Jändan siis igapäevaselt kolme loomaga, kes ei taha enam püsida aias. On pahurused... tegelikult Eeva-Lottaga selline teema, keegi ei salli teda ja ajavad taga ja põgenemise käigus tormab aiast välja. Aed sai nüüd siis tänu täkule puhtaks karjatatud ja pean leiutama tugeva voolu tarandikku, kus täkk on.
Päevad on nii kiired ja samas tekib kohe nukruse tunne, et jälle üks mõnus kuu saab läbi.
Täna sai jälle Paulal kapju värgitud, vaatasin veel Eeval ka. Mõni päev tagasi tegin Hertal ja Teebal. Igal juhul on ok seisuses. Ainus asi mis häirib on üks tiba tilluke lõhe.
Tahan minna mingil ajal koolitusele kapjade hooldusest kuulama. Eks neid ka siin Eestis riburada korraldatakse, kuid mul alati siis töö aeg selline ja ei saa viimasel minutil lihtsalt enam graafikut ümber korraldada.

Imed sünnivad üleöö ja nii meie Herta ka meile ikka juhtub tegema. Juba teab mitmendat hommikut on Herta aiast väljas ja aed terve. Ja mõistatus missugune, tema tahab tittedega emmede juurde. 
Sai käidud ka mõnede suksudega maastikul ning jalutamas Liptoniga. Liptonit söödame hetkel õues muruniitmise eest. Suure murulapi juba korralikult sõi puhtaks ja nüüd vaja veel kanala eest see töö teha. Nii, et peame oma majas ökoniidukit.

Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.

 Lipametsa Lenin

 Kellukas ja Luciano

 Kati ja Lucky Liisu

Paula

Ega see ei loe, et ma vahe peal kirjutanud pole, et ma vaikelu elan. Tegelikult elan päris aktiivse inimese elu. Olen käinud mitmed korrad maastikul ratsutamas, nendel lemmikradadel, mis mind köidavad. Lähimal ajal ka ühe öömatka korda saata. Katsetada proovin tittedega matkale minna. Eile siis ökoturismi aastapäevale pühendatud tegevus matka läbi tuntud Tiit Petersoo saatel... lahee ja yeee... Möödudes Sõbesoo järvest ja saada proovida uut laudteed järve äärest kuni põlluni. Seltskonnast osa juhtisin otse läbi metsa Jalase haridusseltsi maja juurde, kus Urmas Tulvik kuumasupi ja koogikestega ootas. Mainin vaikselt Urmas on lihtsalt üks Jalase küla elav arhivaar ja teo inimene, kes panustab mitmel rindel enda oskusi ja teadmisi.
Kanuu matk kuuenda klassiga Vigala jõel. Ei saa olla parimat, kui midagi uut korda saata ja midagi kogeda esmakordselt. Sellel aastal siis olen proovinud parvesauna, vesiratast ja kanuusõitu Vigala jõel. Mainin vaikselt arvan, et sellest on saamas uus hobi, tegelikult paelub mind kajakimatkad merel. Avarus, vabadus, võitlus lainetega ning hakkama saamine jne. Kaifin siiani või õigem oleks sõnastada, et nostalgitsen, kui üks aasta sügisel sai Hiiumaa laidudele Kajakkidega aerutatud.