Siloveost reega enam ei toimi, kuna lumeolud on nigelaks kahanenud, et regi päevasel ajal lihtsalt lumest läbi vajub. Proovida jääb varane hommikutund, õnneks veel mõni rull heina alles, vahepeal söötsin aktiivselt silo ja siis hobused heina ei puudu, kui ainult heintes puhkamas käivad. 
Titast varss on üpris ulakaks muutunud ja emme Tassal omajagu esiklapsega ikka tegemist. Tassa püüab oma tegemisi teha, kui tital tuleb jälle ristivastupidised soovid. Hea meel, et kõik korras. Eks esimene elunädal varsal peab tihedalt jälgima ja hoiduma, et ei saaks märjaks (vahe peal sadas lund). Ja siis hoidsime sees. 
Kati ja Kellukas ootavad vististi endale sobivamat kuupäeva, siis neil veel suht selline nägu, et nagu oleks kohe poegimas.

Kevadeootuses kulgeb me aeg. Kuigi tiba sulamissammu võrra on ikka lumekest kahanenud, aga mitte midagi ütlevat. Näis kaua saan kasutada teed reega liikumiseks siloveol. Meie enda hoovist väljuv tee on päikese poolt pea lumevaba. Saigi arutatud lastega, et kust siis liiklema hakata, kui teelt lumi on sulanud. 
Eile sai pea kõikide hobustega tegeldud. Isegi tiinete märadega, tegelus nendega on rohkem emotsionaalne ja verbaalne. Ja naudingut pakkuv, ees oodatav sündmus ehk varsaootus sellele omajagu vürtsi lisab. Korra nädalas püüan leida kõigile hobustele aega, eile siis selleks saigi, vastavalt sellele, kuid vastuvõtlik ja suhtlemisaldis inimesega oli loom hetkel. Võiks kirjeldada iga hobuse käitumist eraldi, kuid seekord jätan. Sai veetud veel silo Hertaga ja nüüd hea meel leitud taktikale, et mismoodi rulli harutada. Enne peab eemaldama kile ja natuke lahti harutama, et kevadised päikesekiired saaksid sulatama silorulli sisemust ja see töötab. Väline kiht kuivab küll väga ära, aga pole hullu, hobustele maitseb see väga. Hetkel mil neil valikuvõimalus karjamaal, maitse-eelistus on langenud silole. Süüakse ka heina, kuid väga väike kogus... kindlasti oletatakse, kus ma seda võtan nii kindlalt, kuid ma pea üle poole päevast väljas toimetan, siis viskan iga kord õue tulles pilgu karjmaa suunas, kus asuvad hobused. See on siuke harjumus, et sellest enam ei vabane.

Karjus, kes on üliaktiivne hobustel silma peal hoidma. Muidugi vahel ajab meid pahandama, et tegutseb omapead. Enne, kui midagi õpetama hakkame, mõtleme selgelt läbi mida ja mismoodi koerale õigeid oskuseid  õpetada. 

Mul veel väheke pajatada ja ikka hobuste teemadel. Eile olles siis silo vedamas õigemini koormat valmistamas ja mõeldes, et ilm kena ja päikseline. Võin panna suure koorma ja mis juhtus, olles saanud Herta aiste vahele ja rakenduse ok. Ma sain ainult ohjad võtta, kui Herta täis tuuridel galoppi tõusis nojah, natuke maad püüdsin hobuse tempos ohje otsas järgi joosta, kuid mis tähendab neljajalgse hobusega võidujooks. Ja siis ühel hetkel ma libastusin ja suutsin vaevu tasakaalu saavutada lasin ohjad käest. Ja väike pööre naabrinaise aida taga ning mu kaunis koorem reelt kadunud ja hobune lisas kiirust. Ja mul ei olnud muud mõelda aega, et hobusel on ,,Kevad südamesse hakanud". Sain siis metsast läbi ja koju ning märkan, ei kuskil muud, kui karjamaa väravas.
Jõudsin juba pea Hertale lähedale, kui Herta kogus oma krutslikust olemusest kõik kokku ja pani läbi värava, muidugi kõige reega. Ja enne ei saanud teda kätte, kui jootmisvanni eest. Sinnagi oli osanud kopliposti kaevutruubi vahele reega kinni tõmmata. Sain vaevalt posti maast ja veevanni kõrvale tõsta ja reele hüpata, kui Herta jälle koos ree ja minuga üle lume alla mattunud kivihunniku lendas. Tänasin mõttes vene rege, see vastupidanud mitmeid kordi hobuste ulakused. Egas midagi, ajasin Herta karjamaal galopile. Võhma paistis olema, imetlesin peatselt 13 aastaseks tori mära jõudu ja tahet galopeerida sügavas lumes regi järel. Enne ei lõpetanud, kui hobune näitas väsimuse märke. Siis sõitsin hoovi võtsin hobuse eest. Nii märg nagu hobune olin minagi (ei tea millest). Hertale tekk selga, mõtlesin väike lõunapuhkus kulub mullegi. 
Tunnike puhkust ja Joeli poolt väike iluravi reele sooritatud. Läksin jälle uuesti silo vedama. Ja seekord siis väiksemate koormatega arvestades, et jõuan ka ree peale hüpata. Muidugi naabrinaine sai terve õhtu mõistatada, et mis tema aida taga küll toimunud on. Täna siis selgitades detailselt eilsetest sündmustest pajatasin. 
Ainus asi, mida panen hobuseomanikele südamele, ärge kunagi keerake ohjaharusid ümber käe, asi võib olla väga traagilise lõpuga lugu. Olen enda jaoks kõik asjad selgeks mõelnud, kunagi ei tea looma uskuda. Olen kuulanud, palju oma suguvõsas elanud hobusepidajate heietusi ja kogemustest saadud teadmisi. Kui on aru saada, et enam inimese võim ei suuda kontrollida hobujõudu, tuleb lahti lasta, ega sellega pole hobune rikutud. Ja siis edasi kasutada teadlikkust ja tarkust, et mitte lasta korduda tegevustel. Vahel tuleb hobustel pähe inimest proovile panna, seda enam kui tegemist on märaga.

3.aprill.2013

Esimene varsake on siis ilmavalgust näinud. Eile mainisin lastele, et Tassa on esimene, kes siis varssub. Kuid enne veel üks story. Kolm aastat tagasi oli esimene mai, kui ootasime Kelli-Kellukalt teist varssa. Hommikul töölt tulles polnud midagi ja kuna pere tudus õndsat und läksin ma rahumeeli naabrinaisele külla. Naabrinaise laua taga istudes, Heldi korraga hüüatas, vaata kurg lendab sinu maja suunas...mina vastu,,ära nüüd mu elu ka ära sõna"... Olin juba ära unustanud, et tegelikult ootasime Kellukalt ponititat. Ja kui leidsin, et aeg selline, kus võiksin koju tagasi minna. Karjamaa kohale jõudes, märkasin hobuseid ringina hoidmas Kelluka ümber ja ninad kummaliselt ringi sisse uudihimuga suunatud. Mõtlesin, et lähen kaen kah, et mis hobustel siis põnevat. Lähemale jõudes selgus, siis ka hobuste uudishimu. Kelluka varss kappas rõõmust ümber emme niie, et Kellukas ärevusest ei suutnud temal enam tähelepanu hoida.

Miks kurejutt siia; eile õhtul minu pea kohalt nii kella 18 paiku lendas parves toonekured (5-e liikmeline).

Siin siis meie esimene kevadekuulutaja hobutita (puhtatõuline eestlane), seda ei oska öelda, mis värv tast tuleb, aga lauk on kaunis.
Tassa ja Liptoni suurest armastusest sündinud. Tassa ja Lipton on esimesest päevast olnud parimad sõbrad. Kuid hetkel täkk on eemal ei hoia märade juures. Kunagi ei tea, kuidas võib meessoost isend uut ilmakodanikku vastu võtta.

http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 

Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.