Särevere ja koolitus hobutervishoiu osas.

Kaks päeva hobuse tervishoiu koolitusel Säreveres, kus ühtlasi õpetatakse hobumajandust. Lektoriks või aine läbi viijaks on Ulvi Martin. Isegi mul on olnud au mõned aastad tagasi temaga teha koostööd. Kui seisin poni varsa kasvatamise probleemi ees. Vajasin tol hetkel nõu, kuidas toita varssa kitsepiimaga. Kuid temalgi tekkis selle koha pealt nõutus, kuid mainis, et peaksin selles osas ise katsetama ja omad järeldused tegema. Tegin nii, nagu tol korral mõttesse tuli, vahe peal uurides kitsekasvatus raamatuid (ajasin sõrmega järge piimakoostisest). Teada saada, mis asi võis tekitada ponivarsal kõhu kinnisust. Tol korral sai ka kitse söödaratsioon üle vaadatud ja korrigeerida mõne toiduaine võrra. See oli lahe, mis andis uue vaate iseenda suhtes ja mõtlemis ainet ning pidev kontroll kitse söötmises.
Mainin, ega mul selles õppematerjalis miskit uut pole, terminoloogias pole muutusi olnud, aga loomaarsti enda kogemuste põhine jutt on midagi enamat ja arvestuslik teema selles koolituses. Korrutan pidevalt enesele, et kordamine on tarkuse ema. Ja vahe peal on selline tunne nagu istuksin 20 aastat tagasi Kuremaa tehnikumis vet. tunnis, kus teemaks just haiguste diagnoosimine. Kaks korda on veel vaja käia. Siis nendest kordadest edaspidi. Homme aga praktiline osa tallis.

Natuke jalgratastest, käisin siis eile oma maakonna pealinna spordikaupluses rattale uut sisekummi ostmas. Kuulsin, siis sellist asja, et paljud, kes on ostnud ratta ja millel on sportventiil ei oskagi selle ventiiliga pumbata. Olin tõeliselt hämmingus, iseenesest pole mingit keerulisust, kuid ta on kapriisne vidin. Kui selle ventiili sees olev vedru puruneb pole sellega enam midagi teha. Seekord ostsin sellise firma toote nagu swalbe nimetuse all. Pean ette ka ostma sama firma mantli. Hetkel ma sisekummi vahetama ei hakanud, otsustasin, et vahetan siis, kui see tõesti puruneb. Saab näha kui kaua ma sellega sõita saan. Kummaline on see, et kallis ratas müüakse kaupluses selliste odavast materjalist valmistatud kummid nii sise, kui väliskummid.
Minu soovitus: ratas valige selline, mis oleks kindel, et sellega hakkama saate. Mina oman hetkel sportmaastiku ratast. Kui öelda, siis peaaegu 10 sisekummi on kulunud 1 aasta ja 4 kuud. Minu jaoks on seda päris palju. Varemalt sain hakkama 2 aastat ühe sisekummiga ja välismantel pidas vastu 7 aastat, kui ma alles selle ära vahetasin. Traat hakkas välja tulema. Nüüd vahetasin juba uuel rattal, mis oli aasta ainult minu kasutuses olnud juba tagumise mantli... hästi uskumatu.
Olengi viimasel ajal palju nende asjadega kurssi püüdnud viia. Profiratturitega suhelnud ja nendelt saanud nippe, kuidas hakkama saada spordiventiiliga. 
Käisin täna ülevaatust tegemas autole. Läbi ei saanud, eks peab veel mõned nipped-näpped tegema. Ootan homme teenindusettevõtte hinna pakkumise ära, paistab kas lasen siis korraga või mõni detail jääb edaspidiseks. Ainus mis mind väga mõtlikuks teeb, kui seinal on ülevaatuse hinnaks pandud sõiduauto bensiiniga 26 eurot, aga minult küsiti 34... eelmine aasta küsiti 36, kas see on õige...? Aus olla, siis autoteenindused mulle ei meeldi mitte üks gramma, nendest kohtadest läheksin ma ei oska öelda, mitme km kauguselt kohe mööda. Mõnede teenindusasutusega on olnud ainult negatiivsed mälestused. Ja tänagi jäi kummitama mõte, et ülekohut on tehtud. Samas hüüan hurraaaa, saab mõnda aega aktiivselt spordiga tegelda ehk siis rattasõitu harrastada. Vähemalt kui keegi küsib, et miks ma autoga ei sõida, siis lihtne vastus, peab veel veidi remontima ehk siis uue rahalaevani. 

Nii nagu ,ma üks päev ennustasin õue lastud karja osas, et kaks ööd ja päeva karjamaal lasevad need kuus suksi jalga. Nii mind siis täna hommikul need hobesed üllatasid. Helistasin koju ühele lastest, aga jah, neil kipuvad mobiilid hääletule vajutatud olema. Ega miskit suures usus kiiruga koju riideid vahetama ja hobustele leivaga tagasi, et neid väheke juurde tulema meelitada. 
Ega miskit, saime siis karja kätte ehk siis karjast kaks hobust päitsetega kinni. Üks oli Randa ja teine Eeva-Lotta ja Tassa ning Lipton kaasa jooksid. Pisikesest Anettist ei hakka rääkima, kuna tema niikui nii lippab emme sabas. Ja Amandast ma ei teegi üldse välja, kuna teades ja tundes teda. Kappab ta alati kõigele vaatamata seltkonnale järgi oma pisikestel kapjadel. Panime jälle sisse selle seltskonna. Igal juhul nüüd saame teada, missuguse heina oleme see aasta varunud. Hea lõhn mmm, tõeline heina aroom. Sööks või ise. 
Hetkel on veel aega heina söötmise osas, siin üks päev mõtlesime, et millal peame hakkama Testule tekki selga panema. Hetkel ilmad nii ja naa. 
Vaadata iga päev keraks ennast söönud hobuseid, lihtsalt silm puhkab. Täkku hoian ainult eestlaste karjas. Millegi pärast Lipton ei salli suuri hobuseid. Ja nüüd on suured hobused eraldi karjamaal ja õnneks ei ole kellegil  täku hambajälgi. Vahel võib asi väga kurja poole võtta. Millegi pärast tunneb Lipsu ennast paremini eestlaste karjas.

Üsna mitu head päeva sai hoitud jälle jooksikuid sees. Kellegil on jälle halb komme külge tulnud. Ja siiani selgusetu, kes nimelt. Ei tea, homme hommikul näha ole, kas kari on sees või jälle kappamas pead seljas. 

Eile käisin jälle uudistamas RMK matkateed, tegelik plaan oli minna Roheliste erakonna üldkogu koosolekule, kuid vaadates aega, tundus, et aega nagu oleks, et teen väikse uurimistöö. Korraga vaatasin, et mu rattakumm on kuidagi pehme võitu, et mis see siis ära ei oleks lisan atmosfääri juurde, aga mis juhtus. Pumpamise käigus hoopis kumm läks rohkem tühjemaks. Olin nördinud ja natuke pettunud, kuid teadsin, et mul kotis tagavara kumm ka ju. Kuid selle lugu ei läinud ka paremini, ventiil purunes. Ei osanud enam selles olukorras kedagi süüdistada ja otsustasin kogu tee siis Saeveski metsaonnist mööda metsarada (RMK matkatee tähistust kandev) Kurgjale jalutada. Kuigi kaardi legend andis teada, et selle pikkus pidi olema 8 km siis mainin, et aeg metsa silmates ja jalutades. Siis maa pikkus jäigi ajakuludes märkamatuks. Kunagi jalgratta spidoga ära mõõdan. Mets oli oma olemusega niivõrd haarav ja pilkupüüdev, et ma ei suutnud muud, kui pead siia ja sinna keerata. Isegi vahele mõeldes, et kahju, et inimesele pole pead loodud selliseks, et see keeraks ka selja taha nagu kakuliste puhul. Kuna vahe peal saatis pahandav suur-kirjurähn, kellele vist ei meeldinud minu kohal olu.
Olles jõudnud Kurgja talu muuseumi. Läksin sealt abi paluma oma murele lahendust, kuid üllatas mind, et sealses töö miljöös tegutsevad vene rahvusest inimesed. Venepärane aktsent eesti kõnekeeles andis mõista, et tegemist pole eesti enda inimesega. Kuid õnneks selgitas ja vabandas, et neil ei ole võimalik mulle rattakummi parandusel abi anda. Veel mõned ponnistused näitasid, et pole minu tund ja läksin rahumeeli enesele lõunat priimusel valmistama. Ehk siis teisele poole jõge, kus seisis bussi ootepaviljon. Kuna ähvardas vaikselt vihmaga, siis arvasin, et lõuna võiks seal ära pidada. Minu õnneks piirdus vihm ainult ähvardavate piiskadega. Olles siis söögi valmistamise ajal mõned kõned võtnud, lootes mõne tuttava abile, kes Vändras elab, kuid asjatu tegevus. Ainus lootus jäi mu enda jalgadele 6 km Vändra jalutada. Ja sealt leida leitav asjandus. Lootus saada terve sisekumm oli mul väga väike, kuna kauplused pühapäevasel ajal siiski kinni enamusest kipuvad nädalavahetusel lahti olema toidukaupade kauplused. Lootus oli mul ainult bensukast leida sisekummi täiteks mõeldud, mis paneb kinni ka kõige pisemad augud. Ja selle saanud, mõtlesin ma selle toimingu korda saatmise järel, et Mukri rabas ööbimise teisele korrale jätta. Olin väga väsinud, eelmise päeva 24 tundi valve selja taga ja see segas mul ööbima minemast metsa. Kuskil 50 km ringis arvestuslikku sõitu ja kell 23.30 koduuksest sisse astudes ning lapse käest vastu võttes värskelt ahjust välja võetud õunakoogiga.

Nii armas temast. Ja tunnistan, et ega ma suurt enam miskit suutnud teha, nii palju mainisin, et muidu oleksin kiiremini koju saanud, kui mu kaks sisekummi ei oleks alt vedanud. Kaotasin kolm tundi aega. Tunnistan, et mul pole kunagi kaotusi, igast asjast tuleb võtta, midagi õpetuseks kaasa. Pigem kahju oleks see, kui oleksin jätnud midagi tegematta ja hädaldanud, et ma pole kuskil käinud ja mitte midagi näinud. Tegelikult kaifin, et õppisin eilse päeva jooksul palju sellest kandist nii, et osa sellest RMK Matkateest käisin juba eelmine aasta läbi. Nii mõnus oli tuttavatesse paikadesse sattuda. Laheeeeeee, ypiii. Juhtus, mis juhtus, aga asi oli seda väärt.

Hobuste kärntõvest ja preist. Võetud on see link MTÜ Hobukooli FB seinal jagatud leheküljelt

Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Mõni sõna hobuste kärnatõbest ja preihaigusest.

Hobuste kärnatõbi on iseäraliselt kurnav ja jäle haigus. Haiguse tundemärgid on: hobusel ilmuvad naha peale, iseäranis seljas sadula all, kaelas laka all ja rangide all kärnad, kõõm ja vesised muhud, kust aegajalt riistade litsumise ja pigistuse mõjul vesine mäda välja jookseb, mis karvad kokku kleebib ja jälle uuesti mäda muhkusid, vistrikka ja kõõma sünnitab. Lühikese aja jooksul on hobuse selg, kintsud ja jalad lahtisi mädanevaid haavu täis, mille arstimine kõige paremate arstirohtudega, nagu jooditinktuur, ka korda ei lähe.  Ometi läheb korda järgmisel viisil kaunis kergesti hobuste küljest kärnahaigust välja arstida. Esiteks lastakse hobune leige sooja veega, millele karbolihapet, lüsoli ehk kreolini hulka pandud, üleüldse puhtaks pesta. Pesemise juures pöetakse kääridega karv haigetelt kohtadelt ära. Kärnade koorikud leotatakse pehmeks ja visatakse ära, mäda ja vesi, mis haavades, uhutakse maha. Hobune kargleb ja peksab küll, aga eks ole parem ükskord valu kannatada, kui pärast aku ajada.

Peale pesemise, kui see sügisel ehk talvel sünnib, tuleb looma kuivaks nühkida ja riidega kinni katta, et ära ei külmetaks. Talve ajal ei ole sarnast pesemist mitte soovitatav ette võtta külmetamist kartes, iseäranis veel, kui külm tall on.

Peale pesemise tuleb hobusel kõik haiged kohad järmise salviga sisse määrida: võta 2 osa veevlipulbrit, 2 osa rohelist seepi, 2 osa kreolini ja segada salviks ja selle salviga võida kõik haiged kohad. Igapäev, kui salv ära kuivab ehk maha hõõrdub, tuleb seda jälle uuesti peale määrida. Mõnekorra võidmise järgi hakkavad märjad leemendavad haavad kuivama ja ära kaduma. Veel tuleb kord ehk kaks leige veega, suvel ka külmaga, pesta ja kahe kolme nädala pärast on kõik kärnad, haavad ja muhud kadunud; haigetele kohtadele on uus nahk ja karv kasvanud ja loom paraneb ja kosub varsti. Peale sarnast rohitsemist on tarvis talliseinad, lagi, latrid ja söögikünad üle lubjata ja talli põrand lubjavedelikuga üle kallata ehk ujutada; niisama kõik hobuseriistad ja kammid, harjad kui ka tekid ja katted kange karboli, lüsoli ehk kreolini vedelikuga pesta ehk pritsida ja päikese paistel ära kuivatada.

Hobuste jalgade haiguse, prei tundemärgid on: hobuse jala kabja liikme tagumisel küljel ilmuvad, iseäranis tagumistel jalgade, esiteks lõhed, haavad, mis märga välja ajavad, tekkivad kärnad, haige koht läheb ikka laiemaks. Sagedasti lonkab hobune sellepärast.

Esiteks pestakse hobuse jalg sooja veega mustusest, kõntsast, mädast ja kärnadest hästi puhtaks.  Siis kallatakse Burovi vedelikku (Liquir alumini acetici, ehk Liquor Burowii) haava peale ja pannakse sama vedelikuga märjaks tehtud vatt ehk puhtad närtsud haava peale ja seotakse kinni. See mähis peetakse päev otsa haava peal, mille järel haav ja kärnad valgeks on tõmmanud. Sellejärgi võetakse märg mähis haavalt ära, haav puistatakse peenikest tammekoore pulbrit täis ja soetakse kuiva, puhta nartsuga kinni. Edaspidi tuleb ikka, kui haav märjaks lööb, jälle pulbrit täis raputada. Magamise ase hästi kuiv pidada. Ka muidu hobuse jalad töölt ehk sõidult tulles kuivaks hõõruda. Sarnasel ravimisel kaob haigus kahe nädala jooksul.

J. Kangur.

(lk 42-43) Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Posted 1 hour ago by MTÜ Hobukool

http://www.hs.fi/ulkomaat/Putin+johti+kurkiauraa/a1305597507764
Juhtusin nägema saatest "Reporter", mõni päev tagasi ei jõudnud mulle selgusele, mis toimub. Kuid tänane hommiku juhtus nii, et korra telekat mängima lülitades leidsin siis uudisekünnise eest. 
Tegelikult mulle meeldib see lugu. See aasta on nii palju õnnetusi  kurgedega juhtunud. Just alles hiljuti sai räägitud naabrinaisega, et kurgedega on palju õnnetusi juhtunud ja pesad tühjaks jäänud. Kurg on ühe perelind ehk siis kes on ustav oma kaasale. Kui üks kaasadest hukkub, hukkab ise kohe teine. Kaotusvalus lükatakse pojad üle ääre, et need omakorda surma saaksid. 
Hommikul näidati veel Heiki Valneri reporteri tunnis, kuidas Tapa Kaitseliidu staabi keskuse juures tegutseva kurepere perepea käis teatud värvi autosid toksimas. Alul polnud see kellegile meeldinud, kuid kaitseliidu staabis suudeti selle olukorraga kohaneda. Ja ainus lootus oli see, et oodata ära kurgede lahkumine ehk siis soojale maale ränne. See oli nii liigutav ja meeldiv lugu ja kuidas kannatanud ise sellest loost veel rääkida oskasid.
... isiku mõte (ei kirjuta otsesõnu,aga püüan edastada mõtte inimeselt nimetaksin isiku X-iks). Oli mul sellel (Tapa linna kurest) teemal emotsionaalne väitlus  X inimesega väike suhtlus, kes mainis, miks kaitseliit seda ,,hullu" lindu maha ei lasknud. Miks nad nii tegid... neil ju relvad olemas. ... Püüdsin siis isikut X korrale kutsuda, kuid asjatu tegevus tõdemusega. Isiku X meelemõru tekkis see, et miks loomi kaitstakse, aga inimesi ei kaitsta.
Kahju on inimestest, kes ei suuda mõista, miks meie keskel leiduvad inimesi, kes kaitsevad loomi-linde või ulatavad abikäe loomade leidmiseks. Ma ei usu, et need inimesed, kes loomi-linde aitavad astuvad appi ka lastele ja kaaskondsetele. Vähemalt mul endal pole sellist negatiivset kogemust. Aitan loomi ja aitan lapsi, kuidas ma seda teen. Rääkida ei oska, eelistan seda, et mu teod on rohkem need, mis räägivad minu ees. Salligem ikka endast nõrgemaid.

Mis vahepeal siis Pipi kutsikast saanud on...? Pipi kutsikas kasvab ja nimeks on tal Sipsik-Kapsarull (miks tal selline nimi.. väga paksuke teine vaevalt paistavad käpakesed kõhu alt välja). Ootame lastega seda hetke, kui silmad avanevad ja liikuma hakkab. Enamuses ajast ta magab, isegi Pipi söandab juba lapsukese kõrvalt väljas käia. 

Ostsin eile kuivtoitu, kuna viimasel ajal koerad ei saa kodutoidust enam seda kätte mida organism vajab. Kipuvad seda sisse ahmima ja siis tagajärjeks on suur ahmimine (oletan, et kutsikast peast pole korralikult süüa saanud). 

Täna hommikul oli see kari jälle karjamaalt väljas, kes istusid paar päeva laudas kinni kuivsööda peal. Selle nädala alguses koju töölt naasnud ei olnud vähemalt veel tervis selline, gripp oli maha võtmas. Tänase päeva seisuga veel hääl kähe.