Vahel on õhtuti hobuste sisse saamine tõeline klapperjaht. Täna polnud nii raske neid sisse saada, eks ilm ka selline, mis eriti pole meeliköitev. 
Näiteks eile õhtul tulid korraks väravast välja ja rehetoa ukse taga keerasid otsa ringi ning karjas galopiga karjamaal ja teab mitu ringi kari kihutas, enne kui nad siis lõpuks mu häälele reageerisid ja uuesti koju sisse naasesid, aga juba hoopis rahulikumana. Vett läheb päeva ajal päris palju, peab mitu korda voolikut välja vedama ning vanni vett laskma. 
Tõin selle nädala esmaspäeval ühe siilikese, kelle leidsin täna oma pesas magamas koos hiirepojaga. Mis on tänase päeva parim nali. Eile oli kohanemisega raskusi, ei söönud, kuid öösel oli siiski oma kausikese tühjaks teinud. Mõtleme vaikselt mis me talle nimeks paneme. Too siilike peaks olema kääbus, kuid väljanägemiselt näeb välja nagu meie enda Eestis elutsev liik. Tahan leida kirjandust, kust saaksin infot tolle siili kohta üldse. Ma ei lepi selle pealiskaudse infoga, mis ei anna kõike tolle siililiigi kohta täpselt.

Kui ikka majal välisseinteks kivi, siis ei aita ka pidev pliidi kütmine veetorustikku külmumast. 
Mainin, et traktorit pole viimastel nädalatel üldse kasutanud. Viimastel kordadel on silo hobustele ette vedanud abikaasa oma maasturiga... Traktoril on käigukast külmunud ja siis seetõttu ei taha seda enne käivitada, kui ilmad väheke temperatuurilt nii -5 kraadi ringis. Vaja veel metsa teha, ehk siis järgmise aasta talvepuud tarvis.
Hobused tulevad vastumeelselt sisse õhtuti, vahel on nii, et peame neid mööda karjamaad taga ajama. See on nii naljakas, kui hobused käest lahti ukse peal tõmbavad ning punuma pistavad. Noored sälud eelistavad omi riukaid. Koonduvad emmedest eraldi ja ootavad seda hetke, kui koerad ilma käsklust andmata appi tõttavad. Kolmele koerale meeldib hobuseid ajada. Hommikuti, kui hobused vastumeelselt karjamaale minekust tõrguvad, siis mu abilisteks on koerad, kes aitavad kohe kuidas jaksavad. Vahel pean kõvahäälselt käsklust jagama, kuna Sofie ei taha kuidagi sõna kuulata.

Viimaste ööde külmakraadid siis päris madalale langenud, aga see ei heiduta. Niikaua kui torud läbi jooksevad (vesi majja tuleb) ja hobuste jootmine lihtsamast lihtne (köögist voolikuga jootmisvanni läbi sadularuumi akna). Hetkel treeniguid hobustele pole teinud, enda ja hobuste pärast... kardan, et kaotavad  energiat  läbi külma ja ega endal kergem ole, kui mõne natukese aja pärast kinnastes sõrmed külmetama hakkavad.

Lara valmistab oma puhtuse pidamatusega probleeme. Teeb sisse, ei küsi välja, siis kui ilmad olid soojemad ei olnud seda muret. Pean miskit ümber korraldama, kuna ilmad on Lara jaoks nii külmad ja millegi pärast ei hoia teiste koerte juurde vaid on eraldunud. Tean see on suure koera puhul veidi vaevaline, kuid püüan ümber kasvatada. Proovisin eile Lauraga panna talle uue vesti, kuid mõne aja pärast lippas mööda õuet juba jälle ilma. Imestan, et miks üldse on koertele riideid vaja, kui nad neid seljas ei taha pidada. 

Õhtuti hobuseid sisse lastes voolavad nad kuidagi nagu venides, et tead perenaine, ega me igatse sinna sisse, et nii väga lahe oleks külmaga õues olla. Sama teema jätkub ka hommikul neid välja lastes. Iga kord tahavad minu kõrvalt mööda joosta, et saaks metsajooksule mind viia. Õnneks olen mitmel korral suutnud neid koertega takistada oma mõtete elluviimisel.

Sain raamatud sammalde määramiseks ning suured tahvlid õppematerjalideks eestis levinud samblike ja sammalde piltidega... jee see valmistab head meelt.

 

Elu on nagu kukelaul, üks kireb ja leidub kes kaasa laulab. Tänaste uudiste sõnaleid, et lehmalüps on lehmapiinamine... ehee naerma ajab. Ega me ei tea ette milliste inimestega üldse tulevik kokku viib. Minu jaoks lihtsalt kellegi rumal väljamõeldis. Vahel on tahtmine kõige tobedamad inimesed ja tobedamad väljamõeldised siin maa peal kuu peale saata. Nomaeivõi see lihtsalt on nii ... TOBE...
Pöördun tagasi oma tavapärase elu ja tegemiste juurde ning tunnen igat tundi ja minutit veetes oma loomade keskel saadud emotsioonide lainel. Ei ole midagi maailmas parimat, kui loomad kes ümbritsevad ning lisavad igapäeva ellu midagi uut. Nojah ka järgmisel nädalal lubab krõbedat külma. Eks jaanuarikuu on teada, krõbedate külmakraadide poolest.
Mõned õhtud oleme maadelnud ja hobuste järel pidanud jooksma neid sisse saada. Kuna ilmad väga külmad, siis pean öösiti loomi sees ja mõned kabjalised protsessivad ning siis alati peame kollektiivselt tagaajama. Ja kui need viimase jooksikud ka käes siis okei. 
Lipton on nüüd üle võtnud juhirolli staatuse ning tekkinud uued märad, kes siis püüavad iga hinnaga täku poolehoidu võita... naljakas ükskõik kui palju Teeba Liptonile silma ei heida, ikka saab tunda tõrjumist täku poolt. Anne-Mai ka püüab miilustada, aga poiss ei temastki välja.  Ahh, eks see ole loomade igapäeva olelusvõitlus.

Lõpuks lumi ja talvine kargus. Porist sai juba villand, hobused ju lausa porikäkid ning Testu üks tekk sai nöörile kuivama riputatud. Tema otsustas, et peab ennast püherdama sinna sisse. Ja see kõige ühes tükis seljas üldse ära vajus on täielik mõistatud. Kuid õnneks oli mul juba aegsasti teine tekk võtta, aga plaanin veel ühe talveteki osta. Peab neid olema. 
Harjutasime koertega inimeseotsinguid metsas, tunnistan, et siis kui Pipi oli 1,6 aastane siis ei tahtnud ta kuidagi mul inimest otsida, pigem eelistas metsa joosta, siis nüüd on vastupidine. 
Kuidas siis otsimine välja nägin Mina ja Aade hoidsime kõiki nelja koera rihmas ja siis Laura mõnguasja piiksu peale päästsime korraga ühe koera. Esimesel korral tundus, et Laura koos taskus peituvate lihapallidega polnud üldse ahvatlev, lasime siis tütrega siis kõik koerad lahti ning õhutasime ise kaasa minnes koeri inimesi otsima. Ja nii talitasime esimene ja teine kord, kolmandal korral peitsin siis ise ja mis siis juhtus... kõigepealt rihmast vabastati Pipi, kes nina maas kohe mu peidukohta tormas, teine oli Lara, kõige lahedam on see, et Pipi istub alati, kui maiust annan. Lara leidnud, siis saabus Sass ja kõige lõpuks Sohvie (tema jäi sellepärast viimaseks, sest ta annab alati peidukoha välja). Kõik koerad töötasid ninad maas ja hindasid tööd kolmandal korral väga heaks.

Hobuste intelligentsus on imetlusväärne, ühel õhtupoolikul kaera tuues ja aita kirstu kotte tühjendades ilmusid kohe kabjalised aia äärde. Eks sai siis jagatud ühes kotist ports ette. Ja nüüd ei ole muud, kui aida ukse kolks koos kriiksuva kirstukaanega on kari aia taga. Iga päev on sadanud ja maapind on ligaporine. Imestan, et suvel kuivaga kasvab kena kummelimuru, aga nii kui vihmale läheb on ainult muda. Tundub, et soojade ilmadega on muttide tegevus aktiivistunud. Hoov nende kuhjadest ,,kaunistamas" murukatet. 
Tänane hommikune äratus venis päris hilisele ajale, nojah võiks öelda, et vahel harva lastega mõne kriminulli telkust lõpuni vaadanud.

On huvitav talv, tänase ilmaga sain ikka korraliku vihmakastmise osaliseks. Metsas puukoormat peale laadides tibas seenevihma ja kui veel jäi mõned palgid peale laadida ( need on sobivasse pikkusse saetud, et oleks mul sobiv tõsta). Algas päris tihe sadu, et põka istmele istudes, sai mu püksi istmik korralikult märjaks. Hea et kannan suusapükse need kannatavad vihma, aga tööjope korralikult läbi märjaks.
Päeva ajal annan Testule tema menüü järgi mingit head müslit, milles siis biotiin ja muud sobivas koguses Ca ja Mg. Milleks biotiin - kapjadele.
Merisea poeg on parimas vormis ehk siis tervis on taastunud. Enne detsembrikuud märkasime lastega, et meriseapoeg Pigi-Vigi ei ole enam normaalses kaalus ja silmad enam nii säravad. Ja tagumiku pealt natuke silitades oleks väljendanud läbi häälitsuse valusid. Juba käis peast läbi, et on suremas. Võtsin siis googli ja toksisin siis merisea haigused otsingusse ja mis ma leidsin, et C-vitamiini vähesus söödas võib kasvavale organismile tekitada luustumishäireid.  Egas miskit, kaotada meil polnud midagi sai hakatud rohkem porgandit, kapsast ja rohkem mineraalse segurikkaid toite manustama söödas. Ja nüüd on jälle samas kaalus ning rõõmus, hüppab, jookseb ning naudib ja kisab kui nõuab miskit head paremat. 
Täna ma ratsutama ei jõudnud, sadas.