Mõnusat päeva ja päikest kõigile

Üle pika aja siis päikest näha... Nüüd vist tulebki aeg, mil peab juba päikse olemasolust loendatud päevi maha pidama. Eile hommikul ilmateadet raadiost kuulates tekkis mõttes küsimus, et kas ikka tuleb. Kui Portugali loodustulekahju udu ja Sahara kõrbe liivatolmu kooskõlas meieni lauspäeva ajal üle eile keset päeva sellise tunde valmistas nagu kohe kohe algaks öö. 
Mul selja taga tooli selja peal istub valvas nümfipapa, kes vist hoiab silma peal, mida ma siia toksin... Muidugi tegelikult sooviks ta siia arvuti klahve nokaga proovima, kuid teatud argus inimese ees veel hoiab tagasi tegudele. 
Käisin nelja koeraga metsaheinamaal niitmas käsivikatiga... oo jee nojah oli vast vali haukumine kui ma selle loa andsin endaga kaasa tulla. Ja üsna mitu head meetrit ikka kõrvulukustava haukumise saatel metsa kadusin. Vähemalt naabrid teavad, et olen kodus ... 
Esimese niiduvaalu järel sai selgeks vikatit on vaja veids tuunida nii tera vaheduse osas kui ka lüsi  külge kinnitamise osas. Loksus teine ikka korralikult.. 
Mida veel täna korda saata, seda veel paistab, aga igal juhul päev on juba oma alguse saanud ja loomad üle vaadatud ning mõtteid siia sinna loksutatud, aga eks õhtu kätte jõuab, siis selgub mis tehtud ja mis tegematta... 

Super tehtud, saigi käidud siis caniskrossil koeraga jooksmas. Eks peab ennast rohkem treenima hingamiserütmi ja jooksmise sünkrooni osas. See oli kahe päeva võistluses väga suur samm minu jaoks. Teise päeva tulemust parandasin kõigest ühe minuti võrra. Kuid see selleks, kui ikka füüsiline vorm vastupeab siis okei, aga just hingamise töö on hetkel oluline, siis tekib ka distantsil rohkem edasi mineku jõudu.
Ega mulle selline jooksmine ei meeldi, kus ma pean mööda rada jooksma, kuid vahelduseks orienteerumisjooksudele on see alternatiiv ning natuke vaheldust. Ja tegeleda koeraga, kes oli ambitsioonikas jooksja ning vedaja esimesel päeval, kuid teisel päeval pidin juba Sassut tagant õhtutama, et ees jookseks. Probleem oli  suurenenud vajadus joomise järele. Eks mul endal ka jooksmise lõpuks ikka kurk kuival. Hea meel oli testida kahe päeva jooksmisega oma füüsilist vormi ja leian, et 5 km joosta ajaga 38 minutit pole paha tulemus. Oli see mul osaleda esimest korda sellisel krossil. Peatselt pean külastama veti, vaja koertele täiendavad vaktsineerimised teha, kuna eelmise tegemisest hakkas aeg täis saama. 
Üks meie pere probleemiks on tõusud, kuna meil ainult lauskmaa, siis pole kodu lähedal harjutamise võimalusi kui Palukülas või mujal Lõuna-Eesti kuplite vahel. Kuidas võtta mäge ja laskumisel puhata nii, et oleks kehal mugav. Olen pikamaa suusataja siis tean milline peab olema füüsiline vorm tõusu võtmisel ja laskumisel, kuigi tegu vahenditega, aga ikka mingil määral üksteist täiendavad alad. 
Miks just koertekross, et saaks oma koertega koos midagi teha. Kasvõi jälle see ööbimine Laiksaare metsaonnis. Elav tuli vastavas tulekoldes ja öö läbi selle hoidmine. Samas koerte meeleolu jälgimine. Samas väljast kostuvad loodushelid (tuul kohisemas puude latvades, oja mis vulises oma vee kogusega ikka täiega, lisades loodusmuusikale ikka mõnusaid unelaulu noote). Nautisime täiega seda loodusnurgakest, sai olla oma mõtetest vaba ja lihtsalt tunnetada kohta. 
Muidugi üks üllatusmoment veel, saime teada, et metsaonnile on võimalik ka teisest kandist lähemale saada. Ja nii me auto parkisime juba majale lähemale, kust oli juba parem asju transada onni. 

Meie Nordik kes kaika fänn, oma järgmise pulgaga onni lävel anuva pilguga nõudmas... pliiz ainult visake. Ma kohe toon ära... 
Kuid järgmisel päeval ei olnud temastki suurt jooksjat. Kuna enne jooksu läks pulga ära toomis mänguks siis sai hasart nii tugev, et ei suudetud loobuda ning stardist minekult oma pulk loovutati fotograafile mõttega, et viimane viskaks... Kuid tüdrukul tekkis sellega ajakadu, kuna Nordikul muud enam peas ei kõikunud, kui tema kallis pulk... 
Finisheerudes, siis tüdruk mainis, et praktiliselt pidigi tagant kogu aeg õhutama. Kunagi ei tea mis võistlusmomendilt ette tulla võib. Nii ongi, et peab harjutama kogu aega. Muidugi seda tehtud ka, aga siiski, ainult kodu ei ole ainus treeningkoht, et koer oleks ka sotsiaalne siis peab harjutuskohti lausa valima. Siin on veel mõtlemisainet meie perele veel küllaga, kuid mõte on jätkata, asi oli osalemist väärt. Nautida seda looduslikku paikka ja ootamatu kohtumine oma kunagise kutseka aegse kursaõega, kellega ütleks oli ka selline läbi saamine. Need kes ei armastanud pidutseda ja suitsetada hoidsime ikka kokku. Ja siiani olles kuulanud ära Inga elukäigu ja lood, sain enda omagi natuke jagatud... Mis teha me naised peame olema ikka need vastutavad osatäitjad, kui kellegil kaob jalge alt pind. Ja nii oli see lühiajaline kohtumine, kus saime olulise teabe teada üksteise kohta.
Koju jõudnuna, natuke sai väike kohvi drink tehtud, kui kavala ilmelised tüdrukud mul praktiliselt särgisabast kinni hakkasid ja sadulasse istuma meelitasid. Muidugi võtsin nende poolse kutse ratsutama minemiseks hea meelega vastu. Saigi kahe tunnine metsamatk tehtud ja mis oli meile piisavalt nauditav. Kaunis sügis ilm, kohtumine suuremat sorti tiibeti mastifi ja tema omanikuga. Mainisin, kui viisakas koeraomanik, et püüdis koera kiiresti kinni, et saime mööduda vaikselt. Kuid Tassa jäi ikka igaks juhuks suurt, karvast ja natuke haukuvat mõmmilaadsusele kalduvat koera põrnitsema. Tajusin hobuse pinget ikka viimase rakuni. Mis teha, kui säherdust peni trehvatakse ikka esmakordselt.
Koju naasnuna nägime ühte uhket massinat, mille järel hobuveo treiku ja selle ees siis naabrimehe massinat. Arutelu käigus mõtlesime, et kas tuuakse või viiakse... Pärast selgus, et Suuresti talli väike poni täkk Harley jõudis oma rännuga meie naabrimehe ponikoplisse. Hmm... nojah teada värk eks näe... Ollallaa... 

Viimane nädala lõpp oli siis meil tegus. Osalesime taas Velise laadal. Nii nagu ikka saatis meid jälle vihmased ilmad, kuid õnneks seekord sai teekonnal  vähest vihma.
Seekord kolm mu enda last ja kaks võõrast. Tagasi tulles sai üks ratsanik enda omadest välja vahetatud ja asendatud ühe noorema tütarlapsega.
Mina olin jälle transapoiss kes varustust koha peale vedas ja toitlustamisega tegeles.
Juba teab mitmendat korda püüan siia sissekannet teha, kui vaim ja mõtte kuidagi suikuvas toonis, siis mõtet kuidagi sulejooksuga kuidagi toetada ei suuda.
Muidugi valimised lisaks on toonud lisapingeid kohalike omavalitsuste kadumisega häälte otsimisele, et nii mõnigi on tulnud küsima, et keda valin. 
Üks pilt siis enne tagasi sõitu Sillaotsalt kodu suunas. Pildi tegi Jüri Kusmin, hetkel ei oska öelda, mis ametit ta küll peab, kui on laadad siis tema esitleb muuseumi eksponaatidest mõnda uunikum masinat.

Kuid hea, meel Velise laat seekord taas selja taha jäi. Ja lapsed kes kaasa lõid ratsamatkal jäid ka teekonnaga väga rahule. 
Super rahulolu, et asjad jälle toime said...Järgmine aasta taas...

Sügiseselt kaunid päiksepaistelised ilmad on toonud välja nii mitmed kliendid ja ratsahuvilised, et nädalavahetus perele möödus hobuste ja klientidega tegeledes. 
Lilii Marleen istub sees ja söötmine ning tegelemine käibki temaga sise tingimustes. Mõte tiksub, et peab tegema ühe väikse tara, mis natuke kõrgem ulatudes hobuse peast üle. Esialgu mõte.
Ega ka eilsel ilmal viga polnud, kui ise hommikustel tundidel öötöölt koju naasta, siis ikka koduses miljöös zombi olek esimestel tundidel välja lööb. Tarkus tarviline vara, siis ikka tasa ja targu eluvaimu sisse puhumine toimub vaikselt, et natukese haaval elule tagasi jõuda. Magama ennast ei luba, sest järgmine öö mööduks sootuks unetult ja miks vaevata. Pigem väsitada ennast korralikult ja õhtul ajaliselt jala pealt kukkuda... 
Ja hästi toimib, vähemalt minu peal küll.
Eile jah sai tegeldud mõningate kabjalistega ja veel olulise osa väike ponil kapjade värkimisega. 

Eile oli päris tihe tegemine, pidin jõudma väikese ajaga palju ära teha.
Alul plaanisin kanu tooma minna, kuid kaalu kauss langes auto ülevaatuseks ettevalmistusele ja nii see tegevus alguse saigi.
Kõige pealt auto seest ja väljast korda jne.
Kui see käik selja taha sai, koju tagasi jõudnud, leidsin eest mõtliku koduabilise, kes andis teada, et Pipi kadunud. Asusin minagi õuet ja majaaluseid ruume kontrollima, kus võiks asuda Pipi. Muidugi mitte leidmise korral tabas laviin igat masti mõtteid. Kuid siis rahustasin ennast, koer ei tohiks kodunt kaugemale minna. 
Katsetasin mõned korrad linnukoera vilet, kuid seegi andnud tulemust... Sofi läks ekstaasi, arvas, et saab metsa minna...
Istusin välis ukse ette maha, kus siis kohe maandusid koerad, kes kõik kolmekesi ainit mulle mõtlikul ilmel otsa vaatasid. 
Ja siis plahvatas, et küsin koertelt, kus Pipi on...? Nojah esimene kes tõusis oli Sofi ja sööstis mõnusa sörgiga rehe alla ja suundus kus asusid puuriidad... eeem ja võttis sõnatuks. 
Ei osanud kohe selle peale tulla, Pipil tegi kasvaja valu ja selle tõttu puges peitu tööristade riiuli alla. 
Ma tänasin Sofit, et aitas mul Pipi leida. Katsetasin, et saaks koera välja meelitada, kuid jätsin esmaselt rahule ja ootasin, kui ta ise ilmub välja. Ja ei läinud enam kaua, kui ta välja tuli. Sain teisele abi anda, mis vajalik.
Loomad ja loomad on ikka lahedad tegelased.

Eilse teema jätkuks mainin nii palju, et koerale mõjus see, et tal pole tema kiusajat sõbrannat, kes talle aeg ajalt hambaid nii hullamise mõttes vetruvasse kasukasse poetab. Ja eile ja täna on selline rõõmupall, et hoia ja keela. Muudkui nõuab, et läheks metsa ja mitte üksi, eks ikka kambakesi.
Nii muidugi avastas mu vanem tütar eile, et Kati valjad on ühe koera hammaste alla jäänud ja nii ribadeks ma pole veel ühtegi asja veel näinud närituna, kui siis Kati uued valjad. Natuke mõru meel kohe. Kuid keda või kellega sa pahandad...
Kurb meel, pean ju uued hankima ja jälle välja käima rahasid. 
Täna sattusin nägema, kui Nordik oksendas ja kiikasin uudishimust, et mida siis maost väljutatud mass sisaldab ja üllatuseks hakkas silma alõõtsa seemned ning seedumata kestad... Hmm paneb mõtlema... Ja natuke sappi...
Jällegi analüüs ... miks sööb neid... Pean miskit tema söödaratsioonis jälle muutma, kas on vajadus teatud mineraalide järgi...?
Tean seda, et mõnedele koertele meeldib marju süüa, kuid viimastel aegadel on tekkinud Nordikul täielik isuväärastus, mis paneb ümber hindama ja analüüsima söötmise teemat.
Aias tiiru tehes avastasin, et ühelt austerservikupakult olid seened ära söödud... Ja tekkis jälle küsimus, et kes siis seda veel teinud on...? Naljakas, et inimtoiduks kõlbulik sobib mõnele olevusele veel...
Nautisin täna täiega hommikust aega kohvitassi ja oma toalindude seltskonnas. Nümfid üllatavad ikka ja jälle, samas viirukad on põnevad tegelased, kui nad kas lendavad või uudistavad mingi eseme ümbertõstmist toas.
Vaatasin koju toodud noore mära kapju ja masekas tuli peale... Pean jälle kapju lõikama hakkama. Tuleb see töö ette võtta nädala lõpus, kui mul neid jala hoidjaid väheke rohkem kodus on.
Täna võtsin siis muinsukaitseametiga ühendust ja suheldud ühe hoone teemal. Lõpuks sai asjad liikuma lükatud... Kirjutasin maili ja eks loodame peatselt vastuse.

Loomad ikka oskavad üllatada. 
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada? 
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind. 
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime. 
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi 
eraldava võre taha ilmumas koera pead. 
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda. 
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi  viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin. 
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.