanud, peab edasi minema, mitte probleemidega maadlema.   

Millest alustada... Hea meel, et pere terviklikult koos. Sajab lörtsi, jehh kurb, et selline mudamöll ümber valitsemas oleks võinud pinnaski tiba külmunud olla. Mis teha, kas kliimasoojenemine või teab mis ilmatont seda ilmaga susserdab-vusserdab. Järgmise aasta kevadel jälle võimaluste piirides killustikku tellima. 
Käisime tegime ära Rohelise Kaardi eksami... mõte on tulevikus siduda rohkem ratsaspordiga, loomateraapiaga jne. Tänusõnad Maiele, hea meel, et ilmaga vedas. Kuid see on esimene samm, ratsutamistreeneri kutse omandamiseks. 
Viimastel päevadel on suhtlemist olnud Eesti Matkaliidu tegevjuhiga, kuna olen läbinud mitmeid täiendkoolitusi, et tõsta taset matkajuht-treeneri kutses. Viimati pettusin kevadel, kui olin registreerinud mai lõpus eksamile ja saada nädal enne eksamikuupäeva, et sobivat arvu inimesi kokku ei saadud ja eksam jäetakse ära. Juba teine aasta... Täna ja homme toimub Tuksis Matkajuhtide iga aastane aastalõpu kokkutulek. Alguses plaanisin ka, kuid tekkis teine plaan, mõte ära teha Roheline kaart. 
Nüüd võtan plaani ära vahetada aretusühigu kuulumise. EHS-ist üle kolida teise, kus miskit toimub ja arvestatakse võrdselt. Ja ei tülitseta.
Hämmastav, et nümfkakaduud meil nii vaiksed linnud, võrreldes viirpapagoidega. 
Tänagi viisin koerad pikale jalutuskäigule. Hobustel lebo aeg. 
Majapidamine täienes kahe sarvilise olendiga. Ühe kitse ja tema vennast sokuga. Tulevikus plaan jälle, kui ükskord püsivalt koduseks jään, siis ühte koma teist teha. Lahe tunne saatmas...

Kallab ja kallab... Täna miskit õues tehtud, vedasin Nordiku territooriumile väheke liiva ja eelmise nädala lõpus sai valmis kuut Joeli kätetööna. Yesss... koerad nautisid värske heina peal olemist öösel. Ka Nordik teadis, et kuut on tema jaoks. Soojustatud seinad, viimane talv lammutas ta ikka korralikult. Augustiks oli kuudist ainult varemed järgi.
Olen hämmingus, kui palju oli sellel koeral  jaksu lammutada. Kui me ta tõime jaanuaris ja proovisime esimest ööd toas veeta, siis osutus lootusetuks. Nordiku arusaamine oli selline, et kui inimene on lähedal siis peab temaga tegelema. Pool ööd suutsin temaga olla, siis tahe ikka und silmale saada. Pidasin targemaks koer hoopis õue saata, teiste juurde. Las otsib ise tegevust ning õpib rahunema. Nojah läks alles mürgliks... arvasin, et ega hommikuks maja enam meie ümber pole. Igalt poolt prooviti hambaid sisse lüüa.
Hommikul ootas lõbusa-rõõmsa ilmeline  Nordik ukse taga teiste koertega. Ja kohe karglemine lahti. Kõige rohkem said kannatada tema kohmakast karglemisest teised koerad. Ta ei ole nii osav akrobaat, kui Lara oli. Nimetus konn vorsti vabrikus...
Õues avanes siis tõeline pilt Nordiku kangelastegudest... Ta oli vedanud kõik hoovi peale laiali ja teritanud korralikult hambaid. Kohati oli mõned esemed nii hekseldatud, et isegi tükke andis koristada. Selline käitumine on probleem. Kuid andsime andeks ja kuna tegu veel pubekaeas isase linnukoeraga. Arvestasime tema  pahedega ja alustasime ümber korrigeerimisi kasvatuse läbi.
Kuid nüüd mil ta oskab rahuneda ja oskab oodata ja vaadata otsa, et olla valmis inimesega koostööks. Tänagi imestasin, kui andsin täna talle esimesena söögi ette, milline tänu koerast pärast voolas. Pärast oli suuteline vaatama, kui teised koerad kordamööda toidukaussi jagasid. Pidev tegelus koeraga valmistab hiljem rahulolu ja soov edasi koolitada.
Eile õhtul lasime siis naissoost närilised toa peale vabadusse. Ooo jaa naissoost merisead on tsipake paksukesed ja vaatlemisel ka natuke lotti lõua alla kasvatanud.
Auto valmistab muret, avastasin eile ühe probleemi kapoti alla kiigates, eks järgmine kuu jälle kindel sõit teenindusse. Tundub, et pean hakkama kaaluma uue massina soetamisele. Liiga tihti käib see teeninduse külastamine ja alla 200 euro enam kulutused ei piirdu. Eile jättis süütepooli viperuse tõttu mind jällegi rumalasse olukorda... jama kohe... Endal on ebamugav kuskil seista ja oodata, millal auto soostub käivituda.

Tänane päev on möödunud piisavalt tegevuses, pole  vaba aega nautida olnud. Ajasin need asjad korda, mis ma olin reedel unustanud. Muidugi mu valvelolekut ning tähelepanu teravaks tõmbas üks kahtlane valge kaubik reedel  naabrimehe lambaaia ääres. Helistasin enne, kas naaber ise on oma karjaaia juures. Selgus kõnest, et teda ennast kodus polegi. Võtsin koerad ja alustasin sammumist tolle kaubiku suunas. Kuid nii ta liikvele läks ja suund võeti ,,Leningradi maanteele". Lootsin ning jätkasin tegevust õues, et järsku on uudishimu nii suur, et see tagasi tuleb. Kuid kahe tunni jooksul massinat tagasi ei ilmunud. Teavitasin koduseid ja lähedal olevaid naabreid, kes liigub ja tähelepanu erksana hoidmas. Praegusel ajal igasuguseid kelme liikvel.
Täna olin vihast läbi-lõhki keemas... üks inimene ajab päevast päeva oma laisklemisega ikka hinge täis, pidevalt leida teine nutika tagant voodist.  Teisel väga muretu elu, ei mingit vastutust mitte millegi ega kellegi ees. Kuidas saab olla üks täiskristlasest meesoo esindaja muretu...?
Ostsin diiselõli, diiselkütet, uue sisekummi 9,00 traka esirehvile + 16 eurot sisekummi paigaldus rehvitöökojas. Võtab sõnatuks...
Valmistun siloveoks, kuna täna vedama ei saa, koorem puid läbi vaja saagida ja ratas traktorile alla panna vaja. Pool koormast saagisin ära, kuna nahk märjaks sai, siis lõpetasin. 
Eelmine nädal ju kolmpäevast reedeni pisut haige olnud, siis veel üle pingutada ka ei saa. Mõned päevad veel käheda häälega ehk siis igapäev ise häälega olnud.
Eelmise nädala reede vara hommikul kraadisin temperatuuri, siis sain 37,5. Katsetasin kolme kruusi täie mustasõstramahlaga, kuid higistama ei ajanud isegi üks lahustatud tablett kruusitäie veega.
Kõige paremini higi voolama võttis hobuseid karjamaale lastes ja neid taga ajades. Kuna nad keeldusid aeda minemast. Ajamisel koerte abile lootmine on ka väike, sest hobused lihtsalt ei tee haukuvatest koertest välja. Püüa ajada neid kuidas tahad, on  nagu kabjalistele lust ja lillepidu.

Mõnus novembrikuu... Tegin eile väikse selektsiooni, mida vaja osta loomadele-lindudele ja mida võib veel kulutusteks nimetada. Vaja on tagavara lakukivide portsjon. Lisa vilja ei tee paha, saab jõulud ja uue aasta kenasti vastu võtta. Mõned ussikuurid hobustele... loetelu päris pikk. Kui rahasse kõik kulutused ümber arvestada, saab kenake summa. Isase koera kastreerimine ... ehh on asju ja mõtted rahaasjade ümber tõstab piisavalt karvad turri. Õnneks on seda nigelat aega, mil sissetulekud piirduvad mõne rahatähega. Peab olema tänulik kõige eest, et oleme siiani hästi hakkama saanud. Heinakvaliteet tänavu on minu meelest mitte eriti hea tolmab palju. Eelnevalt peame hobustele heina tuulutama ja siis veega üle piserdama. Silo pole veel proovinud, kuna ilmad hetkel soojad, ei ole veel katsetanud silokvaliteeti.
Eile maadlesin enda mugavuse mahasurumisega. Üks osa minust soovis väga minna kohalikku raamatukokku autoga, kuid teine osa minust oli valmis rattal liiklema. Ja surusin läbi hammaste oma olukorras siiski ratta teema. Mõtlesin, et katsetan lühemat otseteed, millest osa RMK tänavu suvel parandas killustikkattega teeks. Harjumatu tee massiivi näha väiksema metsaala kvartraatides, kuid mis teha, kui Euro nõuded metsamajanduskavaga selliselt ette nähtud.
Täna olin täiega valmis rattasadulasse istuma tegema pikema ringi kohalikku valla raamatukokku. Jee võit enda üle on kõige magusam.
Eile õhtul keeldus üks nümfidest puuri minemast. Proovisin teist meelitades hea paremaga, tema aga kallutas pead ja avas noka nii nagu inimesena liigutame suud. Tema omakorda matkis kõike minu liigutusi. Muidugi see on armas, kuid tudile tema ei soovinud kuidagi moodi minna. Mitmeid kordi lendas viirude puurile. Ja kohe tagasi... Ja iga kord kui suhtlesin turritas pealael oma tutti ning liigutas nokka. Suhtlesime vastastikku läbi mitmete märkide-kehakeeles. Tundus, et jutt kummagini siiski ei jõudnud. Kui toa pimedaks ja taskulampi kasutades aitasime nümfil ka selle õige tee puuri leida.
Öösel tegid koerad korralikult lärmi, korra kiikasin õue. Kuid mis ma ikka oletada oskasin, et naabrimees jälle purjune ning jalutab öises metsas. Koerad panid tähele ja millegi pärast ei kannata nad teda mitte üks teps.

Teadasaamine või tahtmatu kohtumine mingi probleemi ilmsiks tulemiseks. Olles käinud Soome reisul septembri keskpaigas. Kohtusin laeval ühe inimesega, kes tutvustas mulle vabas vormis oma seltskonda ning eelnevaid ,,seiku läbi politseikontrolli" laevale pääsemiseks. Kuid see selleks, imestasin tema sõpruskonnale pilguheitmisest ning ,,sõnum-kehakeel, väljendusilme jne." mida lugesin oli rohkem kui müstiline. Kuid ma ei kiirustanud teada andma oma ühele tuttavale, mida nägin. Jätsin selle asja nii nagu oli... teadmine, et ükskord salajastele asjadele jälile saan. Kuidas ... Tegelikult mul pole soovi kellegi ellu sekkuda, millegi pärast juhtuvad asjad nii, et need tulevad ise ja viivad kokku, kuid olukorrad ja juhtumid millesse segatud olen seeläbi panevad kaaluma teadlikult igat sammu kaalutletult.
Olukorras pani i-le täpi peale, eilne telefonikõne... hmmm... tahtmine ,,Hallooo, kus on teie mõistus"... aeg oleks roosad prillid eest ära võtta, iga ,,karvane isane" ei muutu üleöö parimaks kaaslaseks, kui selleks eelnevalt ei tehta siiski tausta uuringut. Imestangi, mitmes ämber sisseastumiseks ühel inimesel võib olla...?
Eilse telefoni vestluse lõpulauseks oli, kõigepealt peab iseseisvaks saama. Niikaua, kui sõltutakse kellestki-millestki ei ole edasiminekut. Ja eks probleemijuured peituvad ühes samas komistusmustris, ei taheta aru saada, et miks minuga see juhtub...
See mõtete väljendus oli ühele eilsele helistajale, kes tahtis teada minu ausat arvamust oma elukaaslase kohta. Olin valmis selleks teadasaamiseks... mitte selgeltnägemise võime vaid elukogemused ja hea inimeste tundjana olen aru saanud, et keda võib usaldada ja keda mitte. Teada värk, et see isaste maailm ehk siis meessoo maailmas läbi nähtav. Olles aastaid omanud erinevaid koostööpartnereid ja häid sõpru, siis teadmine, et keegi pole siin ideaal. On selgemast-selge, kuid kooskõla tekib, kui me ise oleme teadlikud ning suudame kehtestada omi reegleid ja saavutada seeläbi aktsepteeritavaid suhteid.

Reedel 6.11.2015 peale tööpäeva lõppu, keerasin auto nina tavapärasest teeristist hoopis Märjamaa peale. Võtsin suuna Kullamaale. Jälgides bensupaagi olukorda tuli mõte enne Märjamaa sissesõitu võtta Olerexsi tanklast lisakütust. Tanklasse sisse keerates üllatas autoderohkus ja olles paaki sobiva koguse kütust lasknud ning müügisaali sisenedes pani imestama noorte rohkuse üle. Natuke tekitas pahameelt selline noorte kogunemine. Kas siis tõesti pole kuskil mujal oma aega surnuks lüüa, kui tanklas, mis siis nagu läbi sõitvatele masinatele ka lisaks küteostu soovile veel tiba kõhutäidet pakub.
Kütte eest tasutud, jätkasin sõitu Koluvere suunal, siis selles ristis pööre vasakule ning mõni kilt ja peatselt jälle paremale. Veel üks pööre ja olingi Kullamaa kiriku parklas.
Oi olen palju kordi seal käinud, mõnedel haudadel kumasid põlema süüdatud küünlad. Leidsin üsna ruttu vanaisa-vanaema hauad. Korjasin kokku tühjaks põlenud küünlakestad ning panin uued enda toodud põlema. Läksin otsima vana-vanaema kalmu, et sinnagi läita küünal.
Läksin tagasi vanaisa-vanaema hauale ning seisatasin mõttes ja meenusid koos elatud aastatest päris palju mälestusi. Nautisin üksi olemist, pühalikku vaikust. Tahtsin hetkelist eemal olekut ning puhastust. Olin peaaegu kaks viimast ööd magamata. Isegi joogale pühendumine ei toonud sisemist rahu. Õnneks üks kõne päeval ühele inimesele andis tagasi usu endasse ja tegutsemistahte. Kui miski ikka närib või tunne on selline, et kõik asjad olen valesti teinud ei anna mitte kuidagi moodi rahu. Ja mõtted vägisi kipuvad uitama ja neid korrale kutsuda on juba päris suur tegu. Kuid nüüd on okei ja elu kulgeb oma mahlas edasi.