Nädal jälle möödas.

Eile sai oma 4 tundi sadulas loksuda. Mul tuleb sadulas eriti sammu sõites uni peale. Kui hobuse liikumine on selline ühe taktiline ja elav, siis see mõjub mulle uinutavalt. Teeba on oma loomuselt elavam ja liikuvam. Üks hea asi, ta ei ehmata nii palju kui tema õde Teele. Tahtsin ka koera kaasa, imestasin kui koer väravas tagasi keeras ja rehe alla puges. Ja mitme kutse peale koer sealt välja ei tulnud. Tundus, et ei olnud mingit tahtmist minuga ühineda.

Kas mõjus koerale, selga võetud seljakott (tavaliselt lähedal metsas liikudes mul pole). Seljakotis olid puhastus harjad ja hobusele tekk juhuks, kui olen liiga märjaks sõitnud. Enda jaoks vihmakeep juhuks, kui hakkab padukat kallama. Kuid mu motiiv pole kunagi ajada meeletult hobust taga, et saaks ise lusti. Arvestan pikal teekonnal, et hobune ei läheks märjaks ja igaks juhuks oleks kaasas jahedate - vihmaste ilmade korral hobusele tekk. Jalga tõmbasin vettpidavad kilepüksid, millel on teine varju pool mis mulle ei meeldi. Tekib sisepinnale kerge niiskus, kuna tegemist on liikumisega tegeleb nahk hingamisega ja siis õhku mitte läbilaskev kile ei lase hingata ja sisemisele poolele tekib vesi.

Mul oli asja Rapla ja tahtsin ka koera kaasa, kuid seekord teda ei tulnud. Pärast teel olles tänasin mõttes oma koera, et ei tulnud. Nii palju oli tol päeval metskitsi söömas heinamaadel ädalat ja neid oli piisavalt omajagu. Kokku nägin neid 5 korral ja korraga nii 3-5 kaupa.

Muidu mõtisklen siiani, et mis asi hoidis tol päeval koera kodus. Täna riidles mööda sõitva autoga, et see ei peatunud ja tema tervitusele tähelepanu ei pööranud. Pipi on lahe koer, kellel on tekkinud omad arusaamad.

Juhtusin nägema saadet, kus teaduslikult püüti tõestada, et koerad suudavad avastada vähihaige laboriproovid. Ja suutsid, see oli huvitav. Kuid see meeldis kõige enam, kus ühele lapsele oli võetud koer, selleks puhuks, kes aitas avastada, kui poisil tekkis veresuhkru alanemine. Ja enne krampide tekkimist alla jooksis vanematele teatama, et lapsel on halb enesetunne. Vanemad kohe süstlaga ülesse läksid ja süsti tegid. Tollest korrast,kui majja oli võetud koer oli ka vanematel tekkinud parem ja turvaline tunne.

Ka ise olen seda kogenud oma koeraga ja hobustega. Kasvõi kui enesetunne on kurb, siis hobune püüab endast anda parima, et meeleolu ikka paremaks muuta minul endal.

... ahjaa, eile suutis mind solvata naabrimees. Mulle tundus, et tal viimasel ajal jälle joomatuurid ja siis ei tea, et iga mõte mis pähe turgatab ja eht joodikulikult käitudes võib ühele naisterahvale kõike ettekanda. Pärast paari lause ära kuulamist, katkestasin kõne ning saatsin nimelise isiku filtriloendisse mõneks ajaks.

Täna muidugi proovis vabandada tuli kogu oma seltskonnaga meile. Üks inimene oli nende seas ainult mõistlik, kuid tunnistan minu jaoks purjus inimese vabandus ei maksa midagi. Eelistan kui inimene peaks minust nii palju lugu ja tuleb kainena siis võtan vastu, kuid hetkel jäin resoluutseks ning pean lugu oma hobist, mida ma ei luba risustada selliste jaburate mõtetega, mis ei sobi ühele normaalsele inimesele.

Olen ennegi kuulnud mõnede inimeste arvamusi ratsutamise sõna osas. ... kahtlen selles inimeste mõtlemisi ja arusaamisi.

Homme on üks huvitav päev, sellest siis järgmine kord.

Uus nädal on alanud.

Alles täna avasin oma blogi, et jagada omi mõtteid ja tegemisi. Viimane nädalavahetus osutus üpris kiireks ja toimekaks. Hobustega tegelesid rohkem lapsed, mina ise pidin olema palju kodunt ära, õnneks said lapsed suurepäraselt hakkama. Muidu tunnen ise, et tahaksin olla kodus, kuid mis teha, nii harva, kui mul võimalus, siis sai käidud pulmas.

Esmaspäeval käisin raha teenimas, et saaks jälle autole kütte raha liikumiseks. Kasutan ära kõik oma vahendid, mida olen jõudnud nende aastatega hankida enesele. Käisin Järvakandis ühele memmele aiamaad trimmerdamas, viisin paar kotti kartuleid (andis kevadel seemet, et siis sügisel talve kartuli vastu saada). Üksik inimene, kuid tundus, et naabrid on kergelt valvel, kui ma memmekesega toas mõnusat juttu vestsin, siis üks tädi välja minnes kuulas ukse taga. Ehh, naeratasin sellele ja astusin kilekott kuivikutega (mõeldud hobustele) näpus, seatud sammudega auto suunas. Memmeke saatis veel enda poolsed tervitused meie hobustele. Nii armas temast... jagasin need siis ka hobustele, et keegi tädike, kes mõtleb teie peale.

Kuivikud jagasin täna hobustele, karjamaale minnes ja hõigates hobuseid, kus siis joosti tuhat nelja. Imetlesin neid kõiki lakad lehvimas. Imeilusad loomad.
Testemona on asunud karjajuhi rolli täitma. Imestan, kust ta selle omaduse on võtnud. Teeba on juhitroonilt kõrvale lükatud. Esile on hakanud tõusma Tassa ja Lipton ning ponid Kati ja Kellukas, Amandast ei räägi ma üldse. Ponid oleksid kogu aeg võimul kui tegemist on söögiga.

Sõnnik laudast aina väheneb, nüüd seisab ees seaaia lammutamine ning vallas käia ehitusloa taotlemiseks.

Vaja on veel teenida kahele loomaarsti arvete maksmiseks raha, siis saab ok oma võlgadega.

Selle nädalavahetusel on jälle Raplas laat, aga sinna me ei saa minna. Kuna keegi teine on ees ponisõitu tegemas. ... huvitav kes see olla võiks...?

http://www.reisijutud.com/node/764

Viide matkaradadele. Huvitab väga Vabariigis huvitavad matkarajad.

Viimastel päevadel on olnud kiired päevad, aga homme üritan mõne hobuse sadula alla saada. Samas ei tahaks kodust eriti palju väljas käia, kuid mis teha, kui kohustused ajavad teine kord välja.

Proovisin uut pilti laadida, kuid jah, kas net aeglane siis ei saa kuidagi moodi siia laadida.

Järgmiseks nädalaks lubab juba lund, kuid ma ei taha. Olen pea iga päev mehele peale käinud, et vahetaks kahe teljelise järelkäru ratta ära. Vana on nii läbi, et sellest enam tolku ei ole ja mehel lähimal ajal plaan sõita oma heade tuttavatega Iisraeli. Ega see eriti mulle meeldi. Mis teha, kui elan sellise jäärukesega, kes ei kuula vaid arvab elavat poissmehe elu.

Loodan, et saan järgmine nädal heina ära tuua. See oleks vaja kiiremas korras ära vaja teha.

... täna lõpetasime siis kartuli järel noppimise. Hommikul sain aru, et teine pool tegi järel noppimise eile ära, kuid jah tõdesin seda alles siis, kui olin hobused sellesse aeda lasknud, kus kartulimaa oli.

Hobuseid aeda viies avastasin mõne hobuse soovi teha inimesega koostööd hoolimatta mõne teatud häiriva detaili kasutamisest.

Esimeseks viisin Testemona, järgmiseks Teeba-Milagrose koos Eeva-Lotaga. Olles need kahekesi ära viinud, kui kuulsin Liptonit kaugelt hirnumisega galopiga väravasse. Imestasin täna tema soovi. Viisin tema teise aeda, kohe järgnes Tassa, Pauliine kes ei lasknud küll päitseid pähe panna, lubas ümber kaela panna talutusnööri. Olen mõelnud, et miks ta on nii hell.

Siis Kellukas ning kõige lõpus võtsin ainult ühe päitsetega ja Kati ning Amanda vabalt järel ja siis ilusti avatud kopli väravast sisse läksid.

Nii et kartulite järel noppimist tegime hobustega ühiselt. Õigemine lubasin koeral põllult hobuseid eemale ajades neid säästa liigsest kartuli söömisest. Muidu kui selja keerata on nad kohe ninapidi kasvõi kartuli kotis, kui neile piire ei sea. Mõni korra käis püherdamas pehmes mullas, nii et karv jäi mudane. Lahedad tegelased... panen siia ülesse lingi, mida jagati FB-is.

http://www.youtube.com/watch?v=nfQJZReXszE

Uus nädal.

Tegelikult on täna juba kolmapäev. Eile hommikul kui Tartu sõidu teekonnale ennast asutasin, võtsin teekonna teises suunas. Mõtlesin põigata ning uudistada Mukre rabast. Tunnistan, et see paik on aktiivse kasutusega koht. Minu jaoks on see natuke igav. Meeldib rohkem, kui rabasse jääb ka mingi osa saladust, müstikat ning vaikust. Minu arusaamist sobib rabasse rajatud rada rohkem koolituseks.

Mulle meeldis sellest rabast, laukad. Nii suure mõõtmelised veekogud ja pingid selles servas. Õnneks rappa, lähimast asustatud kohast kaugemal pole kuskil 3 või 4 km. http://www.neljas.ee/est/rapla/kehtna/?news=942910&category=1&Mukre-rabas-on-nuud-puhkemaja

Teine koht mida ma tee peal külastasin oli Navesti MKA.

See meeldis mulle väga, väga, palju üllatavaid kohti leidsin. Talvel, kui otsisin selles paigas Vanapagana metsaonni, siis nüüd leidsin veel muud kohad ülesse. Hindan väga, et mul on hobiks rattasõit, siis leidsin tänu sellisele liiklusvahendile maastikust hoolimatta rajalt kõik objektid. Põnevaks tegi raja see, et see ei liigelnud mujal, kui kruusatee kõrval. Nii lahe, soovitan külastada.

ww.foto360.ee/loodus/navesti_2006_09_30/

http://www.google.ee/search?aq=f&gcx=c&sourceid=chrome&ie=UTF-8&q=Navesti+MKA

Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.