Hämmastav, et arvuti taha eksin viimasel ajal vähe. Imestasin, et mu viimane postitus oli sootuks augustikuust. Nutikast ei soovi teha oma sissekirjutisi siia. Elame jätkuvalt vaikselt, toimetades oma tegemistega. Üritades jooksvalt lahendada mõningaid probleeme. Samas jätkame aktiivselt lastele trennide andmisega. Vahepeal jah, toimus üüber rahvaste liikumine, nüüd on aga tagasi tõmmatud. 

Eks on asju mis hetkel valmistavad arusaamatusi ja jätkuvalt väsitavaks teemaks coroona. Olen isegi mõelnud, et kaua jaksan tööl käia. Ainus jõud jääb ikka iseendale, et peab jaksama... 

Suurim rõõm on trenni lastest, siis kuuleb ka teiste muresid. Toetades teisi saame ise jõudu juurde.

Elu on huvitav, kui neid sisustavad mingid põnevad tegevused. 

Juba teab mitu aastat on meilt küsitud hobuseid renti. Isegi sai vastu võetud raske südamega see otsus. Ja kui lähenes kuupäev hobuse ära viimiseks. Ei kiirustanud mina veel lepinguid täielikult lõpetama. Imestasime, kui kiirelt saime Lucky-Liisu treileri peale. Ja õhtune tagasi side oli ka meeldiv talli omaniku poolt. 

Saabus reede kusagil kella 14 paiku kõne talli omanikult, et seda poni nad ei võta. Selgitati, et hobune oli tõusnud küünlasse, kui nad olid ta pannud koos ratsanikust lapsega korde peale... seda kuuldes võttis ohkama... mida... Esimene mõte oli nii kiiresti kui võimalik, Lucky ära tuua. Ja sai sama hetk kohe helistatud tütrele, et teada anda. Mis tõttu sai ka otsus vastu võetud, et pikemaks kui laupäevani Lucky saab jääda, aga mitte ära oodata esmaspäeva. 

Eile läks kohe kergemaks, kui oma hobune tagasi koju jõudis.  Kahju, et lastega niimoodi juhtus, siis lihtsalt on asju mida ei kajasta. Jääb meie endi teada. 

Nii palju mainin, meil on treenitud hobused ikka veidi selliselt kellel ka eluvaimu sees ning nõuavad tiba rohkem oskuseid nii treeneri kui õpilaste näol. Igal juhul enam RENTI EI ANNA MITTE ÜHTEGI HOBUST... Mõelge enne 100 korda läbi, kui võõrast hobust võtma hakkate. Nüüd on nii, et tegeleme saavutuste esile toomisega. Püüame panna saavutama parimaid tulemusi. Siis vaatame edasi. Meil pole hobused trööbatud, neil mõnus eluvaim sees. 

Keda me siiski peame lõpuks mõistma, aga mitte sinna selga istudes mõtlema omi mõtteid.
 

https://hobumaailm.ee/viha-algab-sealt-kus-oskused-loppevad/ 

lähtun sellest seisukohast laste ja noortele trenni tehes, oleg ausad oma tunnete väljendamises. Nii saan mina treenerina aidata rohkem.

Heia hobusõbrad... mainin augustikuu on lõppemas. Ja olen tänulik nende eest, kes on meid külastanud. 

Aitäh, aitäh, aitäh... 

Suvi on piisavalt kuum olnud ja vägagi tegus...

Tegusad nii palju, kui me suudame vastu võtta ja kui palju on huvilisi olnud. 

On olnud ka kurbasid hetki, kaotasin ühe pere lapsed, kes hetkel minule teadmata olukorra sügavustest ehk siis teadmatus, miks vald eraldas ära alaealised lapsed perest. Kõik juhtus üleöö, kui tuli teade, et ühe suure pere lapsed enam teenusele ei tule. 

Juba juulikuus, kui pidin lähikontaktsena 6 päeva isolatsioonis sitsima pidin jälle nii palju ümber korraldama. Ei trenne, ei matku isegi mitte tööle minekust unistada. Õnneks pääsesin seekord ehmatusega ja pärast 6 päevast isolatsioonis viibimist tegin testi mis viitas negatiivsele tulemusele. See selleks ei hakka coroona teemal üldse pikalt jahvatama nagunii, see hetkel üle maailmne probleem... Kus toimub keerutamist, vassimist, tegelike tõestus materjalide varjamist... see pole lõpuks minu teema. 

Jään oma liistude juurde, käia tööl ja teha vabal ajal seda mis mulle meeldib. Meeldib suhelda ja õpetada, kuid sinnani, kui ma tunnen, et ei jaksa siis ei võta endale päeva kinni. 

Esimene laager oli täitsa okei, v.a. üks probleem mis oli vaja jooksvalt lahendada. Kui üks treener ära ütles, proovisin teist asendajat leida. Kuid üpris pea pidin tõdema, et vastutus ehk siis trenn tuleb endal läbi viia. 

Teise laagrikooseisus pidin tegema uuenduse laste näol. Ja isegi kuulutada, et ühe lapse koht vabaks jäi enam ei soovinud. Hinges olen shokeeritud siiani, sest ma ei suuda mõista seda täiskasvanute mängumaad mida sooritatakse juhtival tasandil. Kurb...kurb...kurb...

Teise laagriga oligi see teema, et pere kelle lapsed pidid osalema augusti laagris võeti läbi kohtu otsuse ära... Ma ei tea siiani probleemide sügavusi-põhjuseid, kui üritasin suhelda Kehtna valla lastekaitse töötajaga juulikuus , siis vastati väga närviliselt minu jaoks ei antud objektiivset vastust. Ainus lause mis mind siiani kummitab on ,,lapsed peavad rahunema ja kohanema uues kohas ja uue elukorraldusega". Kas see on normaalne, mida tunnevad need lapsed, olin võitnud nende laste usalduse. Lapsed suhtlesid minuga vabadel hetkedel... Okei see selleks, aga teate mida see laste jaoks tähendab, eluaegset traumat... hallo täiskasvanud miks te teete seda... miks?  See olukord näitab kellegi mõistmatust, kellegile haiget teha, kellegi elu lõhkuda... ei saa mina selles olukorras kohtumõistja olla, aga loodan ja usun, et siiski jääb õigus lastele... Miks on antud välja lastekaitse seadus...?

Fryc, omas mõnusas elemendis.

Hetkel teeme matku paari tunniseid õhtuti alates kella 17... Ja platsi trennid sama moodi õhtusel ajal. 

Sai võetud projekti kutsikas.

 

Imestasin täna, et juunikuus siia kirjalikke kandeid ei jäudnud teha. Kuigi oleme olnud väga tegusad. Oli minul veel puhkus, kus sai ka heinatöö algusega rinda pistetud.

Korraldasime ka selle aasta esimese edasi jõudnute ratsalaagri. Laagri korralduses toimetasime kolmekesi. Mis oli nii äge. 

Ja laager lõppes meil siis taas võistlusega. 

Järgmine ratsalaager saab toimuma augustis, kus on veel üks vaba koht.  Vahvad lapsed, vahva aeg, aga järgmise aasta laagri korraldamise osas tahame ise ennast täiendada, siis vist oleme kusagil mujal õppimas... Sinnani on aega ja elu näitab.

 Tänavu aasta alustasime võistlus hooajaga Ruunaraipelt ratsa orienteerumisega. Kaotasime ajaga, kuid ei ületanud ette antud ajalimiiti. Alul kappasime hoolega kaardilt välja. Kui ükskord kaardiga sinasõprus loodud sai, siis läks juba punktide leidmisega ludinal. Kunagi ei kahetese tehtud vigu, alati saab tagant järgi analüüsitud, mis valesti tehtud. 

Loodus oli võrratu. Kaifisin midagi uut ja põnevat. Olgugi aeg tiba hiline, aga see eest õhtu kaua valge. Õnneks meie suksud olid kiired peale laadimisel. Ja ei pidanud suurt ajakaotust mõtlema, kuidas ja mis ajal koju jõuame. 

Ja maikuu läbi saamas. On vaja hakata midagi ehitama, et mida siis kui asjad valmis. 

Ainus kurb asi, oodatud varssa ei sündinud. Mis siis nihu läks hetkel ei oska öelda, aga mis kehvasti, siis uuesti. Arvan probleemi olevat, et ei jälginud piisavalt paaritus protsessi. Nüüd olen võtnud ise jälgimise käsile. Ja natuke tegeleme ka Kellukese hullu moodi suure kehakaalu alandamisega. Juba eelmine aasta ilmnesid tasakaalu häired loomal. Jalad kaovad sammu ajal alt. Nii, et mõelge, enne kui teete ,,heateo" oma väiksemas mõõtmes ponile. Ülekaal ei ole loomadele üldse parim kehakaalu vorm. 

Ikka ja jälle mainin, et ülekaaluga kaasnvead hobustel ka laminiidi (kabjapõletik) oht. See on muidugi number üks ja eks kimbutavad muudki hädad kabjalisi, kellel ülekaal keha vorme juba laiemaks on ehitanud.

Kõige kurvemaks on veel see teadmine, nii palju tuttavaid on teispool pilvepiire lahkunud. Üks tuntud nimi Urmas Saks hobuinimeste keskelt tuntud Tal oleks vanuse poolest veel palju olnud korraldada... miks elu on nii ülekohtune.