Avastasin täna enda üllatuseks, et pole novembri kuus mitte ühtegi postitust teinud. Endalegi ehmatav. Olgu kuidas on, täna ma lihtsalt tunnen teite ees piinlikust ja lähen viisakalt edasi. 
November oli teadu pärast soe kuu, kuid hundi hirmus said kõik metsas olevad loomad koju toodud.
Fryci kabi on paranenud ja mõlema hobuse konditsioon on suurepärane. Isegi Pokkeri jalgade seisukord pika puhkuse järel on suurepärane. Naudivad oma olemist tekkidega õues igapäevaselt. Mina naudin neid jälle, kui nad mõne kapakuga ja täisspurdis kimades heinakuhja vallutama lähevad.
Ja vaikselt on alustanud mõlemad nii Fryc ja Pokker taas trenni hobuse väiksema koormusega. Fännid ärge kartke midagi rasket pole, põhiline on see, kui aitavad oma kogemustega väheke edasi jõudnud väiksed lapsi oma hobuse tarkusega. 
Osalesime taas Jõululapse otsingu üritusel. I advendi päeva tähistamisega.

Kõige toredam on alati loomadega välja minnes, kui keegi midagi korraldab. Üks kits otsustas koerale korraliku sarve obaduse kannikatesse jagada, mille tagajärejel kaotasin minagi korraks tasakaalu... on va ulakas kitsekuju... ei ei meil ei ole ühtegi sokku. Miks ma toonitan kindalalt, nii paljud inimesed kes sarvedega kitsi nägid, pidasid neid kohe sokkudeks. Ja sellepärast toonitan siingi, et mõttekas oleks küsida, kas on ikka tegu kitse või sokuga. Kui palju ei teata mis soost loomadega on tegemist. Sellepärast on vaja talusid ja loomapidamisi ja leida aega lastega külastamiseks, et õppida loomadega suhtlemist.
Me jätkame ikka aktiivselt, pea kõik nädalavahetused on meil on olnud ratsamatkadega kaetud. Paremate ilmade korral ka ratsatrennid lastega. 
Ja ühtlasi panen siiagi lingi ülesse, et sel aastal esmakordselt siis Jõuluajaga perepäeva üritus ja pimedale ajale väike tõrviku matk lähedale metsa... Sööme ja joome jõulutoite ja teeme midagi ühiselt... 
https://www.facebook.com/145108982200268/photos/gm.558092988258566/2796566820387791/?type=3&eid=ARAk7zhoUcIPDufHedQ41jgY-yQ55iQ4NPqYBWNMQUIIEpuuw7RCHx7AoB6dgSh0ZH7Oh-h2jAnH9jRt&__xts__%5B0%5D=68.ARAbV1Inl7JBLT6pc4S1UJ8W0uCAeSwFPtBtArScrcVmf7H5mpSKEsoH8k7L9cDUD8YtiNKIux4Ux9NMSuIQu2sAsIPbhriHcZ8hK5iPsg5lK0bMdocdpFaZHm2z8PMwpM7xZkpZ0CVf4u2JjMQQiYUPI5HolKflSGf4AnebLtIt0F-g6frN3zicM5HMGNy_nMuFNtXIJvInOYRfBSPUuyxlkWwBI1VIFeAfJILyAUFvM1v9h8_fKLiFqrlk_jAq6QZNIEnL__74MqAXeqEOMK5u6dcm4g4vmj-xbZoJLMaZ3LNLX9jIzPFKpxWorrfQ&__tn__=EHH-R

Koolivaheaeg ja ratsamatka päev

Fryc ja Pokker oma igapäevast müslit nautimas. Täku puretud haavad on küll paranenud, kui tekk seljast võtta on kohad kus haavad olid. See selleks, rauad said mõlemalt alt ning Fryci esikabjalt üleliigne lõhenenud kabja serv eemaldatud. Kuid trenni hetkel teha ei saa, sest kabi on veel hell, aga mõte on Fryci kabja suurused kabjasussid hankida, et saaks hakata kergemat trenni tegema. Hetkel pole sellist ressursi, et osta, sest on palju muid asju mis vajavad hetkel väljaminekute näol tasumist. 

Vabandused ette taha, viimase käiguga unustasin kuu nimetuse blogi päisest vahetada.
Mis uut, tegutseme mis sellest, et siia kirjutama ei jõua. Kuid vahel on tunne, et nüüd kuidagi või miski on tühjaks pigistanud. 
Eelmine nädal toimus taas Velise laat.

Mõte tuli istuda lanz bulldogi rooli taha, see kuulub Sillaotsa muuseumile.

Mis sellest hommikul kattis maad valge härmatis, siis päikesetõusu ajal langesid miinuskraadid -5. Sai kodust ponidele arvestuslikult kaasa võetud suurem kogus heina. Parem on kui miinuskraadid kui mudane maapind. Ja siis pole ka nii palju kliente liikumas.

Ei meenu, kui mitu aastat on Velise laadal osaletud. Eriliseks teeb see, et sel aastal me ei liigutanud ponisid oma jala peal, siis seekord rentisin treileri ponide veoks nii nad sinna eelmise päeva õhtul kohale vedasime. Meeldib see koht, looduse poolest hästi kena ja hästi korras hoitud.

Kohtusin Kusmini pereliikmetega ja ikka väike nukruse toon kerkis hinge, kui Jürgen Kusmin üritas teise mehega seda vanat tehnikat käivitada... Selle masina käivitamisega meenusid Jüri enda sõnad ,,ei tea kas see masin täna ka käima läheb", kui palju siis tekkis laadal huvilisi, kes nõu ja jõuga abiks olid... Jah kuid seekord tundus vana tehnika veidi visama käivitumisega olema ning see atribuutika peale käivitusmootori popsumise rohkemat muud teha ei suutnud. Kuskilt poolt üritati veel leeklambi abiga veel auru juurde anda.

Rahvas kes fännavad Pokkerit ja Fryci, siis on hea meel teavitada kabja tervistumisest. Kabi on kasvanud jõudsalt ja probleemi vabalt kenasti välja. Aade on igapäevaselt head tööd teinud, kes pole unustanud kordagi neile viimast müslit ja mashi ning Fryci söödasse lisandeid lisanud usinalt ning juurde andnud biotiini sisaldavat briketti. 

Septembrist on saanud oktoober ja meil toimuvad aktiivsed tegevused. Eelmise kuu lõpp veel eriti rohkelt matkade, siis maale elamise päeva raames hobuteraapiat tutvustava tunni temaatikal.

Hea tunne, et ajaga tiksub ka muud asjad paika ning tegevused hobustega on aktiivsed. 

Heinad said koju, kuigi veel Lagedil 17 rulli transpordi taga, aga enne plaan eterniidiga tegutseda, et enne kõige hullemaid ilmasid kätte saada  ja peale panna.

Fryci kabi kasvab jõudsalt ning tänase hommikuse seisuga oli kaotanud ühe tagumise kabja raua ära. 

Pokker ja Fryc elavad hetkel metsahobuse elu, saades lisasöödana mashi ja müslit. Igasugune nimepidi hõige toob loomad kohe inimse juurde. Vot nii palju tähendame kahele sporthobusele, kes naudivad oma tekke ja oma vaba looma elu suurel territooriumil.

Eile hommikul siis sai Fryci isetehtud buutsa eemaldatud ning kabja seisukorda veterinaari pilguga hinnatud. Yess, paistetus alla läinud ning tulemus kabja sarvseinast mingi vedeliku kogumine mähkusse... Nüüd ei ole enam probleemi, vaid kannatlikku meelt ning ootamist kui kabi taastub oma välja nägemisse. Millegi pärast juhtub mul alati nende hobustega, kes vanaduses minule on jõudnud, ikka esimene aasta mingeid huvitavaid tervise probleeme pidanud kogema. 
Eilne päev oli ka veel ebameeldiv, kõige suurema ehmatuse korraldas meil hetkel paarituseks toodud eesti tõugu täkk Raks, kes mingi ime läbi oli juhtunud Fryci ja Pokkeri aeda. Ja käis selline metsik kihutamine. Üritasime lahendada, kuidas päästa hullunud täku käest ruunad. Muud ei jäänud üle, kui suunasin poisid aiast välja ning nii saime täku eraldada. 
Muidugi, kui läkisn omakorda poisse püüdma,  lasid need suurest shokist kodust jalga. Õnn, et Pokkeril on veel rauad all, siis metsas oli väga hea jälge ajada just tema rautatud jälje järgi. Õnneks kaugele nad ei jooksnud suure ehmumise järel, kõigest 2,5 km kaugusele ühe talu juurde. Kätte saamisega oli natuke probleeme, nägin Pokkeris ebalemist. Mul oli teadlikult taskusse võetud maiuseid, et hobuseid paremini kätte saada. Nii kui maiuseid näitasin olid mõlemad sõbrad kohe juures ning nõudmas mu tasku sisu suures ulatuses endale. Pokker on meil hästi maiaks läinud. Tahtsin näha koheselt, kui ulatuslikud hammustused on. Sain koju, siis lasipuu juures selgus piltlikult hammustuse ulatus... Jube jube jube... ohkisin endal nutt kurgus ja kui mõttes taas Raksi juurde liikusin kohe viha tõusis. Kummaline, et kuidas ta ikka sai ja mispärast nad on isegi nii tagasihoidlikud hobunoorhärrad ja üks endast vägal hea arvamisega eesti tõugu täkupurakas ülbitsema kukkus. 
Muud ei saanud teha, kui need ära näksitud kohad kõik haava raviva ning põletikku ära hoidva koostisega peale määrida. Lisaks määritud kohtadele sai mõlemale pandud vihma tekid. Ära hoida kärbeste tungi haavadele. Õnneks, et Fryc lisaks kabja hädale väheste hamba jälgedega sai. Kuid ikka, kas minu valutunnetus on sama mis hobusel ei oska öelda, aga valus oli endal vaadata, milline seisukord tabas korraga Pokkerit. Pärast neid meditsiinilisi protseduure viisime poisid metsa kitse emandate juurde. Oi need viimased rõõmustasid, sest kitsed on lihtsalt on olnud eraldi ja metsas. Õhtul hiljem, käisin veelkord poisse metsas vaatamas, et kuidas tunnevad. Nad isegi nautisid veel rohkem, et saavad taas jälle metsas olla. Ja muidugi värske ädal läks ikka täis suuga ampsamiseks. Nautisin nende heaolu ning seda mõnusat söögiisu.

Frycil sai siis esikapjadelt rauad eemaldatud. Puhastatud vesiniku õrna lahusega kabja lõhet. Täna sain siis ravimit ning ostsin mähkmeid, macgayveri teipi ja tegin väikse buutsa jala ümber. Õnn, et hobused kosuvad talvisesse konditsiooni. Nendega on hetkel olnud rohkem muret ja vaeva, aga rõõmu pakub nende olemas olu.
Vahel meie kabjalise karja külastab naabri ponitäkk, täna oli see juhtum taas. Kuid tundus, et Raksuga maadlemisest tüdines üpris ruttu ära. Ja jalutas meie koolis omapäi.