Mis vahepeal head juhtunud, heintega on peaaegu ühel pool. Silo ka tehtud. Üks koorem heina on veel vaja koju saada. Siis pean hakkama uurima heinarullide osas. Lahtist heina on arvestatud ööseks ette andmiseks. Veel hankima söödavilja... Üks planeerimiste, arvestamiste jada see loomapidamine. Nii see on, nii kaua kui jaksu ja tahet ikka pidada sobivas arvus hobuseid. Ületada oma võimeid ei tohi.
Leidus ka meie ponile ostja, hetkel on broneeritud, tänase päevaga selgub millal järgi tullakse. Ja eks kahjutunde pisar vaikselt poetatud. Kuid teadmine, et saab hea kodu ...
Oi on inimese hing, kiigatud ka Likemetsas toimuvale... on kaval mees. Lasi teisel mehel maha niita. Eks näe, mis edasi saamas on.
Nordikuga peab igapäevaselt tegelema. Hetkel pole ma saanud mahti teha otsingu tööd temaga. Ei ole aega olnud, lisaks kodus vähe olemisele veel kahes kohas töötamisele. Ei ole olnud kerge olemas olevat koormat kanda. Tänusõnad pea täisealistele lastel ja Olavile, kes super vastupidanud on probleem kiusatustele ja aidanud oma füüsilise jõu ja kohaloluga, muidugi mõned korrad isegi teine pool oma füüsilise poolega väheke abiks olnud. Marjaks seegi, hea et pole veel töötasu küsinud. Suht kummaline inimene ta mul, seepärast ma tema abi ei küsi.
 Mis veel parim saab olla, kui asjad liiguvad. Mul veel üks pisike 0,25 ha tükk maha niita ja kokku panna. Septembris talvine loomapidamis hoone tühjaks vedada. On tulnud sõnniku tellimusi, pean need täitma.
Täna on see päev, mis otsustab siis järgmise aasta. Nüüd on kindel, et vähemalt kaks poni pean kindlalt ära paaritama. 
Augustikuu tõotab väheke sama töine ja aktiivne olema, nagu juuli, kuid seekord juba tööd ka ponidega. Mõte jälle osaleda Varbola puupäevadel. Eks näe, kui aeg läheb, tööl vaja käia. Mina puhkan väärikalt alles sügisel.
Mõtisklen Sassu tervislike probleemide üle, mitu kasvajat tekkinud. Üks on viimaste nädalatega eriti kiirelt oma kasvutempot arendanud. Kurb tõde, et ma ei saa aidata (kõrikasvaja ja veel pahaloomuline)... abitus, tahaks aidata...  
Täna hommikul kodunt lahkudes vaatas Sass mulle kurva näoga otsa, loodan järgmine nädal ühe päeva kindlasti ka kuhugile mere äärde jõuda, et veeta Sassuga väärikalt aega ...

Ära hõiska enne õhtat

...vanasõnas terake tõtt kah... Teisipäev lootsime perega, et saame oma heinteveoga ühele poole. Kuid jah, olles veoga teise koorma hangumisel Ranga talu heinamaal, jäime vihmasaju kätte... Koju jõudnuna olime läbi märjad ning mõttes mõtlesin, et sadu jääks ruttu järgi. Õnneks ei olnudki kaua, nii et eile sai koorem ülesse hangutud. Enne muidugi üle kuivatatud, õnn oli siiski meie poolel. Hetkel on maas kahe koorma jagu heinu. Käisin täna Vahi talu heinamaal vaatamas ja hein oli altpoolt niiske, seda ei pane kokku. Ja oleks pidanud veel kaarutama, kui koju sain oli ka sadu platsis. Tänaseks siis heinatöö jälle edasi lükatud. Nüüd oleks vaja kahte kuiva ilma sajuta päeva, kus saaks heina kokku. Nüüd pean tellima ära lahtise heinasoola. 
Vaja on veel niita 0,25 ha Kuusik-Mardi talu maadel. Muidugi unistan veel kahest lahtisest heina koormast... siis peaks talveks üks osa kindlalt olemas olema.
Ootan ikka veel silo tegijaid, kui pidid tulema oli neil massinad natuke puudulikud ja eile käidi juppe hankimas. Saab ka silo ära, siis saan veel arvestuse teha, kui palju mul veel sööta vaja läheks, tean kindlalt et sel aastal on mul vaja pea 30 rulli heina. Silo rullide arvukus jääb sel aastal väiksem.
Herta on veel ikka Kuusiku tallis hetkel ärksama olemisega ruunaga paaris, et avastada inda ja õige tõu täkuga ära paaritada.
Mõtlen, et saaks mõne noore loomadest ära müüa ja hankida asemele natuke väiksemat sorti ponitäku. Läheks õnneks... olles ise ootust ja lootust sisemiselt täis. 
Natuke külajuttu kah... viimasel ajal olen kuulda saanud oma kandi inimeste lahkumisest teise kaduviku maailma. Lehtmetsa talu hoidja Mati olevat siit ilmast ära kutsutud pea paar nädalat tagasi. Üllatusin kuuldust, et Aino Mätas (kohalik koduloo uurija, kes on andnud välja mõned käsikirjas raamatud). Aino elab praegu oma sünnitalus, aga tervis pole ka parimast parim.. Otsitakse inimest, kes oleks abiks majapidamises...
Ihoma talu rahvas on mujale tööd ja leiba teenima läinud.
Hooldekodust Tonja lahkus siit ilmast (hüüdnimi, ei ole selgeks saanud päris nime... tegu vene nimelise naisterahvaga), poeg jah jõudis jälle alkoga sinasõprusse. Ja ema matustele ei jõudnud. Imestan, et miks mõned inimesed langevad või alistuvad kergelt alkoholi lõksu ning lõpuks inimesest on saanud läbi kukkunud hing...

Vajalikud nõuanded.

http://naine24.postimees.ee/1307364/laagri-juhendaja-annab-nou-kuidas-muuta-laste-suhtumist-ja-arendada-oskusi?utm_source=naine24.postimees.ee&utm_medium=button_article&utm_content=1307364&utm_campaign=fb_social
Jah eks see ongi üks probleem lastel toime tulemisel iseseisva eluga. Tihti omavad lapsed hirmusid, mis pärssivad tegutsemist või kaasalöömist. 
Olen plaani võtnud lastelaagrite korraldamise, aga mitte sellel aastal. Kuid mõte ühe päevase hobupäeva küll oleme mõelnud. Tutvuda maatöödega ja tegeleda loomadega. Rääkida loomade pidamisest ja nendega ümber käimisest.
Tunnen nendest laste sebimisest suurt puudust.  
ja nüüd võiks ka leiduda kes soovivad ratsamatkale tulla, teema ühe ja kahe inimese privaatmatku. 

Vajasin täna natuke teist laadi tegemisi, alustasin küll varasel hommiku tunnil trimmerdamisega. Kui jah maaomanikud mulle ainult andestaksid, et nende kaunist unekest segasin. Loodan, et heinamaale lõpliku ilme andmine nendele ka esteetliselt mõju avaldab. Ise vähemalt nautisin küll välja nägemist.
Ja naabrinaise aia taguse korda tegemisega ühele poole jõudnud. Olles veel eile silotegijatega suhelnud sain teada millal on nad tulemas. 
Üle pika aja lubasin endale seda luksust, et naasta metsarajale ratsutama. Milline õnnetunne valdas ja vabaduse iha tabas. Hämmastav, et Kati oma ülekaalu suhtes minuga koostöö laabus. Siis mõistmine ning suhtlus ainult keha keeles käiski. Sai tehtud galoppi ja traavi, igas asendis, küll poolistakus, täisistakus ja töötraavi rütmis. Kõike allüüre ja istakuvorme kasutades vastavalt maastikule. 
Tänase päevaga selgub, millised tööd järgmisel nädalal ees ootavad.

On elu, huvitav miks kõige kiirematel tegemistel alati mind probleemid tabavad, kasvõi see kolmapäev Raplasse sõites ja kommipoe ukse taha parkides hetkeks ei käivitunud auto. Juba käiski sisemine õõnestunne läbi. Minek oli mul päälinna lennujaama. Pidin viima meil külas visiteerinud sakslanna õhtusele Frankfurdi lennukile. Sõit lennujaama sujus suurepäraselt, kuid edasi oli plaan mööda minnes ära käia ka korralises tehnoülevaatuses. 
Liiklus juhtus olema tipp tunnis. Ja liikumine toimus meeter meetri haaval. Oli aega kiigata kõrval seisvate autodesse millega ajaviiteks tegelevad teised juhid rooli taga. Iga teises autos näpiti nutitelosid. Ja siis on kuulda kui palju õnnetusi toimub nuti telode läbi. 
Pärast imestasin, et kui palju kulus ühe väikse teelõigu läbimiseks aega, kõigest 45 min Järvevana teelt Pärnu maanteele jõudmiseks. Ja selle läbi loobusin mõttest osaleda orienteerumis võistlusel. Ülevaatuspunktis läks kah pool tundi aega, kuulasin ära mis pisivead leiti. Avariituledest üks pirn on läbi läinud, imestasin jälle parem pool. Natuke pean hakkama pleki tööd tegema. Õnneks pole see suur probleem. 
Või teine teema, kui täna niitmise ajal, jälle käigud traktoril jamama hakkasid. Helistasin koduse mehaaniku välja ja muud ei olnud teha, pidi sekkuma juba keevitustööga. Ja seeläbi sai põka koju põristatud. Tundsin suurt väsimust ja kerget vastumeelsust tagasi põllule minemiseks. Kuid ma ei rääkinud kellegile, et ei soovi enam tagasi minna. Kui sain teada, et traktor jälle korras, miskit sai rooli taha istutud ja jälle kihvatas see võistlus moment. Ja pärast seda traktori viga lõpetasin edukalt niitmise. Natuke jäi, kuid need toimetan juba trimmeriga.
Esmane mõte muidugi maha niidetud heinamaadelt saadav sööda kogus... Kas annab soovitud, kahtlen... Juba oma kujutelmas ja kokku arvestatud ha arvule ning mõttes arvestatavad koormad hobustesöödaks. Kuid pean tõdema, et mul jääb veel vajaka kuue koorma jagu. Ootan, millal silomehed mul silo valmistama tulevad. Siis tean kui palju on vaja veel juurde hankida. Eelistan, et sööt peab olema kodust võtta.

Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.

Vihmapüha-hingetõmbepaus.

Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.   
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega. 
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...