Kuidas kulgeme hobuste lainel. Aade, Laura on tublit tööd teinud noortega.

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Alustan tänast blogimist väikse, kuid tähelepanu vääriva inimesele mälestus hüüdega...

Sa olid nagu päikene

ja paistsid südame –

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

https://xn--snumid-pxa.ee/2019/03/in-memoriam-juri-kusmin-1946-2019/

Nii see on, kui väärt inimesed lahkuvad meie kõrvalt. Imetlesin vaikselt, kui kärme ja tegus olid lõpuni. Ei kujuta ette, seda mõnusa maainimese muhedust Sillaotsal vastu tulemas... Lugesin öösel kõik kaastunde avaldused, mis olid antud inimese fb profiilil. Pidasin teda soojaks, lähedaseks, seda enam kui ma olen korra kaotanud oma lähedaste hulgas vanaisa ja vanaema, hakkad ju tahes tahtmata kedagi teist hoidma. Need kohtumised, või helistamised koostöö korras... Või Velise laadal kohtudes alati küsisid, et kuidas lastel läheb... Teda tundsid paljud... Ja kui paljudele oli ta eeskujuks... 

Elagem ja mõelgem, kuhu kuuluda tahame ja mis on meie eesmärgid... Olla mõne inimese jalajälgedes sammuja... 

Aitäh Jüri Kusmin ... 

Pole siia miskit hetkel rohkem lisanud, küll valmistas head meelt esmaspäeva õhtul alanud lumesadu, mis teisipäevaseks vastlasõidule ikka boonuspunkte andis. Ja muidugi metsa ilu tõstis kõrgele tasemele. Ja vastlapäevale andis ikka kauni väärtuse.
Kui paljud kirusid lumiseid ja puhastamata teid linnaliikluses, siis ma hoidsin vagurat meelt, et vaikselt koju liigelda töölt. Hommikune teisipäevane 5.03.19 tipp tund oli ikka meeletu, kus auto oli autos kinni. 
Autol taas jama, tagumine parem laager läbi, ja miskit veel logiseb. Ja vaja veel õlivahetuse teave ka maha võtta. Tegemisi jätkub mitmel rindel.

Metsas saaniga sõites peab olema kutsar hästi liikuv, küll kallutama saani kas siis paremale või vasakule. Nagu omaette balleti tantsija. Kuid nii ma olen juba harjunud ja oskused ka maha langenud puudest üle liigelda. Saan vajab taas uuendus kuuri läbi viimist, eks selle ka saab.

Eile oli tuhkapäev ja sai käidud Purku lasteaiale sõitu tegemas. Teekond sinna sai olema meile põnev, alul mõtlesin, et mis siis juhtub, kui läbi metsa lähen, et järsku mõni puu on tee peal maas. Kõigepealt oli üks oksaraoke ja siis kui juba teepeale hakkasime jõudma.
Tahan jagada eilseid emotsioone mis ma kogesin veel metsast läbi sõites. Ja minu sabakont andis taas tunda, mis ma veebruari alguses suusa võistlus momendil kukkudes sain. 

Kasutasime liikumiseks otseteid üle heinamaade ja läbi metsade ... viib meid lõbus talvetee koos kuljuste kõlinaga jne.

 Jällegi mu meistersport kallutamises, metsas jätkus lund hobusetele põlveni. ja kuna oli uue lume all aimata veel vana lumeolemasolu (reetis koorik) ja hobuse läbivajumine ning jälje sügavus lumes. 

Tagasiteel kasutasime sama rada, kahjuks on see kõver nagu kreeka ee, sest vahepeal mõtlesin pilte moblast feissari laadida ja siin on näha, mis juhtub, kui rooli taga kõrvaliste asjadega tegeleda. Selline tunne on, et juht on küll kõvasti purjus olnud... aga tegelikult kõrval tegevused ohja taga... Ja nii kui tähelepanu hajub muudele tegevustele alustas Herta ise oma automaatpiloodil juba teises suunas liikumist... Tegelikult need ajad mis oleme hobustele kulutanud on meile võrratud hetked.
Lähme välja selleks, et miskit teha ja olla sellise rahvaga koos kes seda hindab. 
Eelmine nädal puutusin kahel korral kokku kahe erineva koeratõuga. Üks oli saksalambakoer kellele leidsin uue kodu üpris kohe, hea meel, et leidus uus pere kes oli valmis 9 kuuse sakslasega tegelema.
Ja teine koer siis iiri punane setter, kes mõlemast silmast pime ja veel alatoitumuses. Tundub, et koera vaevab veel miski, kõike toite anda ei või. Reedel saab juba nädal, koer ei võta kontidele nii palju kui vaja. Muidugi kaal on tõusnud ja liikumine on paranenud, aga silmad on põletikus ja neid peab ravima, et saaks mädavoolu pidama. Kummaline hais on koera juures... mis mind teeb väheke murelikuks ja üritan leida veti, kellega väheke teemat konsulteerida.

Hakkabki veebruar läbi saama. Tänavu aasta oli üllatus, et veebruar oodatust soojem tuli, kui tavaliselt veebruarikuu on olnud. Isegi Tartu suusmaraton toimus osalt juba sulanud lumega, kusjuures öised miinuskraadid tekitasid rajale korraliku jääkihi, mis tõttu oli sel aastal palju kukkumisi. Mis puutub see meie taluga, aasta alguses kaalusin, kuid nähes stardimaksu ei tahtnud sellist summat maratoni rajale kulutada. Kuigi eks unistus on, et kunagi tahaks selle pika otsa ikka ära suusatada. 
Täna koju naastes olin ma nagu tühjaks pigistatud sidrun emotsionaalselt. Mida ma ümbritsevast maailmast ainult loen, kui palju on negatiivsust... mis toimub ... hallo.. ärgake inimesed, kas te näete, et kevad on saabumas. Leidke midagi head... Tore, et mõned inimesed leiavad, et peavad päästma abitusse seisundisse jäänud metslooma, kuid leidub mõni kes vihkab metsakutsut ja hakkab külvama vastupidist alles aset leidnud sündmusele... Jah, kuid eks on ka teistsuguseid juhtumeid, kasvõi alles hiljaaegu tuli mulle ühe tõukoera pakkumine... mis pani mind ikka mõtlema, et milleks inimene võtab koera, kui ta ei viitsi puberteedi ikka jõudnud koeraga enam tegeleda. Ja kummaline asi, et siiani pole alles ühtegi koera, keda ta viimase viie aasta jooksul on võtnud... 
Miks võtab inimene kutsika, kas mõttega, et kutsikas on nunnu või lihtsalt teavitamaks oma ego tõstmiseks, et tal on tõukoera järglane... 
Mul on ka paar koera paberitega, kuid mul pole plaanis nendega eputada ja ega oma ego tõsta. Kuna olen aastaid omanud krants koeri, siis tõukoer on väljakutse ja suurem vastutus. Kuid mõte ja unistus on ikka oma kennel luua, mis mulle meeldib tõukoera poolest. Käia näitustel ja võistlustel ja teha katseid, et seista tasemel teiste tõuaretajatega...
Täna veidi väsinud, sest naasesin töölt, kuid väikse jalutuskäigu juba koertegega tegin ära. 

Õhtutuled! Elu on jätkunud ikka aktiivse inimese tegevuse külluses. Vahepeal peab tegema muid tegevusi. Nii ongi, et käigud Haanjasse Kaitseliidu karikavõistlustele suusatamises tõi mulle 26 osavõtja hulgas 23 koha. Olen osavõtuga rahul, sest tulemus oli parandatud silmaga. Nii, et ikka ettevalmistus radadel suusatamisest on ikka kasud sees. Muidugi rada oli raske, kuna ilm muutus tundidega plusskraadideks ja libisemine laskumisel oli täiesti olematu. 
Kuid jah on ka olnud jälle kurbi sündmusi, suri ootamatult meie emane nümfi emand. Kui loom või lind, kes ikka südamesse pugenud, on tema ootamatu lahkumine ehmatav ja ebamugav. Selle tagajärjel ikka tühja kohta tunda, kui puudus teine nümf. Meie Woodie iga päev kriiskas otsides kaduma läinud sõbratari. Endal puges nukker tunne, sest sai ju otsitud kuulutusi, kus oleks pakkumisi nümfi emandatele. Kuid siis sai helistatud Kika poe keti klienditeenindusse, kust tuldi vastu ja siis teada anti, kus poes leidub nümfilinde. Ja kuna esmaspäev mul linnas käimise päev. Ja saigi enne kooli tööle minnes kakaduu üle vaadatud Mustika keskuse Kika poes. Poes tundus linnuke kuidagi stressis... 
Kui pärast tunnikest siis taas poodi, et osta ära nümfkakaduu emane. Koju jõudnuna, kohe avaldas uudishimu ja meie uus emand mingit häält papp kastis tegi oli meie sõber Woodie juba kasti kohal tugitooli seljatoe peal häälekalt  uudistamas. Mulle meenus kohe jõulud, nagu tegu väikse lapsega, kes kannatamatult oma kingipaki lahti tegemist ootamas. 
Aade tegi kiirelt puuri puhtaks ja uus linnuke puuri, uks kinni. Ja sai lastud ka viirud uudistama, esialgu lendas meie papa puurikatusele. 
Puurikatusel osutas oma tantsuliste liigutustega meeldivust uuele emandale. Uus emand oli suht vaikne ja meelitatud isase tantsust. Ning isase igasugune liikumine teda nagu magnet kaasa kiskus. 
Lõpuks sai puuri uks lahti tehtud ning lasime asjal kulgeda oma ajasoodus. Ja eks vast minutitest kujunes selline olukord, kus Woodiel tuli nälg, kus läks puuri einet võtma. Ja potsti hüppas uus emand Woodiele külje alla ka sama liigutus sööma... Kuhu Woodie läks, seal uus tibu järel... Ja kui veel lendamise oskusi saime näha ning selle alusel tekkis meie arusaamisse, et linnuke on saanud elada täisväärtuslikku elu, kus ta on saanud vabadust tunda. Kuid see, et meie papa omaks uue linnu võttis oli meile ikka suurim õnn... 
Ilmataat keeras ikka korraliku vingerpussi, pannes ilma nutma ehk siis sadas alla taevalaotusest korraliku koguse vihmavett, vahele segades lumelörtsi... Suht libedad teed on kodus.
Ja nüüd üks õhtu elektririkke viis kaevus oleva veepumba täiesti rivist välja. Teab mitmendat aastat on meil jälle veepumba jama majas. Nüüd kus härra ainult naisterannas pesitseb, pole ju enam kes meil parandustöid teostab. Peab ennast juba harima hakkama...

Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.

Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.

Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 

Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.

Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.