Uus nädal.

Täna trenni tegemas, sai kogetud, et hobustel üksmeelselt sinine esmaspäev kätte jõudnud. Kui ma eksi, siis viimane trenn oli laupäev ja eile said hobused puhkepäeva. Kuid täna pidi tulema veel maastikule minek, kuid see jäi ära mingil põhjusel. Õigemini, need kes soovisid kahe tunnist ratsamatkad ei helistanud ja asi jäi toimumatta. Matkarajast 2 km sai puhastatud maha langenud puudest, õnneks siis kui viimane puu läbi saetud ja raja kõrvale tõstetud hakkas sadama. Hea tunne, et laupäev sai veel valmistatud uus takistus ja pink vaatajatele platsi servas. Ees seisab kopli tegu, kus kasvab rohi paks peal. Tahan, et hobused saaksid veel mingi rasvakihi naha vahele, siis talv nagu lihtsam.

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.

Veel Varbola puupäevadest pilte.

Varbola puupäevad 10.08.-13.08.2011. aasta.

Virisen viimasel ajal...

Virisema paneb mobiili levi ja interneti ühendus. Kui tahaksin miskit lisada, pean ma maha sõitma kas 15 km või 4 km, et siis blogisse lisada midagi huvitavat.

Ahjaa, intsident Murutar-Vatmani hobustega. Arvan, et iga inimene pahandab südamest, kui juhtumisi teada saades, et keegi annab valet teavet, et nagu jooksus oleksid minu hobused. Kui koju jõudes selgus, et Vatman, Kati oli Ranna Rantsost püütud hobused naabrimehe maadele sokutanud, kus need suure ehmatuse ja sokiga traatidest läbi tormasid ja meie maadele sattusid. Samas Kati arvas, ning jagas Tõnu Raamatulegi teavet, et ohh, küll Margit püüab hobused kinni. Kui minuni inff jõudis, et Murutari tädi hobesed on sinna toodud, ei hakanud ma vaeva keskkööl nägema. Kuna need loomad olid sokis ja segaduses, siis inimese sekkumine oli asjata. Korra proovisime ja siis lipsasid kaks noort ruuna sälgu jälle aeda tagasi. Nii me siis nad jätsime, lootusega, et hommik on õhtust targem.

Raamatu enda jutust oli raske aru saada, kellele need hobused siis kuulusid. Olek oli tal purjune, eks ta tähistas siis suure kirjaniku kuulsusega hobuste maha laadimist ja lootuses, et küll naabrinaine hulkurid kinni püüab.

Kui minu loomad on jooksus olnud, alati Raamat helistab, kuule su omad jälle tema maapeal. Nüüd siis pidin meenutama vanu aegu, Raamat, Tõnu on mugav oskab hästi teisi ära kasutada. Sellepärast on, et meie vahel eksisteerivad talupiirid. Kuna ta illegaalselt võttis maha ka meie metsast puid, siis usaldus ongi piiriti paigas.

Võõras loom Tõnule kätte ei andnud ja jooksis pea laiali otsas siia sinna, kuna suurema ristandi ta sai kätte, siis väiksem loom oli segaduses. Parimaks osutus mu hea karjakoera oskustega Pipi, kes saatis hobuse ilusti haukudes naabrimehe piirini, sealt edasi teadis loom küll kus asus teine hobune.

Vatmani tädi, aga mainis oma blogis, et saatsin koerad tema ja Ande Arula hobustele kallale. Tundub, et karjakasvatusest ei tea Vatmani tädi veel tuhkagi, sellel alal on tal palju õppida. Olen 15 aastat 4 koeraga karjatanud lehmakarju ja tean hea karjakoera väärtust. Isegi krantsist on võimalik head karjust saada.

Mul teine koer on collie, kel juba vanust 11 ja enam hoovi väravast eriti kaugele ei jookse. Vanadus on teinud ta tasaseks ja on andnud rohkem tegevus vabadust noorele koerale. Veel hoovist rebaseid ja teine kord kui omad hobused on tahtnud hoovi tulla, siis collie haukumisega on suutnud hobused hoovi jooksmast eemale hoida.

Vatman, aga kirjutas blogis, et ma nagu suur kurjategija kes ässitas koerad kallale tema hobustele ei süüvinud üldse asjasse vaid pani kirja nagu kuulis. Oskamatu inimene, minu jaoks on ta nati nagu linna vurle, kes igat asja kohe üle võimendab.

Kurb tunne valdab.

Kuupäevad lausa jooksevad silmade ees, alles see oli, kus ootasime lastega pikki silmi, et saaks koolivaheajale, kuid nüüd, vaatan iga päev kuupäevasid, et augustilõpp läheneb hirmsa kiirusega. Kurb... kurb... kurb... algab jälle kool ja siis on selline kiirus, et palju tööd langeb minu õlgadele. Meil on veel ehitus majas pooleli, eks ootame, et saame sellega ühele poole, et siis uuel aastal võtta uued asjad tegemisele. Mõte tiksub peremajutusega avalikusesse astuda. Hetkel puudub pesemine ja see on vaja juurde luua.

Mõningad probleemid on veel päeva korral loodan, et needki lahenevad.

Kuid ühest asjast ei suuda ma ei üle ega ümbert minna on ponitäku surm. Lootsime lastega nii väga, et saame suvel juba matku juhtida. Oli juba oma arengult nii kaugele jõudnud. Käis ilusti sadula all. Kuuletus hästi, probleeme ei olnud, aga kui olen jälle üksi, tekib kohe jälle mõte, et miks see juhtus ja mis oli selle põhjustaja. Raske on sellest teemast üle saada, kuigi loomaarst lohutas, et sooltekeeru vastu ei saa keegi seista. Ei suuda ma sellest lohutusest üle saada. Pigem selline olukord tekitab veel suuremat kontrolli loomade üle. Iga kord, kui ma loomad saadan uuele karjamaale, pigem istun või leian endale mingi tegevuse, et jälgida neid.

Muidu jah on ok, loodan, et sellel aastal saan ka talunimega sildi ülesse panna. Tegevust jätkub, ootan millal saan valla raamatukokku minna, et saaks uusi pilte siia laadida.

Viimase nädala lõpp.

Ehheee, nii lahedat ja romantilist nädalavahetust pole pikka aega tunda saanud. Kui on kuhugi vaja perega välja sõita ja vaja kaasa võtta ööbimis varustus. On see ikka piisava kannatuse ja proovile paneku aeg. Sõita kuhugi loodusse, kui osa inimesi tormas linna ,, Vabaduse laulu'' kuulama, siis mina eelistan loodushelisid rahvarohketele üritustele.

Nii see saigi teoks. Esimene koht kus siis maandusime oli Niiby küla, kus elab mu ema koos õelaste Sanderi ja Sigridiga. Sinna jõudmist ning väikse eine võtmise järel suundusime siis ühises meeleolus juba Dirhami. Kus siis vennas oma paadi kärult lastega merre toimetas ja kõik huvilised oma sõiduoskusi proovida. Õhtul sai siis süüdatud lõke, eks muidugi unustasin, et paljud osalesid ujumises. Mina seda ei teinud, minu jaoks oli vesi jahe ja sinna sisse nagu ei igatsenud.

Öösel, kui lapsed telki pugenud ja kuu taevasse tõusnud, käisime abikaasaga käsikäes mööda liivast randa ja kuu ereda valguse ning helendava lainetuse helina taustal Dirhami sadamas vaatamas, kas on hommikul kellegil kalastama minna. Meie peres on kolm vaimustust tekkinud, hobused, puutöö ja kalastamine. Mina kalastaja pole, eelistasin käia metsas marjul, samal söötsin siis kohalikke sääski, mis lausa parvena ning väga õela verehimuga trügisid mütsi alla. Puudust polnud ka puukidest. Neid leidsin ohtralt, küll telgist kui ka riietel ronimas.... Jubee minu jaoks.