Eile hommikul siis sai Fryci isetehtud buutsa eemaldatud ning kabja seisukorda veterinaari pilguga hinnatud. Yess, paistetus alla läinud ning tulemus kabja sarvseinast mingi vedeliku kogumine mähkusse... Nüüd ei ole enam probleemi, vaid kannatlikku meelt ning ootamist kui kabi taastub oma välja nägemisse. Millegi pärast juhtub mul alati nende hobustega, kes vanaduses minule on jõudnud, ikka esimene aasta mingeid huvitavaid tervise probleeme pidanud kogema. 
Eilne päev oli ka veel ebameeldiv, kõige suurema ehmatuse korraldas meil hetkel paarituseks toodud eesti tõugu täkk Raks, kes mingi ime läbi oli juhtunud Fryci ja Pokkeri aeda. Ja käis selline metsik kihutamine. Üritasime lahendada, kuidas päästa hullunud täku käest ruunad. Muud ei jäänud üle, kui suunasin poisid aiast välja ning nii saime täku eraldada. 
Muidugi, kui läkisn omakorda poisse püüdma,  lasid need suurest shokist kodust jalga. Õnn, et Pokkeril on veel rauad all, siis metsas oli väga hea jälge ajada just tema rautatud jälje järgi. Õnneks kaugele nad ei jooksnud suure ehmumise järel, kõigest 2,5 km kaugusele ühe talu juurde. Kätte saamisega oli natuke probleeme, nägin Pokkeris ebalemist. Mul oli teadlikult taskusse võetud maiuseid, et hobuseid paremini kätte saada. Nii kui maiuseid näitasin olid mõlemad sõbrad kohe juures ning nõudmas mu tasku sisu suures ulatuses endale. Pokker on meil hästi maiaks läinud. Tahtsin näha koheselt, kui ulatuslikud hammustused on. Sain koju, siis lasipuu juures selgus piltlikult hammustuse ulatus... Jube jube jube... ohkisin endal nutt kurgus ja kui mõttes taas Raksi juurde liikusin kohe viha tõusis. Kummaline, et kuidas ta ikka sai ja mispärast nad on isegi nii tagasihoidlikud hobunoorhärrad ja üks endast vägal hea arvamisega eesti tõugu täkupurakas ülbitsema kukkus. 
Muud ei saanud teha, kui need ära näksitud kohad kõik haava raviva ning põletikku ära hoidva koostisega peale määrida. Lisaks määritud kohtadele sai mõlemale pandud vihma tekid. Ära hoida kärbeste tungi haavadele. Õnneks, et Fryc lisaks kabja hädale väheste hamba jälgedega sai. Kuid ikka, kas minu valutunnetus on sama mis hobusel ei oska öelda, aga valus oli endal vaadata, milline seisukord tabas korraga Pokkerit. Pärast neid meditsiinilisi protseduure viisime poisid metsa kitse emandate juurde. Oi need viimased rõõmustasid, sest kitsed on lihtsalt on olnud eraldi ja metsas. Õhtul hiljem, käisin veelkord poisse metsas vaatamas, et kuidas tunnevad. Nad isegi nautisid veel rohkem, et saavad taas jälle metsas olla. Ja muidugi värske ädal läks ikka täis suuga ampsamiseks. Nautisin nende heaolu ning seda mõnusat söögiisu.

Frycil sai siis esikapjadelt rauad eemaldatud. Puhastatud vesiniku õrna lahusega kabja lõhet. Täna sain siis ravimit ning ostsin mähkmeid, macgayveri teipi ja tegin väikse buutsa jala ümber. Õnn, et hobused kosuvad talvisesse konditsiooni. Nendega on hetkel olnud rohkem muret ja vaeva, aga rõõmu pakub nende olemas olu.
Vahel meie kabjalise karja külastab naabri ponitäkk, täna oli see juhtum taas. Kuid tundus, et Raksuga maadlemisest tüdines üpris ruttu ära. Ja jalutas meie koolis omapäi. 

Tillniidu LK ala viit.

Tillniidu lõkkekoha hobuste karjamaa.

Käru tehis järv.

Teekond Ohekatku külast Hiie külla.

Hiie küla kohalike inimeste rajatud ujumiskohas. Käisime suplemas... 

Esimese päeva minemine.

Lihtsalt võrratu...

Hobuste koppel Vastja külas ehk siis viimane öö enne koju jõudmist.

Meie lahe väike matka seltskond. Naeratav seltskond.

17.08 Kuusiku talli treeningvõistlus ja Täika

Käru mõisa tehisjärve kaldal.

Käru tehisjärv.

Tillniidust ületasime leitud sihi kaudu unustuse hõlma ning RB raha kulumise näol Pärnu raudteega.

Kõige suuremat paiga tõmmet tundsin Tillniidu RMK telkimisalal. Hobused nautisid mõnusat metsast rohumaad, kus neil oli süüa rinnuni. 

Ükskõik millise nurga alt ma pilte ei vaataks, ikka tunnen tagasi mineku tõmmet.

Kuna esimese öö veetsime Tillniidu telkimisalal, siis sinna jõudsime läbi ühe eksimise võrra. Kuid see pani rohkem rõõmustama, et vähemalt küll esimest ööd ei pidanud kusagil juhuslikus kohas veetma, pigem viis lähemale ja avastasime, et läbi metsa on nii minna, et ei pea meile tuttavat kruusateed minema. Üks eksimine võib vahel isegi parimaks osutuda. Just tütrega arutlesime, et kuidas seda kruusateed hobustega läbida Vastjani, aga ühe apsaka tõttu juhtus meile hoopis õnn. 
Oleme väga häppid, et seegi matk sai seljataha. 

Mõneks ajaks sai nüüd kõik hobused koju, et heinakuhja vähendada, kuid teatud hobustel on kalduvus taas allergiliseks köhaks. Ise ka tundsin, et ajab miski asi köhatama. Vaatasin veel mida eelseisvaks mitmepäevaseks ratsamatkaks vaja läheks. 
Hetkel ravin veel ühte külje poolt endal, et saaks kindlalt sadulasse tõusta. Juhtus nii, et unustasin ära, et võin sadulas teha ükstaskõik  ehk siis soov oli lüüa maha üks parm, kes nosis magusa ampsuga mu kannaluu kondi kohal. Muidugi mu botased polnud veel kuivanud ja enne kui need jalga tõmbasin oli neil iseäralik lõhn juures. Tassa kes siis korraks keeras oma kaela vaatama, et mida ma teen ja keeramise hetkel puutus nina mu märjaja haisva botase vastu. Kukkumine seekord oli väga valus, ei suutnud esimese hooga mõelda, mis mul valutab. Isegi hinge lõi kinni, vise õhku oli nii ootamatu, kuigi kukkumine põrutas korralikult. Ja ühe külje üks koht lokaalselt valu kiirgab. Kuigi tõusin kohe uuesti sadulasse vaatamata hinge kinni jäämise järel ning hingasin sügavalt sisse välja, et valu välja hingata. Oli kerge põrutus, eks kukkumine oli seekord küll kultuurheinamaal, aga ikka tekkis küsimus, et miks nii valus. Hea meel, et võtsin oma sisetunnet kuulda ja kaska pähe panna. Tassa seljast pole mul esimene kord kukkuda. Olen ennegi suht ootamatuid käitumisi temalt kogeda saanud.
 Nojah alustades matkapäeva viimasel päeval otseteed üle heinamaa Vastja külast ooo jee fantastiline tunne taas endas maad võtmas. Kuna mu sisetunne ning eelmise aasta telkimise kohal tähelepandud märgid lühendasid tunduvalt koduteed. Vahelduva eduga vihmaga, sai siis ka tempot, mida rohkem kodule lähemale, seda kiiremaks läksid ka hobuste sammud. Vahepeal üks küsis, tihedalt, et kui palju maad veel kohale jõudmiseks, ütlesin meelega distantsi pikemaks. Pidev kärsitu küsiminie viitab väsimusele ja tüdimusele. 
Kui keegi oskaks nõu anda, kas lasta Frycil rauad alt ära võtta või jälgida olukorda... Kahtlustan, et mõra mis enne rautust lühike ning ei valmistanud muret on nüüd veidi pikemaks veninud ja tundub, et tekitab longet... Tegelen täna selle asjaga, vaatan mida mulle targemad vetid selle kohta kostavad. 

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus.
Kõik jäid rahule ning mu enda unistus Palukülla jõuda hobustega sai lõpuks teoks. Minu matkad on sellised mis mõeldud aja maha võtmiseks ning arvestada hobuse enda olemuse ja vastupidamisega. Tean mida järgmisel matkal arvestada ja milline peaks olema hobuse individuaalne ettevalmistus.
Muret jätkuvalt valmistab Fryci lonked, kui eile koju toodi, siis et lonkab lisaks tagumisele puusale veel esijäset. Ei suutnud poole tunni jooksul kindlaks teha, mis valmistab tugevat longet esijäseme ulatuses. Murelikuks teeb, kuigi välimikus on toimunud muutusi, siis jalgade liigestega on midagi korrast ära... on tekkinud küsimusi, mida sööta. Hetkel on Pokkeri ja Fryci söödale lisandunud ka biotiini ja vitamiini lisandiga  söödabriketid. 
 Hetkel nüüd on küll soov veidi lõõgastuda ja natuke lõdvestavaid asju teha. Tean mida võiksin täna teha, et saaksin lihased pehmeks. Seisab veel üks väljakutset pakkuv matk. Ja nüüd jään ootama seda. 

Kui selle nädala esmaspäeval t 25 põllul heina kaarutasin, hoomates ning tunnetades läbi traktori maapinna kumerusi... oo jaa kumerused olid ikka vapustavad. Kohati traktor vajus üllatus auku. Proovisin rullijale võimalikult vähe traumat tekitada (hämmastav millele mõtlesin), et kaarutasin kohati vaalud sellise koha peale, et ei raputaks. Ise veel vene tehnikaga või kolistada lõpututes kumerustes kui ka aukudes. Õnneks tehnika pidas vastu ja saime heina ära. Pokude maa pealt jäi seekord kokku rullimata. Kahtlen kas see rullija järgmine aasta tuleks... maapind oli talle vastuvõetamatu. Kiirust arendada ei saanud... jne. Õnneks hein sai ära nüüd peab talvele vastu minema. Õnneks kahe veoauto koormaga saab heinad ka veetud. Ülejäänud koguse aga vean sõiduauto järelhaagisega. Kuidas seda teen, kirjutan siis kui läheb tõeliseks veoks.
Kuidas elavad Pokker ja Fryc, piisavalt hästi. Vabad kõigest kohustusest. Rohkem heinamaal ehk siis nende elu kulgeb vahelduva eduga. Kord lonkab üks jalga siis jälle teine, nii et vahelduva eduga ravime ning pöörme ohkamistega nende tervisele tähelepanu. Muidugi metsas meeldib neile väga.