http://www.zbi.ee/punane/liigid/seened.html

Täna sain tunda, mis tähendab hellitatud poni iseloom. Kui ei taha talutamist, siis tahab ta kahe jala peale tõusta. Kui üritan sellest mitte välja teha, siis pilk läheb eriliseks ja üritab oma hambaid näidata, egas miskit siin peab appi tulema inimlik tarkus, mis paneb poni jälle inimest austama. Ja väike tõmme talutusnöörist on poni jälle nelja jalaga maa peal ja otsustuskindlalt jonnakalt maa külge kapjupidi naelutatud, et isegi inimjõud jälle tarkuseta sellist loomakest paigast saa liikuma. Ja siis kui sellised maadlemised temaga ,,seljatatud" ja Amandale inimeselikult keha keeles ja vahel väikese karistusega asju selgitatud hakkas jälle meie vahel toimima koostöö, selline mis meeldis mulle ja mis sobis ponile. Kuid tema päev väljas olemiseks karjamaal jälle lühikeseks jäi, isegi suutis Tassagi enesele järgnema panna. Jälle karjamaalt väljas. Amanda sai kohe aru, mind nähes, et teeb midagi valesti ja punus kähku aeda ja suure Herta selja taha (oskab peitu pugeda). Suuremad hobused, kes austavad inimest ja aeda ei tee selliseid rumalusi, vaid hoiavad kindlasse piirkonda, mis on nagu territooriumina tähistatud karjamaal karjuselindi või nööriga.
Õnneks mu vanad karjuse kogemused lehmade karjatamisest on õpetanud loomadega alati olema valvel. Nii käingi päeva jooksul koplitesse jagatud hobuseid kontrollimas.
Ja ikka seened, ei saa mööda minematta jätta.

Väsinud, päev on väga tegevusrohke olnud. Mitmel tasandil, korrastasin keldrit ja tegelesin veel noorte hobustega, kuna varsti seisab ees noore sälu identifitseerimiseks mõeldud kiibi panek. Siis selleks peab noor hobu olema küps eest poolt olema valmis suhtlema ehk siis lubama ennast puudutada pea poolt. Siiani sain ainult tagant ja külje pealt lähedale, aga eest mitte. Täna aitas mind selles osas palju ema Randa ise.Hobu Tita Anett toetus ühe küljega vastu emmet, nii leidis oma hirmule hea toetuse. Titale endale meeldib kõige rohkem kõhtu sügada ja udarahakatist. 
Pool päevakavast kuluski hobustele. Mõtlesin täna, et mul on vaja mõni kott saepuru, et lauta mõnusat puidu lõhna tuua. Siis kui mulle pakuti, oli käsil heinatöö ja nüüd kui vaja, siis pole jälle pakkujaid ja natuke liigub mul liikumise võimalus edasi. 
Hobused on hetkel mu lastud kenale rohelisele karjamaale, loodan sellest kaheks nädalaks hobustele söödaks. Näis millal tuleb esimene öökülm, siis peab hakkama heina juurde andma.
Iga päev käin ka seenel, kuid nii palju, et miskit purki saaks panna, ei ole võimalust olnud, siis olen leppinud, et saab pannile pandud. 
http://www.flickr.com/photos/urmaso/5697870161/ Gyromita infola Leidsin täna kodu juurest kiigeplatsilt, ühelt vanalt pehkinud kasepakult sügiskogritsa. Väga huvitav seen ise, Laura tõi sellise seene koju augusti lõpus, on seda tüüpi ka mingil määral ka söögiseen, kuid ma seda ei ole siiani degusteerinud, kunagi vast ikka proovin ära. Väga haruldane maatäht mis näitab ka vääriselupaiga ökotoopi.
Mul ei ole hetkel fotokat pean hetkel leppima teiste tehtud piltidega, kuid varsti teen enesele sellise kingituse, et hangin fotokaga mobiili, millega saab kohe pildi vastavasse kohta paigutada.

Lõpuks lahendus

Juba teab mitmendat nädalat uurisime ja puurisime lastega, et kes siis on see sellest väiksemast seltskonnast aialõhkuja. Juba eelmise nädala lõpuks oli sellel asjal selgus käes. Meie pesamuna Amanda, kes armastab aia alt läbi käia, meelitas enesega aia alt kaasa Randa tütrekese Anetti. Muidugi Anett aia alt läbi pugenud tekitas soovi ka emal lapsele järgneda nii see oli. 
Täna tegelesin aedadega ja noorte hobustega. Igale noorele hobusele pühendasin pea oma tunnikese. 
Täna selline naljakas lugu, ajasin Randa ja Eeva-Lotta segi. Arvasin hommikul, kellele esimeseks päitsed pähe panin on Eeva-Lotta, kuid alles siis kui olin teise aeda lasknud ja lauta tulnud, avastasin, et laudas olid hoopis Lipton, Eeva-Lotta ja pisike Anett, muidugi Amanda olin juba õue viinud, kuid teistest loomadest isoleerinud. Olin tema peale ikka päris pahane, kunagi ei tea, milleni ta võib oma ulaka temperamendiga minna.
Viisin siis üks haaval ka teised suksud õue ja viimaseks jätsin Anetti. Plaanisin talle päitsed pähe panna ja üldse inimeste maailma natuke tutvustada. Imestasin, et Randal polnud sooja, ega külma, et titte väljas polnud. Eks titt oli veidi paanikas, aga püüdsin rohkem temaga leida head emotsionaalset kontakti, proovisin teda sügada ja natuke kallistada ja anda isegi moka peale väikse musi (kui eetiliseks seda mõned inimesed peavad, see on minu stiil, et leida mingit kontakti loomaga). Päitsetesse suhtus ta piisavalt võõristavalt, kuid pole hullu. Randa tuleb juba nii palju lähedale, et pistab pea päitsetesse. Enam pole probleeme temaga karjamaalt ära toomisega.

Mind huvitavad seened ja keeleliselt ka teistes keeltes kasutatavad head söögiseene nimetused.
Lisan lingi http://www.funga.fi/
Vahel uurida teiste riikide tegemisi teaduslikul tasandil.
Olin kahel päeval seente koolitusel. Esimene päev oli tegemist kõikide seentega, mis kasvavad maapinnal ja teisel päeval oli tegemist torikseentega ehk siis puudel kasvavate seentega tutvumine ühe aastaste ja kahe aastaste puudel kasvavate seentega.
Eile hommikul oma silmi vaevalt avanud, kui  meenus, et peaks oma kodu ümbruse metsi studeerima minema, kas leian LK aluse Vurrik seene (Gomphus clavatus- torbikukujuliselt keerdunud kollakaspruunid viljakehad on pundis nii, et moodustub tõepoolest vurrikujuline kogumiku) rahvakeeli kannab nimetust seakõrv. See seen on kantud looduskaitse alla. Kuid inetrnetist ei leia sellele, küll mingit hoiatust kasutuses.
pildil näeb sellisena välja lingil ... http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Gomphus_clavatus

Tutvustan pihkast liimikut soome keeles Limanuljasko 

http://www.velutipes.com/natural/finn_index.htm

Tülikas kaaslane sügiseses metsas

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2514_2509.html

Algas siis eelmise nädala seisuga hobutervishoiu koolitus hobusekasvatajatele (osalejateks on siis harrastajad hobusepidajad). Tervishoiu koolituses teooria ja praktika osa viib läbi Ulvi Martin. Ma arvan, et tema nimi ei vaja eriti suurt tutvustamist, suurtele hobusekasvatajetele on ta tuntud hobuste günkeloog. Kuid kuulata tema teooria tundi on täitsa huvitav. Oskab hästi paeluvalt ja mõtetega süvendatult näidetega rikastada tundi. 

Kõige enam tekitas arutelu hobustel esinevad allergiad. 

Eile tuli siis minna tellitud ponisõitu tegema lapse sünnipäevale. Alule kodust lahkudes alustas Amanda oma iseloomu näitamisega Laurale. Kuid siis vahetasime ponid ja Laura sai kindla ning turvalise poni omale ja nii sai alustatud 11 km teekonda Raplasse. Kui hobustel või ponidel vaja Rapla minna, siis liigume kõige otsemaid teid (muidu auto või rattaga sõites tuleb kodust Rapla 15 km). Kogu arvestus seisneb kella ajal, 2 tundi kulub kogu selle teekonna läbimiseks. Kuna Amanda oli esimest korda sadulaga sellisel pikal teekonnal (muidu kodus on ta olnud sadula all platsil). Lasin lastel suuremate ponidega ees ära minna ja Amandaga jalutasin mööda tee äärt siis neile järele. Tagasi tulime rahulikus tempos, et nad saaksid kõik lõõgastuda ja ei läheks märjaks. Kuigi pärast sellist 6 tundi kodunt ära olekut panime nad ikka sisse (ei ole hea pärast füüsilist koormust kohe mahukate söötadega magu koormata... 

Jõudsin juhatada ühed tuttavad Tõrasoo LK alal asuvasse Kose raba serva pohlale, kuid seal käidud jälgede ja korjatud alade järgi võis öelda, et külastatavus on suur olnud. Õnneks jätkus ka neile, kes siis otsisid 1 l jagu pohli. 

Kõige tipuks olid lapsed vahe peal hobused sadula alla saanud ja koju naasnud rabaringilt istusin sadulasse ning siis sõit metsa 1,5 h-iks. Hobusteks olid Pauliine (Anete oli juhirollis), minu ees liikusid Herta(Anette) ja Teeba (Teelega)... ja mina ise Tassaga, kes mind eelmine aasta jõulude ajal maha kukutas. Kuid ega seekordki eriti ilma viperusteta ei matk ei möödunud. Olles saanud lagedale heinamaale, tahtis Paula oma harjumuse pärase kombe kohaselt galopile tõusta, kuid Anete keelas teda (hoides ratsmest tagasi-seekord olid peas hakamoorid). Siis tegi ta mõned sammud taandamist, kuid minu hobune otsustas pikali visata, et ennast sügada suure rohu sees. Esimese hooga ehmusin ise, mõtlesin, et järsku sadulavöö sai liiga pingsalt ümber tõmmatud. Õnneks põdrakärbsed (Lipoptena cervi) va sügisesed tüütud putukad, kes elutsevad põtradel, aga muude loomade karvade sisse lennates tekitavad lihtsalt kihelust. Mainin, et mulle endale pole see enam probleem, kui põdrakärbes juustesse lendab. Üksnes nende jalutamine juhatab mulle kätte asukoha ning vilunud liigutusega napsti juustest sõrmede vahele ja väike näpu liigutus ongi ära teine puruks pigistatud.