17. märts 2014

Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.

14. märts 2014

Ikka mitte mingisugust hobutite üllatust ei saa jagada. Naljaga pooleks ütlen, et küllap hobu ootab sobivat kuupäeva, millal varsake ilmale tuua.
Üllatushaigus pojal (tuulerõuged)... millal saan traktori korda, mul vaja üks oluline palk metsast tuua ja sellest uus pink meisterdada. Veel laud vaja meisterdada, ma ei tee seda üksi, poeg kopsib haamri ja naeltega teatud kas siis jalgade külge, mina voolin asendid ja sooned mootorsaega. 
Natuke hirmutab koolivaheajaks ennustatav ilm. Miks ei oleks võinud olla sama kena... 
Täna käisin päälinnas, võtsin kaasa Lara, keda mõtlesin proovida, et kuidas käitub võõras kohas. Püünsis mere ääres tundis ennast koduselt, hüppas isegi vette ja käis meidki kutsumas vette, et nojah... kuid ei olnud minust ega Laurast vette minejat. Esiteks tuul ja lained ei olnud eriti kutsuvad. Kaugel seilasid laevad, mis kuhugile kruiisitamas.  
Leidsin Lasnamäel ülesse koeraaediku ning proovisime mõningaid atraktsioone, kuid Lara pelgas. Teades tema hirmusid, siis mõistan. Kuna selles aias oli teiste koerte ja omanike lõhnu ja see tegi Lara ettevaatlikuks ja stressavaks. Üks mis ta sooritas oli hüpe ja ronida mööda lauda ülesse ja alla tulla. Kuid ronida torru, seda ma ei suutnud ühegi parima palaga mitte. Oli näha, et koer on stressis. Ja kui loodusesse läksime Lasnamäe-Läänemere teelt läksime Iru silla juurde, kus siis kaunis jõekäärus-orus lõkkeplatsid koos varjualustega. 
Kunagi olid need kaunid paigad. Isegi meie kandis maha võetud metsamaa loodusena on kena mis sellest, et trööstitu ala vastu vaatab. Vähemalt on puhas ei hakka silma paberiprahti või muid jäätmeid, mis risustavad ikka maapinda.

13. märts 2014

Mõnusad ilmad on mõjunud ka mulle hästi. Ei ole enam oma talveriietust nii palju kasutada. 
Eile sai korra ,,tehnika toes" käidudja tänagi. Ostsin siis ära traktorile sobivad sisekummid. Need ära vahetada. Kuna viimastel päevadel lihtsalt enam õhk sees ei  püsinud. Moosisin siis kaks päeva toda abikassat, et vahetaks siis põkal sisekummid ära. Ja eks see sai ka tehtud. Ja muidugi jõudsin veel õhtu eel lasipuu juurde tuleva uue pingi jalapakud  ära tuua. Siis tekkis uus idee, et veel ühe paku paari kasutada takistuste meisterdamiseks. Jehuu mu puutöö oskused.
Hertal titat veel pole. Kaks päeva hoidsin Kelluka ja Kati  tittesid sees. Sai nendega tegeldud.

Lara peab mõnda aega keti otsas olema, ega ta seal eriti rõõmus ole. Ja ega mulle ka mitte, kuid ma ei tohi oma nõrkustel koerale välja lasta paista. 
Eile sai imetletud Pipi oskuseid lindude ülesse ajamisel, käisin ratsamatkal. Pipi on lahe koerast kaaslane matkadel.

11. märts 2014

Jube visalt saab omi ridu siia kirjutada, vahel on nii, et alustaks just muremõtetest ehk siis mis muret valmistavad.
Teemaks muidugi koer Lara, keda ei saa koos kanadega vabalt õues pidada. Mingi lahenduse leidsin, kuid pean seda ajutiseks. Täna tegin rattasõidu koertele, imestasin, et millest mul selline higistamine. Lausa vesi jookseb, kas tõesti pole veel gripist vabanenud.
Ootame siis üllatus hobulast. Selgus lõpuks, et Herta on tiine. Allavajunud kõht, lõtvunud lihased sabajuure ümbert ning paistes udar.
Lähimal ajal viin täku kuuks ajaks ühe mära juurde, et mitte lasta omi märasid see aasta paaritada ja siis jõuab poisile boksi ehitada. 
Traktoriga väike probleem, üks sisekumm vaja vahetada, kes seda teeb. Mainisin seda mehele nojah vastus siis selline, et oi see suur ja raske töö. Nuputan valemit, kas jälle kutsuda vend appi.
Kummaline, et miks viimasel ajal pean tihedamalt iga kolme päeva tagant kummi pumpama. 
Kaalun osta sisekummi paranduses kasutatavat täidist ehk aitab mingi aja. Jama kohe, kui traktoriga probleemid. 
 

5. märts 2014

Kaunis kevadine ilm koos päiksega.

Varahommikusel tunnil Rapla suunal liigeldes. Kenat päiksetõusu vaadeldud. Ja see andis tõuke kiirustamiseks koju, et saaks oma tööd tegemised ära lõpetada. 
Mul on vaja vedada traktori järelkäru omanikule, kuid lihtsalt pole selleni veel jõudnud. Vähemalt see nädal pean selle tingimatta korraldama. Pühapäeval käisid esismesed matkajad, mille jaoks sai mõned päevad varem olulised hobused puhtaks harjatud, kuid jah, esmaspäeval õue saates mõne tunni pärast hobuseid vaatama minnes nojah. Parajad porikäkid, imestan miks heledad hobused lõpmatult hästi ennast poriseks suudavad teha. 
Lähimatel päevadel plaan teha uus pink sadulate ja ka selliste inimestele, kel ei ole jaksu oma jõuga selga istuda, siis parem pingi pealt. Mis siis vanaga, oh see on päris vana, aeg on teinud oma töö ja laguneb. Puit ikka laguneb, vaja talusilt lõpetada. Töid mida vaja teha on palju, puud tehtud saavad, siis heki tegemine ning sõnnik. Loodan, et saan veel müüa seda kraami. 
Täna vedasin sae juurest saepuru kõik allapanuks. Nii mõnus lõhn-aroom hõljub hoones. 
Lara on jätkuvalt toas, kui kanad õues. Üks asi on hea, et Lara enam ei karda tuppa tulla, kuid võõrasse kohta ta nii kergelt ei lähe.

4. märts 2014

Eile oli üks lahe seik loomade poolt. Kukkusin eile tarktori kärust maha ning lõin kukkumise käigus oma põlve vastu raudkangi ära. Eks pauk põlvele polnud mingi mõnutunnet tekitav, pigem oigasin. Ja korraga ilmusid kaks koera, kes siis kohe asusid mind püsti tõusmises aitama. Lara ja Sass panid mõlemad (olin siis juba istukile tõusnud) oma pead mulle kummagisse kaenla alla ning püüdsid oma keha najale mind toetada. Ja Sofie hüples ja kargles vahelduseks ulaka meelega mullega oma ninaotsaga nägu puudutades. Ühtepidi oli see naljakas, kuid imestasin koerte abistamise vajadust. Egas miskit, pikalt ennast haletseda ei lubanud ning nautisin koerte kaastunnet ja abi. Imetlust väärisid mõlemad. Tõepoolest Lara üllatab pidevalt, saaks veel temast kõrvaldada kanajahi, siis oleks okei koer.
Naabri metsakinnistul toimub lageraie, eks mets juba ammuilma raieküps, aga eelmine omanik lihtsalt eakas, kes ei jõudnud metsa ning kaasaegsed tülikad metsaärikad, kes siis pideva helistamisega aga inimestelt metsi kokku ostavad. Harjumatu on vaadata, kui tehakse lageraiet ... jube.

2. märts 2014

Sajab laia lund. Ja käes siis 2. märts. Uhh, paneb vaikselt mõtlema, et jälle see aeg, kus tuleb käed mullaseks teha. Hetkel olen püüdnud nii, kuidas mu jaks on lubanud metsas käia ja seda teha, ega üle ühe koorma ei suuda korraga päevas.
Kuna tahtmine nendel ilusate ilmadega veel noorhobustega tegeleda, vaja neil jalgu ning muid näppimisi teha. Muidu nad väheke pelglikud. Vaja neilgi selgitada, mis oluline ning inimesega suhelda mõnus. Kapju väheke nokitseda, aga kui loom jalga ei anna on probleem. 
Tänase päeva ilm oli aga üllatuslik, minu meelest lubati sadu homseks, aga saabus see täna.
Siil tegi viimane öö lahedat nalja, ei viitsinud oma drenazööril joosta pigem eelistas maratonimaa maha lipata köögis laua ja tooli jalgade vahel slaalomit joostes. Kui peale 6 uuesti kööki asjatama läksin ei olnud teda küll oma pesas pigem ühe kahtlase nahistamise peale leidsin ta Larale valmistatud sügismantlisse kerra tõmbununa. Miskit harutasin ta siis fliiskoftust lahti ning panin ta oma pessa, kus siis võttis häälekalt einet ning pöördus tudule, kuna päev oli alanud ning tema unetund algab sellega, et inimesed tegutsevad.

Sajab lund...ja maa on valge.