Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.
 

Selle aasta üllatusmuna on Herta eile õhtul sündinud märavarss Lamourella.

See nädal olen usinalt Liptoniga tegelenud. Eelmine nädal selline juhtum, et Anete läks Liptonit tooma, kui viimane ehmatas värava vahel ja tõmbas enese lahti (päitsed peas) ning tormas kohe karjamaale märade sekka. Ja Anetele jäi ainult lõhutud käsi. Muidugi läksin siis poissi karjamaalt püüdma, enne lasin korralikult joosta talutusnööri otsas. Ja täna proovisin agilitit, super alul kartis, aga minust voogav enesekindel ja rahulik energia aitas koostööle. Kordetasin ning harjasin ja kirusin harju puhastades, et kust üks loom nii palju karvu enesele selga on saanud. Karvu jätkus kõikjale, mu fliisile, tuulele ja eks jäi koha peale lindudele pesamaterjaliks.
Ja muidugi valmistun matkajuhtimis hooajaks, käin hoolsalt endalegi trenni tegemas nii ratsa kui ka rattaga sõitmas. Jooksutan koeri, plaanime lastega minna Pärnumaal toimuvale Luitekrossile osalema. Elu on kiire... hobune Herta ei ole veel varssunud oleme nii põnevil.
 
Viimaste päevade päike ja tuul on näonaha parkinud väheke tundlikuks ja kuivaks, nii et peab jälle niisutavaid kreeme kasutama. 
Olav lahkus hommikul, kurtes tervise probleeme (peavalu), eks eile sai märja naha ning pärast kerget tuult ja oligi asi päris pahasti. 

Hommikud on ilusad, proovisin täna siis kohvi jooma minna, aga Lara hüppas mul pool tassi tühjaks. See selleks, Sass muidugi moosise näoga mind moosima, et ma teda enda kõrvale tõstaks. Nii see on, pidev tähelepanu jagamine, Sofie see ilma nurumiseta hüppas külje alla ja oma kollikoeraa juttu kõrva puhuma. 
Herta pole veel varssunud, arvan, et aeg pole veel seal maal. Eks me ole põnevil, mis värvi, mis soost siis teame mida edasi temaga teha. Ja täkku hoian eraldi, ei taha järgmiseks aastaks järelkasvu peale. Hea, kui mõne mära inna aitab avastada, tahame väikeponi paaritada sama väikse täkuga, et Mannul oleks seltsi.
Sai tehtud metsas natuke puid Olavile, abi eest, kes lõhkus järgmise talvepuud. Tööd jagub ja vahel ununevad olulised asjad näit. üks koolitus ununes suure kiiruga ära.

Kena ilm meelitas täna mind kahe valla piirialale luusima, võtsin seekord endale seltsiliseks Lara. Alguses lasin natuke omapead joosta, kuid vaatasin, et nii ei ole mul temaga mingit koostööd. Kutsusin ta pika meelitamise peale juurde ning kinnitasin pikarihma trakside külge. Kohati, kus mets muutus tihedaks ja liikuma pidin madalalt, siis oli hea koera juhtida lühikese rihmaga. Mul pikk rihm ise tehtud, ostsin purjetamises kasutatava soodinööri ja selle otsa panin tugevast materjalist karabiini. Kasutan seda ka tihti kordena hobustega tegelemisel. 
Eelmine nädal proovisin uusi ümbrusi ning viisin koerteväljakutele, selgus et selles osas pean veel vaeva nägema. Looduses viibimine ning käsklustele allumine mere ja jõe ääres oli tunnustus mu tööle. Teine päev mil viisin ühe lapse treenerite koolitusele võtsin kaasa juba kaks koera. Koos Lauraga käisime nii mitmetel väljakutel Sassu ja Laraga. Sass on super tegija. Kaalungi, et mingi probleem on minu ja Lara vahel, kas olen andnud liiga palju vabadust, kohati kipub ise omapäi tegutsema. Tegelikult soovin, et Lara annaks teada, kellega tegu ja täna ma metsas seda tööd ka tegin.
Mõtlesin üks päev, et millised koeratõud on mulle üldse kunagi meeldinud:
njuufaundlane, bullterjer, saksalambakoer, berni alpi karjakoer, belgia lambakoer, labrador retriiverid, kuldsed retriiverid, inglise springer spanjel, vene spanjel, inglise cocker spanjel, iiri ja inglise setterid, snautserid, must terjer,  pikakarvaline collie jne. hetkel ei meenu rohkem. Oletan, et kui võimu ja jaksu oleks, siis peaks neid kõiki, aga koer tahab tegelust ning aega siis eelistan antud olukorras neid koeri, kes mul juba on. Mu unistus ja soov oleks vahva jahikoer metsas, kes annab sama moodi teada mis looma või linnuga tegu nagu Pipi seda teeb. Usun, et järjepidev individuaalne töö viib selleni.

Kuidas paranevad lapsed tuulerõugetest, tundub, et haigus on pidurdunud ja kärnad kukkumas. 
Herta pole veel ikka poeginud, kõht on päris suur ja tavaliste ponide udaraga ei saa Herta udarat võrrelda. Kui ma Herta käest jälle küsin, et millal tite ilmale toob siis keerab alati kohe sellise väga särtsaka pilgu minu suunas ning kergelt kergitab oma tagumist kintsu andes mõista, et sellisele küsimusele mul pole viitsimist vastata.
Õnneks poeg leidis aega traktor korda teha ja ootan lumesulamist, vaja ju uus pink valmis teha. Pole ju sadulaid kuhugile panna.