Uus aasta on käes ja alustasin taas aktiivselt trennidega. Kuu aega pidasin pausi isegi joogatrennile. Ja nüüd mitu päeva järjest olen käinud koertega maastikul jooksutrennis.
Ka hobustele on mõne matkamise teha. Kuid ilmad pole sellised mis ühele põhjamaa inimesele meeldiks. 
Kus on meie talv?

Kuidas alustada aasta kõige viimase õhtu lugu. 
29.12 oli siis see päev, kus meie eakas viirupapa lõpuks lahkus lindude paradiisi... Mul oli tohutult kahju, et ma kodus polnud. Kuid kodus korraldati väärikas viimane ase, kuhu läks väikses karbikeses puhkama. Tundub, et ka teised linnud saavad aru, et neid liigile omaselt väheks on jäänud.

See kuu pole leidnud lihtsalt sõnu, et jagada mõtteid majapidamises kulgemises. Ilmad pole just kõige kiidetavamas seisukorras. 

Üks nädal hankisin uut varustust. Ja uued päitsed meie noore eestlase peas. Natuke rõõmsaid värve majapidamisse. Ja üldse natuke laiendada varustuse nimistut. Treenigute läbi viimiseks abivahendeid. 

Nümfid on ikka parajad pätid, kui lahedad ja ei kujuta ette elu ilma nendeta. 

Saime ühe tunnustava tiitli juurde. Muidugi üllatusi jagus mitmel rindel.

Eile sai siis lõpuks auto ka korda, hämmastav millise kadalipu ma pidin läbima. Eelmine nädal juhtumisi üks amort andis otsad. Natuke kahtlane tunne tekkis jälle, mõtte liikusid Rapla töökoja peale. Ei anna ju rahu, see mida tehti mu opelile. Õigemini mida ei tehtud. Võeti raha auto töökojas hoidmise eest ja pidurid jäeti vahetamata koos silindritega. Hiljem üllatused missugused, pidurid külmusid kinni ja kippusid aeg ajalt nii kinni jääma, et auto tagumine ratas keeldus edasi veeremast. Nüüd on nii, et kahtlen enne, kui julgen auto kuhugile viia. 
Kuid eile jah sai siis lõpuks tehniliselt niikaugele, et võib rahulikuma südamega jälle aastavahetusse minna. 

 

Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.

Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.

Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.

Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.

 

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.
Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?

https://maaelu.postimees.ee/4320075/oma-pere-mets-annab-haid-emotsioone

Sai käidud täna koertega metsas. Kuid mis metsas käik see on, kui RMK alal laiub ju suured langid ja metsavälja veoga palju sügavaid roopaid, mille tagajärjel ma tükk aega kodu lähedal matku korraldada ei saa. Pole rada ja pole metsa... tegelikult väga kurb vaade avanes. Hetkel toimetavad mitmes erinevas metsajaos, ütleks 7 raiet piirkonnas. Kahes kohas on tegu erametsa sektorisse kuuluvate kinnistustega.
Ülejäänud juba riigimetsale. Kuid alad on märkimisväärselt suured, kuid see selleks. Metsas hetkel võimatu liikuda, kuna raiest tulnud puidu väljavedu on tekitanud silmatorkavaid kahjusid. Juba mitme aasta tagused roopad, mida ei ole siiani tasandatud on nüüdseks rohtu kasvanud, kuid seal taidlemine on ikka kunstükk... lihtsalt olla akrobaat rattal või siis laiema astumisega hobusel raskusi keskel ennast tasakaalus hoida, kuid seda on nad suutnud... 
Jah nii see on... loodusesse on tekitatud tõeline lünk. Millal kõik taastub, võtan aluse vanemaealiste inimeste tarkuse, et jah mets on küll loodusressurss, kuid nüüd peetakse siiski majandamist siiski suurejoonelisemaks väljundiks.
Kuid mis meil neljapäeval juhtus oli ikka ehmatus küll. Istusin elutoa akna all, nägin kui koju jõudis Olav, keda ümbritsesid rõõmsad koerad. 
Ühel hetkel kuulsin imelikke kiunatusi nagu oleks keegi viga saanud, tormasin õue ja mis ma nägin... jälle olid koerad metsikult kallale läinud Sassule. Olav ei pannud tähele, kes tegelikult algatajaks oli... Koerad nende arveteklaarimised on ikka vahel mõistatused. Nordik oli selles seltskonnas kõige metsikum, kes lausa lohistas Sassut oma tugevate lõugade vahel jupi maad, enne kui soostus lahti laskmast. Ja muidugi kui lahti lasknuna, tormati juba teise nurga alt kallale. sain Sassu tuppa ja koerad laiali aetud... Ja Nordik kinni. Oleme Nordikule kehtestanud natuke teised reeglid, metsas käin temaga rihmastatult. Kuna mul pole isu temale kogu aeg pulka loopida, siis eelistan pigem, kui ta veab ja saab natuke rahmeldada mind vedades. Samas uudishimu metsa tegemiste osas, kuid koer, kes tirib metsikult on raskusi sellise tee peal kõndida, mis metsaväljaveoga on rööpasse ja poriseks sõidetud.