Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.

Tänase päeva seisuga mainin, et loomade talvine sööt on koju jõudnud. Kuigi mõningaste edasi lükkamistega. Ehkki siis venimistega, lõpuks firma ära ütlemisega, põhjendusega, et viljavedu käib... naljakas vihmase ilmaga vilja vedu. Kui võtta siis meenus vanadest aegadest, et kunagi tahtsin ka koju vedada heinarulle, siis ka mitmeid kordi hüppas alt. Nimesid ja firmasid ei maini, ei pea vajalikuks.
Mul vedas, vähemalt sai ilusa ilmaga koju veetud. Üks 30 rulli sai veel müüagi. Kuigi plaanis polnud, aga miskit pidi kompenseerima transpordi raha. Tänavu aasta kuivus on pööranud poolte talunike mõistuse ikka pööraseks ja heina-silo hinna kergitanud pööraste hindadeni. Kui ma ütleks mis hinnaga mina müüsin, siis juba mõni tuleks mulle kommenteerima. Isegi põhu hind on hetkeseisuga 25.- eurot rull. Imestan Eestimaad mööda sõites, et kus nüüd on heinarulle maailm, tehti selliste kuulduste põhjal, et Norra, Rootsi ostavad 100.- eurot rull. Kuid jah, kuidas olukord tegelikult on, näitab hetkeseisu pilt. Ei ole ikka nii, et voorivad mitmed veokid Eestist heinarullidega Põhjamaa suunal. Nendel, kes on vahendajad on alati kasud sees. Uurisin ühe Rootsi talli omaniku käest tema stori, siis jah talvine sööt pidi olema, aga karjamaa oma lihtsalt olematu. Kuid too vähemalt ei kiirustanud kuhugile ostma veel. Küsisin mida ta ostaks, siis vastus jäi silo peale, eks on neid kes heinagi ostavad. Eile ühest fb tehnika leheküljelt hakkas meeste omavaheline kommentaar heina-silo teemal silma.
Elu oma keerdkeäikudega on ikka kummaline küll, aga olen tänulik, et sugulased lubasid vähemalt oma maadelt heina varuda. Olen häppi, nii kiirelt heinatöö pole mul kunagi läinud.
Oleks hea, kui saaks nüüd teha mõningaid ratsamatku, paar noort hobust vajavad pidevat sadula all käimist. Muidugi Anne-Maiga peame tegelema lehma hirmust üle saaks.
Kahju, et selline kuum ja kaunis suvi siiski otsa lõppes, kuid meil ei jõudnud veel karjamaa pruuniks minna.

On noor inimene, peab näitama oma oskusi aga mind ei häiri ega näri. Paljud kel vabaduse maitse suus käib see keskmine sõrm kenasti. Olengi mõnikord küsinud, et mida see peaks tähendama, minu jaoks on see nagu etteaste mingi suuremaks … naeran südamest...

Velisel, kuigi maapind oli suht madalmuruselt niidetud ootas mind järgmine päev ikka tõeline koristus töö. Hobuste nonnid olid vaja ära korjata selliselt hooldatud murulapilt.  Igal juhul andsin parima. Kuid 6 looma ikka oma jagu olid ööga tootnud.
Veliselt Järvakandi suunas matkates sai valitud marsruudiks kõrvaline tee, oli vast mu tütrele üllatus, aga poolel teekonnal jäime vihmasaju kätte, kuna soe vihm ei tekitanud kordagi mõttes vajadust vihmariietuse järgi. Ja öö veetsime uuel puhke alal, kus siis hommikul mitme inimesega kohtudes oli positiivne tagasi side.

Esimese päeva karjamaa, veetsime öö Moodra silla juures. Ööd olid mõnusad telkimiseks, et mõned ööd veetsin hobuste pärast karjamaa ääres magamiskotis. Imestasin, mismoodi käis nende söömine, ikka pea kohalt karjuse ääre juures, siis kui väljas oli kott pime.
Kõige viimane öö Vastja lähistel, ühe sihi peal, said kaks hobust lahti ja need korraldasid ikka kammajaad…
Tassa ja Teeba otsustasid maailma avastada. Ja siis ma karjamaa tagumisele küljele kolmekordse aia valmistasin. Ise veel valvesse asutasin, peale tõmbasin telkmantli mõne piisa vihma peletuseks. Mainin, et eks väike hirm pimedas ja eemal teistest natuke ikka oli. Eks sai mõeldud sisendavaid julgustavaid mõtteid.
Kui asi juba tundus, et sajul enam vahet tulemas pole, siis kolisin oma varustusega telki magama. Mis on maailmas parim, langevad vihmapiisad telgi seintele mõjub nii rammestavalt-uinutavalt, et magama jäin selle saatel.
Igal juhul hommikul läks asjade pakkimisega veel kiiremalt, uus sadu oli peale tulemas, mis pani kiirustama teele minekust.  Mul oli seekordne matka sõiduriistaks jalgratas ja pidin asjatama sellega. Kuna Anne-Mai veiste ehmatus ta tagasi koju kappama pani. Tagasi tuua ka ei viitsinud, siis ratta kodunt tõi Aade, kuna ma ei kontrollinud telgi kotte korralikult, et kas varustus on komplektne. Ja siis selgus, et polnud... jamaaa. Õnneks oli varustuse vedu tegev auto-koos autojuhiga veel kohal, siis ma jäin lastega laagerduma ja Aade pidi koju tagasi, et siis puudu olevad asjad kokku pakkida, et järgmine päev lapsevanem autoga saaks kaasa tuua. Ja siis õhtul väntas minu rattaga laagriplatsile.

Häppid lapsed, ärge imestage ühe lapse puudumisest, kuna me ikka austame lapse soove, siis jah jäi seekord üks laps pildilt, aga tema diplom koos rosetiga osaletud matkast oli Aade käes.
Oleme ise ka häppid. Ja mis meil veel uudist, sellest kuust on mu eesti tõugu hobused teises tõuühingus. Kuna meil varssu ei sündinud.... oleme veidi kurvad...

Tänase päeva seisuga, siis on meie majas sai kolmas lastelaager selja taha. Viimane laager oli super, lahe ja hästi palju liikumist maastikul. Lapsed jäid rahule ja meie ka. 
Kõik ööd veetsime telgis. Ööd olid soojad ja ilma kasteteta, seega mõnus aeg looduses hobustega veeta. Eks esimesel päeval oli ka meil probleeme, üks hobune sai shoki ja tõmbas käest lahti ja läks tagasi koju... õnneks ja hea meel. Kuid mõningate kahjudega, sadulal läks kaduma jalus ja ohelik mis oli kinnitatud päitsete külge. Olen mõlemaid asju otsinud, aga jah kui juhtumisi tagasi teel kuskilt metsast üritanud põigata, siis võis kinni jääda, nii oheliku kui sadulaga. Sadul oli keeranud kõhu alla ja seega üks jalus küljest lahkunud. Eks kahju on, kuid teine teema, eks oleme hankinud vahel kellegi käest kasutatud asju.
Ja ühtlasi hakkab augustikuu lõpule jõudma. Kuid selle suve saavutusteks loeme kahe noore hobuse sadula alla koolitamist. Laomurella osales viie päevasel ratsamatkal. Hiljem lisan matkast pilte siia.

Nii see aeg kihutab, lootsin täna omad heinad koju saada, kuid jah meestel viljavedu pooleli. Kui mul miski hakkab natuke viltu kiskuma, tekib umbusaldus ja tekib taas mõte uurida ja otsida massin, millega vedama hakata. Kasvõi koorma kaupa, aga hein vaja koju saada. Üks asi veel, olgugi, et loomapidamine suur pole, aga näen igapäevaselt, kui suur probleem on, kui endal pole sobivat tehnikat, et miskit valmis saada. 
Ja nüüd mõte, kuidas saada koju 152 heinarulli, mis on valmis äraootel vedamisega koju. 
Järgmine nädal veel üks laager ja siis veel mõned laagripäevad, aga siis kahe päevased väiksema seltskonnaga. 
Täna tundub, et hakkab sadama. Viimane aeg kah, saab maapind värskendust ja ei pea ise nii palju pingutama kastmisega. 
Muus osas õunad kukuvad ammu ilma pots ja pots maapinnale, sellega juba võib lugeda, et inimtoiduks osalt kõlbmatu, ja herilased nagu ussid kohe jaol. Auk sisse ja oma tegemised. Ja õun kuivaks imetud ja mitte ühe poolt. Kummaline on, kus see triibuline mumm teab milline õun veel mahlane on. 
Muidugi ohkama ja pahandama võtab mõne inimese arusaamine koerte võtust või sootuks välja vahetamisest. Muidugi inimeste maitse meel on erinev, kuid näha mismoodi mõne inimese suhtumine koerasse ja nendega tegelemisse nulli lähedane on... Siis mu esmane soovitus neile oleks, miks peaksid võtma, kui koer ripakile jääb, kelle jaoks võtad koera, kui ise ei vastuta... Miks on hoolimatuid inimesi....