See nädal sai siis kah läbi. Käisime väikse seltskonnaga Varbolas puupäevadel. Ja mis poolel teel Varbolasse selgus, et puupäevi on pikendatud pühapäevani. Mis ikka parandas tohutult enesetunnet. Mina olin see, kes jootis tee peal lapsi ja hobuseid. Laagri panin püsti ehk siis tegin näpu valgeks uue telgi püstitamisel. Ja oh imet midagi rasket polnud. Ja sai ära proovitud, selle esmase prooviga tekkisid väiksed kahtlused, kas ja kuidas sai sisse vihma vesi. Hommikul madratsid altpoolt märjad ja sama ka telgipõhjaga. Enne ma rahulolu ostu suhtes ei väljenda, kui olen kindel, kas vastab mu kahtlustele tõeks. Hetkel ei julge välja öelda.
Teekonda saatis äärmiselt palav ja leitsakust pakatav ilm. Juba mitu päeva tagasi anti nädala lõpuks äikesehoiatus.
Kuid õnneks äikesest piirdus vaid mõne sähvatuse ja kerge kõuemürinaga.
Ja öösel sai mõned korrad hobuseid kontrollimas käidud. Meil jah Teeba ju see tegelane, kes armastab kuidagi välja nihverdada.
Saime siis lõpuks Mannule uue sadula...



 

Mis toimunud ja mis toimumatta...
Sai tegeldud lastega terve see nädal, hästi tihe programm (laager). See aasta olen saanud ka varustust uuendada. Vaja veel sadulaid, valjad on olemas. Tasahaaval olen saanud muud varustust soetatud... Ootangi järjekordset pakki, kus nahaõli ja kaskade uuendamiseks mõned katted. Mul suht korras kaskad, aga väljaspoolt kaska materjal nii katki, et ei kõlba enam anda kellegile, aga selle läbi saan nüüd nad jälle kasutusse võtta.
Täna siis võtame suuna mõnede selle aastaste  ratsanikega Varbola teekonna. Kus siis veedame öö ja tagasi tulek jääb pühapäevale. 
Ja saan ära proovida uue telgi. Hankisin eile uue telgi, kuna vanale kulus juba katusele auk ja lukud ei olnud enam nii kindlad. 
Hea tunne korda läinud tegemistest, lapsevanemad olid laste üle uhked, kui eile järgi tulid. Eks mul kerge nukrus hinge puges, et kuigi erinevatest peredest, aga kui elada üle kogu nende hingeelu ja saada nagu mingist katsumuse läbinuks.
Nii mõnigi lapsevanem mainis, et jätkab lastega käimist. 
Ja eile siis lõplikult lõpetasin viimase heinamaa tüki niitmise. Kõige lõpuks tõmbasin maha veel kasvavad servad, et kui niiduk katki läheb pole kahju enam nii suur. Kuid niiduk jäi ka korda ja mis ikka tuleb talvekorda ning järgmist aastat ootama panna. 

Ahjaa, eile siis toimus meil ka esimene võistlus lastele. Ja lapsed said oma diplomid ja rosetid. Mille üle oldi väga uhked.

 Tegemist siis kõige lihtsama juhtimisparkuuriga, kus pidi näitama kuidas suudetakse kõige lihtsamate võtetega hobust kas siis pöörata või seisma jätta. Kuid see kuidas kõik sujus, oli ikka koos abilisega. Tegu väiksemate lastega, aga meile endalegi oli hea kool, mida järgmine aasta paremini teha.

 Ja eks meilegi oli üle pika aja kogemuste saamiseks ja millegi uue rajamiseks või koha välja ehitamiseks idee ellu viia. Hetkel küll pooleli, aga lootus on mingi aeg seegi lõpule viia. 

Kus on ilmad...? Õudus kuubis... täna mil pidime olema Kohila mõisakoolis kahe poniga, see sai tehtud. Kuid vihmahoogude vahel. Hommikul treilku järgi  ei mingit ebamugavat mõtlemist, et ei läheks või tahaks minna. Kaks võõrast last ka majas lisaks oma suurtele lastele. 
Mu heinaniitmine venib tänu ilmadele, kõigest 2 ha niita. Oleks ilmataat armuline ja laseks mul tööd lõpule viia. 
Kuid tänase päevaga jäime rahule. Ponnud protestisid peale minnes ja maha laadimisel. On tegeleased. Nojah kui mõned nädalad tagasi sai Vastja külas käidud siis sel nädalavahetusel käisime nüüd juba Kohila Mõisakooli juures. Lahe ise käia, olla ja teha jne. 
Eks näe kuidas ilmad järgmisel nädalal on.

 Juba 3.08.2017 ja kuidagi teksti ei suuda kirjutada. Eelmine nädal oli kuidagi kiire ja enamuse ajast läks heinamaa ja niiduki remontimisele. Oli neid päevi, kus mu oskused jäid väga kesiseks, siis pidin ootama kellegi töölt koju, et asi ära parandada. Kuid oli ka asju, mis olid minu ampluaa ja oskuste kõrgusel. Ega tänanegi niitmistöö varasele ajale langenud. 
Kõigepealt maadlesin kõhus toimuva sisesõjaga. Arvata on, et piim ja banaan ikka sobivaks koosluseks toidulaual pole. Ja siis kepsu ja niiduki kanda ühendava poldil jälle vaja taastada vint. Ja siis sai nii mitmed töökojad läbi helistatud ja Raikküla töökojas lausa kohal käidud. Kuid viimases jälle kedagi koha pealt ei leidnud. Mul ei jäänud muud üle, kui vennale helistada, kes töötab autoremondiluksepana. Ja viimase abina ka korda sain oma tehnika. Heinamaale jõudsin ma kusagil kella 16 paiku. Ja muidugi esimesed sissesõiduringid on kõige raskemad. tegu tiheda ja paksu rohurindega. Päris palju ummistusi ja kepsu ümber keerdumist ja selle lahti katkumist. Kerge pole, aga siiski kannatlikkuse etalon.

Hakkabki juulikuu selja taha jääma. Ja on nii mõndagi tehtud. Eelmine nädal käisin Tiina Toometi kliiniku juubelit tähistamas. Hästi palju rahvast oli ja hästi põnevas kohas korraldati Mustjõe Kõrtsitalus. Esimese asjana võtsime Aadega kohale jõudes ette matkaraja ja siis avastasime, et mustikad on valmis.
Meil siis sinna mineku soodustas jällegi ilm. Olin häälestunud, et teen mingi kellani heina, kuid peale heina kokku riisumist hakkas sadama. Ja ma enam ei jäänud ootama suuremat käsku, et mine. Ja minek sai kohe kiirelt ette võetud. Kõige kummalisem oli see, et just meie taluheinamaade kohal sadas, mujal Eestimaa paigus oli täiesti kuiv. Igal pool tehti heina ja muidugi mul südames jälle mure, et järsku saaks, kuid mõneks hetkeks suutsin ennast heinatöö mõtetest välja rebida, kui tekkis hetk, kus olime ära eksinud ja tegime tiire. Lõpuks kahe peale ka mobiilist gps plaanide abil kohale sõidetud. Oli vast pärapõrgu, aga samas väga põnev koht ja huvitava planeeringuga. Ja palkmajad oii. Pühapäeva hommikul Mustjõelt lahkusime vara, meil oli vaja Lagedilt üks hobuseveo treila taha haakida autole.
Ooo jaa, pühapäeval toimus Avatud talude päev ja meil oli vaja paar poni laste sõidutamiseks Vastja külla viia.
Ja nii mu plaanide kohaselt ka läks. Koju saime 10.38 ponnud peale ja Vastja külla. Ponud maha, treila tagant ja ise koju heinatööle. Ehh mis puhkepäev vahepeal vahetati lapsi, kui üks läks toodi teine.
Ja kui õige aeg käes jälle treilale ja ponnudele järgi. Ja Vastjas olles tuli jälle kutse üritusele. Nii et jätkame täis rauaga suvest. Ega puhkust pole, kuid ma puhkan aktiivselt, tahaks enne lastelaagrit veel mustikal käia.
Augustis on veel üritusi, kuhu on kutsutud välja nendele üritustele on jälle treilerit vaja. Nüüd juba tunnen, et viimane aeg hakata midagi mõtlema.
Ja muidugi selle heinatööga olen ikka oma niidukit ikka kapitaalselt lõhkunud, et poeg juba juba jõudis nuriseda. Kuid mis teha, mina ennast süüdlaseks ei pea.
Mis vahetatud, niiduki alumise rihmaratta laager sai vahetatud, eile vahetasin ise kepsu laagri ja ostsin uue kepsu, kuna vana oleks saanud ka korda teha, aga ma ei viitsinud aega kaotada siis ostsin uue ja ühendasin siis kõik nii nagu olema peab. Kuna mul üks probleem, pole jõudu nagu meestel, siis pean mõistust asjade juures kasutama. Poeg vahetas üks päev lati ära, kuna üks tera nii lolli koha pealt katki, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures vahetada.
Muidugi otsisin rullakat, et siis teha esimene samm tehnika maailmas, kuid selgus tõde, et harjad kutud ja kasutuskõlbmatu.

Meie uus nümfipapa Woodie, muidu eelmises kodus oli ta Oskar ja Ossuks kutsuti, kuid meile on see liig mis liig, üks Oskar on merisiga. Nii Ossust sai nüüd meie Woodie. Lahe poiss. Õppis lendama toa peal ja muidugi enam nii kuri pole nagu alguses. Nüüd juba uudistab ja kõige lahedam, kui ta mööda toa põrandat siis oma puuri juurde jalutab, kui ta jälle kuhugile ära eksinud majas on.

Märgatud, et Pipil algab peatselt jooksukas, hetkel veel algusfaasis, kuid üks lastest märkas, et tehti loomategevusi, kuid mis ikka. Nordik on viljatu, ei tema enam millekski võimeline pole. Kuid kummaline on ikka loodus küll, et mis sellest kastraat see ei loe, aga tegusid tehakse. Veel mõned päevad silma all, siis siseruumidesse kinni. Koeral juba nii palju vanust, mis sellest et ümbruses enam selliseid suuri kolle ei ole, aga ma lihtsalt ei usalda. Mõned aastad tagasi käis üks väiksema mõõtmeline kosilane, kes siiski ulatus oma kasvule paaritama... Nali naljaks, aga paaritas ta ära koera enda kuudis. See oli Pipi esimene pesakond, kus polnud rohkem õnneks kui kaks kutsikat, üks oli surnud ja teine elus. Sellele leidsime kuhugile Kiisale uue kodu. Lapsed kiindusid, küll nad lunisid seda endale jätma, aga keeldusin kategooriliselt. Pakkusin lastele alternatiivi ja lubasin, et hangin neile kolli. Sai kutsikas uude koju, kui leidsin kollikutsika müügi kuulutuse. Ja nii saime endale Sofie. Kes on tõeliselt ära nunnutatud, hoitakse süles ja on nagu lapse eest.
Eile sai mitmeid kordi kodu vahet käidud, eks niiduk jamas. Ja muidugi poeg oli ka ikka väga väisnud olemisega. Kuid õnneks mitme inimese peale sai ka kaotatud terad vahetatud ja loksuma hakanud lülid korralikult kinni monteeritud.
Ja õhtul pea 22 paiku oma töötulemust kastemärjal heinamaal nautida. Kui juba viimaseid siile niitsin, siis hakkas juba vaikselt inimese tunne taastuma.
Hobused said uuele karjamaale metsa, kitsed panin välja, kuna vanem tütar käib koolitusel, siis aega selliseks tööks pole. Ja muidugi mainin olen ju vaba. 
Ja selle nädala lõpus on mitmeid üritusi. Nii et peame mõtlema kaugemasse tulevikku ja kuidas rohkem ära majandada ning heinavarumisega mitte nii pikalt tegelda. 

Üks vale klahvi liigutus ja pool teksti pani ajama.
Kuidas kulgeb...?
Minul vabalt ja püüan leida ühte ratsastajat, kes tuleks  mu ponisid ratsastama. Kuid ega ma igat ühte ka võta. Selleks ikka mingid kriteeriumid paigas. Aeg on teinud oma töö ja olen suht läbinägija, keda võtta või keda mitte võtta. Peab tekkima mõnus side ja kokkusobivus inimesega.
Eelistan sellist sõitjat, kes omab kindlaid oskuseid, mitte ,,maha murdmist" loomal. Ja poni kuhugile kodunt välja andma ei hakka. Eelistan ise kontrollida ja jälgida, kuidas minu enda loomaga ringi käiakse.
Kuidas meil siis uus nümfipapa on kohanenud. Lennuringid on üha pikemaks ja samas tema uudishimulik omadus on see, mis on aidanud ka emaslinnul omaks võtta omavahelist suhet. Kõige meeldivamad hetked on õrnusehetked ja neid vaadata lihtsalt on ikka nauditav tegevus. Unustades hetkeks ikka ümbritseva maailma ja võib olla ka hinge näriva mure.
Ilmad on nagu nad on, leian ennast ikka ja jälle lohutamast, et küll jõuab ka kenad ilmad kohale.
Muidugi ei leia sobivat treilerit hetkel, kes oleks nõus kahel päeval transama meie ponnusid üritusele ja tagasi. Hetkel ju iga minut ja tund suvisel ajal arvel ja mis veel, ega kaugele kui 15 km enam ikka oma jala peal paariks tunniks kohale ei lähe.
Ja muidugi ikka kirun ennast, et mõnes asjas ikka nati lohendust olen jätkanud. Kuid mõni aasta tagasi lubasin osta treilku, aga siis jälle ei olnud kutseid erinevatele üritustele. Ja siis sai jkah raha mujale kulutatud.
Eile sai siis Katile uus sadul hangitud, sest vana kapitaalselt juba iganenud, mainin poole suuga, et tegu india sadulaga ikka, mille iga juba pea 20 aastaseks osutus. Meil oli see olnud 15 aastat.