Eile sai metsas käidud koeraga, imestasin metsloomade vähesuse üle. Üks kits ja seegi emane.
Olin eile väsinud ja kurb, kuid koeraga metsas käik on omaette vaheldus hobustele. Kui ma saan koera hasardist nakatatud, siis kaovad nii mured ning asenduvad rõõmud. Imetlen iga päev koera aktiivset loomust - olen rahul, teistpidi tänan oma südames seda koerapidajat, kellelt see kutsikas ostetud sai.
Lahedad elamused on mul olnud selle koeraga, kuidas ta suhtles põdrapulliga, siis kährikuga tõe vaatamine...ooo need on olnud vapustavad muljed metsast.
Olen lapsepõlve oma vabad momendid veetnud kogu aeg koera seltsis.
Vana-vanemad rääkisid, et olid kunagi toonud ühe krants kutsika, et mul oleks seltskonda. See koer oli vahva, mäletan kui ta vanaks oli saanud ja ta ei kuulnud enam, õpetasin talle uue märkide süsteemi. Kuidas ta juurde tuli ja muudes asjadest aru sai. Samas oli ta ka hea karjakoer.
Kui ma jäin karja juures magama (6 aastasena), siis koer valvas sel ajal karja. Kui nägi, et lehmad ületasid piiri, siis läks ja toimetas oma koeraustavusega karja oma territooriumile. Selline karjakoera hoiak on võimalik õpetada, kui koer saab olla inimeste keskel.
Koerast on paljuski abi, kui osata olla koerale vääriline peremees...
17. oktoober 2009
9. oktoober 2009
Lehed kolletavad puul...
...näe vahtrad õitsevad ... näe langetavad lehti nad...
meenuvad saabunud sügisega laulu sõnad -
nii alustan ma tänast peatükki. Üle eile sai toodud kolm hobust Sillaotsalt. Ilm soodne, kui jääb hobuste toomine nädala sisse, siis ju lapsed päeva ajal koolis. Pean ju arvestama nendega.
Õhtu teekond oli super, päike selja tagant kuumutas ning sügis värvides loodus oli oma ette elamus. Kraavid mis pulbitsesid vetemöllus olid kohati võtnud mõõdu nagu kevadel. Ma kaifin loodushelisid, olgu see siis soku haugatus, ilvese kräunatus ning lisaks mõne muu looma susin või sahin.
Sel õhtul oli metsad vaiksed ning üksik rebane, kes tahtis teada mis seltskonnaga tegemist, siis katsetas oma haukumisega enda tähelepanu võita.
Hetkel ehitus tööd pooleli. Täna saab jätkata...
...näe vahtrad õitsevad ... näe langetavad lehti nad...
meenuvad saabunud sügisega laulu sõnad -
nii alustan ma tänast peatükki. Üle eile sai toodud kolm hobust Sillaotsalt. Ilm soodne, kui jääb hobuste toomine nädala sisse, siis ju lapsed päeva ajal koolis. Pean ju arvestama nendega.
Õhtu teekond oli super, päike selja tagant kuumutas ning sügis värvides loodus oli oma ette elamus. Kraavid mis pulbitsesid vetemöllus olid kohati võtnud mõõdu nagu kevadel. Ma kaifin loodushelisid, olgu see siis soku haugatus, ilvese kräunatus ning lisaks mõne muu looma susin või sahin.
Sel õhtul oli metsad vaiksed ning üksik rebane, kes tahtis teada mis seltskonnaga tegemist, siis katsetas oma haukumisega enda tähelepanu võita.
Hetkel ehitus tööd pooleli. Täna saab jätkata...
6. oktoober 2009
Miks tekivad paljudel harrastussportlastel isegi lühiajalise koormuse järel lihaskrambid ja kuidas nende tekkimist vältida? Nõu annab spordiarst Tuomo Karila.
Lihaskramp on ühe või mitme lihase äkiliselt tekkiv kokkutõmme, mis sageli põhjustab tugevat valu. Sportlastel on lihaskrambi kõige tavalisemaks põhjuseks ülepinge ja vedelikupuudus. "Lihaskramp on küll valulik, kuid õnneks tervisele täiesti ohutu nähtus," ütleb Helsingi Spordikliiniku spordiarst, endine tippmaadleja Tuomo Karila.
Tippsportlaste füsioloogiast on teada, et sajaprotsendilist meetodit lihaskrampide ennetamiseks pole olemas. "Seepärast tehaksegi kõikidel arvestatava tähtsusega võistlustel sportlaste heaks kõik võimalik," räägib ta.
Üldlevinud hinnangu kohaselt on krampikiskuv lihas ülepinges või ülekoormatud ning väsinud. Piltlikult öeldes jääb närviimpulss, mis on lihasesse läinud, sinna edasi ja lihas hakkab tegeliku "käsuta" kokku tõmbuma.
Kramp ründab kõige enam sääre- ja reielihaseid
Sportlased kannatavad enim suurt koormust saavate sääre-, reie-, selja- ja rinnalihaste krampide käes. Kõige sagedamini tabab lihaskramp jooksmisel – eriti just pikal, monotoonsel, tugevat vastupidavust nõudval maratonijooksul. Eriti, kui see läbitakse kuuma ilmaga ja kõval pinnasel.
"Lihas väsib, kui teda treenitakse liiga kaua sooritusvõime piiril. Ületreening ehk liigsest harjutamisest tingitud organismi stress ründab nii keha hormonaal-set tasakaalu, närvisüsteemi ja/või lihaseid. Taolise seisundi mõõtmiseks on mitmesuguseid teste, kuid seda on väga raske mõõta," selgitab Karila. Nii võibki vastutusrikkal võistlusel isegi kogenud sportlast rünnata lihasvalu või -kramp
Kergemini saab vältida vedelikukaotusest põhjustatut. Vedeliku ja soolade puudus on eriti ohtlik kuuma ilmaga ja pikaajaliselt treenides. Seepärast tuleks vedelikku tarbida iga 15–20 minuti järel ning pärast treeningut võtta spordijooki. Vedeliku kogusega pole aga mõtet ka liialdada, sest liigne vesi uhub vajalikud soolad kehast ja põhjustab omakorda lihaskrampe.
Dieedipidajad – lihaskrampide riskirühm
"Lihaste võime suhkruid ja aminohappeid vastu võtta ja läbi töötada on kõrgeim pool tundi pärast koormust. Siis mõjuvad ka taastusjoogid kõige paremini. Samas aitab lihaskrampide vastu eelkõige tasakaalustatud toitumine, mitte pidev spordijookide tarbimine. Kui lihastes on liiga vähe energiat – ehk glükogeenivarud on liiga väikesed –, saavad nad koormuse ajal käsu kokku tõmbuda. Sestap kannatavadki kõiksugu imedieetide pidajad lihaskrampide käes palju sagedamini kui tasakaalustatud toitu söövad inimesed," põhjendab Karila.
Väga oluline on lihased treeninguks korraliku soojendusega ette valmistada. Koormuse järel tuleb lühenenud lihased aga kindlasti "tagasi" venitada – kas või vahetult, kuid soovitatavalt poolteist tundi pärast treeningut. Venitamine elavdab vereringet lihastes ja kiirendab taastumist.
Kui hoolimata kõigest lihaskramp siiski tekib, tuleb lihast ettevaatlikult masseerida või venitada. Kui krambihoog üle ei lähe, vajab lihas midagi jahedat (jääkott, spordimäärded).
Kui miski ei aita, söö lisaks magneesiumi
"Treeningul tekkivad krambid on tülikad, kuid tegelikult pole nad lihastele ohtlikud ja ka treeningut pole vaja katkestada. Vaid vedelikupuudusest tekkinud lihaskrambi järel ei saa treeningut sama koormusega jätkata, sest keha normaalse elektrolüütide tasakaalu saavutamine ehk vedeliku imendumine võtab aega," selgitab tohter.
Kui kõikidest ettevaatusabinõudest hoolimata treeningul pidevad lihaskrambid siiski tekivad, on paljudel sportlastel tõusnud kasu mõne magneesiumipreparaadi tarvitamisest. Abi saab ka Crampitoni-nimelisest ravimist. Kui aga krambid esinevad korduvalt, pikaajaliselt ja valulikult, pöörduge arsti poole. Sel juhul tuleb teha vereanalüüs elektrolüütide (mineraalide) tasakaalu hindamiseks, elektromüogramm lihastoonuse hindamiseks ja röntgeniülesvõte lülisamba muutuste hindamiseks.
Lihaskrambi sagedasemad põhjused
Vedelikupuudus
Liigne treening
Suitsetamine
Veenilaiendid
Arterioskleroos ja arterite kitsenemine
Kaaliumi väljutavad diureetikumid
Pidev vale treeningtehnika (eriti jooksmisel, suusatamisel ja jalgrattasõidul)
Rasedus
Menstruatsiooniperiood
Osteoartroos
Epilepsia
Hüpokaltseemia
Hüpoparatüreoidism
Ülekuumenemine (näiteks treening kuuma ilmaga)
Nii väldid lihaskrampe
Tee enne treeningut vähemalt 10 minutit soojendusharjutusi.
Tee lühike, 15minutiline venitusharjutuste plokk vahetult pärast koormust ja lisaks venita end 1,5 tundi pärast treeningut.
Joo treeningu eel, ajal ja järel spordijooke.
Tee sagedaste lihaskrampide ajal üks massaažikuur.
Tarvita mõnd magneesiumipreparaati.
Kui lihaskramp tekib...
- venita lihast ettevaatlikult.
- püüa lihast lõdvestada seda kergelt masseerides.
- joo mõnd vajalikke sooli ja mineraalaineid sisaldavat jooki, mitte lihtsalt paljast vett.
Lihaskramp on ühe või mitme lihase äkiliselt tekkiv kokkutõmme, mis sageli põhjustab tugevat valu. Sportlastel on lihaskrambi kõige tavalisemaks põhjuseks ülepinge ja vedelikupuudus. "Lihaskramp on küll valulik, kuid õnneks tervisele täiesti ohutu nähtus," ütleb Helsingi Spordikliiniku spordiarst, endine tippmaadleja Tuomo Karila.
Tippsportlaste füsioloogiast on teada, et sajaprotsendilist meetodit lihaskrampide ennetamiseks pole olemas. "Seepärast tehaksegi kõikidel arvestatava tähtsusega võistlustel sportlaste heaks kõik võimalik," räägib ta.
Üldlevinud hinnangu kohaselt on krampikiskuv lihas ülepinges või ülekoormatud ning väsinud. Piltlikult öeldes jääb närviimpulss, mis on lihasesse läinud, sinna edasi ja lihas hakkab tegeliku "käsuta" kokku tõmbuma.
Kramp ründab kõige enam sääre- ja reielihaseid
Sportlased kannatavad enim suurt koormust saavate sääre-, reie-, selja- ja rinnalihaste krampide käes. Kõige sagedamini tabab lihaskramp jooksmisel – eriti just pikal, monotoonsel, tugevat vastupidavust nõudval maratonijooksul. Eriti, kui see läbitakse kuuma ilmaga ja kõval pinnasel.
"Lihas väsib, kui teda treenitakse liiga kaua sooritusvõime piiril. Ületreening ehk liigsest harjutamisest tingitud organismi stress ründab nii keha hormonaal-set tasakaalu, närvisüsteemi ja/või lihaseid. Taolise seisundi mõõtmiseks on mitmesuguseid teste, kuid seda on väga raske mõõta," selgitab Karila. Nii võibki vastutusrikkal võistlusel isegi kogenud sportlast rünnata lihasvalu või -kramp
Kergemini saab vältida vedelikukaotusest põhjustatut. Vedeliku ja soolade puudus on eriti ohtlik kuuma ilmaga ja pikaajaliselt treenides. Seepärast tuleks vedelikku tarbida iga 15–20 minuti järel ning pärast treeningut võtta spordijooki. Vedeliku kogusega pole aga mõtet ka liialdada, sest liigne vesi uhub vajalikud soolad kehast ja põhjustab omakorda lihaskrampe.
Dieedipidajad – lihaskrampide riskirühm
"Lihaste võime suhkruid ja aminohappeid vastu võtta ja läbi töötada on kõrgeim pool tundi pärast koormust. Siis mõjuvad ka taastusjoogid kõige paremini. Samas aitab lihaskrampide vastu eelkõige tasakaalustatud toitumine, mitte pidev spordijookide tarbimine. Kui lihastes on liiga vähe energiat – ehk glükogeenivarud on liiga väikesed –, saavad nad koormuse ajal käsu kokku tõmbuda. Sestap kannatavadki kõiksugu imedieetide pidajad lihaskrampide käes palju sagedamini kui tasakaalustatud toitu söövad inimesed," põhjendab Karila.
Väga oluline on lihased treeninguks korraliku soojendusega ette valmistada. Koormuse järel tuleb lühenenud lihased aga kindlasti "tagasi" venitada – kas või vahetult, kuid soovitatavalt poolteist tundi pärast treeningut. Venitamine elavdab vereringet lihastes ja kiirendab taastumist.
Kui hoolimata kõigest lihaskramp siiski tekib, tuleb lihast ettevaatlikult masseerida või venitada. Kui krambihoog üle ei lähe, vajab lihas midagi jahedat (jääkott, spordimäärded).
Kui miski ei aita, söö lisaks magneesiumi
"Treeningul tekkivad krambid on tülikad, kuid tegelikult pole nad lihastele ohtlikud ja ka treeningut pole vaja katkestada. Vaid vedelikupuudusest tekkinud lihaskrambi järel ei saa treeningut sama koormusega jätkata, sest keha normaalse elektrolüütide tasakaalu saavutamine ehk vedeliku imendumine võtab aega," selgitab tohter.
Kui kõikidest ettevaatusabinõudest hoolimata treeningul pidevad lihaskrambid siiski tekivad, on paljudel sportlastel tõusnud kasu mõne magneesiumipreparaadi tarvitamisest. Abi saab ka Crampitoni-nimelisest ravimist. Kui aga krambid esinevad korduvalt, pikaajaliselt ja valulikult, pöörduge arsti poole. Sel juhul tuleb teha vereanalüüs elektrolüütide (mineraalide) tasakaalu hindamiseks, elektromüogramm lihastoonuse hindamiseks ja röntgeniülesvõte lülisamba muutuste hindamiseks.
Lihaskrambi sagedasemad põhjused
Vedelikupuudus
Liigne treening
Suitsetamine
Veenilaiendid
Arterioskleroos ja arterite kitsenemine
Kaaliumi väljutavad diureetikumid
Pidev vale treeningtehnika (eriti jooksmisel, suusatamisel ja jalgrattasõidul)
Rasedus
Menstruatsiooniperiood
Osteoartroos
Epilepsia
Hüpokaltseemia
Hüpoparatüreoidism
Ülekuumenemine (näiteks treening kuuma ilmaga)
Nii väldid lihaskrampe
Tee enne treeningut vähemalt 10 minutit soojendusharjutusi.
Tee lühike, 15minutiline venitusharjutuste plokk vahetult pärast koormust ja lisaks venita end 1,5 tundi pärast treeningut.
Joo treeningu eel, ajal ja järel spordijooke.
Tee sagedaste lihaskrampide ajal üks massaažikuur.
Tarvita mõnd magneesiumipreparaati.
Kui lihaskramp tekib...
- venita lihast ettevaatlikult.
- püüa lihast lõdvestada seda kergelt masseerides.
- joo mõnd vajalikke sooli ja mineraalaineid sisaldavat jooki, mitte lihtsalt paljast vett.
26. september 2009
Inimest aitab kõige enam ravida hobuse kõnnak (6) 01.08.2008 09:27Grete Naaber, Pärnu Postimees -->
Ere Raudsepp (36) on seni teadaolevalt ainus diplomeeritud terapeut Pärnumaal, kes valdab hobuteraapia saladusi ja ravib praegu 20 last.
Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
p {line-height: 15px;}
VIIMASED KOMMENTAARID
Veel rangis jalgadestRangis jalgade müüt on tekkinud väga lihtsalt. Tavaelus ei kasuta inimene reite sisemisi lihaseid ja...Pealkirion väga eksitav "Inimest aitab kõige enam ravida hobuse kõnnak". Kas tõesti on hobune kõigist kõige...
Teised kommentaarid
Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioterapeudina lõpetanud Ere töötab SA Pärnu Haigla statsionaaris taastusravis, 2006. aastal sai ta ratsutamisterapeudi paberid, kirjutab Pärnu Postimees.
Tartu ülikool koostöös Türi tehnika- ja maamajanduskooli ning Eesti ratsaspordiliiduga on kaks aastat koolitanud ratsutamisterapeute ja -instruktoreid. Terapeudiks pürgijal peab eelnevalt olema tervishoiualane kõrgharidus.
Kes on muidu hobuinimene, saab kursustelt ratsutamisteraapia instruktori kutsetunnistuse. Kokku koolitati 2005. ja 2006. aastal 33 terapeuti. Instruktoreid on peaaegu poole rohkem.
Ere ja ta elukaaslane Taavi Saarnak peavad Jõulumäel Värava talus hobuseid selle aasta kevadest. Mõlema jutu järgi on tänavu neil esimene tõsine raviaasta. Taavi abistab ses ürituses Eret hobuse talutajana.
Viiene Grete naudib sõitu
Esimene väike patsient sel päeval, kui Erele külla läheme, on viieaastane Grete. Ta tuleb ratsutama juba viiendat korda, saatjaks nagu ikka ema Egle. Gretel ei kuula üks kehapool sõna ja ema üritab arstide soovitusel katsetada ratsutamisteraapiat.
Ere ja Taavi oma lapsed Ethel ja Evert uudistavad hoovil toimuvat pealt, väiksed silmad pärani. Hoovil nosib rohtu pisike shetlandi poni, kellel Ere ütlust mööda ratsutavad kõige väiksemad. «Aga teeme ka vahetust – väiksemad ratsutavad suurel ja suuremad väiksel hobusel,» lisab ta.
Ere suunab nüüd pisut häbeliku Grete loomale vajaminevat varustust võtma. Samal ajal tegeleb talutaja Taavi liivakarvalise eesti tõugu hobuse Repsi nii-öelda soojendusega – jalutab piirde-aiaga alal ringi, enne kui teraapia algab.
Et Grete saaks hõlpsalt hobusele selga istuda, on ehitatud puidust kõrgendus, mille juurde Taavi Repsi toob.
Varustus toodud, küsib Ere, mis järgmiseks teha. Grete võtab puhastusharja ja hakkab looma külge nühkima – kord ühe, siis teise ja lõpuks mõlema käega. Niimoodi järk-järgult tutvuvad laps ja hobusest ravija, kuni tuleb aeg, mil Grete tohib tuua sedelga (spetsiaalne sangadega teraapiavöö sadula asemel) ja selga istuda.
Ere korrigeerib hobuse seljas lapse istumisasendit. Siis kõlab lapse suust maagiline sõna: «Sammu!» Reps hakkabki astuma, Taavi talutusnöörist kinni hoidmas ja Ere lapse selga toetamas.
Grete nägu väljendab rõõmu ja uhkust: tema käsu peale hakkab suur loom liikuma!
Ere ütleb selle momendi lapse enesetunde jaoks väga olulise olevat, et just tema käskluse peale niisugune suur loom nagu hobune astuma hakkab. Mõistagi aitab Taavi talutusnöörist pisut kaasa.
Väike Grete kõigub hobusammu taktis, paneb end siis kõhuli kõikuma, seejärel keerab hoopis ringi, seljaga Repsi pea poole. Ka selline tegevus ja asendi muutmine on ravis vajalikud. Kokku kestab teraapiaseanss ligi tunni, mille jooksul saab laps hobuselt palju positiivset energiat.
Võib sündida uus uurimustöö
«Kõige rohkem mõjutab inimest hobuse kõnnak. Hobuse astumisest talletab ratsutaja sellise liikumise mustri, mis on sarnane inimese kõnniga. Ratsutaja vaagen liigub ette ja taha, küljelt küljele, see mõjub omakorda ülakehasse ja inimene, kes pole kunagi kõndinud (näiteks liikumispuudega inimene), saab hobuse seljas teada, mismoodi on kõndida,» rääkis Ere. Nii mõnigi laps on Erele pärast hobuse seljas olemist öelnud: «Noh, nüüd ma tean, mismoodi kõnnitakse.»
Ka need, kel esineb traumajärgne alakeha halvatus, saavad õige tunnetuse kätte.
«Kui tavaliselt on nii, et aju õpetab alakeha, hakkab ratsutamise puhul alakeha õpetama aju. Impulss, mis tuleb jäsemetest, vaagnast, keha liikumine hobuse seljas – kõik see jõuab ajju,» selgitab Ere.
Tegemist ei ole imeraviga, aga kindlasti parandab ratsutamine tasakaalu. Kehaasendi korrektsioon kergendab kõnni energeetikat – inimesel on kergem uuesti kõndima hakata, ta teeb seda õigema liikumismustriga. Ses valdkonnas on tehtud mitu teaduslikku uurimistööd. Ere enda uurimistöö oli ratsutamisteraapia mõjust traumaatilise ajukahjustusega patsiendile.
«Uurimistöö tõi välja selle, et sammu pikkus läheneb pärast ratsutamisteraapiat normile. Üldjuhul, kui on tegemist tasakaaluprobleemidega, kõnnivad patsiendid nii-öelda väga laial baasil ehk harkis jalgade ja lühikeste sammudega – märk ebakindlusest, kui ei tunta end kõndides turvaliselt. Pärast ratsutamisteraapiat suureneb sammu pikkus, kõnnirütm paraneb ja kõnd ise muutub kiiremaks ning sujuvamaks,» tutvustab Ere.
Ere paneb kirja kõik muutused, mida ta ravialuste arengus märkab. Kes teab, ehk sünnib sellest uus uurimus, aga praegu ta sellekohast vekslit välja anda ei taha. Vara veel!
«Panen muutused kirja suure huviga. Põnev on vaadata, kui midagi paremuse poole läheb,» põhjendab Ere.
Erel on tiivustav kogemus ühe täiskasvanud noormehega, kellega ta tegi oma esimese uurimistöö ja kes eelmisel aastal taas ravile tuli. Erele teatas ta: «Oh, ma saan juba trepist üles käsipuust kinni hoidmata. Ka ei kuku ma enam nii palju.» Noormehe jaoks oli see suur saavutus. Niisama suur oli nii tema kui Ere rõõm sellestki, kui õnnestus kümme sammu joosta.
«Ta demonstreeris mulle, lennufaas oli täiesti olemas,» avaldab terapeut.
Noormehe raviteraapiat tegi Ere oma hobuste puudumisel kõrvalasuva talli suksudega.
Teraapia ei ole üksi hobuse seljas istumine, vaid näiteks lapse tegevuski – toob valjad, ulatab sedelga, puhastab hobust. Laps õpib ratsutades tunnetama oma keha ja käelise aistinguga hobuse karva, lakka, soojust. Mõni näeb esimest korda elus hobust ja õpib üle saama hirmust suure looma ees.
«Selle raviga on täheldatud muutusi isegi kõnes – liikumine on rütmiline ja kõnegi on ju rütmiline. Paljudele on siin toimuv eduelamus ja eneseületamine, mis annab enesekindlust,» jutustab Ere.
Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Terapeutilist ratsutamist soovitatakse ka inimestele, kes on jõudnud eluga ummikusse ja kellel on probleeme iseendaga hakkama saamisega.
Vana-Kreekas taastusid sõdurid
Esimesed dokumendid ratsutamisteraapiast või ratsutamise kasulikust mõjust inimesele pärinevad 5. sajandist enne Kristust. Hobuse ravitoimet kasutati Vana-Kreekas ja Vana-Roomas haavatud sõdurite taastamiseks – nad pandi hobuse selga kas lamama või istuma. Avastati, et see aitab kaasa tervenemisprotsessile ja mõjub emotsionaalselt hästi.
Tõsisemalt hakati raviviisi kasutama 1775. aastal, kui ilmusid juba sellealased esimesed teaduslikud uurimused.
«Praegu viljeldakse ratsutamisteraapiat enam kui 30 riigis,» teab Ere. «Paraku ei ole see ravi Eesti haigekassa hinnakirjas, isegi mitte rehabilitatsiooniteenuste hinnakirjas. Lubatud on küll, et aastaks 2008 saab teenus hinnakirja, kuid siiani seda pole.»
Et puuetega laste vanemail napib raha – tuleb ju lapsega kogu aeg igasugustel protseduuridel käia –, saadakse rahalist abi projektide toel. Nii on väikese Grete ema väga tänulik telesaatele «Tantsud tähtedega», mille poole lapsevanemad omaalgatuslikult pöördusid. Nüüd võivad nende silmarõõmud saatega kogutud toetusraha eest ratsutamisteraapias käia.
Ere nimetab teisigi toetusprojekte, üks neist on näiteks hasartmängumaksu nõukogu. «Tänu projektidele kulutavad puuetega laste vanemad vaid niipalju, kuipalju läheb siiasõidule,» ütleb ta.
Kuidas pääseb ravivajaja ratsutamisteraapiasse? Ere selgitab, et koos taastusraviosakonna juhataja Kaja Elsteiniga vaatavad nad haiguslood läbi ja nende põhjal otsustavad, kellele võib seda soovitada. Iga puude ja haiguse puhul ei ole ratsutamisteraapia soovitatav, mistõttu on eelnev nõupidamine teiste arstidega lausa hädavajalik, et ei tekiks hilisemaid komplikatsioone.
«Kõige targem on tulla ravile arsti soovitusel,» kinnitab Ere.
Meie lahkudes lehvitab väike Grete hüvastijätuks hoogsalt käega, ise Repsi seljas edasi-tagasi kõikudes. Laps naerab.
Ere Raudsepp (36) on seni teadaolevalt ainus diplomeeritud terapeut Pärnumaal, kes valdab hobuteraapia saladusi ja ravib praegu 20 last.
Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
p {line-height: 15px;}
VIIMASED KOMMENTAARID
Veel rangis jalgadestRangis jalgade müüt on tekkinud väga lihtsalt. Tavaelus ei kasuta inimene reite sisemisi lihaseid ja...Pealkirion väga eksitav "Inimest aitab kõige enam ravida hobuse kõnnak". Kas tõesti on hobune kõigist kõige...
Teised kommentaarid
Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioterapeudina lõpetanud Ere töötab SA Pärnu Haigla statsionaaris taastusravis, 2006. aastal sai ta ratsutamisterapeudi paberid, kirjutab Pärnu Postimees.
Tartu ülikool koostöös Türi tehnika- ja maamajanduskooli ning Eesti ratsaspordiliiduga on kaks aastat koolitanud ratsutamisterapeute ja -instruktoreid. Terapeudiks pürgijal peab eelnevalt olema tervishoiualane kõrgharidus.
Kes on muidu hobuinimene, saab kursustelt ratsutamisteraapia instruktori kutsetunnistuse. Kokku koolitati 2005. ja 2006. aastal 33 terapeuti. Instruktoreid on peaaegu poole rohkem.
Ere ja ta elukaaslane Taavi Saarnak peavad Jõulumäel Värava talus hobuseid selle aasta kevadest. Mõlema jutu järgi on tänavu neil esimene tõsine raviaasta. Taavi abistab ses ürituses Eret hobuse talutajana.
Viiene Grete naudib sõitu
Esimene väike patsient sel päeval, kui Erele külla läheme, on viieaastane Grete. Ta tuleb ratsutama juba viiendat korda, saatjaks nagu ikka ema Egle. Gretel ei kuula üks kehapool sõna ja ema üritab arstide soovitusel katsetada ratsutamisteraapiat.
Ere ja Taavi oma lapsed Ethel ja Evert uudistavad hoovil toimuvat pealt, väiksed silmad pärani. Hoovil nosib rohtu pisike shetlandi poni, kellel Ere ütlust mööda ratsutavad kõige väiksemad. «Aga teeme ka vahetust – väiksemad ratsutavad suurel ja suuremad väiksel hobusel,» lisab ta.
Ere suunab nüüd pisut häbeliku Grete loomale vajaminevat varustust võtma. Samal ajal tegeleb talutaja Taavi liivakarvalise eesti tõugu hobuse Repsi nii-öelda soojendusega – jalutab piirde-aiaga alal ringi, enne kui teraapia algab.
Et Grete saaks hõlpsalt hobusele selga istuda, on ehitatud puidust kõrgendus, mille juurde Taavi Repsi toob.
Varustus toodud, küsib Ere, mis järgmiseks teha. Grete võtab puhastusharja ja hakkab looma külge nühkima – kord ühe, siis teise ja lõpuks mõlema käega. Niimoodi järk-järgult tutvuvad laps ja hobusest ravija, kuni tuleb aeg, mil Grete tohib tuua sedelga (spetsiaalne sangadega teraapiavöö sadula asemel) ja selga istuda.
Ere korrigeerib hobuse seljas lapse istumisasendit. Siis kõlab lapse suust maagiline sõna: «Sammu!» Reps hakkabki astuma, Taavi talutusnöörist kinni hoidmas ja Ere lapse selga toetamas.
Grete nägu väljendab rõõmu ja uhkust: tema käsu peale hakkab suur loom liikuma!
Ere ütleb selle momendi lapse enesetunde jaoks väga olulise olevat, et just tema käskluse peale niisugune suur loom nagu hobune astuma hakkab. Mõistagi aitab Taavi talutusnöörist pisut kaasa.
Väike Grete kõigub hobusammu taktis, paneb end siis kõhuli kõikuma, seejärel keerab hoopis ringi, seljaga Repsi pea poole. Ka selline tegevus ja asendi muutmine on ravis vajalikud. Kokku kestab teraapiaseanss ligi tunni, mille jooksul saab laps hobuselt palju positiivset energiat.
Võib sündida uus uurimustöö
«Kõige rohkem mõjutab inimest hobuse kõnnak. Hobuse astumisest talletab ratsutaja sellise liikumise mustri, mis on sarnane inimese kõnniga. Ratsutaja vaagen liigub ette ja taha, küljelt küljele, see mõjub omakorda ülakehasse ja inimene, kes pole kunagi kõndinud (näiteks liikumispuudega inimene), saab hobuse seljas teada, mismoodi on kõndida,» rääkis Ere. Nii mõnigi laps on Erele pärast hobuse seljas olemist öelnud: «Noh, nüüd ma tean, mismoodi kõnnitakse.»
Ka need, kel esineb traumajärgne alakeha halvatus, saavad õige tunnetuse kätte.
«Kui tavaliselt on nii, et aju õpetab alakeha, hakkab ratsutamise puhul alakeha õpetama aju. Impulss, mis tuleb jäsemetest, vaagnast, keha liikumine hobuse seljas – kõik see jõuab ajju,» selgitab Ere.
Tegemist ei ole imeraviga, aga kindlasti parandab ratsutamine tasakaalu. Kehaasendi korrektsioon kergendab kõnni energeetikat – inimesel on kergem uuesti kõndima hakata, ta teeb seda õigema liikumismustriga. Ses valdkonnas on tehtud mitu teaduslikku uurimistööd. Ere enda uurimistöö oli ratsutamisteraapia mõjust traumaatilise ajukahjustusega patsiendile.
«Uurimistöö tõi välja selle, et sammu pikkus läheneb pärast ratsutamisteraapiat normile. Üldjuhul, kui on tegemist tasakaaluprobleemidega, kõnnivad patsiendid nii-öelda väga laial baasil ehk harkis jalgade ja lühikeste sammudega – märk ebakindlusest, kui ei tunta end kõndides turvaliselt. Pärast ratsutamisteraapiat suureneb sammu pikkus, kõnnirütm paraneb ja kõnd ise muutub kiiremaks ning sujuvamaks,» tutvustab Ere.
Ere paneb kirja kõik muutused, mida ta ravialuste arengus märkab. Kes teab, ehk sünnib sellest uus uurimus, aga praegu ta sellekohast vekslit välja anda ei taha. Vara veel!
«Panen muutused kirja suure huviga. Põnev on vaadata, kui midagi paremuse poole läheb,» põhjendab Ere.
Erel on tiivustav kogemus ühe täiskasvanud noormehega, kellega ta tegi oma esimese uurimistöö ja kes eelmisel aastal taas ravile tuli. Erele teatas ta: «Oh, ma saan juba trepist üles käsipuust kinni hoidmata. Ka ei kuku ma enam nii palju.» Noormehe jaoks oli see suur saavutus. Niisama suur oli nii tema kui Ere rõõm sellestki, kui õnnestus kümme sammu joosta.
«Ta demonstreeris mulle, lennufaas oli täiesti olemas,» avaldab terapeut.
Noormehe raviteraapiat tegi Ere oma hobuste puudumisel kõrvalasuva talli suksudega.
Teraapia ei ole üksi hobuse seljas istumine, vaid näiteks lapse tegevuski – toob valjad, ulatab sedelga, puhastab hobust. Laps õpib ratsutades tunnetama oma keha ja käelise aistinguga hobuse karva, lakka, soojust. Mõni näeb esimest korda elus hobust ja õpib üle saama hirmust suure looma ees.
«Selle raviga on täheldatud muutusi isegi kõnes – liikumine on rütmiline ja kõnegi on ju rütmiline. Paljudele on siin toimuv eduelamus ja eneseületamine, mis annab enesekindlust,» jutustab Ere.
Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Terapeutilist ratsutamist soovitatakse ka inimestele, kes on jõudnud eluga ummikusse ja kellel on probleeme iseendaga hakkama saamisega.
Vana-Kreekas taastusid sõdurid
Esimesed dokumendid ratsutamisteraapiast või ratsutamise kasulikust mõjust inimesele pärinevad 5. sajandist enne Kristust. Hobuse ravitoimet kasutati Vana-Kreekas ja Vana-Roomas haavatud sõdurite taastamiseks – nad pandi hobuse selga kas lamama või istuma. Avastati, et see aitab kaasa tervenemisprotsessile ja mõjub emotsionaalselt hästi.
Tõsisemalt hakati raviviisi kasutama 1775. aastal, kui ilmusid juba sellealased esimesed teaduslikud uurimused.
«Praegu viljeldakse ratsutamisteraapiat enam kui 30 riigis,» teab Ere. «Paraku ei ole see ravi Eesti haigekassa hinnakirjas, isegi mitte rehabilitatsiooniteenuste hinnakirjas. Lubatud on küll, et aastaks 2008 saab teenus hinnakirja, kuid siiani seda pole.»
Et puuetega laste vanemail napib raha – tuleb ju lapsega kogu aeg igasugustel protseduuridel käia –, saadakse rahalist abi projektide toel. Nii on väikese Grete ema väga tänulik telesaatele «Tantsud tähtedega», mille poole lapsevanemad omaalgatuslikult pöördusid. Nüüd võivad nende silmarõõmud saatega kogutud toetusraha eest ratsutamisteraapias käia.
Ere nimetab teisigi toetusprojekte, üks neist on näiteks hasartmängumaksu nõukogu. «Tänu projektidele kulutavad puuetega laste vanemad vaid niipalju, kuipalju läheb siiasõidule,» ütleb ta.
Kuidas pääseb ravivajaja ratsutamisteraapiasse? Ere selgitab, et koos taastusraviosakonna juhataja Kaja Elsteiniga vaatavad nad haiguslood läbi ja nende põhjal otsustavad, kellele võib seda soovitada. Iga puude ja haiguse puhul ei ole ratsutamisteraapia soovitatav, mistõttu on eelnev nõupidamine teiste arstidega lausa hädavajalik, et ei tekiks hilisemaid komplikatsioone.
«Kõige targem on tulla ravile arsti soovitusel,» kinnitab Ere.
Meie lahkudes lehvitab väike Grete hüvastijätuks hoogsalt käega, ise Repsi seljas edasi-tagasi kõikudes. Laps naerab.
25. september 2009
Toimus Eesti esimene erivajadustega laste ratsutamisvõistlus 15.09.2009 Kalev.ee - Lemmik.ee 09:
Võistlus koosnes ka osavusmängudest hobustel. Foto: Kalev.eeToimus Eesti esimene erivajadustega laste ratsutamisvõistlus 15.09.2009 Kalev.ee - Lemmik.ee 09:26
Möödunud nädalavahetusel leidis Harjumaal Kukrumäe Ratsatalus aset Eesti esimene erivajadusega inimeste ratsutamisvõistlus. Sündmusest võttis osa paarkümmend last kõikjalt üle Eesti, kirjutab Kalev.ee.
Võistluse idee ühe algataja ja korraldaja Marit Künnapuu sõnul oli võistlusel osavõtjaid oodatust rohkem. „Osavõtjate rohkuse muudab erakordseks asjaolu, et lapsed olid valmis oma tavapärasest keskkonnast välja tulema ning võõraste hobuste selga istuma. See on märk suurest vaprusest ning näitab kõigi osalejate tõelist kiindumust ala vastu. Loodan, et see erakordne ettevõtmine paneb aluse invaratsutamise ala tekkeks Eestis,“ ütles Künnapuu.
Võistlusest võtsid osa ratsanikud, kes suutsid ise, hoolimata oma puudest, hobust juhtida. Erandina oli lubatud suulise kaudu kõrvalt aidata nägemispuudega sõitjat. Skeemisõidule andsid hinnangu terapeut, puuetega inimeste ratsutamisinstruktor ning koolisõidukohtunik. Hinnati osaleja füüsiliste eelduste ning toimetuleku seost ning oskust sportliku poole pealt.Võistlus koosnes kolmest alast: koolisõidu skeemi sõitmisest, voltižeerimisest ning osavusmängudest hobustel. Osalejaid tuli võistlusele nii Tallinnast, Haapsalust, Pärnust kui Tartust.
Kõik osalejad said auhinnaks roseti ning hinded, mis on ette nähtud ainult omavahel arutamiseks ning lapsevanemate nõustamiseks.
Võistlus koosnes ka osavusmängudest hobustel. Foto: Kalev.eeToimus Eesti esimene erivajadustega laste ratsutamisvõistlus 15.09.2009 Kalev.ee - Lemmik.ee 09:26
Möödunud nädalavahetusel leidis Harjumaal Kukrumäe Ratsatalus aset Eesti esimene erivajadusega inimeste ratsutamisvõistlus. Sündmusest võttis osa paarkümmend last kõikjalt üle Eesti, kirjutab Kalev.ee.
Võistluse idee ühe algataja ja korraldaja Marit Künnapuu sõnul oli võistlusel osavõtjaid oodatust rohkem. „Osavõtjate rohkuse muudab erakordseks asjaolu, et lapsed olid valmis oma tavapärasest keskkonnast välja tulema ning võõraste hobuste selga istuma. See on märk suurest vaprusest ning näitab kõigi osalejate tõelist kiindumust ala vastu. Loodan, et see erakordne ettevõtmine paneb aluse invaratsutamise ala tekkeks Eestis,“ ütles Künnapuu.
Võistlusest võtsid osa ratsanikud, kes suutsid ise, hoolimata oma puudest, hobust juhtida. Erandina oli lubatud suulise kaudu kõrvalt aidata nägemispuudega sõitjat. Skeemisõidule andsid hinnangu terapeut, puuetega inimeste ratsutamisinstruktor ning koolisõidukohtunik. Hinnati osaleja füüsiliste eelduste ning toimetuleku seost ning oskust sportliku poole pealt.Võistlus koosnes kolmest alast: koolisõidu skeemi sõitmisest, voltižeerimisest ning osavusmängudest hobustel. Osalejaid tuli võistlusele nii Tallinnast, Haapsalust, Pärnust kui Tartust.
Kõik osalejad said auhinnaks roseti ning hinded, mis on ette nähtud ainult omavahel arutamiseks ning lapsevanemate nõustamiseks.
Tellimine:
Postitused (Atom)