Täna tabas mind ootamatu üllatus vana aasta sees tehtud blogi postistuse kommentaariumis. Kuigi olen kursis Niitvälja ratsakooli hobuste endiste ratsutajate tegemistega oma laste kaudu, kes uurisid väga põhjalikult interneti vahendusel Pokkeri ja Fryci tegemisi koos kaasosalistega nii ratsaspordimaailmas kui trennis õnnestumistest ja mitte õnnestumistest. Imetlesin vaikselt enne Niitvälja ratsude meile jõudmist tüdrukute aktiivset huvi nende eelneva käekäigu suhtes. Küll interneti maailm on imeline. Ja nüüd seda enam, kui veel siitki otsiti midagi tuttavlikku... 
Ahjaa, unustasin mainida, aastavahetuse eelsel õhtul said hobused käik porgandimaiust. Soovisin vana aasta lõppu, kuna teadsin, et varastel hommiku tundidel olen mina juba Tallinnasse minemas tööle. Siis soov oli uue aasta tuleku puhul kõiki loomi tervitada porganditega.
Tänane ilm kujunes suht tuisuseks, õhtune toimetuse kulges varakult ja kambas, kes vedas heina, kes jälle sisse ponisid. Pokker ja Fryc veedavad jätkuvalt kitsede ja väikeponide seltskonnas.  
Vaja oleks taas laua materjali. Nüüd mil ehituses käsi roheliseks tehtud, kibeleb juba meeltes pidevalt miskit korda saatma. 

HEAD UUT AASTAT

Ongi siis uus aasta käes. Pole midagi kirjutada, kuna mõte aasta viimasel päeval teha ratsamatk jäigi mõttesse. Kallas vihma ja lörtsi segunenult säherduse ilmaga ei hakanud üldse mingit matka korraldama ja selle asemel sai käidud spas tütrega. 
Uus aasta tuli siis nii, et 24 tundi tööl esimesel kuupäeval.  Kodus tegutsesid pereliikmed Aade ja Laura ning koduabiline Olav.

Aasta viimased päevad tunduvad ilma poolest suht vesise võitu. Nii vähe saigi saani ja rege proovitud.
Ja kaks päeva veel, siis aasta vahetub. Kuigi eks viimastel päevade sees on jagunud ka mõni matk ja platsi trenne. 
Kuid nüüd on uued tellimused esitatud ja otsitud uued kuljused kui ka shtelandi rakenduseks aisad. Loodame ja usume, et peatselt uus lumi meie maad katmas. Tahaks ikka mõnel talvel korralikult suusatada kui ka saani-reega sõita ja teisi sõidutada või sootuks mõnda noort ette õpetada. 

Muidu vaadates teiste lumiseid pilte, siis ainus koht Eestis kus lund leidub on Lõuna Eesti Haanja kant. Tiba kadedaks teeb kohe...
Kõige mõnusamad hetked on õhtused hobuste toimetamised. Kui hobuseid öömajale kutsudes ja avades karjamaade väravaid. Kuidas Pokker ja Fryc on omaks võtnud kella 21 paiku sisse saamised. Enam ei häiri neid miski, võivad tulla üksi kui ka kahekesi. Kui hästi on kohanenud. Fryc käib korra nädalas sadula all, aga Pokkerile oleme andnud üldse puhkuse. Laseme tal nautida mõnusat hobuse elu. Mis tähendab koos ühtse karjana kas teha siis vabalt valitud tempos, kui seda karjajuht ette näidatud olukorras nõuab, siis ka mõlemad seda ka teevad. 

Amanda oma väikseaaniga, lihtsalt võrratu. Mannule sai kunagi ostetud sori rakmed, ammu oleme mõelnud ka väiksele vankrile. Ja eks see ka uuel aastal on plaani võetud hankida. Igal juhul uude aastasse ikka uute unistustega... 
Toredat  uut aastat teile lugejad ja kohtume siis taas siin uute ridade ja uute juttudega enda tegemistest... Jätkame ikka suure rõõmuga...

Tänane hommikune söötmise ring tehtud ja ongi uuele päevale algus tehtud. Hetk hommikutundi kohvitassi ääres mõnuledes. Pidades plaane, et milline tegevus järgmiseks, et kas minna hobusega saepuru tooma või autoga. Plaan on oma tori mära Herta ette rakendada ja natuke koormust tekitada. Ja ühtlasi ka Laoumrellat kaasata emme tegemistesse. Üks päev kui kodus vaba päeva nautisin, tegime Aadega diili, kes tegeles Laoumrella ohjamistöö koolitusega. Ma ise nautisin Hertaga käe kõrval jalutamist. Parim kool noorele hobusele, kui ta enda lähedane kaasa tegemas.
Miks saepuru, kuna teen päeva valges õhtuseks hobuste sisse laskmiseks asemed valmis. Läheb õhtune toimetus niimoodi märkamatult, et muud ei olegi, kui uksed kinni ja viimane pilk uksepraost, kuidas hobused oma õhtueinet võtma asuvad. 
Eile torisesin Fryciga, kellel taas jälle säravad päevad tekkinud. Kahel märal taas ripsmeplaksutamine käsil. Muidugi Fryc unustab ennast siis ära, ta sööb siis väga nigelalt ja tähelepanu on koodunud tähelepanuga Katile ja Teebale. Kes siis üliaktiivselt Fryci ümber tiirlevad. 

Elu veereb ikka päris kiirelt, seda annab kohe tunda, kui ma 24 tunnises valves olen ja selle järel koju naasnuna, et oot, kuhu kadus üks päev. Kuid nii see on, kui töölt lahkun ühtegi probleemi ega poolikut ülesannet endaga koju kaasa ei too. Fun tunne, et selline oskus ja alati suur rõõm kui tööle saab minna. 
Ja mis uut, lõpuks sai vabapidamise tallile katus peale ja uued uksed ette. Mõned viimistlused veel, siis on hobuste paradiis valmis. Kuid nende pisikeste ehitus-tehniliste probleemidega saab juba hoonet edukalt kasutada. Olen häppi tundes... Ei pea öösiti mõtlema, et tahaks kõik hobused magamistuppa kaissu võtta. 
Lähimatel päevadel vaja Pokkeril ja Frycil rauad eemaldada siis saab näha milline on nende kabjastruktuur ehk siis edaspidiselt mõelda, milliseks ajaks neil raudu vaja kas üldse vaja on. Kuna meil pole koormus suur, siis just see annab eelise rautamise analüüsile.

Olles seekord siis tiba oma ajagraafikuga jänni jäänud, ei jätnud loomad meid seekord hätta peale laadimisel. Kui kenasti Mann ja Kellukas treikusse jalutasid ja seepeale kitsed. Jah, kitsed reisisid koos ponidega ühes treikus. Kitsed ja ponid saavad hästi omavahel läbi, siis neid võib koos transportida. Pokker armastab neid väikseid ponilaadseid erilisel viisil. Ja olemegi neid ka koos pidanud.

 Kitsi peame selleks, et nad aitavad võsa hävitada, eks vahel juhtub, et käivad ka aias natuke toimetamas. Kuid oleme püüdnud niimoodi neid pidada, et neist rohkem võsahävituspataljonina kasulikud oleksid. Ja järgmisel aastal pole ühtegi poegimist oodata. Sokku pole majas, hoian poegimise osas kontrolli peal. Kas on mõtet karja suurendada niisama või hoida lihtsalt töös, kui ainult lasta poegida iga aastaselt. Kohvi jaoks saab neilt alati piima, rohkem pole meile vaja.

 Nordik võitis südameid oma pulgatoomise kombega. Kuid sellele tõule on iseloomulik, mitte kergelt omaks võtta uusi inimesi. Tasa ja targu ja nii me pidime ikka lastele, kes kippusid koerale tormi jooksma korrale kutsuma ja mainima, kuidas on õige lähenemine.

 Piiblimuinasjutt, kuidas sündis siia maailma Jeesus Kristus. Ja siin taas uuesti lavastatud siis koguduse inimestega...

Meie roll on selles muinasjutus kaasa lüüa kui karjused, kes siis valvavad ööpimeduses karja, kui rahvas otsib tähevalgusel sündinud jõululast... edasi peab juba ise surfama ja kokku looga viima.

Ehh taas on poisid tõrjutud seisuses. Märakarjal on möödas silmaheitmine või ripsmeplaksutamine Frycile ja Pokkerile. Olles jälginud inna aega erinevatel märadel ja nende huvitatust ruunadele, siis kõige populaarsema koha karjas märade inna ajal saavutas ülekaalukalt Fryc. Pokker pidi leppima kahe mära poolehoiuga. Kõige huvitavam tegelane on meil Mann, kes kõikus oma meeldivuse näitamisega nii Pokkeri ja Fryci poolehoiu võitmisega, kuid jah poisid polnud Mannu tähelepanust huvitatud. Nende keha keel väljendas, et ohh mis päkapikk meil siin on ja jalutasid lihtsalt tast mööda. Mainin, kui pidin sellisel perioodil käima lasteaias Mannuga, siis jah probleeme kui palju minemise peal. Vahepeal heideti silma koos kahele jalale tõusmisega naaberaias elutsevale kirjule ponitäkule... 
Kuid aastaid meenub mulle iga kord üks jõululugu, kui helistajaks oli kadunud naabirmees M.Kütt. Kes ette taha vabandas, et kogemata esisilla veol meie hobuste koplist  läbi jalutas ja mu ,,tüdrukud" vabadusse päästis. Kuna ise hetkel Tallinnas abikaasaga Oleviste kirikus mehepoolse sugulase pulmalauas just viibisin. Ohkasin ja helistasin koju, kus siis tüdrukutele selgitasin mis juhtunud ja prooviksid karja minna püüdma. Kui tüdrukud läksid karja püüdma, siis hobusekari näinud, et lapsed tulevad olid sabad selga võtnud ja panid pimedas punuma. Kuna lastel puudusid lambid, sest kella aeg oli 19 paiku õhtul. Tagasi helistajaks oli mu vanem tütar, kes nuttis ja teavitas, et Anete keeldub hobuseid temaga otsima tulemast. Ja ta üksi ei julgenud minna. Teate mis tunne tekib, kui kodus on seis null ja mingit lahendust ei suuda koheselt välja mõelda. Nii oligi, et pärast tütre kõnet veel pool tundi pulma lauas istumist ja õnneks pidu pikalt ei kestnud, tegemist siiski läbi-lõhki usuinimese pulmaga, kus tegemist siiski karsketega. 
Koju saanud läksin üksi  hobuseid kella 22 paiku  otsima. Lamp mis minuga kaasas, ei näidanud hästi ja ei suutnud lugeda millises suunas kari kappas. Kuna oodata oli -20 kraadi pakast. Ühtepidi suur mure ja hrim, sügav lumi, et miskit hamba alla saada hobustel. Kuhu nad läksid või kuhu nad end küll peitsid. Ja üks tund kulus mul siis jälgede lugemisele. Jõudsin veel teavitada Rapla politseid, et kui peaks suurele maanteele välja jõudma, et siis teavad kohe ühendust võtta.
Surusin hirmu ja mure sügavale peitu, kuid öö möödus magamatta.
Hommikul aga juba aegsasti kella 6 paiku uuele ringile. Siis ma veel ei leidnud ja kuna mul ka graafikujärgne kella  7paiku tööle minek. Aasta oli siis 2009 ja 26 detsember.
Kell 8 tuli kõne Anetelt, kes teavitas, et leidsid hobused ja viisid koju. Milline kergendus... 

Kõige mõnusam hetk on see, kui karjamaa servas hobunaid hõigata ja siis kuskilt metsast kuulda hirnumist ja kari voolama kas siis kahe või üksteise järel välja voolama hakkab.