Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.

Uus aasta on ammu käes... Lumega on nii nagu on... Pidasin juba plaane isegi suusavõistlusel osalemiseks. Kuid kahtlane on, kuna hetkel uue valla alluvuses  rääkida midagi spordist, oleks nagu tühja kohaga. Praegusel hetkel puudub organisaatori huvi. Uurisin korra asja, kuid probleemi juured ulatuvad hetkel muutunud juhtimissüsteemis. Kuna uus spordiorganisaator ja muidugi muudatused haldusterritoriaalsuses. Meie valla enamusest liideti Rapla vallaga. 
Üks ajakirjanik küsis, kas mind hirmutab ka selline muudatus. Mainisin seda, et niikaua kui lumelükkamist meile pole vaja siis ei pelga. Muude asjadega loodame hakkama saada. 
Eelmise aasta lõpus välja kuulutatud mootorikütte aktsiisihindade tõusust, kuid mis ma kostan, kui juba hinnatõusus märgatavaid tendentse oli juba selle nädala alguses näha. 
Siis palgasüsteemis lisandub kõrgem tulumaksumäär, kellel on rohkem kui üks sissetuleku allikas... 
Imestasin, kui mõningad pensionärid avalikult ja mujal meedia kanalites kasutasid kõlavaid ja pahameele nootidest pakatavaid mõtteid avaldasid. 
Kui kuulata pidevat sellist hala ja nuttu rahateemade ümber, väsitab ära. Olen siiani vaikides asju uurinud nii maksu ja tolliameti kodukalt kui ka mujalt lehtedelt. Viia ennast kurssi uute maksumuudatustega. 
On tulems veel isikuandmekaitses mingid muudatused, kas oli see aprillis või märtsis...
Olen nagunii tabanud end mõtetelt, et praegune elu on väga ebakindel. 
Võtan näiteks kahe valla piiri peale kavandatav rahvusvaheline RB või meie kanti laiendusplaane mõtlev paekarjäär... 
Kuid märgata on, et hobusekasvatajaid jätkub vaatamata riigis valitsevale olukorrale. Muidugi ei usu ka ete kuulutatud maailmalõpu sündmusi... Eks siia ilma peab jätkuma kõike, neid kes hirmutavad ja püüavad enda harjumuste orjaks kõnetada... Põhiline on see, et ise peab hakkama saama.
Vaatan kõrvaltvaataja pilguga ja püüan astuda ikka reele, et mitte komistada kuhugile mingite segaduste taha...

Uus aasta on käes ja alustasin taas aktiivselt trennidega. Kuu aega pidasin pausi isegi joogatrennile. Ja nüüd mitu päeva järjest olen käinud koertega maastikul jooksutrennis.
Ka hobustele on mõne matkamise teha. Kuid ilmad pole sellised mis ühele põhjamaa inimesele meeldiks. 
Kus on meie talv?

Kuidas alustada aasta kõige viimase õhtu lugu. 
29.12 oli siis see päev, kus meie eakas viirupapa lõpuks lahkus lindude paradiisi... Mul oli tohutult kahju, et ma kodus polnud. Kuid kodus korraldati väärikas viimane ase, kuhu läks väikses karbikeses puhkama. Tundub, et ka teised linnud saavad aru, et neid liigile omaselt väheks on jäänud.

See kuu pole leidnud lihtsalt sõnu, et jagada mõtteid majapidamises kulgemises. Ilmad pole just kõige kiidetavamas seisukorras. 

Üks nädal hankisin uut varustust. Ja uued päitsed meie noore eestlase peas. Natuke rõõmsaid värve majapidamisse. Ja üldse natuke laiendada varustuse nimistut. Treenigute läbi viimiseks abivahendeid. 

Nümfid on ikka parajad pätid, kui lahedad ja ei kujuta ette elu ilma nendeta. 

Saime ühe tunnustava tiitli juurde. Muidugi üllatusi jagus mitmel rindel.

Eile sai siis lõpuks auto ka korda, hämmastav millise kadalipu ma pidin läbima. Eelmine nädal juhtumisi üks amort andis otsad. Natuke kahtlane tunne tekkis jälle, mõtte liikusid Rapla töökoja peale. Ei anna ju rahu, see mida tehti mu opelile. Õigemini mida ei tehtud. Võeti raha auto töökojas hoidmise eest ja pidurid jäeti vahetamata koos silindritega. Hiljem üllatused missugused, pidurid külmusid kinni ja kippusid aeg ajalt nii kinni jääma, et auto tagumine ratas keeldus edasi veeremast. Nüüd on nii, et kahtlen enne, kui julgen auto kuhugile viia. 
Kuid eile jah sai siis lõpuks tehniliselt niikaugele, et võib rahulikuma südamega jälle aastavahetusse minna. 

 

Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.

Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.

Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.

Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.

 

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.
Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?