Sügis oma ilmadega,

vahel veidi külmadega,
vihisevalt tuulisena,
värviliselt pilvisena,
lehemängus värvidena,
puudel oksaraagudena
üllatamas igal aastal,
kui Sa oskad, ringi vaata,
naudi kõike südamega,
hellita end ilusaga,
kurbus välja lase endast,
et saaks südamega kanda
headust, hetki, hellitusi,
rõõmuhetki, kallistusi...

- Tarmo Selter 

Vanade hobustega on juba kord selline teema, et hädad ei ütle, kui nad tulevad. Viimane aasta on mitu korda Katal ühe tagumise jala välja väänamise komme. Niikui komistab on longe kohal. Ohkama võtab, mulle ei meeldi kohe mitte üks teps, kui loomal jälle probleemid. Katil tänavu aasta mitu korda jala välja väänamise teemat olnud.

30.10.2021 koolivaheaja lõpetamise võistluse pildid. Tublid lapsed ja nende tublid sõbrad suksud.

 

Ei ole und ja mu sõber tiivuline nümfkakaduu kisab nii nagu oleks keset ööd päev alanud. 

Kõige rohkem naudin kodus loomadega tegelemise juures, loomade emotsionaalse sisemise tasakaalu loomisega. Iga kord kui õue astun, koerte ilme on selline, et hüppaksid kohe nahast välja. Sel juhul rakendan alati hoiaku, et koerad oma esimese emotsiooniga maha rahuneksid. Kõige mõnusam on see effekt, et näha kutsika arengut ja tema inteligentsust metsas ja mujal maastikul.

Sannu hakkab tasapisi oma hambaid talitsema, enam ei löö kätte. See rohkem koera teadmatusest, et võib liiga teha, aga ajapikku olles kogemata ja teadmatusest mõnele võõrale hammastega kätte hakanud.

Viimasel ajal olen keelanud külalistel koertega mängimast. Mõni aeg tagasi, kui mind hetkel kodus polnud, läksid koerad omavahel purelema. Ja see pole eriti meeliköitev vaatepilt. Ja ma ei soovi külalistele pakkuda kaklevate koerte lahingu välja. Sooviks on pigem rahunenud koerad, kes ei torma kohe külalisi jalust maha jooksma pulkadega. 

 Hämmastav, et arvuti taha eksin viimasel ajal vähe. Imestasin, et mu viimane postitus oli sootuks augustikuust. Nutikast ei soovi teha oma sissekirjutisi siia. Elame jätkuvalt vaikselt, toimetades oma tegemistega. Üritades jooksvalt lahendada mõningaid probleeme. Samas jätkame aktiivselt lastele trennide andmisega. Vahepeal jah, toimus üüber rahvaste liikumine, nüüd on aga tagasi tõmmatud. 

Eks on asju mis hetkel valmistavad arusaamatusi ja jätkuvalt väsitavaks teemaks coroona. Olen isegi mõelnud, et kaua jaksan tööl käia. Ainus jõud jääb ikka iseendale, et peab jaksama... 

Suurim rõõm on trenni lastest, siis kuuleb ka teiste muresid. Toetades teisi saame ise jõudu juurde.

Elu on huvitav, kui neid sisustavad mingid põnevad tegevused. 

Juba teab mitu aastat on meilt küsitud hobuseid renti. Isegi sai vastu võetud raske südamega see otsus. Ja kui lähenes kuupäev hobuse ära viimiseks. Ei kiirustanud mina veel lepinguid täielikult lõpetama. Imestasime, kui kiirelt saime Lucky-Liisu treileri peale. Ja õhtune tagasi side oli ka meeldiv talli omaniku poolt. 

Saabus reede kusagil kella 14 paiku kõne talli omanikult, et seda poni nad ei võta. Selgitati, et hobune oli tõusnud küünlasse, kui nad olid ta pannud koos ratsanikust lapsega korde peale... seda kuuldes võttis ohkama... mida... Esimene mõte oli nii kiiresti kui võimalik, Lucky ära tuua. Ja sai sama hetk kohe helistatud tütrele, et teada anda. Mis tõttu sai ka otsus vastu võetud, et pikemaks kui laupäevani Lucky saab jääda, aga mitte ära oodata esmaspäeva. 

Eile läks kohe kergemaks, kui oma hobune tagasi koju jõudis.  Kahju, et lastega niimoodi juhtus, siis lihtsalt on asju mida ei kajasta. Jääb meie endi teada. 

Nii palju mainin, meil on treenitud hobused ikka veidi selliselt kellel ka eluvaimu sees ning nõuavad tiba rohkem oskuseid nii treeneri kui õpilaste näol. Igal juhul enam RENTI EI ANNA MITTE ÜHTEGI HOBUST... Mõelge enne 100 korda läbi, kui võõrast hobust võtma hakkate. Nüüd on nii, et tegeleme saavutuste esile toomisega. Püüame panna saavutama parimaid tulemusi. Siis vaatame edasi. Meil pole hobused trööbatud, neil mõnus eluvaim sees. 

Keda me siiski peame lõpuks mõistma, aga mitte sinna selga istudes mõtlema omi mõtteid.
 

https://hobumaailm.ee/viha-algab-sealt-kus-oskused-loppevad/ 

lähtun sellest seisukohast laste ja noortele trenni tehes, oleg ausad oma tunnete väljendamises. Nii saan mina treenerina aidata rohkem.

Heia hobusõbrad... mainin augustikuu on lõppemas. Ja olen tänulik nende eest, kes on meid külastanud. 

Aitäh, aitäh, aitäh... 

Suvi on piisavalt kuum olnud ja vägagi tegus...

Tegusad nii palju, kui me suudame vastu võtta ja kui palju on huvilisi olnud. 

On olnud ka kurbasid hetki, kaotasin ühe pere lapsed, kes hetkel minule teadmata olukorra sügavustest ehk siis teadmatus, miks vald eraldas ära alaealised lapsed perest. Kõik juhtus üleöö, kui tuli teade, et ühe suure pere lapsed enam teenusele ei tule. 

Juba juulikuus, kui pidin lähikontaktsena 6 päeva isolatsioonis sitsima pidin jälle nii palju ümber korraldama. Ei trenne, ei matku isegi mitte tööle minekust unistada. Õnneks pääsesin seekord ehmatusega ja pärast 6 päevast isolatsioonis viibimist tegin testi mis viitas negatiivsele tulemusele. See selleks ei hakka coroona teemal üldse pikalt jahvatama nagunii, see hetkel üle maailmne probleem... Kus toimub keerutamist, vassimist, tegelike tõestus materjalide varjamist... see pole lõpuks minu teema. 

Jään oma liistude juurde, käia tööl ja teha vabal ajal seda mis mulle meeldib. Meeldib suhelda ja õpetada, kuid sinnani, kui ma tunnen, et ei jaksa siis ei võta endale päeva kinni. 

Esimene laager oli täitsa okei, v.a. üks probleem mis oli vaja jooksvalt lahendada. Kui üks treener ära ütles, proovisin teist asendajat leida. Kuid üpris pea pidin tõdema, et vastutus ehk siis trenn tuleb endal läbi viia. 

Teise laagrikooseisus pidin tegema uuenduse laste näol. Ja isegi kuulutada, et ühe lapse koht vabaks jäi enam ei soovinud. Hinges olen shokeeritud siiani, sest ma ei suuda mõista seda täiskasvanute mängumaad mida sooritatakse juhtival tasandil. Kurb...kurb...kurb...

Teise laagriga oligi see teema, et pere kelle lapsed pidid osalema augusti laagris võeti läbi kohtu otsuse ära... Ma ei tea siiani probleemide sügavusi-põhjuseid, kui üritasin suhelda Kehtna valla lastekaitse töötajaga juulikuus , siis vastati väga närviliselt minu jaoks ei antud objektiivset vastust. Ainus lause mis mind siiani kummitab on ,,lapsed peavad rahunema ja kohanema uues kohas ja uue elukorraldusega". Kas see on normaalne, mida tunnevad need lapsed, olin võitnud nende laste usalduse. Lapsed suhtlesid minuga vabadel hetkedel... Okei see selleks, aga teate mida see laste jaoks tähendab, eluaegset traumat... hallo täiskasvanud miks te teete seda... miks?  See olukord näitab kellegi mõistmatust, kellegile haiget teha, kellegi elu lõhkuda... ei saa mina selles olukorras kohtumõistja olla, aga loodan ja usun, et siiski jääb õigus lastele... Miks on antud välja lastekaitse seadus...?