Sofije

Täna hommikul saabus meie majja uus pisike kolli Sofije. Hetkel on alanud kõige raskem ülesanne. Kohandamine teiste koertega. Olles teadlik mis meid ees ootab ja lastelegi vastavad juhised andnud, kuidas jagada kõigi kolme koera vahel tähelepanu. Ja milliseid käitumist  see meilt nõuab. Tean seda, et pidev töö ja tegelemine ning õige tähelepanu jagamine viib meid sihile.
Käisime juba metsas jalutamas. Jagasin lapsele, koera käitumise kohta väikse info. Sofije meenutab meile oma käitumisega Hellut. Hellu oli õrn, hell.
Koera võtmine muudab mõneks ajaks pereelu pea peale. Jälgima peame vanemate koerte käitumist, et need kohanduksid ja võtaksid ruttu omaks uue kutsika. 
Loodan Pipile, kelle kasuemaks oli pea neli aastat kolli. Kui Urri, kes eelmine aasta suri hakkas päeva pealt jäljendama kadunud koera. 
Mainisin lastele täna, et mis mul küll viga, et võtan koeri talveks kasvama. Kuid soov on täidetud, et kolli on taas majas. 
Analüüsisin, et kui koer tuleb, siis tuleb see õigel ajal, kui oleme valmis ise selleks. Ja koer peab olema sobiv, kuhu ta tuleb, siis saab see olema mitmekordne õnnistus ja õnn perele. Vaatame mis elu meil toob... ikka edasi.

Veel natuke on jäänud mul teed lumest koristada. Olen teinud pea vaat iga päev. Eile selle eest vehkisin, aga pea 4 tundi. Kuna mitme korra lumi on moodustanud kohati kooriku ja koristada vaat, et raskem. 
Väheke tegin  ka naabritele üllatust. Kui nemad laupäevase kohalolekuga rohkemat, kui ühe poole teest puhastasid ning pikali kukkunud postkastid ja puu najale tõstetud postkastide juurde ainult üks teerada viis. Kuna pühapäeva hommikul töö-ööd lõpetasin, siis polnud minust suuremat asja füüsiliseks rabajaks. Tegin ainult olulised, imestan isegi oma füüsilise ja vaimse väsimuse pärast. Tegin väikse järelduse, et lumetulek on viinud vitamiinide tarbimise mitmekordseks. Ja siis on tekkinud väike tagasilöök väsimuse näol. Eile siis rookisin teeotsad nii enda oma, kui naabritel. Naabrite oma juhuks, kui meil peaks lumega nii palju teest kaetud olema, et autoga liiklema ei saa. Hea on parkida kohe teeotsa. Kuna suur põlispuu varjab ning tekitab parajalt sellise koha, kus lumeolu jääb kesiseks.
Imestan ühte, loen pidevalt kuulutusi, kuid mõtlikuks teeb inimeste mõtlematus ja milleni see viib...? Praktiliselt suure sõjani. Mõtlen vaimset sõda...kui kasutatakse kuulutuses, et kiiremas korras ära anda koerakutsikad ja kui keegi ei soovi, siis ootab karm otsus... jne. Huvitav miks kiirustatakse, mõistan, et iga koeralaps tahab süüa ja koolitamist, kuid nii ei saa. Olles ise olnud tõukoera kasvataja, siis viimase kutsika müüsin odavalt ja sellisele perele, kellele ta ikka sai päris liikmeks saaks. Unistus suurest jõukusest jäigi kummitama. Kuna tõukoera kutsikatega kaasnevad teatud kulutused; vaktsineerimine, ussikuur, kiibistamine või tätoveerimine jne.  Ja ülevalpidamine... Mõtlema paneb... 
Ise jälgin vaikselt omi emaseid koeri. Pipile olen mõelnud kasutada inda edasi lükkavaid ravimeid, need vähe odavamad, kui operatsioon.  Ja eks näe, kas Sassul on jooksukas tulemas või mitte. Jälgin igal juhul mõlemaid. 
Pipi viimane jooksukas näitas tema pöörast poolt, siis enam nagu teistkorda ei soovi. Valmistun selleks korraks paremini.  

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee
Loodusvahenditega haiguste vastu.

Tuisk

Lumetuisk lööb ikka kogu tegevusse paraja segaduse. Ühe päeva hoidsin hobuseid sees. Eelnevalt nõud vett täis vedada, siis kaer ja lõpuks hein. Hetkel on veel 25 katki ja vist remont jääbki kevadesse. Natuke kurvaks teeb, aga midagi. Järgmine nädal siis russi tööle ja silo vedama.  Hetkel teada, kõik asjad seisavad ressursside taga. Kui maa on porine, siis jälle jama.
Tahaks jah, üks kuu aja jao koju ära vedada. Pidasime lastega plaani, et vedada tuleb kahele karjamaale, et kui ühel karjamaal on söödud, siis laseb kohe teisele karjamaale. Rullid jälle nii vedada, et ei jääks üksteise lähedale. Teada laiali, et võimalik ränne tekiks ehk kohustuslik liikumine.
Uhhh, lumi mõtlen veel, et pean veel kühveldama ja autole vaja radikakate ette panna. Parem käivitada.

Sambliku jutt.

http://www.epl.ee/news/eesti/haruldane-samblik-paaseb-uuele-puule-istutamisega.d?id=65333168

Elu karm olelus võitlus.

Lõpuks ometi, sai siis kuked sügavkülma pidamisele saadetud. Kui tavaliselt on naised need teoks tegijad, siis mina olen oma seisukoha võtnud juba oma loomusest. Ei tõsta kergelt ühegi looma vastu kätt, et seda lihamõttega enesele teha. 
Kunagi kui pidin oma töö aastat alustama Põllika ühistalus, tekkis olukord, kus oli vaja sooritada hädatapp vasikale, kelle tervislik olukord ühel päeval võttis traagilise kulu ja minu ennustus, et loetud minutid loomal elamiseks jäänud. Istusin puss nuga käes, vasika aia peal, endal süda saapa säärde kukkunud. Emotsionaalselt olin sellises seisus, tuleks keegi aitaks mind. Ja mis juhtus, nii mu istumise ajal paotus uks lauta ja sisenes peremees Ants Tuuleveski, kes küsis vasika tervise kohta. Mainisin vaikselt, et peaks hädatapu tegema , Ants asutas minekule, mainides ,,tead nägin Reinu koju naasevat, mine palu teda". Süda hüppas sees, ja rattaga kimades külasse ja leidsin selle õige inimese, kes kohe ka tuli. Kaubaks läks siis tapjale soovitud tükid lihakehast. 
Nii see on, et olen pääsenud siiani, isegi kukkedele lõpu tegemisest.
Hea mõelda, et kanakari saab rahulikult elada oma kanakarja elu ja stressist vabaneda. Kui on karjas pea sama palju kukki vaat, et topelt arvus, siis tekitavad söögi juures ikka parajalt segadust oma kaklustega ja kanade taga ajamisega. Nüüd jäi kanakarja juhiks noor külapealt kolmevärviline kukk. Super...

http://kirjat.finlit.fi/index.php?showitem=2596
Sellist raamatut tahaksin, hakkasin unistama. Kindlasti mõni mõtleb, et miks sellist ˇraamatut mulle veel vaja...? Tunnen huvi mütoloogia vastu igat sorti muistendid, mis kajastavad põlisrahvaste uskumusi ja ennemuistseid tegevusi. Vahel klientide hulgas tekivad sellised huvitavad diskussioonid usu või usukumuste osas. Giidina töötades annab selline teadmine juurde palju.