On naljakaid lugusid ja on vihale ajavaid lugusid. Alustan sellest, mis mind vahel inimese juures pahandama paneb. Kui keegi tuleb mulle ütlema, mida pean tegema kahe erineva tõust ja soost koeraga. Siis lülitan need inimesed automaatselt enda tutvusringkonnast välja. Lihtsalt kuidas saab tulla asjatundmatu inimene nii absurdsele ideele. Miks ma ei paarita, nii ,,vahvad" oleks need ristandid. Sellist inimest veel sõbrannaks nimetada, on mul vahel ikka südamest piinlik. 

Külas käies, esitab nii palju selliseid mitte eriti hästi läbi mõtlemata küsimusi, millega pommitatakse siis ohjeldamatult mulle sõna andmata. Kahju, et inimestel aega pole kuulamiseks, aga küsimuste ja ideede jagamisega on kärmed. 

Head meelt valmistavad varsad, aga hetkel ikka ei tihka täkku tooma minna. Rohukasv tänavu niru, metsas vaja koplid uuendada. Viimane talv on piisavalt aidanud kaasa maha vajumisele. Vaja ehitada, raha hoida, tänavu aasta ei saa läbi mõtlemata kulutada. 

 Varsad sündinud, nüüd hingame kergendatult. Ööd mööduvad rahulikult. Muidugi tegeleme sellega, et saaks veel voolu igale poole. Varsad peavad vooluga aiias olema. Muidu õpivad aiast välja käima. 

Amanda varsa värvus hetkel tume kõrb, aga mis välja kujuneb ei oska veel öelda. 

Ootame kutseid laste sünnipäevadele nüüd. Amanda hakkab jälle oma beebiga käimist.

Järgmisel kuul plaan kaks öö matka 6-8 tunniseid korraldada. Hind on taskukohane ning matk ise pakub väljakutset. 

Kütte hind paneb mõtisklema. Ja ikka uuendused pria toetuste taotlemisel.

Võtsin hoogu, et siia miskit kribama tulla. Kolm varssa on sündinud, aga ühel märal veel pole vist tähtaeg käes. Jätkame suure põnevusega ootamist.

Aprill lendas nii kiirelt käest, et ei saanud kohe aru. Õues ilus ilm ja raske arvuti taha ennast asutada väga raske. Mis eriline sündmus Ratsaorienteerumine Tihuse ratsaturismi talus Muhu saarel oli meie jaoks väga eriline ning emotsionaalselt väga laadiv. Tahe edasi areneda sportlikult.

Mäx on nüüdsest sama nädala vahetusest Leedu tsempion linnukoerte klassis. Meil on jäänud veel sooritada jahikatse.  

Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes. 

Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid. 

Kuidas möödub puhkus, nii palju kui võimalik siis suusatades ja kui palju tahtmist platsil trennitades. Eelmine nädal oli koolivaheaeg, tundub, et coroona möllab sajaga ikka hulgim rabab inimhingi jalust. Trenni lastel on tekkinud treeningutes pause pidevalt.

Mitmed kokkupuuted kaudselt on olnud, kuid siiani ise veel jäänud pole. See pole uhkustamiseks, olen vastuvõtlik haigustele olnud varasematel aegadel ja coroona ühekorra isegi läbi põetud. 

Sai veetud siis suuremasse koplisse ühe rulli silo ja teine rull heina. Siis eile õhtul ei suudetud otsustada, kummast rullist söömist jätkata. 

Täna hommikune pilt järgmine, suurem punt Pokker, Fryc, Laoumurella, Anne-Mai silo haukamas, käisin väheke nendega urisemas. Raiskavad sigudikud, pool söödast maha pudenenud. Heinarulli toetas oma kauni ja ümara kanniga Tassa. Käisin temagi udarat katsumas, kahtlane. Vahel on tahtmine sellele lihtlabasele kontrollile käega lüüa. Võta kinni, kas on tiine või mitte. Aprill näitab. 

 On varasematel aegadel neid tähelepanekuid, mõne hobuse puhul pole arusaadav kas on poegimas või mitte. Ma pole siiani seda ultraheli tellinud, muidu on võimalik kohale kutsuda. Kuid siis peab mul endal ka olema meeles, et sellega pidevalt tegeleda. 

Muidugi muret valmistab üüratult tõusnud küttehind. Nüüd mõtlen igat sõitu kaalutleva otsusega. 

Hobused pole midagi põrutavat korraldanud, pärast Herta ära saatmist pole ka aedasid keegi lõhkunud. Talvisel ajal on see töö eriti veel sügava lume korral raskendatud. Ja kui veel tööl käia paralleelselt.

 Seda kuud on raske alustada. Nagu teada on, et paljude pilgud on pööratud UK riigile, aga jah paljude asjadega  ei saa ise neid aidata, vaid nende kaudu kes selleks omavad ressursse kui ka vahendeid. 

Kahju on jah. Eks neid küsimusi peas on kerkinud ning mõtlikuks ja samas palved kõrgemale poole, et selline hull saatus meid ei taba.  

See selleks, kevad hakkab täiel rinnal sisse sõitma. On tehtud plaanid, milliseid hobuseid uuesti paaritada. Anne-Mai on kummaline, ei jäänudki tiineks. Akustika ei jäänud tiineks, Tassat veel ei tea, aga paksuke on. Amandast ei saa aru. 

Vaatan osadele hobustele vaja teha nüüd ussitõrje, plaanin Lembsule sori rakmed hankida. Eelistan sori rakenditega tulevikus rakendada väiksemaid hobuseid-ponisid. 

Mäx saavutas eelmise nädalavahetusel Valga näitusel tõu parima tiitli ja esi koha.