30. november 2012

Tuisk

Lumetuisk lööb ikka kogu tegevusse paraja segaduse. Ühe päeva hoidsin hobuseid sees. Eelnevalt nõud vett täis vedada, siis kaer ja lõpuks hein. Hetkel on veel 25 katki ja vist remont jääbki kevadesse. Natuke kurvaks teeb, aga midagi. Järgmine nädal siis russi tööle ja silo vedama.  Hetkel teada, kõik asjad seisavad ressursside taga. Kui maa on porine, siis jälle jama.
Tahaks jah, üks kuu aja jao koju ära vedada. Pidasime lastega plaani, et vedada tuleb kahele karjamaale, et kui ühel karjamaal on söödud, siis laseb kohe teisele karjamaale. Rullid jälle nii vedada, et ei jääks üksteise lähedale. Teada laiali, et võimalik ränne tekiks ehk kohustuslik liikumine.
Uhhh, lumi mõtlen veel, et pean veel kühveldama ja autole vaja radikakate ette panna. Parem käivitada.

28. november 2012

Elu karm olelus võitlus.

Lõpuks ometi, sai siis kuked sügavkülma pidamisele saadetud. Kui tavaliselt on naised need teoks tegijad, siis mina olen oma seisukoha võtnud juba oma loomusest. Ei tõsta kergelt ühegi looma vastu kätt, et seda lihamõttega enesele teha. 
Kunagi kui pidin oma töö aastat alustama Põllika ühistalus, tekkis olukord, kus oli vaja sooritada hädatapp vasikale, kelle tervislik olukord ühel päeval võttis traagilise kulu ja minu ennustus, et loetud minutid loomal elamiseks jäänud. Istusin puss nuga käes, vasika aia peal, endal süda saapa säärde kukkunud. Emotsionaalselt olin sellises seisus, tuleks keegi aitaks mind. Ja mis juhtus, nii mu istumise ajal paotus uks lauta ja sisenes peremees Ants Tuuleveski, kes küsis vasika tervise kohta. Mainisin vaikselt, et peaks hädatapu tegema , Ants asutas minekule, mainides ,,tead nägin Reinu koju naasevat, mine palu teda". Süda hüppas sees, ja rattaga kimades külasse ja leidsin selle õige inimese, kes kohe ka tuli. Kaubaks läks siis tapjale soovitud tükid lihakehast. 
Nii see on, et olen pääsenud siiani, isegi kukkedele lõpu tegemisest.
Hea mõelda, et kanakari saab rahulikult elada oma kanakarja elu ja stressist vabaneda. Kui on karjas pea sama palju kukki vaat, et topelt arvus, siis tekitavad söögi juures ikka parajalt segadust oma kaklustega ja kanade taga ajamisega. Nüüd jäi kanakarja juhiks noor külapealt kolmevärviline kukk. Super...
http://kirjat.finlit.fi/index.php?showitem=2596
Sellist raamatut tahaksin, hakkasin unistama. Kindlasti mõni mõtleb, et miks sellist ˇraamatut mulle veel vaja...? Tunnen huvi mütoloogia vastu igat sorti muistendid, mis kajastavad põlisrahvaste uskumusi ja ennemuistseid tegevusi. Vahel klientide hulgas tekivad sellised huvitavad diskussioonid usu või usukumuste osas. Giidina töötades annab selline teadmine juurde palju.

26. november 2012

Metsavennapunker ja kummituslikud lood.

Üle pika aja jälle metsas käidud. Nänsy Kataga ja mina Teebaga. 
Kappasime mööda Sõerutse paane pealsest, rääkisin selle juurde loo Uno Treiri suust kuuldud ja endal märkmetesse kirjutatud koduloo uurijalt kuuldu Aino Mättase loo (lapsepõlvest). Selles paigas on kaks sõnajala liiki, mis on I kaitsekategooria liigid. 
Esimesele Loe küla metsasihile naastes lõpp osutus läbipääsmatuks, kuid see meid ei heidutanud. Kohati paas oli lõhestunud ja hobusega kippusime nendesse lõhedesse vajuma. Teeba muutus ettevaatlikuks ja edasi ei saanud muud, kui sadulast maha tulla ja talutada ratsmest. Läbinud raiesmiku, millel puudusid kasvavad puud (puudusid seemnepuud), oli see metsata ala muutuse läbi teinud.  Nimetan seda looduse alastuseks. Kõik pinnavormid tungivad esile. Jõudsime siis sihtpunkti, näitasin pea 14 aastat tagasi leitud metsavennapunkri asukoha. Sellest kohast on järgi jäänud auk, kui selle avastasin, siis oli tal veel olemas nari, laud ja redel, kust kaudu sisse roniti. 
Videvik oli, oleksin tahtnud näha märke mädanevast puidust. Kaan ja kaetud ala samblamätastega, siis tookord ronisin sisse. Väike mis oli siis mõeldud ühele inimesele. Ka sellel talul oli majasees teine peidupaik (kes seal ennast varjas, seda räägin ainult matkale tulijatele). Üldiselt on selle kandi pinnas väga, väga, väga paene. 
Sealt lahkunud viis mu 7 meel vana meremehe talu maadele. Juba selle lähistel Londoni suvilast kapates suunaga Pariisi talu maadele, sealt edasi Tojaka alla. Naersin Nänsyle, Londonist kohe Pariisi, et kas mitte ei ole vahva. Hobustega suurte linnade nimesid kandvate taludemaadel kapata. Rääksin veel  Pariisi talu peremehe hukkasaamise loo ja kelle suguvõssa ta kuulub. Edasi läbisime Nänsy lemmikpaiga (kuuluvad Lehtmetsa talu maadele). Tojaka jne. Tojaka taluga algab juba Nõmmküla. Mõisaaegsed külapiirid on veel siiani kasutusel. Sai mainitud, veel kui palju tekkis meie vallas kolhoose ja sohvoose. Kui rahvas pandi kohustuslikult kolhoosi korra heaks tööle. Uuesti Sihi sauna alla jõudes, mainisin vaikselt juba, et mis Kuusiksaunaga veel mind seob...kummituslikud lood. Kahel korral kohtutud kummitus isikuga. ...kes või mis see oli on tänini mõistatud, aga pimedas või videviku tunnil ikka kõhe tekib...

23. november 2012

Suulistest

http://www.helketmar.ee/?id=4361

Olen jälginud pidevaid arutelusid suuliste valikust ja sobivusest hobustele. Kui on huvi, siis peaks jälgima, et suulised sobiksid. Olen ise vahetanud sobivate suuliste vastu.

22. november 2012

Ei ole hetkel kodunt kaugemale metsadesse kolama aega saanud minna. Siis siiani toimuvad põhiliselt tegevused tavalise argipäeva rutiini järgi. Söötmine, jootmine, muud lisa tegevused. Ilm on tänane päev sajune olnud, siis ei ole nagu tervet päeva õues tegutseda. Üks jope juba kuivama riputatud. 
Huvitav tähelepanek... et hobusekasvatajad tekitavad kehvade sügisilmade korral varssu ja noori kasvavaid sälge... huvitav asi. Miks...? Siis energia, läheb kasvamiseks. Minu mõistusse see enam ei mahu. Püüan asjadesse rohkem süvitsi minna. Olen ise siiani varssu kasvatanud tekitamiseta ja nüüd korraga selline teadus (õieti kasutatakse vihmatekke). Kui ilm ikka sant, siis loom sisse, miks peaks ta ligunema õues. Niikui nii loomad üritavad leida varju. Samas tekkide pesu ohh, see on lisatöö. Hea küll majas on üks lühikarvaline põlvnemisega sporthobune, kellel siis tekk seljas. 
Kati ja Testu on ikka eraldi. Ei ole nagu tahtnud loomade sõjakuse pärast teistega kokku panna. Naerma ajab, see kui olen neile kahele kaera andnud, kõige pealt sööb Testu kiirelt oma portsu, siis kähku Kati kaera portsu noolima, aga õnneks on Katigi aru saanud, et peab kiirelt tegutsema. 
Siis ei jäänud, kui nõu puhtaks limpsida. 
Notsud on ära harjunud ja suhtlevad palju. Ei miskit põnevat.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...