Hambakivi paneb kassi ja koera suu haisema - Aed ja kodu

Hambakivi paneb kassi ja koera suu haisema - Aed ja kodu

Tiina Toomet avab loomaarstiks olemise varjukülje - eneseareng - Naistemaailm.ee

Tiina Toomet avab loomaarstiks olemise varjukülje - eneseareng - Naistemaailm.ee

Suure hinge peaaegu terve saladus seisneb sõnas „visadus.
Visadus on mehisusele sama mis ratas kangile, see on toetuspunkti pidev uuendamine. Victor Hugo

“Mida sa suudad ette kujutada ja millesse uskuda, seda sa ka saad”.
(Napoleon Hill)

Eile oli siis talgupäev ja täna emadepäev. Olgu kõik emmed täna eriliselt kantud ja tähelepantud. Vähemalt kogesin ma ise viimaste päevade tegemiste käigus poole kõrvaga, mis oli minu perel minu suhtes varuks.

Hurraa, hõiskan südamest, saingi oma heinateoga ühele poole, nii et eilsest hakkasin ootama uut heina aega. Järgmiseks talveks heinarulli veoks, aga vajan tugevat plekki, millegi pärast eile viimaste rullide veoga kündsin lausa juba kruusatee pinnasesse vagusid. Nii et mu kallis naabrinaine juba urises vaikselt, et olen ta tee ülesse kündnud, ma lubasin naljaga pooleks veel kultivaatoriga üle käia. Tegelikult olen ise ka nati kurb, et asi nii läks. Järgmine nädal üks matk, siis pean hobused viima Sillaotsale. Selle nädala lõpp läks nii kiireks. Ootamatu käik Tallinna laupäeva hommikul ei olnud see eriti meeldiv mõte, aga ma ei tahtnud ka teisi töid ka sinna paika jätta. Tahtsin ikka heinamaa puhtaks vedada, et ei jääks rohukasvule heinarulli jäätmeid kasvu pidurdama.

Kui on väga kiired ajad, siis tavaliselt tegelen rohkem noorhobustega, käin tõstan jalgu ja patsutan ning harjutan päitsete ja talutamisega. Muuks siis aega ei ole. Eile aitasid veel lapsed oksarisu lõkkeasemele vedada.

Vihm ja rohelus.

Hommikul silm puhkas õue astudes. Maapind rohetas nii mõnusalt, et lausa südames tärkas kevad veel suurema leegiga... meeldib filosofeerida loodust. Nii kena on.

Hobused on päris kenad mudakarva hallid. Ja nad kohe tahavad sügada inimese vastu, eriti seda enam on mul vastumeelt, kui nad seda teha tahavad.

Herta on hakanud kummaliselt käituma, imestan et ta ei luba tagant poolt ennast puutuda, udara katsumisest rääkimata.

Pean täna veelkord Rapla sõitma, hommikul korra käisin. Käisin Prias, paberi bürokraatiat korda ajamas. Eile suhtlesin Tartu Pria büroo nõustajaga. Tahtsin teada, mis tähendab *pooleli olev taotlus*, et siis tegevuse käigus ennetada probleeme. Naljakas on see toetuse süsteem.

Sellel aastal saab taotleda 1,4 lü ühe 1 ha kohta. Küsisin siis, miks selline uus süsteem, et kas kardetakse kõrgemate võimude poolt rutiini sattumist ehk siis tähelepanu teravdamist. Minu meelest on see uus etendus põllu-ja loomapidajate üks mõnitamine. Kui infokiri Prialt sisaldab vanu andmeid, miks see nii on? Kelle poole pöörduda,kust saaks seda õiget infot, miks meid maainimesi lollitatakse?

Koha peal ma omi mõtteid eriti ei avalikustanud, kui parajat segadust tekitas küll.

Soovin tähelepanelikku ja hästi läbi loetud juhiseid, et ei tekiks probleeme.

Külmfront.

Jahejuba mitmendat hommikut, mis teha, kui selline on eestimaa oma kliima. Nii hea oleks olnud tegutseda sooja päikese käes ja ümiseda viisijupikest. Eile siis sai veetud üks rull silo ja kaks rulli heina. Selline tunne, et vedamistel ei tulegi lõppu ja heinamaal kaovad väga visalt viimased heinarullid. Loodan 7 maiks need viimasedki koju saada. Nii talgukorras, mul veel oksi põletada, hunnikus seisavad. Tahaks nati karjaaia poste teha,et siis uus aed ka püsti klopsida. Trenniplats vajab korrastamist. Talvine suur lumi vajutas traadi ja poste maha ning ei pääsenud iga kevadisest veeuputusest. Õnneks suurvesi on taandunud.

Eile traktorit käivitades tõstsid kohe hopad oma pilke... ooo miskit on toimumas. Eks traktor tähendab hobustele leivaisa.

Maikuu.

Ma ei tea, miks alati just see kuu elevust minu sisemusse toob, kas sellest, et kuu lõpeb 31 kuupäevaga või lihtsalt tunnen vabadust, sellest talvisest koormast. Kuigi mul veel raskemad ajad ees, pingutamised koolis. Tahaks lõpetada, kuid ma veel nii enesekindlalt ei tahaks veel kellegile oma lõpetamisest rääkida. Üks raskemaid eksameid on mul ees. Ja see teeb veidi murelikuks.

Kui raske on ennast kooliasjade taha saada, eriti seda, kui vanust tuleb lugeda 41...varsti aga täitumas 42.

Hommikul jälle oksarisu kallal toimetades, saabus teisele poole karjaaeda hobusekari, kes siis tegid asja, et ehh me tahtsime nati süüa. Muidugi ei saanud nendest uudishimulikest semudest mööda minna, ikka kellele kalla, kellele pai mõnele hoopis kummalisest kohast mõnusat sügamist.

Kõige rohkem vajasin ma täna hoopis lohutust. Põlvitasin maha Amanda ette, ja võtsin tema pea oma sülle. Rääkides oma südame sopis peituvat nukrust.

See mis mind vaevas, ma igale ühele ei jaga. See jääb minu ja Amanda vahele.

Üllatun alati loomade pühalikust seisakust, kui ma jagan miskit, mis mulle hetkel haiget, muret või rõõmu teeb.

Ühtepidi saades aru, et usaldan neile midagi erilist enda sügavusest, mis paneb neid rohkem arusaama, et inimene samasugune, kui nemad.

Teine kord,kui mul vaja tegeleda mõne loomaga, kes on kaotanud oma peremehe või perenaise, mõistan ma omakorda nende loomade kaotusvalusid. Püüan läheneda looma hingeelu mõõtmatutesse sügavustesse.

Kõige pealt tuua välja stressist, leinast ning sammhaaval lasta endaga tutvust teha.

Kui ma kasvatan, kedagi hingega, siis annan osa endast selle looma sisse. Kui raskeks osutub lahkumine.

Meie sünnipäevalapsed.

Õnne, õnne, õnne hobuseks kujunemise eluteel.

Eeva-Lota kel täitus üks aastaring, siis Amandal teine eluaastaring. Lahe...