Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. 

Meie kiftid pätid, kes lõbustavad, kui ma laua taga kirjutan. Fännan täiega nende uudishimu, üks lendas täna hommikul lausa pähe. Papa nümf niimega Woodie toimetas jälle teleri juures. 
Juba nende tegemisi hommikuti peale puuri uste lahti tegemist. See, et ma olen mitmest erinevast majapidamisest toonud üksikuteks jäänud isendeid viirusid. Kuidas nad nüüd omavahel on segunenud. Pikk nokk ja hele-sinine Tõnu (Koselt) on heitnud paari. Meie käelind roheline on siis omakorda rohelise papaga paaris. Muidugi meie eakas sinine viirukas tukub ikka üha rohkem ja rohkem, õnneks veel ei pea teda teistest eraldama, aga samas hea meel, kui ta ükskord lahkub ei jää meile tühja kohta. Olen nendega harjunud ja ei kujuta ette ilma nendeta elu. Naudin, et mu ümber käib elu, kui lapsed koolides või kes tööl. 
Ei oska kohe omi mõtteid kirja panna, olen täna piisavalt varane. Juba koduabilise äratuskell andis teada, et kellaaeg seal maal. Alul olin otsustanud, et voodist enne 8 ei lahku. Kuid juba ma siis sättisin nutika taha, et näha mis edasi on arendatud. Sai eile kuuuurijat vaadatud, kus siis teemaks ühe jehoova tunnistajate pere lugu. Kus üks laps, kes siis perest välja tõugatud, et ei kuulu kogudusse. Appi... appi, tahaks karjuda... Jube mis toimub... miks? Peavad kannatama lapsed, jällegi saavad mu emotsioonid laksu, mis mulle kuidagi pähe ei mahu, kus olid naabrite silmad, kui laps oli hädas. 
Ma ei kannata, kui lapsi karistatakse füüsiliselt kui ka vaimselt... Olen aastaid olnud selle teema vastane. Ei ole oma lastekasvatuses karistust kasutanud. Põhiline osa on ikka mõistmisel ja rääkimisel. 
Võtsin teatud kasvatusmentaliteeti omaks T.Toometi perest nähtu. Kuidas isa V. Toomet võttis poisid, kes päeva ajal olid korraldanud ulakusi siis, avatud õhtuvestlusele. Kuid sellest puudus karm hoiak, pigem rahulik analüüsivas vormis vestlus. Mis oli tunduvalt tulemuslikum. Ja olen endalegi sarnast suhtlemisvormi lastega rääkimisel arendanud. Ja ütleks, et lapsed on suured ja tulevad siiani nõupidama. Või teavitavad, mida nad nädala lõpus tahaksid teha... 
Ja alati on mul hea meel, kui saan olla kuulaja ja hea mõtete jagaja. 
Kahjuks ei saa ma üle enda võimete hüpata ja seega piirdun oma ringkonnas laste kaitsmisele pühenduda, ehk siis kui näen, et keegi tarvitab vägivalda lapse kallal sekkun või on lapsed hooletusse jäetud. On juhtumeid, mida ma siia lihtsalt ei jaga ei lähe enam minu blogi sisuga kokku, aga ma ei saanud oma mõtet eilsele saatele jagamatta jätta. 
Olen isegi usklik pere, kus meespool tõsiusklik

Nii kui mul vaba päev tööst, siis taipavad seda kohe neljajalgsed. Ja kuhu nemad siis mind nõuavad on metsa. Olen pikka aega vältinud koertega metsa minemast. Ikka nende ülienergilisuse pärast, esimene asi on häälekas ja karglemine rõõmust... 
Kuid eile valmistusin metsa mineku osas kapitaalselt. Haarasin mööda minnes lisaks pikale juhtrihmale veel traktoristi kõrvaklapid. Ja paigutasin kõrvadele, enne koertega kohtumist. Ja nii kui ma nina õue pistsin olid ka koerad nii rõõmsad, et Nordik oleks suurest rõõmust mu pikali tormanud. Püüdsin läheneda koertele nii, et nad rahuneksid, ainus kes suutis mõista mu mõtet oli Nordik. Kuna suhtlesin ranges keha keeles, siis peatselt istus ta mu ees ja ainiti otsa vaadates. 
Esimene kontakt koeraga loodud sain kinnitada ka rihma... 
Mulle meeldib andunud koera pilk, kui koer äraootavalt ootab otsa vaadates. Ei tahtnud Nordikut vabalt metsa jooksma lasta. Kuna Sass ja Sofie on alati mu tähelepanu väljas, siis nendega pole probleeme. 
Ja jõudsin siis erakinnistule, kus hetkel võeti metsa maha. Esmane mulje oli ohoo... Kuid õnneks oli metsaomanik juba õigel ajal teavitanud oma maal toimetamisest, siis olin nagu juba vaimselt ootamatusteks valmistunud. Muidugi mul jälle kindlasti veab siis saan järgmise aasta kevadel taas istutustöid teha. Natuke maad edasi, juba RMK kinnistusse kuuluval metsamaal liikudes hakkas silma jälle ulatuslik raielank. Ooo jaa, traktori jäljed reetsid kust suunas tulnud ja läinud oli. Ja üldse ühel päeval kuulata metsas toimetavatest metsuritest kostus kõrvu umbes neljast kandist... 
Juba fb hõiskasin maha, et peatselt hõikan Kabala rahvale lehvitades tervitusi... aus olla, kui jätaks veel kasvueas ja alles kasvutuure ülesse võtvad istikud varasemate aegade raielankidel, siis jah ei saa veel neid metsasteks tükkideks nimetada.
Elu üks pool on kummastav just metsamajanduse  poole pealt, kas mitte ei lõhuta looduslikku tasakaalu metsade tiheda mahavõtmise näol.
Miks muidu metsloomad juba linnadesse trügivad, kuna on vähenenud elupaiku ja olelusvõitlus on viinud selleni, et kõigile ei jätku enam toidupaiku.
Nii vähe kui ma kodus saan viibida vaatan alati oma karja seisukorra üle, jätkuvalt tänan oma tublit koduabilist.
Üks noor hobene oli eile nii huvitatud minust, et lausa oma pea mu õlale nõjatas.  Sügasin teda siis kaela pealt ja lõua alt, ta lausa pigistas mõnust silmad kinni ja nautis minu sügamist. 
Toas olevad linnud korraldasid päikese paistel tõelise kevadise laulutrilleri... Muidugi seda juhtub ikka iga päev, kus üks hetk tuba muutub linnulaks, rääkida miskit on võimatu. Kuid minu jaoks on see nii mõnus ja nauditav...
Õue lindudel (kanad) on hetkel sulgede vahetamise aeg, kõik kohad on lahtiseid sulgi täis ja munemist hetkel pole. Teadmine, et neil see puhkeaeg, siis peatselt, kui suled taas seljas jätkub jälle munemine...

Kaunis 3.Novembri hommik (päikesepaisteline)

Novembrikuu-hingedekuu, eile oli siis see päev, kus pidi süütama oma lähedaste mälestuseks küünla...
Juhtusin üks päev kuulama Tre raadio saadet kus vestlust juhtis Anneli Pärna, kes võttis saate ajal telefonikõne Märjamaa valda kuuluva Sillaotsa talumuuseumi arhivaari-ajaloolase Liivi Miiliga, kus räägiti siis erinevate rahvatraditsioonide kombestikku hingedepäeva tähistamisel.
Minu traditsioon on kodus kogu novembrikuu jooksul põletada küünalt. Surnuaeda päeva pealt ei jõua, kuid mööda sõites 2.11.2017 Nissi surnuaiast (jääb Pajaka, Russalu poolt Nissi sissesõidu tee äärde).
See nädal on möödunud kodus olemisega, kuna ilmad on nagu nad sügisesel ajal kipuvad olema, siis ikka liiklemiseks kasutan ilmastikuoludele vastavat liikumiskiirust. Sai käidud kolmapäeval linnas, alustasin Jüris asuva Scandagra põllumajandustoodete müügiga tegeleva ettevõtte külastusega, uudistasin hobuvarustust ja leidsin lakukivide erinevuste hulgast biotiini sisaldava soolakivi bloki. Võtsin ühe prooviks hobustele, kuid otseselt infolehelt polnud loetav, millest lakukivi koostis seisnes.
Sai veel käidud Hobukeskuses mille asukohaks on nüüd Suur-Sõjamäe alguses. Parkimine 
Sai päris palju linnaliikluses sõidetud. Otsisin shetlandi päitseid. Kuna ühes kohas oli, otsustasin, et tutvun hindadega. Jätsin ostmata. 
Selline teema, et Nordik jätkab ennastunustavalt hobuvarustuse närimisega, nüüd oleme ise väga tähelepanelikud, et miskit enam ripakile ei jää. 
Ja muidugi üks kurb sõnum ka, 1.novembri päeva ajal leidsime kanakuudist surnud kuke ( alles hiljuti üks noor inimene tõi meile, kuid kes eelmine kuu lõpetas oma elutee enda käe läbi). Samas kummastav ja uskumatu ning enda peast korra läbi käinud, et kas perenaise hing tuli järele... Mõistus tõrgub uskumast, kuidas nii järsku noor kukehakatis sureb...

Uskumatu kolmas päev on olla kodus. Ühtepidi harjumatu teistpidi tõrgub enda mõistus ka veel uskumast. Võtan vabu päevi vabalt ja kuidagi kodustesse tegemistesse süüvides. Õnneks eelmise nädala lõpus kanadele jõusööda sain.
Imestan, et inimesed on ikka ää pööranud oma hällufiini tegemisega... Mul lihtsalt küll ükskõikne hoiak. Kuid igapäevaselt röögitakse nagu oleks tegu eesti rahvusele omase ringijooksmisega. Kuhu jäävad meie vanad traditsioonid Kadri ja Mardi päeva jooksmised... Ikka kipub massidele omaksvõtmisena ikka eht ameerikast pärit liikumised. 
Tänane ilm super.
Ahjaa, alustasin seda õppeveerandit jälle Tallinna ühes erakoolis loodusringi juhendamisega. Iga kord tabab mind uued üllatused. Seekord meeldiv üllatus, et mu tunni pikkus on nüüd 1,5 tundi. Ja eile siis esimest korda ka tundi andmas käisin. Igal juhul see õppeveerand saab mul põnev olema.

Koolivaheaeg hakkab läbi saama... Ja lapsed taas koolipinki naasemas.
Koolivaheaja algus algas selle nädala alguses õõvastava õnnetusjuhtumiga Harjumaal Tagadi sissesõidu tee alguses, Kurtna poolt... Hukkus veoki kokkupõrke tagajärjel kolm hobust. Esialgne sündmuste ahel sai alguse siiski kahe hobuse momentse hukkumisega, kuid ühele langes osaks pikem piinarikas, kuigi hobusele manustati valuvaigisteid. Kuid nelja tunni pärast langetati otsus jäädavalt magama panna. Tegu oli kahe noore tori täku ja ühe tõug veel välja selgitamatta. Loomi järelvalveta jätta on ikka omaniku süü. Kahju loomadest ja eks šokk kõigile, eriti et hukkub korraga kolm looma. Isegi veistega pole sellist õnnetust veel kuulda olnud, kuidas see ikka... 
Olles eile autokoolis käinud, isegi õppejõud kes liiklusseadusi jagas ütles, et tema mõistus ei võta kinni, kuidas on võimalik korraga kolm hobust... eks sama olen mõelnud isegi...
Mingi päev sai toodud uued kuked... kukekesed alul olid pelglikud, kuid söögiga meelitasin neid kanadega kokku. Lõpuks tekkis neil usaldus, nähes, et neid keegi taga ei aja. Must kukeke võttis endale mustade kanade karja, kuhu sulandub juba sulevärvi järgi ainus eristumisel aitab tema kasv. 
Eile õhtul korra kanu kontrollima minnes, siis kuked istusid kõik ühel õrrel sõbralikult. 
Ja muidugi esimese lumesaju mainimiseta ka ei saa. Esimese lume saju korral said hobuse ulualla lastud ja üks päev ka sees hoitud. Ei raatsind ise õue minna, mis siis veel hobuseid sulava lume sisse lasta. 
Kui räägitakse, et esimene lumi sulab alati, siis pole esimene lumi veel kuhugi kadunud. Muidugi kaos oli üleüldine, kuna meie valla piiridesse jäävad riigimaanteed olid pikalt lükkamata lumega, piirduma pidi ühe rööpa paaris sõiduga. Kuna mul tagasilla veoline massin, siis eelistasin vastutulevad liiklusvahendid mööda, et ise jätkata kodu teed. Isegi minu manöövrit märgati ja jagati vastavalt nagu liikluskultuur ning vastavalt viisakusreeglid kellegil mentaliteet andnud on

-3 kaunis päiksetõusust sillerdav hommik.

Kui mainida, kuidas kulges hommikune ärkamine, oli see vast naljakas. Kuulsin läbi une, nagu oleks minu mobiili äratus ja automaatselt haarasin mobiili, et sulgeda äratus. Võtsin kätte ja uudistasin, et no mis sa kostad ei olegi minu mobiil. Helin kostus aga teisest toast, tegu vanema tütre omaga, kes asutas ennast hommikusele bussile. Naersin omaette ja keerasin teise külje ja magasin juba sügava unega, ärgates alles peale 9. 
Eile sai tehtud üks tunnine matkake, kuna Anete tahtis oma hobust sadula all proovida, siis sai sellepärast lühike teekond ette võetud, kuna noor hobune väsib, siis peab trenne ja matku esmaselt tegema lühiajaliselt. Noorel hobusel ju lihastik veel nõrgem ja vajab järk-järgulist trennikava. 
Tegelesin ühe probleemse noore märaga, kes jah alul põgenes, kuid läheb pingesse. Pärast võisin teha ükskõik mida...
Muidugi on asju mis tuska teevad, saime teada tänu naabrimehe värskelt toodud ponitäkule, et meie Teeba tiine polegi. 
Katariina saatis üleaia armund pilke ja kuigi palju ninapidi kokku suutsid ulatuda. Mõtlen, et järgmiseks aastaks peab vist aia teistmoodi rajama, kuna naabril ju ponitäkk. Ja mul ponimärad, kel tee vahel võib võtta lennates üle aia, vähemalt ise aastatega selliseid kogemusi saanud. Nii nagu Kukerpillide repertuaarist laulusõnad...
...ei takista vallid, ei takista kraavid, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar...
Ahjaa, tundub, et naaber tegi vahetuse ponimuula mära vastu, et vast ebaõnnestunud paaritusi siis omale üks poiss majja tuua. 
Muidugi hetkel teadmatus, kas mu kolm mära kindlalt tiined on... ei tea veel. Kuigi kaks mära on paksust korralikult võtnud... Kas see veel tiinet olekut teavitab ei julge veel öelda, eks aeg näitab. Kuid suhtume enda teadmisega, et tegemist oleks siiski tiinete loomadega...