19. veebruar 2022

Hommikust rahvas!

Tegusat ja toimekat pühapäeva. See nädal mil oli mul kuus vaba päeva lendas ikka nii kiirelt mööda. Tegutsesin majas oli vaja koristada sellised kohad, kuhu oli tekkinud hobuvarustust. Ja oli vaja tagasi viia sinna kuhu tegelikult on varustuse ruum rajatud. 

Eelmisel nädalavahetusel sai siis metsamatka proovitud, kuid jah. Ei kibele hetkel sinna. Hobused vajusid kõhust saadik lumme. Ja tegin kõigest 30 minutilise. Pole mõtet kõikuda nagu liiguks kaamelitega kõrbes. Nii palju on meite kandis lund. 

Nädala sisse jagus sööda vedu, traktori uputamine lumme... Sadas ju lörtsi vihma segust ollust taevast alla vaat, et iga päev. 

Koertega sai palju tegeldud. Mõnus üldisemas pildis. 

4. veebruar 2022

 Heia rahvas!

Viimasel ajal juba kummitas, et pean siia miskit kribama. Viimase nädalavahetuse lume sadu röövis kõik mu vabad päevad. Lume kühveldamiseks, see selleks, sai transatud tütre hobune mõneks ajaks trenni tegemise mõttes teise talli. Muidugi, plaan number 1. 1.02. kukkus varahommikul läbi (kell 4.30), kuna tütar pidi pärast kolme tunnist hobuse peale laadimist tööle naasma. Mina jälle rehateenuse praktikale Kohilasse. See eest kolmapäeval minu lasteaia hobutunni tööpäeva alustasime tütre hobuse peale laadimist kella 14. ja peale lõpuks saime 16.45. Ja saime oma jõududega hakkama. Lõpuks lihtsalt väsis ära, jalutas ise sisse. Lembs üllatas kolmapäeval täiega, võtsin kaasa sadulaga, siis plaanisin ta pealtvaatajana kaasa. Katiga tegin põhilise töö lastele. Alguses Lembs oli väga ärevil, aga lõpuks rahunes, kui nägi, et Kati ( on tema ema) on rahulik ja ei närvitse ja tiirutame tema läheduses. Selline taktika tekitab hobustes suuremat koostööd inimesega, kui ta näeb oma tulevast töö tegemist teise hobuse kõrval. Lembs üllatas niivõrd juba sellega, et lasteaeda minekul eelistas minu kõrval ja minu sammuga liikuda. Mis valmistas mulle üllatuse ja mõnusa minemise tunde. Sellised väikesed sammud teevad head meelt.

 Lembs pole ammu enam meie talu hobune. Toodi ta välja õppele. Me ei kiirusta ühegi sammuga. Teeme rahulikult ja nii nagu meil aega on. Kiirustamine hobuse välja õpetamisel pole hea tegevus.  

Viimase nädala vahetuse võtsin taas endale kvaliteet aja, oma lemmik kohas Soomaal Sunnyga. Igate pidi mõnus aeg tegeleda teise aktiivse koeraga individuaalselt. Muidugi alati mõtlen koju jäänud koerale Nordicule. Kuid tema transport eeldab kindlalt puuris, sest ta ei kannata sõitmist ja pole jälle pikka aega autosse võtnud.



Kuna Mäx viibis Kaunases rahvusvahelisel koerte näitusel, kust ta jõudis pühapäeva õhtul tagasi lõplikult teise kohaga. Kuna ta alles veel noor, siis võitjaks osutus üle aasta vana koer. See selleks, eks meil vaja veel seda rahunemist õppida, sest see pubeka ea kärsitus vemmeldab hinges. Kuid lootus, sellisest tulesädemest vahva koer omas elemendis on tore. Eks töö on järjepidev. Pubeka iga ei lase kontrolli koera üle vähendada. Hiljem on nii, et koer kontrollib inimest.

On ka negatiivset jama, üks hetkel lõputu lugu, kuid mina jään selle juurde, tegin oma loobumis otsuse, pidev aedade lõhkumine ei olnud mulle enam meelepärane. Olen teinud kindlalt oma osa kõik ära, sai proovitud kõik variandid ära. Isegi neljakordsest aiast roniti välja, see nagu juba hobuse üleolek. Sai seitse päeva teist sees hoitud eraldatuna karjast, mis tema tegi pärast karjamaale karja hulka lastuna. Kolm päeva järjest lõhkus kopli puruks. Ja see oligi mõõdupuuks. Kui siiani seisavad hobused kõik koplites kenasti. Mul pole eelmiste vanemate hobustega probleeme olnud siis Herta oli esimene kes kopli lõhkuja tiitli sellises eas napsas. Elanud on mul kõik vanemad hobused  kõrge vanuseni vastavalt kuidas elupäevi on antud. Ja Herta ei tahtnud seda mida inimene dikteeris. 

Vaatab mis edasi saab. Mis puutub Herta loosse, ei ole ma selle teemaga rahul mitte üks gramm. Olen lausa näinud juba häirivaid unenägusid. Kuid vaatamata kõigele jamale, suudan olukorras tegeleda enda asjadega. Teised loomad pole süüdi, kui üks karjas muudab oma käitumist kardinaalselt. 

10. jaanuar 2022

Elu pöörasus.

 Enam ei jõua ära imestada ja minestada, mis toimub. Hinna tõusud, kütusel, toidul, üüber tõusu sooritab elektri hind. Ulmelisi arveid on saanud Eesti tuntumad staarid. Loen pidevalt pealkirju artiklitel, sest enamus artikleid on tehtud tasulisteks, et neid saaks interneti vahendusel lugeda on täiesti võimatu isegi läbi pangalingi neid endale tellida.

Ei oska selles maailmas kohe enam mitte ohata ega õhata. 

Selja probleem selleks korraks seljatatud. Kuigi pean jätkuvalt ettevaatlik olema. Enne jõule töö juures kukkumine polnud kergete killast. Kohati oli tunne, et tegu lüli paigast nihkumisega, eks enda keha kuulamine ning pidev venitus kõhu  ja selili asenditest aitasid kaasa selja probleemide leevendusele. 

Mis asi on enese tervendus?  

Kui me kuulame keha, mida ta hetkel soovib. Kas see valu tahab, et me tegeleks mõistuse piirides või anname kehale füüsilise puhkuse. 

Saavutus seegi, et läbi valu sai esimest korda Lembitu ette pandud, kuid mainin võidukas oli mu päev. Mäx oli siiski viimaseks piisaks Lempsu karikasse, kusjuures visates jala üle aisa ja veel galoppi kihutada suutis natuke maad, siis jäädes äkk pidurdusega seisma.

On ka häid uudiseid, meil on kevadel oodata hobuste tittesid. Muidugi suurim igatsus oleks saada Kellukalt varssa, kas ta toob ei tea keegi hetkel, kogu aeg selline suur tünn...

Vaatame loodame, et elu ikka hullemaks ei pööra, saab elu jätkuda samas vormis.



23. detsember 2021

Tugiisik versus teraapiatöö

Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.

Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.

Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud. 

Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks.  Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud...  Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.

Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks. 

17. detsember 2021

Ajutöö

Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest  valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks.  Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.

Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele  jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud  iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis  sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.

30. november 2021

 Tsau rahvas!

Igal juhul on mõnus teavitada, et tegemisi toetavad ikka teenuse tellijad. Kaifin täiega lastele trenne andes kui ka metsateel matkates hobustega. ei ole midagi põnevat, kui korda läinud tegemised. 

Herta läks uude koju, kus ta elab oma vanaduspõlve viimased päevad ehk siis niikaua kui talle elupäevi on antud. Saab süüa nii palju tahab ei pea pidevalt meie tundma muret, et mõni hommik jälle aed kusagilt maha nügitud. Hobused on võrratud oma leidlikusega. Muidugi, kui maha nügimised aga igapäevaseks muutuvad, siis saab minulgi mõõt täis. Eks juba ammu kaalusin Herta osas kas magama panekut või leida sobiv elamisväärne kodu, kus veeta lõpu päevad. Vabandan lugejate ees kiirelt, aga kujutage ette, olen juba mitu hobuse surma pidanud nii üle elama, kus ma istun maas ja ootan ,,kiiret abi", kuid tavaliselt jäävad need hiljaks ja lõpp tulemus on olnud. Hobune on lahkunud siit ilmas pea minu süles...ma ei tea miks... Minu jaoks loob alati see segaseid tundeid, pärast esimese hooga pean alati ennast koguma ja kohe teavitama veterinaari kelle tulek viibimas oma kohustuste tõttu. 

Samas pidin langetama valiku otsuseid, keda jätta ja keda mitte. Hetkel arv ikka päris suur. Natuke võiks vähem olla. Kevadel tuleb teine valiku laine. Siis langetame otuse nendele, kes küll võimekad, noored, kuid siiani pole varssunud, muidugi veel seletamatu trauma üle elanud loomadele. Sinnani elame, tegutseme, treenime jne. 

Talve jätkudes...

Sajab lund...ja maa on valge.