Meie ulakas poni Mann, kes supsas aia alt välja ja kihutas meiega kaasa. Kuna me seekord Pipit kaasa ei lubanud, tuli tema asemel Mann, kes näitas väga head jälitushobuse oskuseid. Muidugi enamuse ajast ta haukas mööda minnes rohtu. Matkal kõige õõnsam tunne tekkis, kui ületasime vana piirdeta raudtee silla. Mis sellest hobuse seljas, aga kõrgemal olles tundub silla ületamine hirmutav  olevat.
Nii see oli, aga matk oli vahva, varsad oli alguses väga ulakad. Matka teisel poole hobulapsed nagu täiskasvanud hobused rivis ning rahulikumad. 
Matka lõppedes tuli tahtmine minna järgmisele, aga see saab peatselt olema. 

Suvi yeeee.... mõnus

Väheke suviseid tegemisi. Käisime matkal ja kasutasime võimalust enda ja hobuste kastmiseks. Oli ka üks kukkumine, jälle mina. Teeba komistas ja kukkus põlvili ja mina seljast parema õla peale. Seekord kukkusin päris kõva pinnasele ja sain kerge põrutuse. Olin veidi pahane Teeba peale, kui ta pärast komistamist tasakaalu kaotas ning koos ebaloomulikku asendisse kukkusime. Mainisin, kui hobuse selga tagasi tõusin, et nüüd pean küll tordi tegema.
Hobused tahtsid meelsasti ujuda, Teeba tegi lahedaid nägusid, kui vees ujus. 

Lahendasin enda jaoks probleeme eile. Miskit on veel lahtist.

Üle pika aja rattasadulas, tegelik mõte oli minna kohalikku raamatukokku, aga jah see kinni ning järgmine raamatukogu asus aga Raplas. Ja kuna aega, siis otsus minna Rapla. Ja nii mu teekond Raplasse algas. Käisin tegin uue kuulutuse täku müügiks.
Hindan oma poega praegusel hetkel üle kõige. Rääkisin lastele, Ummi plaanidest ja lapsed imestasid, kui koristasime Viini maja lähedalt heina ning arutasime seisukorda, mida mulle pakuti.
Mõtisklen, edaspidi pean leidma enesele kuskil nii 15-20 ha isiklikuks kasutuseks heinamaa pinda.

Silorullide arv teada ja nüüd tean mis mul see aasta vaja ette veel võtta. Poole väiksem see arv. Ei julge kohe mainida. Pean leidma taluniku, kelle käest osta veel juurde põhku. Sügisel allapanuks kasutada ja ülemineku perioodi täiendada veidi söödaväärtuse poolest vaesema ninaesisega. Aitab talvele mõtlemisest ... uhh jube lumehanged, lumi jne.
Eelistan kuuma suve. Mõnus suvi, lõpuks ometi. Lahtise heina tegemisevõlu ongi mul niitmine, kus olen mina, traktor ja ümbritsev loodus. Pruunistunud nahk töökaaslastes kadedust esile toomas. Enesele kõrvad liikumas, kui märgatakse miskit, mille lihtsalt vaevata ning oma mõnusat hobi nautides selle saanud olen. Ainus naljakas teema, kannan kindaid käes ja päevituse tagajärjel meenutavad mu käed veidi mooramaa neegri käsi.
Mõistus seisab ikka kindlalt täku müügi juures. Tahan teda müüa ei midagi rohkemat ega vähemat. Mõeldagu mida tahes. Hetkel on neid loomi, kes mulle endale tohutult meeldivad. Ja neist loobuda ei soovi.

Nii, peatselt saan teada, mitu silorulli tuleb. Siis hagema allapanu jaoks põhku paarikümne rulli arvestusega.
Lähimal ajal seisab ees veel auto ülevaatuse läbimine, enne lasen tehnikutel olulised sõlmed üle kaeda, mis mulle enesele muret valmistavad.
Traktori kahe teljelise ühe ratta rehv vajab vahetamist, ühel rehvil tekkis lõhe. Hull oleks kaotada välismantlile lisaks sisekumm.
Mul küsimusi, kuidas ja mismoodi peab hobust esitlema näitusel, et saada tunnustus, kui tõutäkk.
Järgmisel nädalal seisab ees, veel oluliste materjalide vedu metsast. Vaja sügiseks-talveks noorhobustele väliboks inglise stiilis valmis meisterdada.


Üldse see aasta on heinatöö kuidagi libedamalt läinud. Kaalun juba edaspidi jälle hakata lastelaagreid korraldama. Koolitusi läbi viima, aida tahan koristada. Kahju on, et sauna pole. Olen ise äge saunataja. Sel nädalal on pea 5-el korral saunakuumust nauditud ja külmavee basseinis sulistatud.

Pildid aastast 2011. Kui hooldekeskus tähistas oma ümmargust sünnipäeva. Tutvustan oma kolleegidele hobust. Nad ju tsipa kardavad. Õnneks Teeba-Milagros nõustus hooldekeskuse hooldusjuhi sooviga.

On kiired päevad ja mõtted tiirlevad ümber hobupoisi, kelle olen valmis kohe ära müüma. Talveks jätta ei soovi, mis sellest et tegemist potensiaalse tõutäkuga, siis minu jaoks natuke suur, geenitest tehtud. Eelistan sportponi mõõdus meessoost hobusid oma märakarjale, neid väheke lihtsam pidada.
Sain seda nüüd alles teada, et kui majas elab suuremat sorti täkk, siis ei peata tarad, kui märadel armuvaludest pead sassis ning tormijooks. Ja ei märgata teele jäävaid takistusi, siis võetakse lennukalt ja nõtkelt üle tuhisedes. Hetkel peame teda sees, kuid algus on tehtud noortehobuste varjualuse ehitusega. Plaanin edaspidi , kellegi teise täkku kasutada paarituses.
On soovitatud ka lihaks saata, kuid minu jaoks  julm mõte. Olen siiani saanud oma hobused kenasti maha müüa. Usun nüüdki, et mul lahendus saabub. Muidu on nii, et täkku ootab kastreerimine.
Vajan kiiremas korras raha silotegemiseks ja see pole mitte väike. Eks näe, lõpetame ühe etapi, alustame siis uuega. Loodan alati oma elus parimat ning usk homsesse alati olemas, ehk siis pole väljapääsmatuid olukordi. Eilsega sain aru, aeg on seal maal, peab edasi liikuma. Vaja osta oma heinapress, lõpetada ära võõrtööjõu rentimine.

Millest küll alustada... 
Heinatööst või sõidust Kallaste linna Peipsi veerele. 

Pühapäeva õhtul tabas abikaasa istutatud kaske välk. Mis selle tingis ei tea, tol hetkel maabusid meile veel kaks koormat pakitud heinu, mis muidugi olid saanud juba kõva paduka. Kõige rohkem olin mina häiritud.Minu tööpäev ja koostööd tegev kohalik, kellega tegin kevadel väikse diili...
Kõige pealt pidin töölt koju tulema, et puberteedi eas noori läbi diplomaatilise vestluse kuhugile suunata. Viisin kohale näitasin põllu jne. Õnneks saavutasin super hea tulemuse ja poeg traktoriga läks kohale. Sel korral ei soovinud ma tüdrukuid saata.. miks ei hakka pajatama. Muidugi said pakitud heinad korraliku paduka ja pidime neid kaks päeva kuivatama. Üks käru jäi meile ja sellele tuldi juba teisipäeva õhtul järgi.
Peipsi ääres, Kallaste linnas toimus või õigemini see nädal 5 päeva teraapia koerte laager. Millest kaks päeva osalesin. Raske on keskenduda, kui kodus heinatöö pooleli ja olla teises eestimaa serval mingil koolitusel. Nautida mingi hetke ei suutnud, mõtetes viibisib rohkem kodus, kuid püüdsin pooleks keele mitmekesisusele keskenduda endale mugavdudes arusaadavaks kohanduda. Tegemist siis hispaanlannaga, kes kogu päeva juhatas sisu inglisekeeles ja keskkonnas oli neid, kes oskasid jälle vene keelt. Igast keele tõlkest haarasin enesele sobiva versiooni lihtsuse mõttes ja arusaamises. Iga kord küsin endalt, kas ma tahan tõesti teha teraapiatööd...?
Muidugi Peipsi järves oli mõnus ujuda. Sai kohe mitu korda, Kaiu järve ääres proovisid lapsed kala püüda ja mina puhastasin, kui kella aega vaatasin siis hakkas kole kiire. Pean olema tööl. Olen see aasta väga rahulolematu, graafikusse tehti muudatus ja nüüd pean ma jõudma endise 19 ajast hoopis 17. Minu jaoks on veel 17 päeva teine pool, kus saaks kodus aktiivselt tööd teha eriti veel heinatöö ajal. Muidu arvestan maha niitmisega nii, et mul ei langeks vedu  24 tunnise graafikupäevale. Saaks oma töödega jah nii, et üks ei segaks teist ja kasutada vaba aega ratsionaalselt. Kuid selline muudatus ei rõõmusta mind mitte üks teps. Talvel teine asi aga ikkagi on harjumatu.