19. juuli 2014

Millest küll alustada... 
Heinatööst või sõidust Kallaste linna Peipsi veerele. 
Pühapäeva õhtul tabas abikaasa istutatud kaske välk. Mis selle tingis ei tea, tol hetkel maabusid meile veel kaks koormat pakitud heinu, mis muidugi olid saanud juba kõva paduka. Kõige rohkem olin mina häiritud.Minu tööpäev ja koostööd tegev kohalik, kellega tegin kevadel väikse diili...
Kõige pealt pidin töölt koju tulema, et puberteedi eas noori läbi diplomaatilise vestluse kuhugile suunata. Viisin kohale näitasin põllu jne. Õnneks saavutasin super hea tulemuse ja poeg traktoriga läks kohale. Sel korral ei soovinud ma tüdrukuid saata.. miks ei hakka pajatama. Muidugi said pakitud heinad korraliku paduka ja pidime neid kaks päeva kuivatama. Üks käru jäi meile ja sellele tuldi juba teisipäeva õhtul järgi.
Peipsi ääres, Kallaste linnas toimus või õigemini see nädal 5 päeva teraapia koerte laager. Millest kaks päeva osalesin. Raske on keskenduda, kui kodus heinatöö pooleli ja olla teises eestimaa serval mingil koolitusel. Nautida mingi hetke ei suutnud, mõtetes viibisib rohkem kodus, kuid püüdsin pooleks keele mitmekesisusele keskenduda endale mugavdudes arusaadavaks kohanduda. Tegemist siis hispaanlannaga, kes kogu päeva juhatas sisu inglisekeeles ja keskkonnas oli neid, kes oskasid jälle vene keelt. Igast keele tõlkest haarasin enesele sobiva versiooni lihtsuse mõttes ja arusaamises. Iga kord küsin endalt, kas ma tahan tõesti teha teraapiatööd...?
Muidugi Peipsi järves oli mõnus ujuda. Sai kohe mitu korda, Kaiu järve ääres proovisid lapsed kala püüda ja mina puhastasin, kui kella aega vaatasin siis hakkas kole kiire. Pean olema tööl. Olen see aasta väga rahulolematu, graafikusse tehti muudatus ja nüüd pean ma jõudma endise 19 ajast hoopis 17. Minu jaoks on veel 17 päeva teine pool, kus saaks kodus aktiivselt tööd teha eriti veel heinatöö ajal. Muidu arvestan maha niitmisega nii, et mul ei langeks vedu  24 tunnise graafikupäevale. Saaks oma töödega jah nii, et üks ei segaks teist ja kasutada vaba aega ratsionaalselt. Kuid selline muudatus ei rõõmusta mind mitte üks teps. Talvel teine asi aga ikkagi on harjumatu.
Kiire nädal jälle möödas. Kahel päeval koolitusel osaletud ning kiirpingeid talutud, metsamatku juhitud. Iga kord ei pea juhtuma õnnetusi, Kati sai endale tugeva ratsaniku, kes oskas juba hoida nii ratsmeid kui distantsi. Õieti Katile meeldib rivaalitseda. Ja temaga tuleb oskustega ringi käia.
Jalg on okei, natuke annab tunda, aga joosta veel ei saa. Mis juhtub, kui elu on nagu jänes, mis eest ära jookseb. Unustasime orienteerumise ära. Mul juba kolmas metsajooks see aasta mis jääb vahele.
Eile sain väga häiritud, kuna plaanisin viimase heinatüki lõpuni niita, kuid jah seda ma ei saanud. Külalised käisid ja sai need veel edasi juhitud tuntust parvematka kanuude ja vesiratastega sõitma.
Täna pool päeva möödus väsimusega võideldes ja suutmatus midagi teha. Meenutas mu elu-olu rohkem nagu teokulgemist mööda maad. Proovisin niita, poest ostsin energia jooki, et väheke energiat saada, kuid ei mõiganud ei poole ega tunni pärast. Ühe ringi suutsin trakaga siiski niiduvaalu maha vuristada, kuid seda mida saaks tööks nimetada ei olnud õiget indu. Käisin kodus, põllule tulin autoga, kust võtsin magamiskoti ja viskasin heinamaa serva suure kuuse vilusse magama. Jäingi mingi imeväel pooleks tunniks sügavasse unne. Kui virgusin oli teine olemine ning asusin vaikselt toimetama ja kiidan, lõpetasin päeva edukalt. Poeg võttis niiduki tagant ja käru järgi, homme kui ilma peab juba vedama hakkama. Loorehaga mingi aeg kokku riisuma.
Sel nädalal Tassaga ratsutamas käies sain aru, et pean jälle hankima parmude peletamiseks sobiva preparaadi. Mida ma muidugi eile juba tegin, tellitud mootorsae saatsin tagasi. Jätkan otsimist edasi, arvan et kui ükskord kiired ajad möödas, siis linna juba profitööriistade kauplust külastama.

13. juuli 2014

Saingi siis üks päev uue sae kätte, olles teel Rapla, kui sõnumi näol inf mobiili laekus. Kuna juba Rapla asja, siis toon ära. Kodus olles pakki lahti võttes, et saag siiski ei sobi, läheb tagasi saatmisele ja pean ikka teekonna pealinna firmakauplusse tegema. Vajan seekord pikema lati ning võimsat jõudlusega mootorsaagi, millega saab vahel jämedamõõtmelisi pakke saagida.
Muidugi heinatöö röövib ära igasuguse ajataju. Reedel, mõtlesin, et mul solgipäev toon ämbri ära. Olles juba ukse taha jõudnud, kui meenus reaalsus, et hoopis reede ja seega nädalalõpp. Jummel, ajas vägisi naerma, viisin siis tühja pange sobivasse hoiukohta ning ei trehvanud ühtegi hengelist maja peal, kadusin märkamatult nii, et keegi ei saaks aru, et olen päevad jälle segi ajanud. Autos ootas mu sõbranna, kes muidugi kohe märkas puuduvat. Mainisin vaikselt muiates, et ehh heinatöö on röövinud ajataju, hea, et õiges graafikus olen püsinud seega õigel päeval ikka tööle jõudnud.
Mul veab ikka vahel ikka sõna tõsises mõttes, kui nädala sees niitmist teostasin, et peaksin oma kolleegiga nädala lõpus tööpäeva ära vahetama. Ja see pakkumine tuligi iseenesest nagu nõiduse väel. Täiesti hämmastav, mina ei teinud ettepanekut vaid teine tegi ja mulle sobis ideaalselt. Sain heina ära. Järgmine nädal helistan uuesti silotegijale, uurin mis plaanid või jätkavad veel heinatööga.
Eelmise nädalavahetusel saadud obadusest jalg on paranemas visalt, kuid ükski töö pole selletõttu tegematta jäänud.
Naabrimees Raamat on endale hankinud ponitäku ja eks jah järgmine aasta on kari veel suurem. Eks näe millega ta jälle mind üllatab, ta on nii ettearvamatu.

7. juuli 2014

Huvitav kuhu jäi lubatud nädala jagu kuivi ilmu?
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal  astuda. 
 

5. juuli 2014

Alanud on kõige pingelisemad ajad, kasutades ära ilmaolud heinatöödeks. Eile sai nokitsetud niiduki kallal pojaga. Katsetasime mõningaid taktikaid ja variante. Uurisin lisaks mõnest vene tehnikaga tegeleva firma kauplusest juppide olemas olu. Nojah omanik rääkis ühte ja müüja teist... mis välja kujunes oli omaette seebiooper. Küsisin luba, et vaatan ise mis mulle peaks sobima. Leidsin miskit, kuid juhtus see, et võtsin hommikul ühe patent võtmega mutri mõõtme, ostsin siiski kogematta suuremas mõõdus. Miski on mäda, kas peab vahetama välja niiduki kanna või hoopis kepsu ja kanda ühendava liikuvpoldi (ma ei tea õiget nime). Üle eile, kui niidukit korrastasin, tekkis kerge kassiahastus. Ikka eelaimdus, kuidas läheb kaks korda sai põllu peal käidud.
Eile siis niitmise käigus häiris ka rippeasend. Lati ots jäi vastumaad, püüdsin analüüsida, mida olen haakimise käigus valesti teinud.
Hommikul tõstsin Liptoni edasi, muidugi nõudis sügamist ja päitsete kohendamist. Jälgin seda, et päitsed kuskilt ei hõõru. Söögiisu on vilets, eks igatseb märakarja, kuid ma ei taha järgmiseks aastaks varssu. Mina pean ju sööda varuma ja maid pole ka niipalju, ega tehnika park selline, mis võimaldaks kohe 20-30 looma pidada. Eelistan oma maade ha arvu kohaselt loomade arvu stabiilsena hoida. Eelistan pigem täku müüa, kui endale jätta. Ühelt täkult saadud märajärglasi ei paarita oma isaga.
Õnneks on välibokside koht valmis, aga nüüd hetkel pean pühenduma heinateole. Ainus mure kummitamas, et saaks niiduki jälle nii tööle, nagu eelmine aasta.
 

3. juuli 2014

Eelmine nädal oli väga raske päeva ajal tööd teha, üks päev olin ma nii unine, et pooleks une ja vihmaga  vedasin sõnnikut. Üllatusin isegi, et suutsin vihmasadudele vaatamata vedada ära hulga käsikäru täisi. Enesele oli naljakas, kui vägisi silmi lahti hoidsin. Mõtlesin, et noh mis asi see küll on, kuid mis pähe võetud, see ka lõpule viia. Saigi see tehtud.
Kui juba mitu aastat olen endale pähe võtnud rajada väliboksid. Nüüd see samm on tehtud, eilne päev kulges kohale ilmet andes, kui palke veel metsast välja vedada ei jõudnud. Langetasin võrkaia ääres minu silma riivanud vahtrapuu. 
Tahan vaarikaid (eelistan sordi omi, pamplit - vampel on juba olemas, kuid peab veel kasvama).
Vihmased ilmad sundisid käima raamatukogus ning laenutama portsu raamatuid, raamatulugemisest teises blogis.
Imestan, et kadunud on mu matkasoovijad. Ja nüüd ongi, et panustan rohkem kodustele tööde ja platsitrennidele. Pikale matkale lihtsalt väikse seltskonnaga väheke igav. Mõnus on kui seltskond suurem ja mõtteid siis hea vahetada. Nii ongi, et eks näe mis homme saab.
Homseks on palju plaane, vaja on osta mõni kott teri kanadele, kahju, et oma maja teravilja veski on kutu. Plaanin ühest kohast tuua veel kanu lisaks. Ehk siis mõne kanaga suurendada suleliste arvu, hea kui muna on omast käest. Lapsed söövad, ise armastan kogel-mogelit, abikaasa praeb kiireks söögiks. Igate pidi soovitud olukord. Täku kastreerimine lükkus siis sügisesse. 
Mõned päevad olen harjutanud vilega koeri enda juurde tulema. Vilega tulevad kõik kohale. Super... kui saan väliboksi valmis, siis jagan siia pilte.

 

1. juuli 2014

Rikkus ei tule rahast ja selle omamisest, rikkus seisneb enda seisundist, saavutustest ning edasiminekust. Edasiminek seisneb sellest, et tegeleme ja lubatud asju lõpule viime. Käisin eelmine nädal saksa linnukoerte koolitusel ja innustusin asjaga edasi minna. Õpetada veel neid asju, milles olen laisk olnud. Eelmine aasta harjutasime palju asjade ära toomist, siis see aasta pole suurt viitsinud. Ostsin uue vile koertele dressuuriks. Katse tehtud, võib rahule jääda.
Viimastel päevadel on vihma kallanud ja juba kuulda on, et pääsuvanemad omi pesi hüljanud. Loodan, et meie majas seda ei juhtu, hetkel looma pidamis hoones kolm pesa, rehe all loendamatu hulk pesi. Vihma nii palju kallanud ja mul on tekkinud uneprobleemid, ei saa õues nii palju mütata, kui sooviksin. Eile vedasin üle 50 käsikäru sõnnikut võsa tõrjeks, tuleviku lillepeenra rajamiseks. Lillepeenart saab alles mõne aasta pärast rajada, aga idee on ja seda püüan teoks teha. Tahaks metsast mõned palgid koju vedada, aga mets märg ja olen selle mõttes välistanud. Ootan kuivemat aega vedamiseks, otsin hetkel uut mootorsaagi pikema lati ja võimsama sisuga.
Eile panin uuesti Liptoni välja, ta oli oma käitumiselt imetlusväärne. Ja natuke trenni temaga tehtud. Osa hobuseid sai viidud teisele metsakarjamaale. Jube mida metsanotsud jõudnud teha. On teised julgeks läinud ja isegi metsakinnistul oma kärssasid maasse löönud ning paisanud segi piisava maalapi, et murra või jalad ära.
                                                        Pilt Larast, 28.06.2014, kuskil Rae valla metsas.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...