Täpselt nädal tagasi käisin kolme heinarulli vedamas ja kus ma tagasi teel kaotasin ühe ulakust täis rullikese koormast. Ja muidugi lootsin seda heinarulli sealt ka leida, kuhu ma eelmine nädal nihutasin. Pungitasin silmi palju tahes, aga rullikest enam polnud. Hellasin siis põkatsijuhile (peale laadijale), esimese hooga teada tekkis juba rõõm, et näe inimene tundis muret ning vedas ära. Kuid tõde selgus siis pärast lühivestlust. 
Kohale jõudnud ruttas juba tehnika vahelt ei tea kust välja ilmunud peremees ise, kes näitas millise käru pean traktorile taha haakima. Mu sisemuses ning silmad läksid viist suureks kui tõllarattad.... ma ei julgenud omi mõtteid kohe avaldada. Ma pole kunagi nii suure plaanvankriga heina vedanud ja kas mu põka seda suudab, kus kohati libe jne... jne... jne... Mõtteid segatud himruga kimbutamas mu mõistust ikka korralikult. 
Kodus kaotasin ajas sellega, et otsisin russil kasutatavat haakeseadeldist, kuid mis kadunud see kadunud. Ning lahke onu andis seekord kasutada, endal jälle piinlik tunne kasvamas, et miks ma oma ei saa kasutada. Selline saamatu ja teatud süümekad sisemuses ekslemas.
Vajalikud detailid ümberviimistletud ja salamisi onkli näpuosavust ning tehnikaimede oskuslik kasutus viis selleni, et lõpuks siis käru taha haagitud.
Olles siis vaadanud pealt, kuidas vajusid veel viimased heinarullid koormasse ning mu hirm aina kasvas, kas mu traktor veab ja kui kaua kulub mul aega koju jõudmiseks?
Kruusateel saanuna, katsetasin kiirema käigule ümbervahetamiseks. Ja see õnnestus, sisemuses väheke tekkis juubeldav tunne. Hirm ei tahtnud sugugi selliste võitude peale veel taanduda. 
Tagasiteel koormaga ületades Vigala jõe silda leidsin ülesse kadunud heinarulli ... naljakas, keegi arvas, et veeretab turvalisse kohta, aga kes oleks osanud vaadata kuuse alla. 
Olles siis keeranud juba lihaveise kasvataja lauda juurest suunaga Nõmmemetsa küla suunale. Ja ka esimene libelõik. Ja kogesin traktoriga korralikku uisutamist ehk siis traktor kippus külglibimisse minema. Kuid oskusliku roolikeeramisega suutsin põka hoida ikka teel liikumas. Järgmine libe lõik mida mineku peal pelgasin oli Loe paanepealsetel... õnneks vähe libisemist ning järgmine libelõik algas Helju Kaarsalu maja lähedalt ja lõppes see Puhkami talu piiri peal. Selle lõigu peal kogesin natuke külg ees libisemist. 
Ootasin suure hirmuga metsavaheteed seda viimast 1 km teelõiku, mis meile suundub. Kuna see tee kogu ulatuses, kuskil nii 500-600 m ulatuses jääs. Kuid õige taktika (valisin rohkem rööpaservasid, kus traktor saab rehviga paremini maast toetust otsida. Ja õnnestus seegi. Tegin veel kodu juures väikse ringi, kuna katsetasin kiigeplatsi kaudu karjamaale koorma tirida, kuid see käru seda ei võimaldanud ning siis katse ümber keerata ning mööda heinamaad teise kopliväravasse ja sealt kaudu juba karjamaale.
Praegu ma kõike ette ei jaga, kuna mul karjas noored sälud, kes kohutavalt raiskavad sööta, siis eelis seisuses on neile jagada jao kaupa. Plaanin söötmiskohta mingid metallsõimed hankida, seda raiskamist on kohutav vaadata, mismoodi hobused ikka sööda ringi käivad ja kapjade all porisse tallavad. Noored sälud tirivad kapjadega rullist välja ja see, mis jala all, ega see enam ei aita süüa.
Viimane öö jalutas siilike vabalt köögi pealt ringi, kui mina sattusin kööki, siis siil tardus seisma nagu kivikuju, et end märkamatuks teha. Esimene asi vaatan ma alati mida siil teeb, kuid selgus peatselt tähelepaneliku uurimise peale, et siili pole. Ehmusin kuna oleme pannud abikaasaga mõnedesse kohtadesse mürki hiirtele. Õnneks siiliga asjad korras tõstsin ta jälle oma kodu, kuhu panin veel süüagi ja tundus, et siil peatselt ka heintesse puges. 
Need vaa pikkade sabade ja piiksumis häält tegevad olendid on meid ikka vääga ära pahandanud. Teevad pahandust närivad otsivad võimalusi kappi ronida, et toiduainete kallale minna.  Viimane öö oli juba rahulikum isegi papagoidel, hiired virutasid pesal istuva emasepapagoi alt ühe muna ära. Emalind öösel lausa kriiskas ja ega siis teisedki ükskõikseks jää. Ja eks siis jälle ülesse vaja tõusta, et linde säästa ja päästa.

Lörtsine, vesine

Küllap mõnigi ohkab, et kas sellist talve tahtsime, mis teha kui ilmataat mäkra mängib.
Ja eks vastlasõidud reega seekord pikemas perspektiivis edasi lükkuvad. Ei ole sinisepuuhobuse aasta meid sel aastal lumega õnnistanud. 
Käisin eile heinu vedamas, kohalik põkatsi omanik peale laadis, kuid tol rullil oli juba omad mõtted kohalt minnes. Nähes, et asi koormas kiiva kiskus, seiskasin trakatsi ja koormat usinalt lahti arutama. Õnneks, et kohalik trakats märkas loo kiiva kiskumisest, reageeris kiirelt ning manööverdas enese ,,ulaka rulliga" uuele ringile, aga siis teiselt poolt. Kahe peale kinnitusrihma peale tõmmates ning pingule kruvitud, arvasime, et peab koduni vastu. Jälgisin küll tee peal ja ühel hetkel kui jälgisin sillast üleminekut, tundsin, et kuidagi kergeks läks. Pilk tagasi ja mis näen, kolmas rull koormatipust kadunud. 
Egäs kedagist, traka tee serva ja otsima kadunud aaret. Leidsin selle enne Vigala jõe silda (Lõpemetsa küla poolel), üsna teeservast ja paigutasin teise nii, et see kuhugile enne neljapäeva sealt veerema hakkaks.
Mis huvitavaid pakkumisi on tulnud, üks inimene arvas, et annan enda karjast mõne hobuse koos ohustatud tõugulooma toetus taotlustega ülevalpidada. 
Tegelikult otsin ise 10 ha heina või karjamaad koos toetuskohustustega, et harida ise ja taotleda toetusi. 
Gripp leidis mind ülesse, niikui nii töö juures pooled personalist ehk siis teenindavast personalist haiged osad lausa haiguslehel. Eriti mõnus haige olle pole. Vahel peab vist tagasi tempot võtma.

Jälle üks aktiivselt kiire päev selja taga. Hommikul tekkis  ebameeldiv olukord, traktor keeldus käivitumast (vaja oli teist nihutada, et parem oleks puid kärust kätte saada). Kuid too ei käivitunud, oletasin siis, et aku tühi ja tõin õue jõuluks abikaasalt kingituseks saadud akulaadija ning selle klemmidega ühendanud. Sai siis tunnike puid saetud ning siis läks põkats käima ehk  tunnikese laadimise järel. Eilne koorem saetud läksin siis oksi vedama, need karjamaale hobustele kas siis soovide vajadusel kas sügamiseks või nokitsemiseks. Mõni aeg tagasi üks tuntud hobusekasvataja tõi päevavalgele, et saksamaal keelustati kategooriliselt hobustele kuuseokste söötmine. Minu arvamine... kui hobustel kuused ja männid karjamaal kogu aeg kasvamas, siis alumised oksad ammu ilma söödud ja nagu probleeme pole täheldanud.
Saepuru ei jõudnud tooma minna. Selle eest puud metsast said toodud ning saetud. Kuid juba kolmandat päeva kiibitses hinges proovida reesõitu. Kuna tegemist olid mul peenikeste puudega ehk siis laasitud okstega. Esmakordselt saagisin selliseid oksi. Kolm paar jämmit pakku jäid veel metsa, lihtsalt jaks sai otsa. Mõte oli, et üks päev vean hobuse ja reega need pakud ära. Nati hobusele ka tööd anda. Hertaga annab vedada, ei taha kuidagi paigal seista,  pean ta korraks lahti rakendama. Imestasin Hertat ette rakendades, et too piisavalt ümbermõõtudelt täiesti vormist väljas. Hea, et aiste vahele mahtus. Katsetasin uut sedelgat, päris kena pilt jäi hobusest, kes ees uute asjadega. Eelmine talv veebruaris sai ostetud uued ohjad, leied ja sedelgarihmad. Sel aastal aga sedelga koos kõhualuse rihmaga. 
Mu süda heldis lasin siis Lipsu karja hulka, oi oli tal hea meel. Eks tegelesin temaga ka tunnike.
Merisead olid juba teist päeva kurva ilmega, tõin neile heina, mille üle on neil alati lõpmatult suur rõõm. Siis rajavad heinakuhja sisse käike ning jooksevad ja tantsivad selle sees. Ja näha säravaid silmi aeg-ajalt heinte seest kerkimas ning vahelduseks heinakrõpsutamisele käiakse hoolega veepudelist vett ammutamas. 
Õhtuti tuleb need loomad üle vaadata, kes öösiti toimetavad nii ka siilike, kellele vaja siis vajaduspõhine toit panna ning ikka vesi. Ja toaküülikud sama moodi vajavad ööseks toitu, panen neile jõutoitu kui ka heina, mida äärmiselt heal meelel armastatakse krõpsutada.
Mõnus päev lõpp kokkuvõttes.

Eile siis kodunt lahkudes jäi poeg olulisi polte välja vahetama. Ja hommikul koju naastes töölt vaatasin töö üle, leidsin veel vahetamise vajadusi poltidele. Roostes polt koos mutriga ei anna enam keerama ja tavaliselt selline juhtum, et lihtsalt keerab üle või polt annab järgi läbi murdumise. Kogu ree ülevaatuse järel siis viskasin pikali, et oma unepuudust tagasi teha. Enne 11 helistas üks tuttav mehele, kes küsis, et kas saab jälle puid lõhkuma tulla. Plaanisin eile juba traktoriga metsa minna, kuid jah ootasin põka soojendamiseks sobivat agregaati (abikaasa töö juurest-soojapuhurit). Eks jah mõnda aega seisnud tehnika kipub teine kordki keelduma käivitumast. Abikaasa saanud selle käima lisasin omatehtud paaki talvist diislit ning metsa. Oh jah, maadlesin ühe puunoti pooleks saagimisega mis oli veel maakülge külmunud. Tundsin, et kogu mu optimis hakkas langema püüdes meeleheitlikult toda puujuppi maa küljest lahti kangutada. Tõin veel heebli ja surusin sobivas kohas palgi alla ja liikuma ta hakkas. Ja siis suure punnitamise ja ähkimisega lõpuks kärusse upitasin. Imestasin, et minus puudub küll maainimese oluline ramm, rohkem teen tööd vist mõistuse kui jõuga. 
Sai veel täkuga tegeldud, kuid raske on mõelda, et pean ajutiselt teda märakarjast eemal hoidma. Sügisel selline taktika aitas, ootan jälle rahunemist. Ma ei mõista miks täkk kohtleb mõnda mära selliselt?  
Püüan igapäevaselt anda korralikku tegevust ning leida lõpuks lahendus.
Jätsin täna koertega metsa minematta, eks nad veidi mõtliku ilmega olid, kuid ega nad solvu pigem mõistavad, aga selle eest noorim lastest nendega kelgutrenni tegi. Naabrinaine helistas ja mainis, et nägi koerarakendit majast möödumas, et nii lahe vaatepilt oli avanenud. Tüdruk on saanud hakkama, tegeleb korraga kahe koeraga rakendi juhtimisega. Imestan, et oskab neid hästi suunata. Super see, et näitasin ühe korra ja kohe asi selge. Pean leidma mingid rahalised vahendid, et varustust koerterakendi moodustamiseks hankida. Lohutan, vähemalt unistus olemas, küll saan need ka.

Päevad mööduvad ikka päris kiirelt, kui võtta veel arvesse, igat masti üritusi, kus osaletud. Üks üritus või koolitus kandis nime Loomateraapia ehk siis loomad aitavad ja abistavas rollis. Juba see, kui perre on võetud mõni loom, just see annab head enesetunnet ning looma olemasolu parandab suhtlust ning pakub igapäevast lõõgastust argisele tegevusele. 
Täna siis sai proovitud jälle Larat kanadega kohandada. Kuna mu suliskarja karjatamas kolm kukke ning siis üks kukk ülekõige tahab olla, siis aeg-ajalt võtan välja ning loen sõnu peale, et tema ei tohi kuri olla. Muidugi metsaminekut ootavad koerad tulid siis kah suhtlema kukekesega. Palusin Pipil, Sofil ja Sassul musi anda kukele. Muidugi tõmbasid sõbraliku sooja keelega üle kuke noka. Viimase koera limpsatuse puhul tahtis kukk juba kostitada noka vopsuga, kuid koer jõudis enne pea ära tõmmata. Isegi Lara nuusutas. 
Täna vedasin vanema tütrega ree välja, kuid olulisi punkte kontrollides, selgus, et mõned poldid peab välja vahetama. Pidin metsa minema puid tooma ja tahtsin Hertat proovida ülepika ajal ree ette, muudu see läeb üle mõõtude. Kõtu on teisel selline all, et ei jõua ära imestada. 
Sai tegeldud Liptoniga ning eraldasin karjast jälle on hakanud õelutsema Testu kallal. Ma lihtsalt ei või, millest selline tõrjumine ning taga kius ühel loomal. Miks?
Linnud kes talvitud ja ära ei lenda kihab meie hoov päris kirjult. Igat masti suliskuubesid siis toidulauda külastamas.

Enne jaanuarikuu lõppu, sai toodud üks väike eksootiline tegelane oma majapidamisse. Nimetus siis aafrika kääbussiil, kes siis köögis vabapidamisel ning kes on aktiivne öösel, kuid päeva ajal käib oma häda tegemas ning siis vajab lisaenergiat toidu näol. Esimene õhtu podises oma toitu süües lärmakate naabrite peale, kelleks siis toajänksid. Kes muidu teada veidi omamoodi süüa armastavad. Küll kraapides või hoopis toidunõud ümber keerates või juues joogipudeli niplist, mis teeb parajat kolinat. Järgmise päeva hommikut tabas meid kõiki väga eriline üllatus, üks hiirepoeg leidis, et siilist sõber sobiks ideaalselt ning magas sügavat und siili kaisus. Muidugi ehmatasin teise ülesse, ära sealt kadus. Ei rohkem näha ole olnud.
Täna hommikune aeg osutus kiireks, pidin viima lapsed kabevõistlusele ja unustasin siilile söögi panemast. Teel Kaiu meenus, et unustasin toidunõud täitmast. Lohutasin, et ega see okaskera ikka nii tihti süüa taha. Kui koju sain, siis seisis too tegelane ning väga mõtliku ilmega kiikas jänkude suunas. 
Otsisin isegi kääbussiilide pidamisest juttu internetist, siis leidsin hea artikli soome keeles ja soome intreneti kanalilt. Tegemist kuue kuuse siilipoisiga. Söögiks siis kassikrõbinad, sööb puuvilju, mis on magusad, hapusid ei tohi anda, pidi kõhu lahti tegema. Siilike on nüüdseks aru saanud, et jänksid on lahedad tegelased ja uudistab neid päevast päeva.
Ootan juba pühapäeva, siis vaja ju Liptoniga jälle tegeleda, ikka ohjamistööd selgeks saada. Enne ei saa looma ette panna. Tegelikult lahe aeg on meil.