31. detsember 2017

Kuidas alustada aasta kõige viimase õhtu lugu. 
29.12 oli siis see päev, kus meie eakas viirupapa lõpuks lahkus lindude paradiisi... Mul oli tohutult kahju, et ma kodus polnud. Kuid kodus korraldati väärikas viimane ase, kuhu läks väikses karbikeses puhkama. Tundub, et ka teised linnud saavad aru, et neid liigile omaselt väheks on jäänud.

19. detsember 2017

See kuu pole leidnud lihtsalt sõnu, et jagada mõtteid majapidamises kulgemises. Ilmad pole just kõige kiidetavamas seisukorras. 
Üks nädal hankisin uut varustust. Ja uued päitsed meie noore eestlase peas. Natuke rõõmsaid värve majapidamisse. Ja üldse natuke laiendada varustuse nimistut. Treenigute läbi viimiseks abivahendeid. 
Nümfid on ikka parajad pätid, kui lahedad ja ei kujuta ette elu ilma nendeta. 
Saime ühe tunnustava tiitli juurde. Muidugi üllatusi jagus mitmel rindel.

Eile sai siis lõpuks auto ka korda, hämmastav millise kadalipu ma pidin läbima. Eelmine nädal juhtumisi üks amort andis otsad. Natuke kahtlane tunne tekkis jälle, mõtte liikusid Rapla töökoja peale. Ei anna ju rahu, see mida tehti mu opelile. Õigemini mida ei tehtud. Võeti raha auto töökojas hoidmise eest ja pidurid jäeti vahetamata koos silindritega. Hiljem üllatused missugused, pidurid külmusid kinni ja kippusid aeg ajalt nii kinni jääma, et auto tagumine ratas keeldus edasi veeremast. Nüüd on nii, et kahtlen enne, kui julgen auto kuhugile viia. 
Kuid eile jah sai siis lõpuks tehniliselt niikaugele, et võib rahulikuma südamega jälle aastavahetusse minna. 

7. detsember 2017

 
Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.
Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.
Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.
Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.
 

25. november 2017

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.

Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?

18. november 2017

Sai käidud täna koertega metsas. Kuid mis metsas käik see on, kui RMK alal laiub ju suured langid ja metsavälja veoga palju sügavaid roopaid, mille tagajärjel ma tükk aega kodu lähedal matku korraldada ei saa. Pole rada ja pole metsa... tegelikult väga kurb vaade avanes. Hetkel toimetavad mitmes erinevas metsajaos, ütleks 7 raiet piirkonnas. Kahes kohas on tegu erametsa sektorisse kuuluvate kinnistustega.
Ülejäänud juba riigimetsale. Kuid alad on märkimisväärselt suured, kuid see selleks. Metsas hetkel võimatu liikuda, kuna raiest tulnud puidu väljavedu on tekitanud silmatorkavaid kahjusid. Juba mitme aasta tagused roopad, mida ei ole siiani tasandatud on nüüdseks rohtu kasvanud, kuid seal taidlemine on ikka kunstükk... lihtsalt olla akrobaat rattal või siis laiema astumisega hobusel raskusi keskel ennast tasakaalus hoida, kuid seda on nad suutnud... 
Jah nii see on... loodusesse on tekitatud tõeline lünk. Millal kõik taastub, võtan aluse vanemaealiste inimeste tarkuse, et jah mets on küll loodusressurss, kuid nüüd peetakse siiski majandamist siiski suurejoonelisemaks väljundiks.
Kuid mis meil neljapäeval juhtus oli ikka ehmatus küll. Istusin elutoa akna all, nägin kui koju jõudis Olav, keda ümbritsesid rõõmsad koerad. 
Ühel hetkel kuulsin imelikke kiunatusi nagu oleks keegi viga saanud, tormasin õue ja mis ma nägin... jälle olid koerad metsikult kallale läinud Sassule. Olav ei pannud tähele, kes tegelikult algatajaks oli... Koerad nende arveteklaarimised on ikka vahel mõistatused. Nordik oli selles seltskonnas kõige metsikum, kes lausa lohistas Sassut oma tugevate lõugade vahel jupi maad, enne kui soostus lahti laskmast. Ja muidugi kui lahti lasknuna, tormati juba teise nurga alt kallale. sain Sassu tuppa ja koerad laiali aetud... Ja Nordik kinni. Oleme Nordikule kehtestanud natuke teised reeglid, metsas käin temaga rihmastatult. Kuna mul pole isu temale kogu aeg pulka loopida, siis eelistan pigem, kui ta veab ja saab natuke rahmeldada mind vedades. Samas uudishimu metsa tegemiste osas, kuid koer, kes tirib metsikult on raskusi sellise tee peal kõndida, mis metsaväljaveoga on rööpasse ja poriseks sõidetud.

14. november 2017


Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. 

13. november 2017

Meie kiftid pätid, kes lõbustavad, kui ma laua taga kirjutan. Fännan täiega nende uudishimu, üks lendas täna hommikul lausa pähe. Papa nümf niimega Woodie toimetas jälle teleri juures. 
Juba nende tegemisi hommikuti peale puuri uste lahti tegemist. See, et ma olen mitmest erinevast majapidamisest toonud üksikuteks jäänud isendeid viirusid. Kuidas nad nüüd omavahel on segunenud. Pikk nokk ja hele-sinine Tõnu (Koselt) on heitnud paari. Meie käelind roheline on siis omakorda rohelise papaga paaris. Muidugi meie eakas sinine viirukas tukub ikka üha rohkem ja rohkem, õnneks veel ei pea teda teistest eraldama, aga samas hea meel, kui ta ükskord lahkub ei jää meile tühja kohta. Olen nendega harjunud ja ei kujuta ette ilma nendeta elu. Naudin, et mu ümber käib elu, kui lapsed koolides või kes tööl. 
Ei oska kohe omi mõtteid kirja panna, olen täna piisavalt varane. Juba koduabilise äratuskell andis teada, et kellaaeg seal maal. Alul olin otsustanud, et voodist enne 8 ei lahku. Kuid juba ma siis sättisin nutika taha, et näha mis edasi on arendatud. Sai eile kuuuurijat vaadatud, kus siis teemaks ühe jehoova tunnistajate pere lugu. Kus üks laps, kes siis perest välja tõugatud, et ei kuulu kogudusse. Appi... appi, tahaks karjuda... Jube mis toimub... miks? Peavad kannatama lapsed, jällegi saavad mu emotsioonid laksu, mis mulle kuidagi pähe ei mahu, kus olid naabrite silmad, kui laps oli hädas. 
Ma ei kannata, kui lapsi karistatakse füüsiliselt kui ka vaimselt... Olen aastaid olnud selle teema vastane. Ei ole oma lastekasvatuses karistust kasutanud. Põhiline osa on ikka mõistmisel ja rääkimisel. 
Võtsin teatud kasvatusmentaliteeti omaks T.Toometi perest nähtu. Kuidas isa V. Toomet võttis poisid, kes päeva ajal olid korraldanud ulakusi siis, avatud õhtuvestlusele. Kuid sellest puudus karm hoiak, pigem rahulik analüüsivas vormis vestlus. Mis oli tunduvalt tulemuslikum. Ja olen endalegi sarnast suhtlemisvormi lastega rääkimisel arendanud. Ja ütleks, et lapsed on suured ja tulevad siiani nõupidama. Või teavitavad, mida nad nädala lõpus tahaksid teha... 
Ja alati on mul hea meel, kui saan olla kuulaja ja hea mõtete jagaja. 
Kahjuks ei saa ma üle enda võimete hüpata ja seega piirdun oma ringkonnas laste kaitsmisele pühenduda, ehk siis kui näen, et keegi tarvitab vägivalda lapse kallal sekkun või on lapsed hooletusse jäetud. On juhtumeid, mida ma siia lihtsalt ei jaga ei lähe enam minu blogi sisuga kokku, aga ma ei saanud oma mõtet eilsele saatele jagamatta jätta. 
Olen isegi usklik pere, kus meespool tõsiusklik

8. november 2017

Nii kui mul vaba päev tööst, siis taipavad seda kohe neljajalgsed. Ja kuhu nemad siis mind nõuavad on metsa. Olen pikka aega vältinud koertega metsa minemast. Ikka nende ülienergilisuse pärast, esimene asi on häälekas ja karglemine rõõmust... 
Kuid eile valmistusin metsa mineku osas kapitaalselt. Haarasin mööda minnes lisaks pikale juhtrihmale veel traktoristi kõrvaklapid. Ja paigutasin kõrvadele, enne koertega kohtumist. Ja nii kui ma nina õue pistsin olid ka koerad nii rõõmsad, et Nordik oleks suurest rõõmust mu pikali tormanud. Püüdsin läheneda koertele nii, et nad rahuneksid, ainus kes suutis mõista mu mõtet oli Nordik. Kuna suhtlesin ranges keha keeles, siis peatselt istus ta mu ees ja ainiti otsa vaadates. 
Esimene kontakt koeraga loodud sain kinnitada ka rihma... 
Mulle meeldib andunud koera pilk, kui koer äraootavalt ootab otsa vaadates. Ei tahtnud Nordikut vabalt metsa jooksma lasta. Kuna Sass ja Sofie on alati mu tähelepanu väljas, siis nendega pole probleeme. 
Ja jõudsin siis erakinnistule, kus hetkel võeti metsa maha. Esmane mulje oli ohoo... Kuid õnneks oli metsaomanik juba õigel ajal teavitanud oma maal toimetamisest, siis olin nagu juba vaimselt ootamatusteks valmistunud. Muidugi mul jälle kindlasti veab siis saan järgmise aasta kevadel taas istutustöid teha. Natuke maad edasi, juba RMK kinnistusse kuuluval metsamaal liikudes hakkas silma jälle ulatuslik raielank. Ooo jaa, traktori jäljed reetsid kust suunas tulnud ja läinud oli. Ja üldse ühel päeval kuulata metsas toimetavatest metsuritest kostus kõrvu umbes neljast kandist... 
Juba fb hõiskasin maha, et peatselt hõikan Kabala rahvale lehvitades tervitusi... aus olla, kui jätaks veel kasvueas ja alles kasvutuure ülesse võtvad istikud varasemate aegade raielankidel, siis jah ei saa veel neid metsasteks tükkideks nimetada.
Elu üks pool on kummastav just metsamajanduse  poole pealt, kas mitte ei lõhuta looduslikku tasakaalu metsade tiheda mahavõtmise näol.
Miks muidu metsloomad juba linnadesse trügivad, kuna on vähenenud elupaiku ja olelusvõitlus on viinud selleni, et kõigile ei jätku enam toidupaiku.
Nii vähe kui ma kodus saan viibida vaatan alati oma karja seisukorra üle, jätkuvalt tänan oma tublit koduabilist.
Üks noor hobene oli eile nii huvitatud minust, et lausa oma pea mu õlale nõjatas.  Sügasin teda siis kaela pealt ja lõua alt, ta lausa pigistas mõnust silmad kinni ja nautis minu sügamist. 
Toas olevad linnud korraldasid päikese paistel tõelise kevadise laulutrilleri... Muidugi seda juhtub ikka iga päev, kus üks hetk tuba muutub linnulaks, rääkida miskit on võimatu. Kuid minu jaoks on see nii mõnus ja nauditav...
Õue lindudel (kanad) on hetkel sulgede vahetamise aeg, kõik kohad on lahtiseid sulgi täis ja munemist hetkel pole. Teadmine, et neil see puhkeaeg, siis peatselt, kui suled taas seljas jätkub jälle munemine...

3. november 2017

Kaunis 3.Novembri hommik (päikesepaisteline)

Novembrikuu-hingedekuu, eile oli siis see päev, kus pidi süütama oma lähedaste mälestuseks küünla...
Juhtusin üks päev kuulama Tre raadio saadet kus vestlust juhtis Anneli Pärna, kes võttis saate ajal telefonikõne Märjamaa valda kuuluva Sillaotsa talumuuseumi arhivaari-ajaloolase Liivi Miiliga, kus räägiti siis erinevate rahvatraditsioonide kombestikku hingedepäeva tähistamisel.
Minu traditsioon on kodus kogu novembrikuu jooksul põletada küünalt. Surnuaeda päeva pealt ei jõua, kuid mööda sõites 2.11.2017 Nissi surnuaiast (jääb Pajaka, Russalu poolt Nissi sissesõidu tee äärde).
See nädal on möödunud kodus olemisega, kuna ilmad on nagu nad sügisesel ajal kipuvad olema, siis ikka liiklemiseks kasutan ilmastikuoludele vastavat liikumiskiirust. Sai käidud kolmapäeval linnas, alustasin Jüris asuva Scandagra põllumajandustoodete müügiga tegeleva ettevõtte külastusega, uudistasin hobuvarustust ja leidsin lakukivide erinevuste hulgast biotiini sisaldava soolakivi bloki. Võtsin ühe prooviks hobustele, kuid otseselt infolehelt polnud loetav, millest lakukivi koostis seisnes.
Sai veel käidud Hobukeskuses mille asukohaks on nüüd Suur-Sõjamäe alguses. Parkimine 
Sai päris palju linnaliikluses sõidetud. Otsisin shetlandi päitseid. Kuna ühes kohas oli, otsustasin, et tutvun hindadega. Jätsin ostmata. 
Selline teema, et Nordik jätkab ennastunustavalt hobuvarustuse närimisega, nüüd oleme ise väga tähelepanelikud, et miskit enam ripakile ei jää. 
Ja muidugi üks kurb sõnum ka, 1.novembri päeva ajal leidsime kanakuudist surnud kuke ( alles hiljuti üks noor inimene tõi meile, kuid kes eelmine kuu lõpetas oma elutee enda käe läbi). Samas kummastav ja uskumatu ning enda peast korra läbi käinud, et kas perenaise hing tuli järele... Mõistus tõrgub uskumast, kuidas nii järsku noor kukehakatis sureb...

31. oktoober 2017

Uskumatu kolmas päev on olla kodus. Ühtepidi harjumatu teistpidi tõrgub enda mõistus ka veel uskumast. Võtan vabu päevi vabalt ja kuidagi kodustesse tegemistesse süüvides. Õnneks eelmise nädala lõpus kanadele jõusööda sain.
Imestan, et inimesed on ikka ää pööranud oma hällufiini tegemisega... Mul lihtsalt küll ükskõikne hoiak. Kuid igapäevaselt röögitakse nagu oleks tegu eesti rahvusele omase ringijooksmisega. Kuhu jäävad meie vanad traditsioonid Kadri ja Mardi päeva jooksmised... Ikka kipub massidele omaksvõtmisena ikka eht ameerikast pärit liikumised. 
Tänane ilm super.
Ahjaa, alustasin seda õppeveerandit jälle Tallinna ühes erakoolis loodusringi juhendamisega. Iga kord tabab mind uued üllatused. Seekord meeldiv üllatus, et mu tunni pikkus on nüüd 1,5 tundi. Ja eile siis esimest korda ka tundi andmas käisin. Igal juhul see õppeveerand saab mul põnev olema.

30. oktoober 2017

Koolivaheaeg hakkab läbi saama... Ja lapsed taas koolipinki naasemas.
Koolivaheaja algus algas selle nädala alguses õõvastava õnnetusjuhtumiga Harjumaal Tagadi sissesõidu tee alguses, Kurtna poolt... Hukkus veoki kokkupõrke tagajärjel kolm hobust. Esialgne sündmuste ahel sai alguse siiski kahe hobuse momentse hukkumisega, kuid ühele langes osaks pikem piinarikas, kuigi hobusele manustati valuvaigisteid. Kuid nelja tunni pärast langetati otsus jäädavalt magama panna. Tegu oli kahe noore tori täku ja ühe tõug veel välja selgitamatta. Loomi järelvalveta jätta on ikka omaniku süü. Kahju loomadest ja eks šokk kõigile, eriti et hukkub korraga kolm looma. Isegi veistega pole sellist õnnetust veel kuulda olnud, kuidas see ikka... 
Olles eile autokoolis käinud, isegi õppejõud kes liiklusseadusi jagas ütles, et tema mõistus ei võta kinni, kuidas on võimalik korraga kolm hobust... eks sama olen mõelnud isegi...
Mingi päev sai toodud uued kuked... kukekesed alul olid pelglikud, kuid söögiga meelitasin neid kanadega kokku. Lõpuks tekkis neil usaldus, nähes, et neid keegi taga ei aja. Must kukeke võttis endale mustade kanade karja, kuhu sulandub juba sulevärvi järgi ainus eristumisel aitab tema kasv. 
Eile õhtul korra kanu kontrollima minnes, siis kuked istusid kõik ühel õrrel sõbralikult. 
Ja muidugi esimese lumesaju mainimiseta ka ei saa. Esimese lume saju korral said hobuse ulualla lastud ja üks päev ka sees hoitud. Ei raatsind ise õue minna, mis siis veel hobuseid sulava lume sisse lasta. 
Kui räägitakse, et esimene lumi sulab alati, siis pole esimene lumi veel kuhugi kadunud. Muidugi kaos oli üleüldine, kuna meie valla piiridesse jäävad riigimaanteed olid pikalt lükkamata lumega, piirduma pidi ühe rööpa paaris sõiduga. Kuna mul tagasilla veoline massin, siis eelistasin vastutulevad liiklusvahendid mööda, et ise jätkata kodu teed. Isegi minu manöövrit märgati ja jagati vastavalt nagu liikluskultuur ning vastavalt viisakusreeglid kellegil mentaliteet andnud on

20. oktoober 2017

-3 kaunis päiksetõusust sillerdav hommik.

Kui mainida, kuidas kulges hommikune ärkamine, oli see vast naljakas. Kuulsin läbi une, nagu oleks minu mobiili äratus ja automaatselt haarasin mobiili, et sulgeda äratus. Võtsin kätte ja uudistasin, et no mis sa kostad ei olegi minu mobiil. Helin kostus aga teisest toast, tegu vanema tütre omaga, kes asutas ennast hommikusele bussile. Naersin omaette ja keerasin teise külje ja magasin juba sügava unega, ärgates alles peale 9. 
Eile sai tehtud üks tunnine matkake, kuna Anete tahtis oma hobust sadula all proovida, siis sai sellepärast lühike teekond ette võetud, kuna noor hobune väsib, siis peab trenne ja matku esmaselt tegema lühiajaliselt. Noorel hobusel ju lihastik veel nõrgem ja vajab järk-järgulist trennikava. 
Tegelesin ühe probleemse noore märaga, kes jah alul põgenes, kuid läheb pingesse. Pärast võisin teha ükskõik mida...
Muidugi on asju mis tuska teevad, saime teada tänu naabrimehe värskelt toodud ponitäkule, et meie Teeba tiine polegi. 
Katariina saatis üleaia armund pilke ja kuigi palju ninapidi kokku suutsid ulatuda. Mõtlen, et järgmiseks aastaks peab vist aia teistmoodi rajama, kuna naabril ju ponitäkk. Ja mul ponimärad, kel tee vahel võib võtta lennates üle aia, vähemalt ise aastatega selliseid kogemusi saanud. Nii nagu Kukerpillide repertuaarist laulusõnad...
...ei takista vallid, ei takista kraavid, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar...
Ahjaa, tundub, et naaber tegi vahetuse ponimuula mära vastu, et vast ebaõnnestunud paaritusi siis omale üks poiss majja tuua. 
Muidugi hetkel teadmatus, kas mu kolm mära kindlalt tiined on... ei tea veel. Kuigi kaks mära on paksust korralikult võtnud... Kas see veel tiinet olekut teavitab ei julge veel öelda, eks aeg näitab. Kuid suhtume enda teadmisega, et tegemist oleks siiski tiinete loomadega...


19. oktoober 2017

Mõnusat päeva ja päikest kõigile

Üle pika aja siis päikest näha... Nüüd vist tulebki aeg, mil peab juba päikse olemasolust loendatud päevi maha pidama. Eile hommikul ilmateadet raadiost kuulates tekkis mõttes küsimus, et kas ikka tuleb. Kui Portugali loodustulekahju udu ja Sahara kõrbe liivatolmu kooskõlas meieni lauspäeva ajal üle eile keset päeva sellise tunde valmistas nagu kohe kohe algaks öö. 
Mul selja taga tooli selja peal istub valvas nümfipapa, kes vist hoiab silma peal, mida ma siia toksin... Muidugi tegelikult sooviks ta siia arvuti klahve nokaga proovima, kuid teatud argus inimese ees veel hoiab tagasi tegudele. 
Käisin nelja koeraga metsaheinamaal niitmas käsivikatiga... oo jee nojah oli vast vali haukumine kui ma selle loa andsin endaga kaasa tulla. Ja üsna mitu head meetrit ikka kõrvulukustava haukumise saatel metsa kadusin. Vähemalt naabrid teavad, et olen kodus ... 
Esimese niiduvaalu järel sai selgeks vikatit on vaja veids tuunida nii tera vaheduse osas kui ka lüsi  külge kinnitamise osas. Loksus teine ikka korralikult.. 
Mida veel täna korda saata, seda veel paistab, aga igal juhul päev on juba oma alguse saanud ja loomad üle vaadatud ning mõtteid siia sinna loksutatud, aga eks õhtu kätte jõuab, siis selgub mis tehtud ja mis tegematta... 

15. oktoober 2017


Super tehtud, saigi käidud siis caniskrossil koeraga jooksmas. Eks peab ennast rohkem treenima hingamiserütmi ja jooksmise sünkrooni osas. See oli kahe päeva võistluses väga suur samm minu jaoks. Teise päeva tulemust parandasin kõigest ühe minuti võrra. Kuid see selleks, kui ikka füüsiline vorm vastupeab siis okei, aga just hingamise töö on hetkel oluline, siis tekib ka distantsil rohkem edasi mineku jõudu.
Ega mulle selline jooksmine ei meeldi, kus ma pean mööda rada jooksma, kuid vahelduseks orienteerumisjooksudele on see alternatiiv ning natuke vaheldust. Ja tegeleda koeraga, kes oli ambitsioonikas jooksja ning vedaja esimesel päeval, kuid teisel päeval pidin juba Sassut tagant õhtutama, et ees jookseks. Probleem oli  suurenenud vajadus joomise järele. Eks mul endal ka jooksmise lõpuks ikka kurk kuival. Hea meel oli testida kahe päeva jooksmisega oma füüsilist vormi ja leian, et 5 km joosta ajaga 38 minutit pole paha tulemus. Oli see mul osaleda esimest korda sellisel krossil. Peatselt pean külastama veti, vaja koertele täiendavad vaktsineerimised teha, kuna eelmise tegemisest hakkas aeg täis saama. 
Üks meie pere probleemiks on tõusud, kuna meil ainult lauskmaa, siis pole kodu lähedal harjutamise võimalusi kui Palukülas või mujal Lõuna-Eesti kuplite vahel. Kuidas võtta mäge ja laskumisel puhata nii, et oleks kehal mugav. Olen pikamaa suusataja siis tean milline peab olema füüsiline vorm tõusu võtmisel ja laskumisel, kuigi tegu vahenditega, aga ikka mingil määral üksteist täiendavad alad. 
Miks just koertekross, et saaks oma koertega koos midagi teha. Kasvõi jälle see ööbimine Laiksaare metsaonnis. Elav tuli vastavas tulekoldes ja öö läbi selle hoidmine. Samas koerte meeleolu jälgimine. Samas väljast kostuvad loodushelid (tuul kohisemas puude latvades, oja mis vulises oma vee kogusega ikka täiega, lisades loodusmuusikale ikka mõnusaid unelaulu noote). Nautisime täiega seda loodusnurgakest, sai olla oma mõtetest vaba ja lihtsalt tunnetada kohta. 
Muidugi üks üllatusmoment veel, saime teada, et metsaonnile on võimalik ka teisest kandist lähemale saada. Ja nii me auto parkisime juba majale lähemale, kust oli juba parem asju transada onni. 
Meie Nordik kes kaika fänn, oma järgmise pulgaga onni lävel anuva pilguga nõudmas... pliiz ainult visake. Ma kohe toon ära... 
Kuid järgmisel päeval ei olnud temastki suurt jooksjat. Kuna enne jooksu läks pulga ära toomis mänguks siis sai hasart nii tugev, et ei suudetud loobuda ning stardist minekult oma pulk loovutati fotograafile mõttega, et viimane viskaks... Kuid tüdrukul tekkis sellega ajakadu, kuna Nordikul muud enam peas ei kõikunud, kui tema kallis pulk... 
Finisheerudes, siis tüdruk mainis, et praktiliselt pidigi tagant kogu aeg õhutama. Kunagi ei tea mis võistlusmomendilt ette tulla võib. Nii ongi, et peab harjutama kogu aega. Muidugi seda tehtud ka, aga siiski, ainult kodu ei ole ainus treeningkoht, et koer oleks ka sotsiaalne siis peab harjutuskohti lausa valima. Siin on veel mõtlemisainet meie perele veel küllaga, kuid mõte on jätkata, asi oli osalemist väärt. Nautida seda looduslikku paikka ja ootamatu kohtumine oma kunagise kutseka aegse kursaõega, kellega ütleks oli ka selline läbi saamine. Need kes ei armastanud pidutseda ja suitsetada hoidsime ikka kokku. Ja siiani olles kuulanud ära Inga elukäigu ja lood, sain enda omagi natuke jagatud... Mis teha me naised peame olema ikka need vastutavad osatäitjad, kui kellegil kaob jalge alt pind. Ja nii oli see lühiajaline kohtumine, kus saime olulise teabe teada üksteise kohta.
Koju jõudnuna, natuke sai väike kohvi drink tehtud, kui kavala ilmelised tüdrukud mul praktiliselt särgisabast kinni hakkasid ja sadulasse istuma meelitasid. Muidugi võtsin nende poolse kutse ratsutama minemiseks hea meelega vastu. Saigi kahe tunnine metsamatk tehtud ja mis oli meile piisavalt nauditav. Kaunis sügis ilm, kohtumine suuremat sorti tiibeti mastifi ja tema omanikuga. Mainisin, kui viisakas koeraomanik, et püüdis koera kiiresti kinni, et saime mööduda vaikselt. Kuid Tassa jäi ikka igaks juhuks suurt, karvast ja natuke haukuvat mõmmilaadsusele kalduvat koera põrnitsema. Tajusin hobuse pinget ikka viimase rakuni. Mis teha, kui säherdust peni trehvatakse ikka esmakordselt.

Koju naasnuna nägime ühte uhket massinat, mille järel hobuveo treiku ja selle ees siis naabrimehe massinat. Arutelu käigus mõtlesime, et kas tuuakse või viiakse... Pärast selgus, et Suuresti talli väike poni täkk Harley jõudis oma rännuga meie naabrimehe ponikoplisse. Hmm... nojah teada värk eks näe... Ollallaa... 

11. oktoober 2017

Viimane nädala lõpp oli siis meil tegus. Osalesime taas Velise laadal. Nii nagu ikka saatis meid jälle vihmased ilmad, kuid õnneks seekord sai teekonnal  vähest vihma.
Seekord kolm mu enda last ja kaks võõrast. Tagasi tulles sai üks ratsanik enda omadest välja vahetatud ja asendatud ühe noorema tütarlapsega.
Mina olin jälle transapoiss kes varustust koha peale vedas ja toitlustamisega tegeles.
Juba teab mitmendat korda püüan siia sissekannet teha, kui vaim ja mõtte kuidagi suikuvas toonis, siis mõtet kuidagi sulejooksuga kuidagi toetada ei suuda.
Muidugi valimised lisaks on toonud lisapingeid kohalike omavalitsuste kadumisega häälte otsimisele, et nii mõnigi on tulnud küsima, et keda valin. 
Üks pilt siis enne tagasi sõitu Sillaotsalt kodu suunas. Pildi tegi Jüri Kusmin, hetkel ei oska öelda, mis ametit ta küll peab, kui on laadad siis tema esitleb muuseumi eksponaatidest mõnda uunikum masinat.
Kuid hea, meel Velise laat seekord taas selja taha jäi. Ja lapsed kes kaasa lõid ratsamatkal jäid ka teekonnaga väga rahule. 
Super rahulolu, et asjad jälle toime said...Järgmine aasta taas...

26. september 2017

Sügiseselt kaunid päiksepaistelised ilmad on toonud välja nii mitmed kliendid ja ratsahuvilised, et nädalavahetus perele möödus hobuste ja klientidega tegeledes. 
Lilii Marleen istub sees ja söötmine ning tegelemine käibki temaga sise tingimustes. Mõte tiksub, et peab tegema ühe väikse tara, mis natuke kõrgem ulatudes hobuse peast üle. Esialgu mõte.
Ega ka eilsel ilmal viga polnud, kui ise hommikustel tundidel öötöölt koju naasta, siis ikka koduses miljöös zombi olek esimestel tundidel välja lööb. Tarkus tarviline vara, siis ikka tasa ja targu eluvaimu sisse puhumine toimub vaikselt, et natukese haaval elule tagasi jõuda. Magama ennast ei luba, sest järgmine öö mööduks sootuks unetult ja miks vaevata. Pigem väsitada ennast korralikult ja õhtul ajaliselt jala pealt kukkuda... 
Ja hästi toimib, vähemalt minu peal küll.
Eile jah sai tegeldud mõningate kabjalistega ja veel olulise osa väike ponil kapjade värkimisega. 

22. september 2017

Eile oli päris tihe tegemine, pidin jõudma väikese ajaga palju ära teha.
Alul plaanisin kanu tooma minna, kuid kaalu kauss langes auto ülevaatuseks ettevalmistusele ja nii see tegevus alguse saigi.

Kõige pealt auto seest ja väljast korda jne.
Kui see käik selja taha sai, koju tagasi jõudnud, leidsin eest mõtliku koduabilise, kes andis teada, et Pipi kadunud. Asusin minagi õuet ja majaaluseid ruume kontrollima, kus võiks asuda Pipi. Muidugi mitte leidmise korral tabas laviin igat masti mõtteid. Kuid siis rahustasin ennast, koer ei tohiks kodunt kaugemale minna. 
Katsetasin mõned korrad linnukoera vilet, kuid seegi andnud tulemust... Sofi läks ekstaasi, arvas, et saab metsa minna...
Istusin välis ukse ette maha, kus siis kohe maandusid koerad, kes kõik kolmekesi ainit mulle mõtlikul ilmel otsa vaatasid. 
Ja siis plahvatas, et küsin koertelt, kus Pipi on...? Nojah esimene kes tõusis oli Sofi ja sööstis mõnusa sörgiga rehe alla ja suundus kus asusid puuriidad... eeem ja võttis sõnatuks. 
Ei osanud kohe selle peale tulla, Pipil tegi kasvaja valu ja selle tõttu puges peitu tööristade riiuli alla. 
Ma tänasin Sofit, et aitas mul Pipi leida. Katsetasin, et saaks koera välja meelitada, kuid jätsin esmaselt rahule ja ootasin, kui ta ise ilmub välja. Ja ei läinud enam kaua, kui ta välja tuli. Sain teisele abi anda, mis vajalik.
Loomad ja loomad on ikka lahedad tegelased.

19. september 2017

Eilse teema jätkuks mainin nii palju, et koerale mõjus see, et tal pole tema kiusajat sõbrannat, kes talle aeg ajalt hambaid nii hullamise mõttes vetruvasse kasukasse poetab. Ja eile ja täna on selline rõõmupall, et hoia ja keela. Muudkui nõuab, et läheks metsa ja mitte üksi, eks ikka kambakesi.
Nii muidugi avastas mu vanem tütar eile, et Kati valjad on ühe koera hammaste alla jäänud ja nii ribadeks ma pole veel ühtegi asja veel näinud närituna, kui siis Kati uued valjad. Natuke mõru meel kohe. Kuid keda või kellega sa pahandad...
Kurb meel, pean ju uued hankima ja jälle välja käima rahasid. 
Täna sattusin nägema, kui Nordik oksendas ja kiikasin uudishimust, et mida siis maost väljutatud mass sisaldab ja üllatuseks hakkas silma alõõtsa seemned ning seedumata kestad... Hmm paneb mõtlema... Ja natuke sappi...
Jällegi analüüs ... miks sööb neid... Pean miskit tema söödaratsioonis jälle muutma, kas on vajadus teatud mineraalide järgi...?
Tean seda, et mõnedele koertele meeldib marju süüa, kuid viimastel aegadel on tekkinud Nordikul täielik isuväärastus, mis paneb ümber hindama ja analüüsima söötmise teemat.
Aias tiiru tehes avastasin, et ühelt austerservikupakult olid seened ära söödud... Ja tekkis jälle küsimus, et kes siis seda veel teinud on...? Naljakas, et inimtoiduks kõlbulik sobib mõnele olevusele veel...
Nautisin täna täiega hommikust aega kohvitassi ja oma toalindude seltskonnas. Nümfid üllatavad ikka ja jälle, samas viirukad on põnevad tegelased, kui nad kas lendavad või uudistavad mingi eseme ümbertõstmist toas.
Vaatasin koju toodud noore mära kapju ja masekas tuli peale... Pean jälle kapju lõikama hakkama. Tuleb see töö ette võtta nädala lõpus, kui mul neid jala hoidjaid väheke rohkem kodus on.
Täna võtsin siis muinsukaitseametiga ühendust ja suheldud ühe hoone teemal. Lõpuks sai asjad liikuma lükatud... Kirjutasin maili ja eks loodame peatselt vastuse.


  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...