Kui juulikuu lõpetasime laste laagriga, siis augustikuu algus sai sai samaga starditud. Tiba raskema klassiga. Ratsamatka laagriga. Mis on siiski paljudele lastele piisavalt koormust pakkuv. 

Plaan on hobusekasvatus väheke koomale tõmmata. Varssadest jätame kasvama poni omad, suurema kasvulised lähevad müüki. Vaatame veel millised täiskasvanud hobused eest ära müüa. Ei plaani talveks eriti palju jätta. Kuna tänavu aastane traktorite pikale veninud remont on tekitanud parajalt ka heinatöös segadusi. Siis tahtmine tegemistes veidike hinge tõmmata väikese arvulise kabjaliste koosseisuga. 

Kas järgmine aasta laagrit korraldan ei oska öelda. Vaatame ja loodame parimat mis aasta toob...

Poni saaga...

 Paar päeva tagasi sai lõpp, naabri ponide saagale. Päris pikalt sai purjutavale ja mitte adekvaatsele naabrile meelde tuletada, et peaks loomadega tegelema hakkama. Kuid iga kord pärast helistamist, sealt ebatsensuursete väljendamistega kostitati.

Ponid lõpuks maandusidki meie talu maadele ning ei plaaninud enam tagasi koju üldse minna. Ega ma ei tahtnud neid ajada. Ponide omanik ajas suust sellist juttu, mis ei olnud enam normaalse inimese jutt  Vahelduseks käis veel oma lusti ja lõbu tegemas naabri täkk, kes kihutas taga oma täkulikkust kombest ruunasid taga, endast mitu korda suuremaid.

 Varsti on selle aasta esimene laager. Ootan laste laagrit ja tulemust, mida suudame neile edasi anda. Ja mis saab ilusam olla kui jaanikuu...

Tänavu aasta oli mul üllatus varss Kellukalt. Ma siiani ei ole suutnud omaks võtta, et mis juhtus. Samas ülim rõõm, et mära varss sündis Kellukal. Ja ega ma enam ei paarita ka Kellukat. Vanus tiksub juba 20. See aasta suvi täitub tal 19 aastat. Mõelda vaid, kui kaua olen elanud koos mõne loomaga. Teine keda enam ei paarita on Teeba, ka temal on Mantlipärija olemas. 

 On naljakaid lugusid ja on vihale ajavaid lugusid. Alustan sellest, mis mind vahel inimese juures pahandama paneb. Kui keegi tuleb mulle ütlema, mida pean tegema kahe erineva tõust ja soost koeraga. Siis lülitan need inimesed automaatselt enda tutvusringkonnast välja. Lihtsalt kuidas saab tulla asjatundmatu inimene nii absurdsele ideele. Miks ma ei paarita, nii ,,vahvad" oleks need ristandid. Sellist inimest veel sõbrannaks nimetada, on mul vahel ikka südamest piinlik. 

Külas käies, esitab nii palju selliseid mitte eriti hästi läbi mõtlemata küsimusi, millega pommitatakse siis ohjeldamatult mulle sõna andmata. Kahju, et inimestel aega pole kuulamiseks, aga küsimuste ja ideede jagamisega on kärmed. 

Head meelt valmistavad varsad, aga hetkel ikka ei tihka täkku tooma minna. Rohukasv tänavu niru, metsas vaja koplid uuendada. Viimane talv on piisavalt aidanud kaasa maha vajumisele. Vaja ehitada, raha hoida, tänavu aasta ei saa läbi mõtlemata kulutada. 

 Varsad sündinud, nüüd hingame kergendatult. Ööd mööduvad rahulikult. Muidugi tegeleme sellega, et saaks veel voolu igale poole. Varsad peavad vooluga aiias olema. Muidu õpivad aiast välja käima. 

Amanda varsa värvus hetkel tume kõrb, aga mis välja kujuneb ei oska veel öelda. 

Ootame kutseid laste sünnipäevadele nüüd. Amanda hakkab jälle oma beebiga käimist.

Järgmisel kuul plaan kaks öö matka 6-8 tunniseid korraldada. Hind on taskukohane ning matk ise pakub väljakutset. 

Kütte hind paneb mõtisklema. Ja ikka uuendused pria toetuste taotlemisel.

Võtsin hoogu, et siia miskit kribama tulla. Kolm varssa on sündinud, aga ühel märal veel pole vist tähtaeg käes. Jätkame suure põnevusega ootamist.

Aprill lendas nii kiirelt käest, et ei saanud kohe aru. Õues ilus ilm ja raske arvuti taha ennast asutada väga raske. Mis eriline sündmus Ratsaorienteerumine Tihuse ratsaturismi talus Muhu saarel oli meie jaoks väga eriline ning emotsionaalselt väga laadiv. Tahe edasi areneda sportlikult.

Mäx on nüüdsest sama nädala vahetusest Leedu tsempion linnukoerte klassis. Meil on jäänud veel sooritada jahikatse.  

Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes.