Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga

Lemmiklooma võtmine

Sain  kergekäeliselt loobutud merisigade omanikuks. Ega mulle see mõte ei meeldinud, kuid ajutist kodu olin mõneks ajaks nõus pakkuma. Mul hetkel on kodus 9 looma neist üks on veel alles pisike alla kuut aega vana. 
Uued loomad on väheke stressis, kui nad saavad suuremas seltskonnas vabalt jooksmas käia, tunnevad ennast hästi. Otsin hetkel uut kodu kahele aastasele meriseale. Üks on isane ja teine emane, neil oli veel poeg, kes viidi lemmiklooma poodi müüki. Kurb ja mõistetamatu tegu, nägin ka loobujat inimest, kes neid merisigu transportis, ei jätnud mulle küll eriti sümpaatse inimese muljet. Keha keelest lugesin rohkemat välja, kuid ma ei hakanud nime uurima. Leidsin, et pigem merisigadele uus kodu leida, kui lasta neil tagasi rännata hoolimatu pere juurde.

Ma ei suuda inimesi mõista, kes julgevad rääkida lemmiklooma poes, et laps ei taha enam loomadega tegeleda....
Lapsevanemad ja täiskasvanutele teadmiseks;
Lpalun võtke südame asjaks endale selgeks teha, et looma ei võeta lapsele üksiti, et laps loomaga üksinda tegeleks. Kui on näha, et laps on looma suhtes vähem huvi hakanud näitama, peab täiskasvanud inimene selle kohustuse üle võtma ja näitama hoolimist looma suhtes kannatlikkuse ja tähelepanuga. Mitte võtma otsuse, et loomast tuleb loobuda. Olen ise loomadega kasvanud ja tean mis tähendab täiskasvanu pidev tähelepanu loomade hoolitsemisel. Ja kui ma akvaariumikalasid pidasin, siis vanaisa küsis pidevalt kalade käitumise ja liikide eripärasuste vahe tegemise kohta küsimusi. Miks see kala on selline ja nii sattusin pidevalt uurimise lainele, otsisin pidevalt raamatuid, kust siis ammutasin vastavaid teadmisi, et olla valmis vanaisa järgmistele küsimustele. 
Lapsevanemad aidake lastel jääda püsima ja huvi tunda lemmikutena peetavate loomade vastu. Tean omast kogemusest, mida sain oma vana-vanematelt.
Mul oli veel kodus pidev tasane ja vaikne sõda, kuna vana-vanaema kippus mul küülikuid üle söötma. Vahel kui koolist või töölt koju jõudsin, ütles ta pea igakord, et andis päeva ajal paar korda vahel isegi rohkem süüa, et küülikud olid näljased oli vana-vanaema pidev vastus. Ja suveks olid mu pikkkõrvad piisavalt ülekaalus, et aretuses peetavaid loomi pidin pidevalt dieedile hoidma. Osa loomi pidasin lihaloomadena vabandan loomakaitsjate ees, kuid vanasti oli see teema olemas. Sai tõesti küülikuid lihakombinaati müüa. Nüüd ma lihaks ei pea, kuna majas puudub vastav inimene, kuid mu enda käsi ei tõuse ühtegi looma tapma. Isegi mitte kana... 

Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga. 

Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia. 

On elu, muust enam uudised ei pakata, kui ainult negatiivsusest. Olen hakanud panema blokkeringuid maailmast tulevale uudisvoodele. Telekat ei vaata, natuke loen lehti, eelnevalt lehe esiküljest pealkirjad. Ja eelistatuks loen ma psühholoogilistel teemadel kajastuvaid.
Eilne päev kulges mul puhkamise tähe all. Pean tunnistama, et eelistan siiski mitte käia töökeskkonnaga seotud kauplustes. Ja ootan oma puhkust, kus üldse välja lülitada kõigest ja häälestuda ainult enda tegemistele.
Ilmateade lubab nädala lõpuks kuumalainet... huvitav kas peaks olema heinatööks valmis... Täna peame lastega nõupidamise maha, muidugi 25.06 on plaanitud meil veel kristlik jaanituli... mida see endast ette kujutab, kus tulevad kokku üle vabariigi tuntud ja vähem tuntud usklikud erinevatest konfessioonidest. Ja kus ei ole alkoholi ... Tean maailma meelsete inimeste mõtteist, et kuidas nii ja lisa küsimusi ei tasu esitada. 
Tundub, et selle aasta suvi on oodatust vaheldusrikas ja põnev. Näis kas kutseka aegsed kursakaaslased on valmis kohtuma. Kuigi tagasisidet pole kellegilt saanud, siis ma enda peale korraldust ei ole võtnud. 
Merisea lapsed on valmis minema uutesse kodudesse, kuid mu enda suured lapsed keelduvad neid kodust ära andma. Õnneks probleem oli ainult üks öö, kus nad nutsid ikka päris haledalt. Käisin lohutamas, kõige parem lohutus oli, kui lasin köögi peale jooksma onu Lolaga, kes toimetas poistega oma 5 tundi öö ajast. Praegu ütleks nii, et iga päev saavad nad onu Lolaga toa peale jalutama. Ja kus joostakse ja visatakse tagumikke õhku. Milline rõõm loomadel...
Kitsed on lahedad tegelased, iga päev pereliikmed leiavad aega nendega hommikul võtta jalutuskäik metsakarjamaale hobuste juurde ja õhtul sama marsruudiga tagasi. Nad hoiavad nii inimese lähedusse ja kui karjamaal on, siis hobuste juurde. 
Eile sai korra kõik heinamaad läbi käidud ja vaadatud seisukorrad üle... Ei oska esialgu seisukohta võtta, üks heinamaa on üldse väga hõre rohustuga. Plaanime lastega üks öö ratsamatka teha...
Ja üldse janunen midagi põnevat teha...

Olen siis kah pildile jäänud, uskumatu, kuid siiski tõsi, aga 9 aastat ja ongi poeg oma ühe kooliteega lõpusirgele jõudnud. Ühtlasi kurb, mul pole enam pisikest, ulakat ja asjalikku poega enam. Vaid aeg on läbi korrigeerivate kasvumuutuste teinud asisemaks, mehelikumaks ning otsusekindlamaks... Head ... uut ... haridusteed noored....

Kohvitassiga hobuseid vaatama minnes, oli kits Tuuli nii uudishimulik, et pidin näitama tassi sisu üle. Kontroll on võimas.

Nordik mänguhoos, aitasin leida tema lendtaldrikut.

Eile siis selline teema, hobuseid metsakarjamaale lastes juhtus meil selline lugu, et hobused möödusid väravast ja panid metsa vahele kappama. Ja juhtus see, et kitsed ühinesid meitega ning otsingud jätkusid nelja koera ja kahe kitsega. Hästi lahe oli, kuidas kitsed kogu aeg inimeste ümber jalutasid.Metsa kulus meil ikka hulka aega ära, kui lõpuks hobused aru said, kuhu me neid tahtsime panna.

Merisea perekond

Olles siis perekondlikult pidulikult ja kurbade mõtete saatel saatnud merisea lapse viimsesse puhkepaika. Teiste aastaid tagasi esimeste merisigade kalmistule matnud. Muidugi ikka kurbuseokas sügavalt hinge kriipimas... mis juhtus, miks juhtus.. Eile hommikul jälgides merisigade puuris toimuvat, siis selgus, et peaks puuri puhastama ning see saigi teoks. Lasime ka notsikud põrandale omi notsikute vigureid ajatama. Oii lusti ja lillepidu ja missugune ümbruse uudistamine ning võeti ühiselt pikki retkesid mitmetesse tubadesse. Lahe oli vaadata, kuidas nümfkakaduud keerasid päid ning uudistasid kogu seda meriseapere melu ning uudishimu puuri katuselt. 
Loomad on lahedad ei saa ma korduvalt mainimatta jätta. Tunnen, et elan õiges keskkonnas ja oleksin neile nagu suur emme, kes neid mõistab.
Täna sai sai paari noore hobusega tegeldud ja mõnedel isenditel jälle kapju värgitud. 

Anne-Maiga käisin lausa saduldatuna metsas, alul oli väga ärevil, aga ringi lõpus hakkas natuke järgi andma. Muidu kitsal metsarajal kippus mind raja pealt kõrvale lükkama ja mina nõjatusin omakorda tema õla vastu. Ja nii jalutasime temaga kogu ringi Mannu taga.

Koerad tulid ka kaasa. Tahapoole jäid Nordik ja Pipi, kes tekitasid veel rohkem stressi, mainisin koertele, et võiksid koju minna. Ja pean tunnistama, et mu koerte koolitus sõnakuulelikkuses on ikka tasemel. Ja koju jõudsin, siis vanem tütar kohe seda mainis, et Pip ja Nords koju ruttu tagasi tulid. Kiitsin koeri koju tagasi jõudmise eest.
Täna vaatab veel millega hakkama saan... Yess üks asi jäi ära.

Kui eilne ilm tuuline, siis hommikul kahe poniga kaks last teele saadetud melu messile.  Käisin tegin ponide karjamaal võtmise ajal veel noortehobuste karjamaale ringkäigu. Nautisin nende lähedal olu ja suhtlemist. Keda sügasin, aga jalgu tõstsin kõigil.
Nordik on lahe koer aitas hoolega oma pulkadega, isegi pätsas autole ratta alla paigutatud halud ära, et neid talle visata. Kui autol ratast alt keerasin, siis Sassgi puges peadpidi kaenla alla, et oma koeralikku tuge mulle abi osutada. Kuid mainisin, et ei saa temgaga hetkel miilustada.
Sain eile midagi teada, et nojah üks tegelane tahab juuli lõpuks puhkust... Kuid mu läbinägemise võime on asunud rohekmat nägema. Ütlesin mis arvan ja mainisin, et mind ei huvita. Mul on rohkem vaja, kui linnaporuadel ja isandatel. Minul on heinatöö kõige olulisem... Kerget ärrituvat tooni endas peidetult, kuid sõnadesse panduna. Mind ausalt ei huvita, kuidas keegi puhkab, kuid tean miks seda puhkust jälle soovitakse. 
Pärast laste teele saatmist autol ise siis piduriklotside vahetusega algust teinud. Kuna hääl juhipoolses rattas ikka õudne oli, siis eelistatavaks sai, et mida kiiremini ma selle probleemi  kõrvaldan. Selgus lahti võtmise ajal, et oli vaja veel silindrilt kerged kulumis randid maha vaja käiata. Sellega tegeles juba teine pool. Jäi veel teise ratta piduriklotsipaar vahetada, lükkasin sobiva aja peale, kus ma ei pea kiirustama tööle. Nüüd jääb veel kojameeste mootori vahetus.
Kurva uudise teavitan, Pigi-Vigi poeg suri eile ikkagi ära. Olin küll kodunt ära, kuid jah juba hommikul tekkis kahtlus, kas  päeva suudab elada. Öösel ärkasin pea viiel korral meriseabeebi niuksatuse peale ning osutasin talle vajalikku abi. Önneks emme on sööma hakanud, kuid tundub et ta ei tunne ennast veel hästi. Vötsin veel öhtul sülle ja rääkisin lohutavaid sönu. Kurb on näha looma varjatud nukrust. 

Otsisin eile hea veti numbrit, kes jagab meirsea teemasid. Ei tea mis meie Pigi-Vigi pojaga lahti. Korraga muutus nörgaks ei liikunud juba kolmandat päeva söödame teist kunstlikult. Kurb tunne valdab. Korra aastas oleme poegida lasknud ja mis nüüd notsikuga juhtus.  Kuigi olime juures kui poegis, ei saanud aru, et miski oleks raskusi valmistanud. Esimesed viis päeva tundus okei, kuid teisipäeval jälgides loomakesi täheldasin ikka, et miski pole korras. Leidsin poja pikali maas, tegin ühe kõne naabrimehele, et kitsepiima hageda. Nojah pidin ise naabrimehe tegemata töö ära tegema. Vähemalt terve päeva piim oli olemas. Kindlasti tekkis küsimus kas kitsepiima võib anda... võib anda. Palju loomalapsi kasvatatakse ülesse just kitsepiimaga.Olen ise praktiseerimise teinud küülikupoegadega, kelle ema pärast poegimist ära suri ja ühe ponivarsa sai ka ülesse kasvatatud ja koolitatud kasuemast kitse alla imema käima.
Töstsin eile öhtul eraldi puuriga loomad oma voodi körvale, et jälgida köike mis täpselt toimub ühe öö jooksul. Öösel jah ema ei söönud ega joonud, aga vahepeal sügasin loomakese kõrvataguseid ja rääkisin juttu. Täna hommikul söödi ära salat mis ma eile õhtul värskeks panin. Notsulapsele seekord lahjendasin 35% vahukoore veega ning lisasin kergeks maitseks glükoosi (viinamarja suhkur). Pärast söötmist tegin kergete sõrmeotsetega ringjaid liigutusi kõhu all, et hoida kõike ringlemises. Kuna ma pole näinud, et ema teda oleks puhastanud.
Varsti peame hakkama loobuma notsu lastest. Kurb küll, aga palju koos pidada ka ei sobi ja tegu veel meessoost notsikutega.
Otsisin  googli vahendusel midagi head materjali, kuid täiesti null seis. Lähtun oma kogemustest küülikupidajana, et ega nörgast loomast asja ei saa, kuid teen endast köik mida peab tegema. Kurbus on tegelikult suur, ei taha looma näha kannatamas. Olen harjunud, et loomad terved röömsad ja söövad. Esimene asi mis alati loomade käitumises märkan on mitte söömine ja norutamine. Silmade tuhmumine ning sära kadumine. Mul pole enne merisiga haige olnud. Leidsin materjali välisparasiitidest, kuid meie loomadel neid ei leidu. Kontrollisin... jne.
Jama ka veel, autol üks piduriklots maas ja pikka söitu massinaga ette vötta ei saa. Muidugi teine seebiooper kojamehed andsid otsa. Kuskil on elektrisüsteemis lühis. Proovisin kaitsmete vahetusega ei saanud aru, et miski jukerdab. Poeg proovis ka, kes ütles, et peksab kaitset välja. Eilne suhtlus emaga, kes jagab tehnikast palju, kinnitas mu kahtlusversiooni.

Emme Valgeke

Hamstrik oma pojaga

SaaraSofia koos oma karvase pojaga

Pigi-Vigi oma lapsega. Oleme natuke mures, kuid teeme köik ,mis suudame.

Vihma oleks vaja. Kõik kuivab, olgugi ilm jahedusele keeras, siis see piisk maapinnale maandus oli lihtsalt kohe nagu aur, mis õhku haihtus.
Täna jälle trimmerdasin rohisin oma lemmiktaimed ning suhtlesin koolilõpuga mõnede teemade üle, ühe inimesega. Tänasin õnne, et lillede ost minu õlgadel langes. Jääb ainult kultuurmustikataimed ja lõpukõne. 

Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.
Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.

Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.

Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.

 

 

Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.

Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...

Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.

Pipi ja Nordik vees

Nordik oma oksakesega 

                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid

Nii eilsega saigi siis maikuu läbi. Löppes see nojah minu sünnipäevaga. Ma pole kunagi suurelt seda tähistanud. 

Natuke mineviku lehekülgedelt, pea 24 aasta tagune lugu ehk teekond veterinaaria maastikul.. Ajakirjast Teele esikaane siseküljel.