17. august 2010

Eelmise pildi juurde tagasi, kuhu viib tee...? Kas keerata vasakule või paremale. Metsatee näeb välja nagu teekond muinasmaale.



Telkimis ala ning kujud, mis silmailu pilku püüavad.


Kummalielt kiirelt möödus aeg Varbola linnuse lähedal auval telkimis alal. Tore aktiivne aeg oli. Käisime uusi radu vaatamas ning avastasime palju uut ümbruses. Lahedad oli ka kohaliku rahvaga kohtumised.

8. august 2010

Suvi - Puhkus - ja kestvad kuumad ilmad.
Mõnus...mõnus...mõnus...
Kaifin seda suve ikka täie rinnaga. Nii palju sooja ja päikest. Palju ujumist ojeee, lastele pakub palju vabadust, kui saab palju väljas olla.
Hea, kui ilm on super, siis paljuski heinamaadel mu tegevust piirab pidevalt traktoril mõne vidina purunemisega.
Eelmine nädal sai siis ostetud esikumm ehk siis mantel koos sisekummiga ligi 1000 eeku maksis. Käisin selleks veel autoteeninduses, et lasta uus mantel peale panna. Reedel niitsin Suure - Hansu maadel, kuid ma selle maa niitmisega ühele poole ei jõudnudki. Olgugi, et ühe päeva jooksul kahel korral kahe tera juures neete vahetatud. Lõppes mu niitmine siis alumise rihmaratta laagri purunemisega. Ma ei osanud ah ega oh enam öelda. Eile hommikul traktorit üle vaadates ...jah tagumine kumm toss, jubeeeee... nüüd pole küll enam muud teha, kui teha see suur kulutus ja osta uus mantel koos sisekummiga.
Kuna abikaasal ei olnud niidukile ega traktorile aega pühendada, käisin lastega mustikal Dirhami lähistel(minu ema elab Noarootsi vallas). Korjasin kolme lapsega umbes 5 l marju. Pärast seda käisime siis veel Dirhami rannas ennast jahedas merevee leotamas. Veetsin siis päeva õhtupoolse aja ema juures. Lapsed ütlesid, et tore päev oli.
Autog jukerdas mitmel korral. Kolmel korral keeldus käima hakkamast, siis armatuurlaual olevas kütusenäidik kippus rohkem nulli näitama, kui tegelikku kütte kogust paagis, mootori temp. näidik tegi seda sama. Viimasel ajal on tehnika hakanud alla andma, kas siis kuumusest või lihtsalt teatud vidinad on kulunud.

5. august 2010

Alustasin hundivaatlusega Tõrasoo LK alal,Kose nõmme ja raba piirimail, kus talvel kolasin ning kuu aega tagasi poris nähtud jälgi leidsin. Öö oli selline, poolik kuusirp taevas ei andnud mingit valgust , palja silmaga seletas palju näha. Lootsin kuulda hundi ulgu, kuid metsas valitses täielik haud vaikus. Minu kõrv ei haaranud mingit kahtlast heli, mis oleks teavitanud metsakutsa lähedal olust. Järelduse tegin koera käitumisest, kes ei lahkunud mu juurest sammukestki ning teatud kohtades turja karvu püsti ajades. Kogu aeg hoidis lähedusse. Mind ennast valdas kõhetunne, kuid olin põnevil, kas trehvan kuulama või ligiduses luusiv võsavillem, olin valmis hullemaks. Kuid loodetud ja oodatud tulemus jäi olematta, selle võrra ka kergem hakkas.
Tunnistan, et olen kogemuse võrra rikkam. Kui ei tee seda, mis huvitab, öö veeta rabas. Olen oma elus mõne korra tundmatus metsas öö veetnud ilma telgita.
Mida ma kõige rohkem kardan on kummitused (mul puuduvad selles osas küll halvad mälestused), aga kokkupuuteid ikka on olnud.
"""Kõige ehedam mälestus metsas ööbimiesst on mul selline, kus ma Piritalt - Lagedile tagasi teel koju, langes veresuhkur alla nomr taseme ja pidin tegema väikse puhke pausi. Käisin koeri treenimas Pirita koerte koolitus platsil. Kell oli kuskil kella 2 paiku öösel, kui mul veresuhkur tase madalale kukkus. Enese tunne oli kohutav, mul oli kaasas kolm koera. Ainus mõte tol korral oli, et visata natukeseks pikali. Asupaigaks oli siis Iru silla otsas olev männi noorendik. Valisin sellise koha, kus männi okkad moodustasid kerge isolatsiooni kihi maapinnast (hoiab eemal niiskuse). Pikali visanud lasin koerad rihma otsas vabaks, mõtlesin, et ega nad minu juurde ei jää. Kuid rohkem ei suutnud enam ka mõelda, sest uinusin kohe. Magasin sügavalt unega umbes kaks tundi. Ärgates leidsin koerad ennast soojendamas. Üks oli mu selja taga, teine kõhu ees ja kolmas (kes oli eakas koer pime, kurt ja natuke kange kõndimisega) lamas mu jalgadel. Koerad hoidsid neid probleemseid kohti soojas, mis tegelikult vajavad sooja. Aeg oli novembri algus, ei olnud veel külmaks läinud. Olles oma unest virgunud ehk siis saanud tagasi oma norm energia jätkasin kodu teed (sealt umbes oli veel 6 km). Tol korral sain aru missugune väärtus on koertel, kui nendega tegeleda.
Eelmine nädal laupäev 31.07. käisime Raplas laadal. Sinna minek toimub alati meil ratsa. Kuna liigume otseteed metsadest läbi. Ja kohati kasutame paralleelselt teega heinamaid. Mis viga nüüd, kui tehnika ajastu on täienenud sellise mehanismiga, millega saab rohumassi kohe purustada (väetiseks). Minu õnneks on nendel hooldatud maadel super hea ratsutada. Eks veel läheb aega, kui ratta tee Raikkülla lõplikult valmib.
Ok... see selleks. Laat toimus, kuid aeg vast ei olnud selleks sobilik - kuu lõpp. Paljudel selleks raha otsas või kui siis osteti hädavajalikku. Teenistus jah, oli alla igat taset.
Tagasi tee tegime pikemaks, käisime ennast ja hobuseid kastmas Valtu tehisjärves. Enne hobused, siis ise korra järve kastnud. Siis kappasime mööda heinamaid Raikküla taha. Läbi alevi keskuse oma metsa rajale (otse tee Raikküla töökodade tagant meie talu alla välja. Mulle meeldib liigelda metsas varjatult ning hääletult.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...