Äge nädal on möödas, olen neli korda see nädal ujumas käinud. Lubatud koorem sõnnikut veetud ning Tallinna matkaklubi väärikate daamidega kohtutud, kes siis Roheliste rattaretkel osalemas. 
Hoostega sellised lood, Kati abistab armuroomanis jälle Teebat, Amanda viskab silma Liptonile ning viimase poolt sõna tõsises mõttes poissmehest täku möirged kostavad, sekka visatakse mõned täku küürakad hüpped. 
Herta oma tita Laomurellaga on noorte sälgudega ühises aias.
Muidugi oli ka üks väike õnnetus. Üks õhtu läksin parditibusid sisse pannes jäi üks tibu kahe oksa vahele kinni ja enne mind jõudis üks koer sellest üle joosta ja nii sai otsa üks parditibu. Mul oli sõna tõsises mõttes väga kahju, olin sõnatud ja enne selle tibu surmast ei rääkinud kui alles järgmise päeva õhtul, kui pidin tööle minema. Nii kui ma jälle parditibusid näen, hakkab kohe kurb. Võtan päris sügavalt hinge looma ja linnu surmasid, eriti kui lühikese ajaga saavad väga omaseks. Vaadates Pillet ja Piilut, siis nende vaheline armastus on ikka eriline ning soe.
Öökülmad ikka kestavad, ei meeldi kohe mitte üks teps.

Ütleks nii, et kui on häid uudiseid on ka halbu uudseid. Eile õhtul koju jõudes, ootas ees meid ees halb üllatus. Täkk oli lammutanud küüniukse, mille oli suutnud hingedelt lõhkuda. Ja seisis õnneks karjuse sees väga mõtliku ilmega, vast oli ise oma teost nii šhokeeritud, vähemalt ilme ja keha keel seda väljendasid. Panin keti ümber nina (päris tugev poiss on) ja üks lastest otsis välja köietamiseks sobivad tugevad päitsed. Muud moodi teda lihtsalt kinni enam ei hoia ja see ongi hetkel küla peale jagamise aluseks, et teda ei hoia peale tugevate päitsete ja valjaste enam miski tagasi. Kui valla pääseb on mürgel ja põrgu lahti. 
Õnneks öö pidas kenasti köie otsas vastu. Olin õhtul ukse parandamiseks väga läbi ja aeg ka hiline, et enam ei jaksanud. Lükkasin järgmisele päevale, kusjuures võtsin vastu otsuse, et uuel nädalal minust metsa istutajat pole. Koju on tekkinud nädal ajaga tööde kuhjumine. Kui siis kellegile lähedale olevale metsakinnistule, aga kaugemale küll mitte.
Täna hommikul märasid (osad aia lõhkujad veedavad öid sees) välja pannes läks lahti esinemine. Küll see täkk on ikka emotsionaalne, näidates kõik oma akrobaatilised, ilu ja jõu ning oskused maad kaevas nii, et muld lendas ja muidugi tara äärde koondunud märad kaasa hirnuvalt kõike seda saatmas ... kas see nüüd hõige,, küll oled vägev või ilus" mida iganes tundus täkk märade pilgust ja hirnumisest hoogu saavat. Ja möllas täie hooga. 

Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.
 

Tundub, et mu naabrimees Raamat oma muulakasvatusest väga, väga haaratud ja helistab pidevalt  mulle... eks põhjust andis eelmine aasta tema totter idee šhetlandi ponimärad ristata eesliga. Olin skeptik ja mitte pooldav antud loole, aga ma ei saa elada teise inimese elu. Ja minu arvamus põhines, et kas ikka 2-e aastane eeslitäkk ikka suudab paaritada märasid. Ja eks see on andnud põhjust väheke naabrimehel ülbata. Tegelegu enda asjadega, aga ärgu segagu enda hobidega teisi inimesi. Kes sellest väga vaimustust tunnevad olgu terved sellest.
Neli päeva metsa istutatud. Täna ei tahtnud, olin väga väsinud, kuna istutamine oli labidaga ja maastik väga risune (koristamatta raiejäätmed). Põnev oli see, et õppisin jälle uusi kohti Raplamaal tundma, kus pole enne käinud. Muidugi vahel tekivad salajased uit mõtted hobustega sinna minna kolama. Auto jaoks on see rohkem lõhkumine. 
Õnneks nädala  ajane allergik hobuse sees hoidmine on aidanud kaasa allergia tagasi tõmbamisele. Heinad ja veelkord heinad.

Külajutud...

...kas head või halvad jääb juba igaühe otsustada... nii Kati ja R. Tõnu mu naabrimees oma muula kasvatusele aluse pannud. Hommikul omi loomi toimetades, helistas tuu naabrionkel, et teavitada õnnelikku sündmust... mina nimetan seda nüüd uue Rail Balticu sündmuste alguseks. Miks,eelmine aasta too eeslitäkk hirnus sellise häälega, nagu vana auruvedur oleks meie külla saabunud ja meie küla eakas ja tegus proua sellest ehmus väga, kes siis arvas, et no nii Lipametsa külla on siis Rail Baltica saabunud. Too proua helistas ja küsis, et millega tegu, siis oskasin juba tänu lastele selgitust jagada, et mis mu naabrimehel koplis toimub. Oli saabunud eesel Opaal, siis Raamatu projektile i-le täppi panema. Kati jäi oma eeslitäkuga hätta, siis pidin mina, kes öösiti tööl käib, selle jubedat kisa kuulama. Õnneks koerad harjusid ruttu, aga selle eeslist isanda olemist ma ei suutnud kuidagi omaks võtta. Mul kodus ju teinepool samas vaimustuses aastaid peale käinud, et võtame eesli. No muidugi, tema tahab, aga mina ei taha. Minu õnneks kestis toda eeslit naabruses vist mõned nädalad.  Kuid jah Kati juba jagab infot, et neljal ponimäral Lipa külas on järglased sündimas. Teadmine, et meie mann indles veel augustis ja praeguste märkide järgi pole meie mära küll kuskilt poolt tiine, kuigi Raamat patras tervele külale, et lahe oleks veel, kui too eeslitäkk naabrinaise ponimärad ära paaritab (kasutasin meelega teaduslikumat sõnavara). Raamat ise räägib ise väheke teises sõnastuses. Mina tollest jutust küll eriti vaimustust ei tundnud ja siis sai tol korral, kuuldud jutu põhjal naabrimehele helistatud ning oma arvamus siiski avaldatud.
Raamat helistaski, mulle hommikul ja kutsus oma ilmaimet kaema, mida ma muidugi ei teinud. Ma ei põe eeslivaimustust.
Ja nüüd õhtul lastega arutasimegi, et nonde varsakeste nimedeks tulebki panna Rail Baltica vastavalt järglase soole lõpp teine. Üsna peatselt kuuleme, et kes või mis soost tuu järglane ole.
Kaks päeva metsa istutatud, lähen veel, igapäev tegelen allergiat tabanud hobuse raviga ning otsin allergia tekitajat. Maikuu tormab täiega, mul on aeg sisukas.
 

Maikuu ja ilmad päris heitlikud. Viimasel kolmel päeval on hobused piisavalt kurjamid olnud, pidevalt tarast välja roninud. Täna hommikul hobusega võidu joostud.
Üks päev plaanime minna 6 tunnist matkarada kaema, kuidas selle korrasolek ja mis peab tegema, et kas pääseb liikuma. 
Nüüd peab koeri rohkem rihmastatult jalutama, metsloomadel poegimised.
Pean leidma kellegi, kes müüks nisu ja otra, tänavu aasta peab ise ka miskit maha külvama, eks näe, kuidas põlluharimine kulgeb. Metsast puude tegemisele tahaks tõmmata kriipsu peale, kuigi korrastada oleks küll, siiski üksnes mõte tekitab juba tüdimust. Muidugi samas õues puukuhja vaadates tekib mõte, et keegi peab selle ka sisse vedama. Kevadtöödest on olulisel kohal muidugi aiamaa ettevalmistus ja seemnete mulda panek. Sõnnik vedada veel... kui seda loetelu jätkata, siis oh jah, päris mõtlema võtab. Ebaõnnestus ,,soovi" kuulutuse ülesse panek sõnnikumüügiks.
Lamurella kasvab kenasti ja rõõmsasti on parajalt ulakas.
Eile üllatas karjuse maha kukutamises Tassat, kes siis muidugi võttis farmeri maadel einet. Igal suksul miskit tekitada, Testul püüan leida allergia tekitajat. Hetkel vajaks talle lisasöödana ühte teravilja jahu, millest körti valmistamistada ning ostma lisaks kanadele-partidele teravilja.
 

1.mai

Ilmaennustus 100% täppis. Juba eelmine nädal ennustati, et läheb sajule ja temp jahedaks. Täna oli üllatus kutsuti augustikuus toimuvale rattamatkale Rootsi. Kuid mul teised plaanid. Ei saa, olen teiste asjadega hõivatud.
Viimane nädalavahetus toimus Tartus Maamess, kuhu oleksin väga tahtnud minna, kuid hetkel unistan, et saaks ükskord minna messile mõnda enda kasvatatud hobust näitama.
Hobukarjas on toimunud tõeline murrang, ei ole pidanud pingutama võõrutamisega. Hobuemmed naudivad mitte imetamist ning nende säluealistest hobuhakatistest pole sooja-külma. Imetsan, et Anett-Anne-Mai eelistab Testu ja Pentu seltskonda. Super sõbralik hobuneiu, oleme kaalunud hakata teda natukese haaval sadula alla panema. 
Viimasel ajal on palju liikumisi olnud ja saanud trenni teha nii täkule, kui muudele hobustele. Tellisin jälle karjamaa mineraale hobustele. Hetkel kõige rohkem vajan neid Herta ja Testu.
Tänase ilmaga lasin lastel hobused sisse panna. Sajab lörtsi ja hooti vihma ning tuul jahe. Ei taha vastu suve hobuseid ära külmetada.