Yessas, kus aeg on lennanud.  Ja olen unustanud blogi pidamise sootuks. Mainin vaikselt, et tõmbasin vaikselt oma tegemistes tagasi. Vaja on endale ka puhkust. 

Mainin seda, et hetkel tõesti ühtegi hobust ega muid lojuseid juurde ei võta. Saage inimesed ükskord aru, et igaüks vastutab oma koorma eest ise. Suht kummaline suhtumine on vahel mõnedel. Kui viimane kord jutuks oli, et püüan vähendada, kui palju saab. Sõltub ju inimeste tahte ja makse jõust. Mitte nii, et lendan kellelgile selga, et kuule osta ära. Kui kellegile midagi pähe panna sunduslikult, siis kas see pole mingi lisakohustuse peale surumine. 

Kahju, et inimesed ei mõista ja praegusel ajal eriti. Mind ei huvita hetkel mitte mingisugune heategevus. Võin tunduda viimase lausega egoist, aga mõelda iga päev hobustele, et enda elu ja elamine kannatab ei ole inimväärne. Tuleb vahel olla kriitiline ning mõelda enesele. Mis kõige huvitavam, ega eriti küla peale kipugi. Eelistan koduselt elada.

Ega ei tea, milline talv on tulemas, kuidas söödaga välja tuleme. Kõiksugused küsimused keerlemas peas. Muidugi muretsemise taha ei tohi murduda ja peab endalegi aega leidma. Nii ongi, et hetkel elan vaikselt, paranen avarii tagajärgedest. 

Mis juhtus, mu autole sõideti otsa, kui viimase olin teepeenrale parkinud, et minna võtma pagasiruumist võtit ja helkurvesti, aga selle otsimise ajal sain korraliku paugu mis lennutas meetri jagu autost eemale maandumisega seljale. Esimene asi mis kohe tunda andis oli põlv (arvan ise, et haake konksult sain paugu). Laupäeval andis juba tunda nina, mis ei lubanud isegi sõrme puudutust. Mida veel, kolmapäevast lisandus närvivalu ristluu piirkonnas...kiirabi saadeti õnnetusepaigale, kus üks töötajatest mainiski, et hetkel kohe ei anna tunda, aga hiljem lööb välja igasuguseid probleeme. Ja nüüd siis ma vindun ja ületan ennast. Täielik mõistatus avarii osas. Õnneks kiirus millega otsa sõideti polnud suur, aga ikkagi. Kõiki asju ei avalikusta ega peagi.

Elan ja rõõmustan, ootan parimat homset. Hea meel, et raske töö heinatöö näol seljatatud sai. Nii väsinud pole ma veel kunagi olnud kui nüüd. Tunne, et olen maailmas täiesti üksi probleemidega, ega sellisele inimesele kurtma ei tihka minna, sest vastutus suur ja murduda ei tohi sel hetkel endal lubada. Tuli leida need inimesed, kellele võib jagada, kes lihtsalt mõistab aga mitte ei mõista hukka. Tõesti tunnistan koormus on suur, kui loomi on palju. Aega napib ja rahadega samamoodi. Kuid eks on teisi asju ka millele pühenduda. Soov oleks endalegi aega pühendada.

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimused... ,,inimesed mis teil viga on.."

Hetkel mil ma tegelen hobuste arvu vähendamisega, tulevad esile sellised inimesed, kes püüavad iga hinna eest mingi utoopilise ideega jälle särada. 

Viimane teema, tuli üks inimene pakkuma mulle vanat hobust ülesse söötmiseks. Ütlesin koheselt, et hetkel mul plaanis pole hobuste arvu suurendada, seda enam loom kellel on veel tervise probleemid, kes tegelikult vajaks juba 24/7 inimese kohal olu. Tegu eaka loomaga kellel hambad on välja kukkumas (mul tekkis küsimus omas peas, et kuidas sellised asjad  ja sellises eas hobusel juhtuda saavad..?). Minu eakatel hobustel pole hamba probleeme olnud. Herta kes oli viimane torikas va ,,kiusupunn" kes lõhkus aedu endale meelepäraselt.  Oli veel korralikult endale rasva ning suure kere alla söönud, mille tõttu paljud ekslikult tiineks loomaks pidasid... muidugi naersin mina inimeste suurt lollakat ideed, et hobune varssa toomas. Tegemist oli väheste loomakasvataja kogemustega loomapidajad. Vabandan, aga palun ärge mõelge asju üle. Viimasel ajal täheldan seda kahjuks palju ja paljude inimeste hulgas. 

Oli mul ka alles ühe päästeameti töötajaga arusaamatus, kuidas mind kukuti ohutusalaselt läbi telefoni õpetama, kus ma võin lõket teha jne... see oli minu jaoks väsitav ja tüütu. Mulle tundub, et Eestis on tekkinud uus liik päästjaid kes tülitavad inimesi telefoni teel ja oma kileda häälega ja kümneid kordi korrutades, lõpuks ei jõudnud mulle kohale, et milleks see kõne üldse vajalik oli... hetkel rahule jäetud, eks näe millal uuesti võetakse ühendust. Siis ei jää muud üle, kui blokeerida. 

Hinnatõusud panevad inimesi mõtlema ja kokku hoidma kust annab. Teen seda isegi, tänan, et olen varasematel aegadel rattaga palju sõitnud ja nüüdki pole seda vana sõidustiili taas ausse tõsta ning liigelda. Ei soovi mingeid elektrilisi rattaid. Kõige parem ja pommikindel on mida valdan tehniliselt on lihtne käikudega ratas.

 Täna lõpuks vihm. Tegelen tubases toimkonnas. Täiendades oma varusid. Aurutan suveõuntest ja alõõtsa kombinatsioonist mahla. Ühtlasi sai vaadatud eelmise talveks kogutud varud üle. Tundub, et jätkub. Teen veel värsket moosi aga maitsetega, eelistatud on õunamoos ingveri ja kaneeliga. Täiendavalt saab lisa teha alõõtsa kompotti ja moosi. 

Nii nagu mina ikka heinavarumise tööde järel pole kunagi rahul kogusega. Jään alati kahtlema kas tulen talvel ikka välja.  Lihtsalt eelistan, et mul peab olema raiskamise jagu ka...

Tänavu aasta sündinud varsad on eriti armsad. Kõik olid oodatud ja tundub, et sündinud on ka piisav arv. 

Anne-Mai varss on värvi muutnud, niivõrd kauni ilmelise tänu hakatisena ning üli sõbraliku iseloomuga tõmbab palju tähelepanu. Üllatuseks, et kõhu all olev valge laik üha enam silma torkavaks osutub. Iga hetk on oodata kiibistamist ja joonistamist, et nendele passid saada. Tean, et saab olema kahju, hetkel tõeliselt raske otsustada keda jätta või müüa. Tean, et miskit peab otsustama, kuna ei plaani veel koju töölt jääma. Siis peab tegema raskeid valikuid.  

Amanda ja Kelluka varsast ma ei räägi üldse, sest oma olemuselt on nad nunnukad, tähelepanu nõudvad, oskavad lugupidada maiustest.  

Anete on tänavu aasta mitmetel võistlustel osalenud ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Olgugi, et viimased võistlemisest Raikküla ja Kuusikul kohti ei toonud. Siiski hobusele erinevate platsidel kogemused antud. Ja ikka jälle treilerI trenn on väga oluline.

Pokkerile on tulemas hamba arst, seletamatu lahkumine, millega olen võidelnud juba mitu kuud. Söötasid vahetanud ei ikka mingit tulemust. 

Jätkuvalt tegutseme ja vaatame milline talv on tulemas.

August lendab sajaga, hakkab füüsiline väsimus ka taanduma. Eile suutsin kolm paagi täit trimmerdada. Sai puhastatud ala kuhu heinad lähevad.

Hommikul nagu harjumus ikka varasel ajal koplitesse pilku heitmas. Koerad õues sajaga täitsa pöörased. Mäx veel eriti, imestan alati, et kust ta küll võtab energiat. Möllab, jookseb jalust maha. Õhtul üritas Aade temaga jooksmas käia. Mina ei suuda veel temaga sammu seada, aga eks ta veel nooruke ka. 

14.08.2022 toimub jälle ratsavõistlus takistus sõidus. Iga aastaga auhinnad on erinevad. Tasub pingutada ja huvi tunda. 

 Kui juulikuu lõpetasime laste laagriga, siis augustikuu algus sai sai samaga starditud. Tiba raskema klassiga. Ratsamatka laagriga. Mis on siiski paljudele lastele piisavalt koormust pakkuv. 

Plaan on hobusekasvatus väheke koomale tõmmata. Varssadest jätame kasvama poni omad, suurema kasvulised lähevad müüki. Vaatame veel millised täiskasvanud hobused eest ära müüa. Ei plaani talveks eriti palju jätta. Kuna tänavu aastane traktorite pikale veninud remont on tekitanud parajalt ka heinatöös segadusi. Siis tahtmine tegemistes veidike hinge tõmmata väikese arvulise kabjaliste koosseisuga. 

Kas järgmine aasta laagrit korraldan ei oska öelda. Vaatame ja loodame parimat mis aasta toob...

Poni saaga...

 Paar päeva tagasi sai lõpp, naabri ponide saagale. Päris pikalt sai purjutavale ja mitte adekvaatsele naabrile meelde tuletada, et peaks loomadega tegelema hakkama. Kuid iga kord pärast helistamist, sealt ebatsensuursete väljendamistega kostitati.

Ponid lõpuks maandusidki meie talu maadele ning ei plaaninud enam tagasi koju üldse minna. Ega ma ei tahtnud neid ajada. Ponide omanik ajas suust sellist juttu, mis ei olnud enam normaalse inimese jutt  Vahelduseks käis veel oma lusti ja lõbu tegemas naabri täkk, kes kihutas taga oma täkulikkust kombest ruunasid taga, endast mitu korda suuremaid.

 Varsti on selle aasta esimene laager. Ootan laste laagrit ja tulemust, mida suudame neile edasi anda. Ja mis saab ilusam olla kui jaanikuu...

Tänavu aasta oli mul üllatus varss Kellukalt. Ma siiani ei ole suutnud omaks võtta, et mis juhtus. Samas ülim rõõm, et mära varss sündis Kellukal. Ja ega ma enam ei paarita ka Kellukat. Vanus tiksub juba 20. See aasta suvi täitub tal 19 aastat. Mõelda vaid, kui kaua olen elanud koos mõne loomaga. Teine keda enam ei paarita on Teeba, ka temal on Mantlipärija olemas.