Kena detsembrikuine päike on pannud kõiki nii inim-loomasugu nautima neid jõulueelseid lumetuid hetki. Olles hobuseid välja lasknud, panin tagasi Testule selga õue teki. Siit ka mõte, pole kordagi selle peale tulnud, et hobusetekkide kuivatamiseks ja ladustamiseks peab olema eraldi soe ja kuiv ruum. Ohe tuleb peale, kuna mu mees ehitada ei oska, rääkimata tema aktiivsest maaelu osalejat ka pole siiani olnud. 
Isegi koerad nõuavad vahetpidamatta suurt tähelepanu, et metsa minna. Kuid ma jätaks nendega metsakäigu vahele, peavad täna leppima minu tegemiste saatjana, aga niikui ma värava poole korrakski sammud sean, on nad kohe kärsitusest, lapselikust koerarõõmust pakatav haukuv koeraseltskond. Muidugi lärm on kohutav, püüan ignoreerida nende püüdeid aktiivsust maha tõmmates vaikselt mujale suunates pilgu. Mitte tekitada koertes liigset ootust. Mul tegelik mõte metsa minna natuke puid teha. Homme lubas jälle Olav tulla.

Jõulud lähenevad, saaks juba ka aastavahetus mööda. Ühtepidi jõuluaeg ei meeldi, kuid sellest kõrvalt mööda hiilida ka kuidagi ei saa. Mida rohkem mõte liigub töölt lahkumise suunal, tekib väike nukrusetoon hinge, aga ammu oleksin selle sammu pidanud tegema. Kuid edasi pean liikuma, milleks ma olen ka valmis. Mis ees ootab hetkel ei tea veel.

Mõttes ütlen tänusõnad ikka ja jälle juhatajale, kelle alluvuses siis 7 aastat töötatud. Väga hea, armas ja südamlik inimene. Kõik mis ta on töötajatele lubanud on ta selle ka ellu viinud. 

Väga meeldis see, kui sai asutuse arvelt tasuta ujumas käia teatud kordade arvus.

Väljas on ilm kevadine ning puudeladvus lumeta olekut nautimas vidistavad linnud. Toimetasin hobuseid, tõin kaks rulli silo. Tegelesin noorte pätakatega, keda vaja ju päitsetega harjutada ja üldse, et inimesega suhtlema. Eraldasin nad emadest seoses väheke omapäi toimetamiste pärast. Mulle ei meeldi, kui nad harjutavad endile karjusekartmatust ja lugupidamatust inimese vastu. Imestan eilsest õhtust saati, kuidas emmest Kati igatsevalt lapse järgi on hirnunud (proovisin teist isegi lohutada, kuid lootusestu). Kellukas naudib lapseta olemist. 
Olles koertele jälle konte jaganud, peitis Lara enda omad mulla alla laagerduma. Ja muidugi kohe uue järgi, andsin igaks juhuks uue ja mainisin, et oo oled oma kondi vist kasvama pannud. Natukese aja pärast ilmus ta jälle nina mullane rõõmsa ilmega, et anna uus kont. Ütlesin, et nüüd aitab, rohkem täna ei jaga. Blue ei jaksanud ka oma toidukaussi tühjaks süüa. ja kui kondijagamiseks läks tormas kohe jälle kellegi lõugade vahelt konti haarama. Ei ole õppust võtnud. Õnneks sain viimasel minutil turjast kinni ning kinni panna. Ei taha, et ta veel hullemini viga saaks. Kont on kont ja millest juba kondiomanik nii kergelt ei loobu ainus, kes konti koera suust võib võtta olen mina ja lapsed. Koer ei tohi olla kuri oma pereliikmetele. 
Töö juures on asjad päris pingeliseks pöördunud. Osa kes kaitsevad remondimeest ja temale osaks saanud ülekohtust ja osa inimesi, kes olid vastu remondimehe käitumisele tööst vabal ajal töökeskkonnas viibides. Kuhu mina kuulusin oli see viimane. Paar probleemi, mis viisid konfliktini, tundis too inimene ennast iga kord, et olen ülekohut teinud, kuid tegelikult püüdsin jääda neutraalseks
Minu meelest on nii, et töötada naiskollektiivis on paratamatus kokku puutuda klatshijuttudega. Mina suhtun lihtsalt, neid kas on või mitte südamesse ei võta. Üks mis mind alati lõbustab on see, ,,kui tagaräägitakse elan vähemalt". Ja ei pööra tühjadele ja mitme asja kokku keeratud jutule üldse mingit tähelepanu. 

Miks küll hopad armastavad pori. Ja üks mis mulle üldse mitte üks põrm ei meeldi on heledakarvalise hobuse nuhtlus muda. kui muidugi saepuru peale lasta kuivab muda kiirelt ning harjamise käigus saab kiirelt karvadest välja puhastatud. 
Nii mõnus tnne, sai tegeldud selle aastaste hobusälg-varssadega, kes muidugi teada kõik peaaegu isavärvi v.a. L`amurella, kelle värvus jääb raudjaks. 
Järgmine nädal hankima nadsa kaera ja otra, mõnedele hopadele teistsugune menüü koostada. Kaer annab energiat, kuid oder võtab maha, kuid aitab natuke lisada paksust. Lihtsalt sporthobuste menüüd natuke laiendada. 

Tegin täna oma neljajalgsetele semudele kingituse, hankisin jälle suure koguse konte. Jagasin neile ning kontrollisin nende söömist, et ei tekiks üksteise käest ära tõmbamist mis võib põhjsutada purelemist. Sassule meeldib mu kontrollivhoiak isegi väga. Näiteks pudru jagamisel jalutab koos minuga kõikide toidunõud läbi kontrollides, et ega järsku rohkem  ei jaga. Imestan alati Sassu üle, et tema valib siis Sofi toidunõu, mis siis muidugi väiksem. Kuid võttes arvesse loomateadlikkuse või kavaluse ei oska seda hetkel hinnata, siis tema taktika on see, et näidata karjajuhile, et näe ma olen viisakas ja võtan väiksema portsu, aga tegelikult süüakse kähku väike nõu tühjaks ja Sofi jääks ikka söömata. Kuid ma püüan alati pärast toidujagamist koertele olla, nende läheduses ja jälgida söömiskiirust ning siis pärast söömist teatud koerad lahti lasta. Kuna Pipi peab kinni olema, kes ei lase kellegil korralikult süüa, ajab kausside äärest minema. 
Blued söödan ajutiselt aga teise menüü alusel, saab konserve. Konti veel ei jaksa süüa. Proovisin, lõualuu lihased ei ole veel nii hästi taastunud Sofie hammustusest. Eelistan kutsikakasvatuses kvaliteettoitu ja just mis sisaldab loomsetvalku. Õnneks, et kutsikas on hästi kasvanud ja on tekkinud temaga sügav side. 
Otsin jätkuvalt uut sobivat töökohta. Üsna palju tuttavaid on soovitanud politseinikuks või midagi sinnapoole. Ma ei tea küll miks, aga eks vast geenid aitavad väga palju kaasa. See selleks, eks näe mis tulevik toob, aga uueks aastaks pean miskit leidma.

Mis on loomaomanikule suurimaks kergenduseks, kui looma paranemine ehk siis tervistumine. Nüüd on veel järel jälgimine, siis võib jälle kergemalt hingata. Mis sellest et tegu on loomaga, mure kohe teisega isegi lastega sama teema. Kui teine köhib või nohutab ikka mõtlen kaasa, et millist ravi ja kust hankida ravimeid ning vaatan rahakotti. 
Töö juures leidis üks story lõpu...

Eile oli esimene advent. Ja väljas krõps külm. Oma esimese advendi tähistasin töö juures 24 tunnise valves olemisega. Viimase nädala tegevusi jätkus mul nii hobuse kui koeraravimisega. Ühe hobusel avastasin mädakolde jalal nii sai jälle suheldud vetiga, kelle moraalse toe abil siis ravimise rindele olen häälestunud. Õnneks Blue paistetus on alanemas ja tervis näitamaks, et on muutusi. Igasugune tervislik kõrvalekalle on mulle murekoormaks ja ning jagan alati seda mõne vetiga, et kindlustada ravis parim tulemus. Alul kahtlustasin Bluel lõualuu murdu, aga esmasel vaatlusel õnneks selgus, et kannatada oli saanud lümfisõlm, hambad terved. Õigeaegne ravi ja tähelepanemini hoidsid ära hullema. Ise ma kurta ei taha, aga kutsikas viibis kõik see aeg toas. Iga tema liigutus oli vaja tähelepanna. Iga kord kutsikat sülle võttes, hinges meditatsiooniteel andes edasi oma hoolivust ja inimhellust, et ta tunneks, et tema probleem on lahendatav. Täna koju naastes leidsin ta eest kummalises kohas... ning keha keel väljendamas koera sügavamat igatsust oma peremehe järele.
Laupäeval kohtusin naabrinaisega, kes jagas oma poolehoiust ning südamest tulvavat tänu koera eest hoolitsemisel, kui teda ennast pole läheduses. Ütlesin, ta ei pea muretsema, alati kui vaja olen valmis ta koera küla pealt ära tooma, kui ta on vabadusse saanud. Too koer on kadunud naabrimehe oma, kes ta siis kui ühiseperekonna nimel hankis. Pärast peremehe surma ei tahtnud keegi temast loobuda ja mainisin, et minuga võivad nad alati arvestada, kui abi vaja aitan meelsasti.
Olen oma mõtetes, et peaks kehtima kogukonna tunne, et me saame kellegi peale loota, kui meil tekib probleem.