Maikuu ja aeg lendab kiirelt. Nii mitmeid kiireid tegemisi, sõnnik, sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik...
Muidugi ei ole see peamine, lõpusirgel on veel autokool c kati omandamisega. Ja noored hobused, nende ratsastamine on päeva korral. Ja hea meel näha tulemusi, mida annab maatöö noorele hobusele. Äge tunne valdab...
Plaane on palju ja võistlus, kus viimati käisime oli ka meile tulemuslik, kus võistkondlikult tüdrukud tõid ära esikohad ratsaorienteerumises. 
Mis veel üllatuslikumaid, ja võin isegi juba rääkida, et meie viirupaar on saanud hakkama poegade ülesse kasvatamisega. Suled seljas, tunneme huvi, et millal tibud pesakastist välja hakkavad käima. Kõik on nii põnev...

Kuna käes on aprill-naljakuu, siis mõtlesin panna peapaneeli pildiks vastava sisuline pilt. Endalgi läheb tuju paremaks, kui seda hobuse naerupilti vaatan. 
Oleme hetkel pühendanud õue koristusele ja karjamaa koristusele. Ja tegeleme aktiivselt noorte ponidega. Otsin hetkel sobivas kerges kaalus kogenud ratsanikku, kes sobiks meie ponidele heaks sisse sõitjaks.
Mõtteid edasi arendamisest keerleb peas nii ja naapidi. Kuid eks edaspidi siis sellest pajatame. 
Suur ootus lastelaagri korraldamisest. Kuid töid ja tegemisi on palju.

Meie pereliikmed, hästi armsad tegelased. Ei häiri mind nende laul ega lihtne sädistamine, naudin täiega nende lähedalolu. Kui midagi ise süüa telerit vaadates, on ka lendurid platsis oma uudishimuga. See, et eelmine aasta mul kollane isane ära suri, siis Woodie on täiesti vastupidine tegelane, kelle toel ka meie kollane emane tohutult julgeks suhtlejaks on hakanud.
Eelmise nädala laupäevast siis viirukate pesakastis kostub linnupoja sädinat, ei teagi kui palju. Seekord ei sekku ja hoiame oma uudishimu tagasi. Laseme linnu elul elada omasoodu ja kulgemises. Ma arvan, et esimese poja välja haudumisel saigi saatuseks meie isiklik huvi linnupoja arenemise osas. Huvi on suur, kuid hoiame igatepidi oma uudishimu seekord tagasi. Nii, et loodame, ootame ja vaatame.
Ikka ja jälle tõuseb päeva korrale teema, kes on teraapiakoer?
Teraapiakoerad aitavad väga mitmesuguste haigustega inimesi, näiteks võib tuua kas või autistid ja suhtlemisraskustega inimesed, psüühilise trauma üle elanud lapsed või täiskasvanud ja isegi Alzheimeri tõve põdejad. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.

Teraapiakoeraks sobib koer, kes on enesekindel, rõõmsameelne, rahulik, kergesti kohanev ning kannatlik puudutuste ja isegi valu suhtes, sest väikesed lapsed ja vanad inimesed võivad koera otsa komistada või temaga oskamatult ümber käia. Teraapiakoeraks võib sobida iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas on, kuid järjepideva koolitusega kogenud teraapiatööga tegeleva juhendamise kaudu on koeral aidata paremini sobivaid omadusi välja tuua.
Muidugi miks ma teemaga jätkasin, sest mind ennast huvitab see väga. 
Kuid ootasin ammu, et millal toimub plahvatus erinevate inimeste vahel ja nii see nüüd juhtus...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/puhas-jonn-voi-oige-voitlus-tuli-teraapiakoerte-parast-loppes-kohtus?id=81783051
Igal juhul tundus mulle ka kuidagi kummaline, kui mulle keelduti mingil põhjusel tunnistust kätte andmast.. Tunnistuse sain ma kaks aastat hiljem, kui ma koolituse läbisin. Oi mul käis igat masti mõtteid peast läbi, kui ma tunnistust kohe kätte ei saanud. Mis teha, kuid ei arvestatud minuga kuidagi... Onneks sain siiski labitud koolituse tunnistuse kaks aastat hiljem katte. Kaotasin ara arvutil kuhugile tapitahed...

Täna on üks tähtis päev, mu vend sai täna 50 ja 24 aastat tagasi abiellusin. Ütlen nii, et on olnud raskeid ja kergeid aegu. 
Anete ja Nordik läksid võistlema Luite krossile. Sai teine veel vaktsineeritud. Nõue ju ette nähtud, et koer peab olema kiibitud ja vaktsineeritud.
Hulle uudiseid kah meie kandist, probleem hundid on ka meie kanti jõudnud. Pole siiani jahimeestega eriti suuri vestlusi maha pidanud ja kui lumeolud maas, siis Tõrasoo LK alale lihtsalt aega ei leidnud. 
Kuidas tänast blogi kirjutist alustada kohe ei oska. 
Nädala sees tähistasime Arvo 55 sünnipäeva. Oli mitmeid inimesi nii sugulasi kui ka tuttavaid. Oo jaa, eriti üks kohalikest oli väääääga põnev isiksus, kes jagas muidugi külajutte, muidugi peatselt sain ma teada, et külajutt mida inimene jagas ei osutunud tõe lähedalegi. 
Otsisin ühte inimest taga, küsida, et millal on oodata lapsega trenni. Kuid ootamatult võttis mu kõne vastu pere vanim laps. Ja mida ma kuulsin ... Laps nuttis ja läbi nutu suutis öelda, et ta on siia ilma sündinud soovimatu lapsena... minu jaoks on see kohutav. Kuidas üks ema nii julgeb emotsionaalses hoos ennast lapsele väljendada. Laps, kes isegi probleemne ja ema emotsioonide ajendil peab ennast veel madalamana tundma... miks nii inimesed nii teevad. Sellise suhtumise juures blokib laps ennast täielikult ära, milliseks kujuneb lapse ja ema vaheline suhe.
On veel teisigi lugusid, kuid kõike ei jaga. On asju mis panevad mõtlema ja otsima lahendusi, mis aitavad toetada, et pere lõhki ei läheks.
Hea küll võõrastest teemadest, reedel olin tööl, kuid õhtune kõne vanemalt tütrelt, et meie poni poegib. Ja millises asendis, varsal laudjas ees, see polnud kerge märale ja kodus viibivatel täisealistel lastel võtta vastu surnult sünd. See oli mu tütardel esimene kord. Ma ise tööl, polnud ka olemine kerge, kahtlesin juba kergelt, et see pole õige aeg esmakordsel poegijal. Jah lapsed tegid endast kõik, kuid tõde selgus, et varsake ei ela.
Täna kui varsa matuseid pidasin, siis mõtlesin mitmeid mõtteid, kuid ühtegi tõest selgust minuni ei saabunud. Ainus mida ma suutsin sel matuse hetkel mõelda, et head teed väikseke, et kuidas me sind tegelikult ootasime, et kahju su kapjade all ei saanud kunagi kõlksuma mõnusas taktis kabja kobinat. Küsisin, et milleks see meile kasulik olla saab see õppetund? Nii sai täna üks kena kalm mis jääb taas meenutama ühe lemmiku hauakest meie hoovil. Lemmikloomad, kes on sobivasse kohta maetud, käin aeg ajalt neid meenutamas ja mõtlemas, et kui toredad olid ajad. Mälestused jäävad meie hinge.  
Nii see on, et meist mööduvad päevad, millest omakorda saavad nädalakesed ja pea see on, kui kuu on möödas. 

On ilmad. Tänane ilm lausa sillerdab lindude laulust ning õue kutsuks, kuid üks aga, aprilli 1 ööl vastu teist maha sadanud paks lumi, mis mitmeks päevaks silmi kevadisele elule riivama hakkas. Pärast eilset vihma sadu suurte lompide ja pealmise kihi mudaga õue tegemised vastumeelseks tegi. Kuid ega me looduse vastu ei saa. 1.aprillil uudistes mainiti, et ilm muutub kehvaks ja hoiatati lausa tormiga, muidugi seda viimast küll ei jõudnud, aga lumesadu jätkus ka esmaspäevasele päevale.
Muidugi eile sai loomasööda varusid täiendatud. Olin õnnelik, tegin ühtekoma teist ning katsetasin midagi uut. Sai tellitud seekord maisijahule ja sporthobusesöödale ka suhrkupeedi graanuleid, mida pakkusin leotatult kanadele ja kitsedele. Ega mu kabjalised sellest maiusest ära ei öelnud.
Muidugi on ka kurbi sünmusi, kaotasin taas Nordiku valele arusaamisele (tema arvab, et siis saab tähelepanu ja oma tegemise kodust välja metsa minna). Muidugi oli ootamatu mulle see, kui Nordik taas oma mängulustis eaka pardipapa mängu objektiks võttis. Taas peab koer mõtlema, et miks me piirame ja ei suhtle silmast silma. Leidsin ennast mõtisklemast, et miks koer nii teeb. Tegu on siiski isase koeraga, kellel vahel tuleb mõte domineerida. Nordik saab aru, kui ma mängin või lähen temaga jooksma. Ja kui ma hakkan teda ignoreerima, siis ta üritab pai poissi mängida, mis mulle jälle ei meeldi. Muidugi kurvaks teeb, kui keegi oma loomadest lööb oma loomadele hambad külge...
Muidugi taas oli avalikust meediasõnumitest lugeda, et mingi staffi krants oli purenud oma pererahva saksamaal kodus. Tekib küsimus kas tõesti on see koeratõug olgu ta ristandina või puhtatõulisena ohtlik perele. Samas teada saamine, kuidas kusagil toimuvad koera võtmisega kaasneb mingi koolitus, et tekib teadmine kas nad on võimelised tegeleme igapäevaselt vastavat tõugu koeraga. 
Ja muidugi mõnes riigis on kohe keelatud tõgude nimistusse kantud bitbullid, bullterjerid ja staffid jne. Muidugi loetelus jätkub veel neid. Tean, et Taani riigis on keelatud kaukaasia lambakoerad...

Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.

See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;