Heia rahvas, jätkame siis vapralt kevadiselt ja mõtete lainel. Mis sellest, et viirus ilma elus möllab, elame meie metsade rüpes vaikset, tagasihoidlikku elu. Oodates kannatlikult pandeemia piirangute lõppu. Mida ikka arvata, kui see on maailmas ja nii mõnigi tutvusringkonnas läbi põdenud, siis ise nagu suuremaid üritusi ei korralda. 

Kevad on meil täierinnaga õue tegemistesse viinud ning toimetame, et saaks sõnniku ja muu teemaga ühele poole. Varsti ka aiavilja külvide tegu jne. 

Ootame ka oma karja täiendust ponitita näol. Kellukas on väiksema ootel.  

Jätkan laste hirmude teemal... Millised on edukate vanemate laste tulevik, kus on loodud tasakaalukas suhtlemine ning mehe ja naise vaheline läbi saamine kõige alus...

 

Teaduslikult tõestatud: need 11 asja on edukate laste vanematel ühised

 

Head lapsevanemad soovivad, et nende võsukesed pahandustesse ei satuks, koolis hästi edasi jõuaks ning täiskasvanuna suuri tegusid teeksid. Ning kuna edukate laste kasvatamise retsepti pole veel leiutatud, siis juhivad psühholoogid tähelepanu käepärastele faktidele, mis edu ennustavad.

1. Vanemate omavaheline läbisaamine on hea

Konfliktsetes või lahutatud peredes kasvanud lapsed tulevad omavahel hästi läbi saavate vanemate lastest halvemini toime, väidab Illinoisi ülikoolis tehtud uuring.

Robert Hughes Jr, professor, kes uuringu läbiviimises osales, lisas, et mõnede uuringute kohaseltmittekonfliktses üksikvanemaga peres kasvanud laps saab hilisemas elus paremini hakkama kui pidevalt kaklevas kahe lapsevanemaga peres sirgunu.

Ka lahutusele eelnevad tülid mõjutavad laste kohanemist negatiivselt, kuid pärast lahutust peetavad tülid veelgi enam.

On tõendatud, et kui isal, kes lapsi küll igapäevaselt ei kasvata, on nendega sage suhtlemine ja minimaalselt tüliküsimusi, tulevad lapsed hiljem oma eluga paremini toime. Kui aga tülitsetakse, ei aita sagedasedki kohtumised – lapsed saavad hiljem ikkagi halvemini hakkama.

Kahekümnenda eluaasta künnise ületanud lapsed, kes elasid üle oma vanemate lahutuse, mäletavad valu ja stressi, mida lahutus neile põhjustas. Noored, kelle vanemad tülitsesid, kirjeldavad kaotusvalu ja kahetsust.

Kui vanemad tulevad lahutusega toime, siis kannatavad lapsed vähem, kuidas lahku minna nii, et saaks vähem haiget.

(vanematele, kuidas õieti tülitseda, nii et keegi ei saaks haavata)

2. Edukate laste vanemad panevad oma lapsed majapidamistöid tegema

„Kui lapsed ei pese nõusid, peab keegi teine seda nende eest tegema,“ ütles endine Stanfordi ülikooli dekaan ja raamatu „Kuidas kasvatada täiskasvanut“ autor Julie Lythcott-Haims.

„Majapidamistöid tehes nad õpivad, et töö tuleb ära teha ja igaüks peab kõigi heaolu nimel pingutama.“

Lythcott-Haims usub, et majapidamistöid teinud lastest saavad tööandjad, kes oma kaastöötajatega hästi koostööd suudavad teha; nad on empaatilised, sest teavad, mida tähendavad mured; ning on võimelised iseseisvalt ülesandeid lahendama. 

3. Nad panustavad enda ja laste suhte arendamisse

2014. aastal avaldatud uuring, milles osales 243 last, kes olid sündinud vaestesse oludesse, kuid kelle eest kolmel esimesel eluaastal väga tundlikult hoolitseti, tõestas, et hiljem sooritasid need lapsed tulemuslikult akadeemilisi teste, nende suhted teiste inimestega olid terved ja head ning 30ndates eluaastates olid suurepärased ka nende akadeemilised saavutused.

Tundlikud lapsevanemad reageerivad lapse märguannetele ja soovidele kohe ja asjakohaselt, luues lapsele sel moel maailma avastamiseks turvalise keskkonna.

Seega tasub varases eas laps-vanem suhte arendamisse investeerida, arvab Minnesota ülikooli psühholoog Lee Raby.

Jätkan järgmisel lehel...

 Coroona ja seotud täiskasvanute foobiad ning sõjad... Huvitav milleks kõike sellist jama ning avalikult meedias pidev andmete esile toomine. Mida see lõpuks annab.

Mida olen tähele pannud, väga paljud otsivad ravimitest abi. Otsitakse teraapiatest, siis kui palju on inimesi oma paha meele väljendamiseks kasutamiseks võtnud meediakanalid. Minu lihtne soovitus, milleks külvata mõttetut mula mis ei vii kuhugile. Leida oma tegemised ja panustada parimal moel.

Viimasel ajal, kui olen viinud läbi laste trenne, siis on hakanud silma sügavale peitunud lastes hirmu foobiad... Ja püüan need lahti lahata, otsides ise midagi interneti avarusest mis oleks antud valdkonnaga seotud. Antud hetkel kuhugile koolitusele ei pääse.

Hirm on reaktsioon ohtlikuna tunduvale stiimulile või olukorrale ja selle põhifunktsioon on toetada ellujäämist. Liiga tugev ja kestev hirm on aga emotsionaalne häire, mis mõjutab negatiivselt igapäevaelu.

Hirm ei ole tavaliselt midagi üldist, vaid seda tuntakse alati konkreetse olendi või nähtuse ees. Arvatakse, et lapse hirmudest kujunevad hiljem ärevushäired. Hirmu ühe tekkepõhjusena tuuakse uuringus esile, et vanemad kasutavad seda kasvatusvahendina (nt „Kui sa sõna ei kuula, viivad mustlased su ära!”, „Kui sa ööseks koju ei tule, saad aidsi!”). Samuti arvatakse, et ülehoolitsevate vanemate lastel esineb rohkem hirme.

Liigne rangus ja foobiad

Vähem on teada, mida üldse kardetakse või mis kõige enam hirmutab. „Tavaliste hirmude tundmine on aga oluline, sest aitab aru saada kliiniliste hirmude tekkest,” lisas Tulviste. Miks mõni kardab kõike ja teine mitte midagi? Esiteks mängib siin suurt rolli kartlikkus – kuivõrd inimene üldse kaldub õudu tundma. Kartlikkus omakorda sõltub neurootilisusest. Teiseks sõltub see, kas ja kuivõrd konkreetse asja ees hirmu tuntakse, varasemast isiklikust kogemusest selle stiimuliga kokkupuutel. Lapse kartlikkust on seostatud tema kodukeskkonna ja vanemate käitumisega. Paljud uurijad usuvad, et konservatiivsemate ja rangemate vanemate laps on arem.

Veebruar saab mõne päeva pärast otsa. Kuidas hindan oma kuud, peaks ütlema, et nii palju saani sõite pole üle mitme aasta korda saatnud. Eks mõte on saan ära remontida. Vana värv on tuhmund ning kohati maha kulunud.

 

 Regal Blue on kaunis tita olgugi, et juba 6 kuune... 

Hetkel valitseb ikka tõeline eestimaale omane talvine ilm. Lihtsalt võrratu tunne valitseb.

Jagan oma trennidest kumama jäänud mõtteid... 

Päeva mõte: Kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega hobustega tegeledes? Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? 

Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla.

Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus.
Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda".

Seoses koroonaga otsivad inimesed looduslähedust. Nii olen pidanud vastu võtma peresid lastega, kus au sisse on lähenduda nii isikusliselt, kui pereti. Samas mind kui psühholoogia huvilist on pannud teisiti suhtuma praegusesse pandeemia ,,hirmusse" , mida tegelikult inimesed ümbritsevast tajuvad või millised hoiakud on kaasa tulnud. Kui kevadel avalikult meedias kajastati  tulemusi Hiina õhusaastatuse taseme langemises. Muidugi kuulasin ära, ka teiste riikide õhusaaste tulemused, muidugi olid tulemused märkimisväärsed. 

On tekkinud küsimus, kes sellest viirusest lõikab kasu..?

Siis aga millised järeldused teen mina, seoses elamine isolatsioonis, on tõstnud väärtushinnanguid pere kesksest suhtlemisest kui olemisest. Teha midagi koos väärtuslikult või osata oma energiat panustada eluaseme ehitusse jne. Nii mõnigi pere on rääkinud, et kuidas on see toonud esile probleemid ja kuidas neid lahendada. Inimesed on leidnud, et pere on suurim väärtus, kuhu tasub investeerida nii aega kui rahasid. Minu silmis väga tublid pered on need.

Head meelt teeb, kui näen teraapias käivate laste ja vanemate vahel tekkimas koostööd. Töös silmatud tulemused valmistavad ainult suurimat rõõmu.

See selleks, eks maadlen ka veel mõnede materijaalsete  probleemide lahendamisega, kuid eks aeg näitab. Kuid hetkel teen mitmeid ümber hindamisi ning kalkulatsioone.  Ja unistused mis hetkel veel  nihkuvad mingiks ajaks edasi. Kuid ma ei mõtle üheskis asjas negatiivselt ja püüan leida paljuski kompromiss lahendusi. Vaatan asjadele realistlikult.

Aasta lõpp ja jätkuv coroona

 Mainin suht ebaloogiline olukord meid ümbritsevas maailmas esinemas.

https://lood.delfi.ee/perejakodu/lasteaialaps/psuhholoog-annab-nou-mida-teha-kui-laps-laheb-endast-valja-voi-hakkab-jonnima?id=70480149