Tänane päev suurepärane, kui eile pool päeva magamisele kulus. Palavik jälle, töö juurest vist tõin kaasa. Pean hakkama ka tarbima küüslauku, enam lihtsalt ei suuda. Nii kui töölt hommikul koju naasen on palavik. Ja mitte eriti madal. Võtab ikka jalalt maha. Nii oligi, kui sain palaviku maha, toimetasin loomad, läksin silorulli lammutama, kuid võimatu tegevus. Vesi jooksis juba rullilt kilet lammutades. Kui kile ümbert saanud, siis leidsin, et hobuseid ma üldse õue ei lase, Endal ka lihtsam. Plaanis oli eile veel vedada sööta koju tagavaraks, kuid jätsin sellegi ära. Mul õnneks ree peal õues silo ja lakas heina. Andsin siis mitmele söötmiskorrale jaotatud sööda neile ette. Mul lihtsam ei pea vedama. Kogesin, et nii on parim mulle. Juba vana aasta sees maadlesin pea iga päev palavikuga. Ja see pole ka hea, kui peaksin lõpetama kopsupõletikuga.
Täna siis hommikul alustasin päeva juba kella 6 paiku, andsin Hertale head ja paremat. Saatsin lapsed kooli ning rookisin õue eelmise päeva lumest. Tundes eneses suurepärast tunnet, läksin varsti sööta tooma, mul oli veel eelmisest korrast silorulli südamik. Kohale jõudnud, töötasin läbi uue süsteemi ja kangi abil sain selle südamiku ree peale. Super tunne valdas, siis kerisin teiselt rullilt veel lisa juurde. Ja koju, maha laadimisel oli juba vanem tütar abiks...Hurra, tunne oli suurepärane, natuke küll nahk sai selle punnitamise peale märjaks, kuid see polnud nii hirmutav tegur, et oleks oma tegevust pidanud lõpetama. Ja uuesti järgmise rulli juurde tagasi jõudnud, laadisime kogu kupatuse peale. Ja mis sa hing ikka oskad, kui rõõmustada, et jälle ennast on ületatud. Ja koju saades, vaatasime kella kõik oli graafikus. Hobused välja lasknud ja siis jootmisega tegeles Aade, mina otsisin kuivemat puidu materjali, et saagida ja saaks toad soojaks kütta.
Kuiva sobivat küttematerjali otsides, leidsin aida lakast rangisid, pean need üks päev alla tooma ja vaatama millises seisukorras nood ommavad. Veel sõnnikutki välja kärutatud, aga see võttis ikka märjaks, kuid ujuma ei soovinud täna minna. Olen see nädal korra käinud, vast jääb pühapäevaks.
Täna siis hommikul alustasin päeva juba kella 6 paiku, andsin Hertale head ja paremat. Saatsin lapsed kooli ning rookisin õue eelmise päeva lumest. Tundes eneses suurepärast tunnet, läksin varsti sööta tooma, mul oli veel eelmisest korrast silorulli südamik. Kohale jõudnud, töötasin läbi uue süsteemi ja kangi abil sain selle südamiku ree peale. Super tunne valdas, siis kerisin teiselt rullilt veel lisa juurde. Ja koju, maha laadimisel oli juba vanem tütar abiks...Hurra, tunne oli suurepärane, natuke küll nahk sai selle punnitamise peale märjaks, kuid see polnud nii hirmutav tegur, et oleks oma tegevust pidanud lõpetama. Ja uuesti järgmise rulli juurde tagasi jõudnud, laadisime kogu kupatuse peale. Ja mis sa hing ikka oskad, kui rõõmustada, et jälle ennast on ületatud. Ja koju saades, vaatasime kella kõik oli graafikus. Hobused välja lasknud ja siis jootmisega tegeles Aade, mina otsisin kuivemat puidu materjali, et saagida ja saaks toad soojaks kütta.
Kuiva sobivat küttematerjali otsides, leidsin aida lakast rangisid, pean need üks päev alla tooma ja vaatama millises seisukorras nood ommavad. Veel sõnnikutki välja kärutatud, aga see võttis ikka märjaks, kuid ujuma ei soovinud täna minna. Olen see nädal korra käinud, vast jääb pühapäevaks.
