Uus aasta saabus nagu tavaliselt pere keskel ja kiirustades oluliste töödega. Hommikul hobuseid välja lastes ja eelnevalt seda väheke põkat piinanud siloveoga ja uuesti oma kohvilõunat pidama naasnud. Jõuda veel koertega metsas käia, siis see aeg kulus enam mingile dressuuri kinnistamisele vaid koertele selgitamaks, kui oluline on kuulekus ja side peremehega. Lara pubeka iga ning ind jahiks on tugevam, kui oskan ise arvata. Nii ongi, et kanad vabad, siis Lara kinni. Ja õnneks on nüüd asjad nii, et Lara on see aeg toas, toas me ei luba isegi küülikutele läheneda. Eelistan hoida teda erutumast. 
Tõin veel koorma puid, mis jäid saagimatta pime juba. Imestan alati talvel, et kuhu kaob aeg... ?
Kui kell 16 siis juba väljas videvik. Ööseks lasime hobused sisse ja õige tegu oli ka, kuna tänavu aasta algust tähistati ka kohalikus koolimajas ning seejärel olles vaadanud keskköö ajal ümbrust siis raketivalgusest tekkinud kuma järgi oli selle aastane ilutulestik võimsam võrreldes eelnevate aastatega. 
Kella 1 paiku piilusin korra sadularuumi, et kas koerad alles jah õnneks alles. Neljast koerast kolm kartsid korralikult, murdsid lausa tuppa ja enne toast neid välja ei lasknud, kui ilutulestik möödas. Ega me neid mujale ei saatnud, kui nende endi asemetele.

Super aastalõpu sügis-kevadine ilm soosis täna meie 4 tunnist ratsamatka läbi viima. Olles hommikul käinud koertega tunnisel jalutuskäigul, siis kaks koera Pipi ja Lara astusid üle minu keeldudest. Sai siis nii tehtud, et Pipi pidi jääma koju. Viimastel aegadel on juhtunud on ka seda, et kõiki neli koera ennast kaasa sokutanud. Nii on raske nendega, Pipi ja Lara kaovad silma alt, sisi eelistan et pean veel teismeeas olevat koera veel palju koolitama. Hetkel Laral teismeiga pulbitsemas hinges, metsas olles ei kuuletu mulle üldse. Ja see nõuab pidevat tööd ja tähelepanu. Ühe jahikoera kasvatamine korralikuks kuulekaks nõuab pidevat tööd. 
See selleks, hobustega kappasime Keo külasse ja möödusime ühest hobusekasvataja talust, kust siis väike mingi terjer ühines saatjana nautides hobuste seltskonda vahepeal püüdis mängida varssadega, kes siis emmede kõrval õppisid oma tulevast ametrit. Keo külast on võimalus läbi metsa minna purku taha ja kuna plaanitud polnud meil Purku külasse minna vaid suuna võtsime Järvakandi mõisa varemetele ja sealt jäle edasi keldrite juurde ja lõpuks kabeli juurde. Suurte ekslemistega leidsime veel miskit mida nägin selles piirkonnas esmakordselt. Lahe kelder oja kaldal. Rääkisin kõigi nende objektide kohta loo, mida mina olen kuulnud. 
Koer Telli, kes meid saatis jäi hätta kraavi ületamisega mis muidugi suurte sadude järel täitunud veega. Olen oma koertega harjunud, et nemad iseseisvad, et kui soovis kaasa tulla peab ikka ise hakkama saama.  
Kui juba Sobli alla jõudsime oli lastel juba paigad tuttavad. 
Nautisin Tassa lõdvestumisi ja jälgisin ühtlasi Teeba käitumist. Hea meel hobuste üle, kes nautisid sama moodi meiega ratsutamist. SUPER .. SUPER .. SUPER PÄEV                                        

Igapäevaste tegevuste juurde kuulub lisaks hobustele veel koertega jalutuskäigud. Nüüd mil oman aktiivseid jahikoeri, kes pakuvad mulle tohutut rõõmu nende oskused ning intelligents.
Eile juhtumisi kulus metsas kolamisele ning harjutused tee (mõtlen siin kohal asfaldteed) ületamiseks nelja koeraga oli see jällegi paras väljakutse ning pani proovile koerte kuulekuse, mille alusel tegin järelduse, kui head on mu koerad. Jäin kogu koolitusega rahule, aga Laraga pean veel tegema kooli kaugtööga, ei taha võõras kohas ja kui karjas on juurde tulla ja kätte anda. Ja eile pärast metsas käiku läks hobusesälge taga kihutama, sain häiritud, tükk aega polnud ta nii käitunud. Mõtlesin, et järgmine kord pean kohe kinni panema, hetkel on tal veel puberteet ilmunud, tahab olla eemal teistest. Kui kolm koera hoiavad ühte isegi magavad koos, siis Lara ainsana magab üksi... olen talle seda maininud, et lihtsam oleks teistega koos olla. 
Õnneks on lastel koolivaheaeg ja püüame pühenduda rohkem oma tähelepanuga noortele hobustele. Nii ongi, et rohkem on rakendust leidnud täkupoiss. 
Imestanud olen ka see nädal jõuluteise päeva õhtul meie aia taga politseimasina sõitu... mis toimub ja miks tekkis korraga palju küsimusi ... samas ikka ehmatab ära.

Vihm - ning kihutav aastalõpp. Paneb mõtlema möödunud aastale, mis selles aastas head on olnud. Palju, palju huvitavat oleme korda saatnud. 

Täna käis siis meie valla loomaarst, kes pani kirja, mis loomi me oma majapidamises peame. Natuke häiriv tunne jäi, ei tea mida jälle hakatakse maksuks vast ümber arvestama.

Õnneks neid, kes toas elavad neid kirja ei pandud. Milleks on vaja loomaarstil umbmääraselt vaja kirja panna, kui palju mul näit koeri on või hobuseid. Ma saan aru, et kutsusin ta mingit protseduuri tegema, aga mul pole siiani vaja olnud, kutsun oma ala proffessionaale. Aastalõppu jäetakse oma tegemised harjumatu, õnneks ei olnud suuri tubaseid töid ette võetud, mõtlen süldikeetmist ja kõrvitsasalati tegemist.

Hobused laseme ööseks sisse, kuna iga õhtu pimeda tulekuga lastakse rakette ja hobused ehmatavad kergelt, kuni uue aastani saab tehtud nii. Saanisõidud jäid selle aasta detsembris ära = lumenappus, eks tunnen ise ka natuke suurt kergendust, ei pea lund rookima, viimased kolm talve on nüristanud selle tegevuse vastu igasuguse huvi. Kuna pindala on suur, mida pean kühveldama. Ja eks uus aasta näitab, kas jaanuar annab lume lisa. Muidugi tahaks suusatada. Ja heina vedada reega.

Juba neljas advent.
Hommikul akent avades püüdsin selgitada, milline ilm väljas ootab, plaanisin eile metsast koorem puid kreissael ära saagida. Kohvi joodud ning traktorile aku peale veetud (15 kg), paremasse asukohta paigutatud, et paremini saeraamile asetada. Muidugi mõttes suutsin saagi kiruda ja selle omanikku, ühe rihmaga ning teine veel nüriks kulunud. Omanik pole täidunud teist teritada. 
Hobused käisid korda mööda kahe jootmisvanni vahet, millest järeldasin, et oodati vett. 
Pidin minema lastega Rapla naiskodukaitse poolt korraldatud orienteerumisele, aga mul oli rohkem soov metsast maha jäänud puud ära koristada. Pärast koorma läbi saagimist seda tegingi, kuid mainin, et 7 jämedast notist igasuguse tarkusega suutsin peale tõsta ainult 3, kuna mu enda saag andis lõplikult ,,otsad" siis neli jämedat ja rasket notti jätsin metsa, kuna mees mulle saagi ei jaganud kasutamiseks. Ootan uue aasta ära, siis lähen uut saagi enesele otsima.
Jõululaupäeval plaanin uue sülditeo käima panna ning lapsed piparkooke küpsetama. Nii tuleb selle aasta jõulud lumetult ja pimedamalt, aga see ei kahanda üldse jõulutunnet. Jõulutunne algab enda seest.

Juba ka kolmas advent selja taha jäänud ning detsember aastalõpu poole kiire sammuga rühib ja mina lihtsalt ei viitsi ja vahel tunne, et sõnad ja mõtted kuhugi kinni jäänud. Elu hobuste ja koerte keskel lihtsalt pole leidnud kõikidele asjadele kohe sõnu või lauseid, et need emotsioonid siia kanda. Plaane on palju mida tahaks teoks teha, kuid tunnen, et mõned asjad saabuvadki ja väga ootamatult. Muidugi teeme trenne, alustasin nüüd veel rakendisse käimist Liptonile selgitama. Peame suutma teise kevadiseks jõudluskatseks välja koolitada. 
Kuidas sujub Lara koolitus, väga lihtsalt. Reageerib kiirelt, kuid mul on veel vaja treenida, metsas käies kipub omapäi käima ja mulle see ei meeldi. Pean võtma eraldi rihma otsa, hetkel veel Pipil algamas iga 6 kuu tagant jooksukas ja juba oli esimene kosilane platsis, kes ausalt öeldes juba mu närvidele käima hakkas. Need koerad, kes steriliseeritud hüppas selga nimetasin tolle isase porno-staariks, kuna valimatta suhteid ja tegevusi, minu koerad eelistasid mängimist, kuid too topski elukas ei paistnud nende mängulisest loomusest üldse arusaavat. Mis kõige huvitavam ei tundnud ka omanik mingit huvi ilmutavat. Andsin asja lahendada sellisele inimesele, kes jäi nende inimeste suhtes neutraalseks (mul on olnud aastate eest kokkupuude, aga ühes teises valdkonnas), kuid teada värk, et kurjategijatel jääb eluks ajaks okas hinge, et kellegile vargusega vahele jäid.  Ise nimetan toda olukorda nii, et valel ajal vales kohas. Loodan, et toda koera niipea oma majas jälle kuuti kasutamas ei näe.  

Juba teine advent... uhh kui kiirelt tormab aeg. Pea käes koolivaheaeg ning jõulud. Vaikselt tulevad tellimused saanisõitudele kuid ka veel tuntakse huvi talviste ratsamatkade vastu.
Muidugi mul on valmis enda tehtud piparkoogi tainas (suuremas koguses) lihtsalt jao pärast lastel lasta küpsetada. 
Nädala sees tegelesin korra rehabilitatsiooni tööga. Ja täkk Liptoniga ning lõpetasin priaga kitseaaga, eks järgmine aasta ole näha, kas veel miskit kajastamatta jäänud. Hobustepassid-kiibid on korras. 
Natuke on nukker tunne, et aasta hakkab lõppema... ma ei tea miks muudab mind aastavahetus rohkem härdamaks, kui miski muu pööriajaga kaasnev aeg.

Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.

Õnnes sügis oma soojuse ja heitlike vihmasadudega on andnud võimaluse palju tööd väljas teha. Naljakas mul pole aega olnud isegi talveund pidada.
Tegutseda metsas, siis puid lõhutud (kui vihma sadas). Liptonit hoolega sadula alla pandud. 
Kõige suurema kulutuse sai hetkel auto, eks auto on muutnud igapäeva elu ikka mugavaks ja kui seda üks päev pole, kohe probleem majas. Kuidas hakkama saada...

Ei oskagi kirjutada, et miks vahel pikk vahe tekib kirjutamisse. Lihtsalt pole millest kirjutada, kuna elu jookseb lihtsalt rööbastes kiirelt ja toimekalt. Eks auto probleem kallutas rohkem tema probleemide lahendamisele, kui seda oleks osanud keegi oodata. Ja kuna veel remonditöökojas olid muutunud juhtkond ja töötaja, siis tekitas see teatud segaduse õigemini kontrolliva hoiaku. Teada värk, kui oled korra kuskil autoremondiga kannatajaks olnud, siis kipub asi juba kontrolliva hoiaku nime all tegutsema. Nii nagu koolist tulnud last teepeal politsei kontrollis, et kas helkurid ja tuled ratastel olemas. Üldiselt sain väga pahaseks, olles võtnud mõned täiskasvanutega ühendust olen saanud oma seisukohale kindla seisukoha, pöörduda politseisse teatud nõudmisega. Jätta metsavahel liiklevad lapsed rahule.  Tänapäev on täis vastikuid ja halva mõttemaailmaga täidetud isikuid, kel puudub õiged hoiakud elule. Kuna juba meediakanalid kajastavad paksult äärmusest äärmusesse kriminaalseid sündmusi. Siis on mõned kes haaravad sealt endile häid ideid. Kuna laskudes Sherlock Holmsi või Hercule Poiroti dektetiivide ajastusse, siis sellised töömeetodid kahjuks ei kehti ja ei saavuta enam kahjuks häid tulemusi. 
Olen väga kriitiline ning vist täis kuhjatud negatiivsete emotsioonide lainetega. Lihtsalt teatud asjad ja tegevused on tekitanud ,,kisatõstmis meeleolu" leian, et minu vastu on käitutud ebaõigalselt. On palju asju, mis tekitavad ehmatavaid seisukordi ning muudavad ettevaatlikuks.

Lihtsalt uskumatuna näiv asi võib võtta pöördelisi käike, nii ka koerapidamises.  Võin rahulikult hingata ja vaikselt edasi minna ning leida sobiv tegevus Larale. Lara on meil tõeline üllataja. Koerad on kõik tasakaalus ja rahumeelsed, Larat vaadates imetlen teda päevast päeva ja mõtlen, et kas tõesti oli vaja palju vabadust. Ja toas julgeb ringi rohkem liikuda, toas olevaid linde loomi ei puutu ja paku huvi ka, pigem eelistab inimeste seltskonda ja mida veel... ma olen sellest koerast tõesti hämmingus. Lootusetuna tundunud olukord on saanud lõpuks lahenduse.

Nii, olles siis endas leidnud selle julguse ja saatsin auto remonditöökotta. Vahe peal suure uudise olid vahetunud juhatajad. Eks esmane ehmatus uue inimese puhul lööb tummaks ja mõtlikuks ning uurimine tõi tagasi kindluse ja otsustavuse. Nojah, aga rohkem harjumatust tekitab uue juhataja töö stiil. Auto läks remondikotta, aga selle kallal hakatakse alles järgmine nädal tegutsema. Uue inimese tööstiil on harjumatu, eks näe kuidas siis auto remont läheb ja kui suureks osutub see number. Ohkama võtab... lootsin, et saan auto juba see nädal korda.
Viimastel nädalatel olen tegelenud hobuteraapia läbi viimisega. Õpin, kuna ammuilma olen unistanud probleemsete noorte ja puuet omavate isikutega kokkupuutuda. Täkuga olen tegelenud, kuna ei taha, et temast saaks pidev aedade lõhkuja, sis pidev tähelepanu ja tegeleus on viinud soovitud tulemuseks. 
Eile sai Anett jälle ühe ämbri lõhkumisega hakkama, mille peale tõsiselt pahandasin. Natuke kiuslik teismeiga on saabunud, peab rivaalitsema teise hobusega. Väga lihtne, viskas kabja sisse ja mis kabjahoop plastmassist ämbrile siis on.. ikka räbalad järgi. 
Koer Laraga olen saavutanud usalduse juba 95% mis teeb mu meele rõõmsaks, see mure, et koer ei anna kätte, et rihma kinnitada, siis nüüd on tulemus selline. Kui mu käes näeb rihma, lausa nõuab rihma enda külge... Pikk aeg on möödas, esimene teema oli usalduse võitmine, teine probleem nigel söögisu, mis on asendunud suure söögiisuga. Ja koer on väga heas konditsioonis. Täiskasvanuid inimesi enam ei karda. Väheke veel pelgab ja kanade osas ma ei julge veel teda koos lindudega välja lasta. Muidugi Lara on sellises eas, kus kipub vahel juhirolli võtma, siis peab jälgima, et koer teistele liiga ei teeks ja kõik probleemid tuleb eos lämmatada. Koeri ei tohi lasta purelema minna. On minu seisukoht, kui selle pubeka ea olen läbinud mööduvad ka muud nähtused arvestavalt. näit. Pipi küsib, kas mürab teiste koertega korrektselt, siis Sass arvetsab ja on hästi õrnaks muutunud, kui Sohvi on liiga teinud. Sass tuleb kaebama. Ja min lohutan, ja Sass läheb jälle rõõmsal meelel edasi ning unustab probleemi Sohviga. 

Maapind on juba siis pehmeks vihmaveest muutunud, isegi kõievaiad ei püsi maa sees, väga kergelt tulevad välja.
Ootasin eile EHS-i töötajaid, kuid jah ei jäid tulematta. Homme helistan, küsin millal tulevad, tahan ju auto remonti viia, et siis ei satu sellisele ajale, kui ma kodust ära. Mõned hobused vajavad hindeid... kui ma eksi siis läheb see ka mulle maksma... natuke hirmutab. Tõuhobuse kasvatus on päris kallis lugu, siis varssadele vaja teha ussitõrjed, üks täkupoiss vaja ruunata, kui klopsin vaikselt mõttes summad kokku, oi oi oi, paneb ikka oigama. 
Nüüd mil võtsin koerakoolitusse uue meetodi ehk siis jalutama minnes, panen Pipi rihma otsa ja mis toimub. Lara nõuab rihma otsa saamist, see ,,kohutav" kuidas hüppab minu ja Pipi vahele ning hõõrub ennast vahele. Täna üllatas Sass omakorda, kes julgeb juba rohkem kaasa tulla, kui hobustega metsa lähen. Miks on mul koerad, sellepärast, et pakuvad seltsi ning meeldib neid jälgida. Mina näiteks ei suuda koerata olla, kui ma miskit teen on alati koerad mu lähedal ja sabas. Hobuseid karjamaalt ära tuues, on nemad karjamaal kaevamas, see on nende esmane tegevus, collie armastab hobuseid ajada, kuid õnneks on seegi kadunud.

Sajab ja sajab, ootan väikest saju pausi, et teha reis saepuru veoks ja natuke vedada metsakuiva kütet. 
Hobustele vedasin ninaesist, kui täna pikalt sajab peab loomad sisse laskma. Hämmastav, kui kaks paharetti eraldi on, siis on kari karjamaal, karjuses on tugev vool. Kuid täkule see ei mõju, lendab läbi nagu püssikuul. See selleks, hetkel käitub nagu ninnu-nännutatud hobune, kes teeb kõike peremehe meeleheaks, aga ni kui karjamaale lasen, siis jah viib omatahtmisi ellu. Mulle tundub, et Anne-Mai osatab kõike veel täku järgi. Kui ma sellist kannatlikust jätkan suudan nad ka lõpuks uuesti karjamaale püsima saada. Olen enne täheldanud, et teatud vanuses mingi kiiks välja murdmises tuleb, aga see muutub.
Eile muutsin koerte koolituses väheke tradistioone. Panime kolm koera rihma otsa, vabaks jäi Sass üksi, tegelen hetkel Lara ja Sohvi rihmast tirimise koolitamisega ja jätkan kannatlikult Lara koolitamist mitte murdma kanu, hetkel muidugi ei ole ma seda viimast lubanud sooritada. Ikka nii, et kõige pealt Lara rihma otsa ja üks lastest siis teeb sel ajal kanakuudi ukse lahti, kui ma Lara olen lamama pannud. Muidugi võpatab ja unustab mind iga kord ära, kui mõni lind lennuga möödub. Ja püsti hüppab, et hüpata kanale järgi. See aeg mil kanad õues vabalt on koer kinni ja siis kui vaja käime rihma otsas jalutamas. 
Muidugi juhtus veel eile selline lugu läksin kanadele sööki panema, kui üks tiivuline supsas ukse vahelt õue. Ehmatus muidugi ja mõte, et nüüd on lännu, aga Lara vaatas teatud kauguses, aga ei tormanud püüdma. Hea meel, saime kana tagasi sisse. Ja oli pinge selleks korraks lahendatud.

Hingedepäeva mõtisklus.

Süütasin küünla, meenutamaks lähedasi, kes mõne aasta eest lahkusid, kuid keda ei suuda unustada. Loomaarmastus pärineb sügavuti ikka kuskilt esivanematelt. Hakkama saamine kasvab aastatega. Vaatasin eile ja mõtisklesin, et Lipton ei hooli ühestki indlevast märast, kipub aiast välja jooksma ja seetõttu pean teda eraldi hoidma ühe noore märaga (pisikese Anetti-Anne-Maiga). Hammastevahetus on üheks teguriks ja see tekitab lihtsalt lisa stressi pakitsevate igemete näol. Ma ei pane siis sellist looma sadula alla ka, lihtsalt suhtlen ja käin niisama jalutamas. Las läheb üle ja elu loksub oma rööbastesse. Nii palju jälgin, et vanad hambad korralikult eest ära, siis tuleb lasta juba kirurigiliset asjatundjal hobuhambaarstil vaadata. Esimest korda oma elus olles selle asjaga kokkupuutunud ei saanud aru, miks hobune ühel hetkel halvasti alluma hakkas ja kui suhu vaatasin siis selgus tõde. Ja parim selle juures on kas kohe sekkuda või lasta asjadel loomulikul kulul oma töö teha. Jälgides, et uus hammas ka kasvama hakkab. Kõik valuga seotud käitumine siiski kaoks. Lipton on tohutult südamlik.

Laraga veel see teema kätte saamine ja kanad... kuid homsest hakkan katsetama uut taktikat tema koolituses. Ühe noore koera õpetamine on pidev protsess, vanade koertega peab sama moodi tegelema. 

Hommikul külastasin siis tormist räsitud metsi, õnneks suuri ja ulatuslikke heiteid ja murdusid ei leidnud kõigest üksikud. 
Eelmine nädal oli tore, käia enda lastega ja mõnede külalistega ratsutamas maastikul. Eile tegin väikse kulutuse valjastele ja siis õhtul koju jõudes vaadates, millised valja osad kellegile lähevad. Kelluka vanade valjaste küljest siis suulised ja ratsmed ning uued kolmeosalised suulised läksid Tassale. Vaatan homme veel varutuse üle, kurdan vaja on osta juurde mõnedele sadulatele geelpadjad või siis sadulapadjad koos sobivate sadulakatetega, mis sobivad näitkes talvel külmaga (nahk on talvel istumiseks külm, aga sadulat kattev lambanahk oleks parim kate). Paar sadulavööd on vaja veel juurde osta. 
Peatselt tuleb minna valda, et taotleda ehitusluba, ega ju ilma vallaloata miskit majakest ehitada saa, kui teatud ruutmeetrid ületavad teatud kategooriad.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/koerakari-jookseb-ringi-kindla-juhita.d?id=66958108

Karja on tekkinud paar kurjajuurt, mis sellest et vool tugev karjuses, aga pahanust armastab Anne-Mai ikka tõeliselt eriti siis, kui seltsiliseks Mann. Ainus lohutus Anne-Mai Anetti puhul, et teismeiga lööb välja ja tema arvab, et nii saab ennast kehtesada. See on ainult hetkeline rõõm, kui karja jälle karjusest välja suutnud meelitada. Ja veel üheks tegelaseks on täkupoiss Lipton. Teda me ei saa üldse karja lasta. Nii kui tema karjamaal on karjusest läbi ja muidugi pahanduste radadele läinud. Söök on ees, mis neil veel vaja. Täkku see aasta eriti märad huvitanud pole, pigem on käitunud pubeka eas oleva poisina.
Lara on teinud palju edusamme, kuid veel üks mureprobleem, kui ma tahan teda kinni võtta siis ei anna, muidu tuleb küll ligi, kui mul seda plaani pole. Sõnakuulmises ei jää enam teistest maha, lihtsalt suurepärane seltskoer.

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu

Paari päeva pärast saab siis Sassul kaks aastat, meie talus elatud. Minu jaoks tundub, et Sassu oleks elanud rohkem isegi, nagu oleks kogu oma elu. Oleme kasvanud kokku. Sassu on meeldiv ja üllatuste rohke koer. Mulle teeb see tohutult head meelt. Tegelikult mu sisemise unistuse täitumiseks läks kaks aastat, kui mu unistus inglise springeri koera näol täitus, olgugi et täiskasvanud koerana, aga siiski meeldiv. Probleeme pole meil olnud.  

Koolivaheaeg sai see seekord siis otsakorrale. Kahju osalt ilmade poolest soosivad osalt jälle ebasoodsad eriti kui päev otsa sadas. Kui päikseline ilm siis sai tuulutatud metsas.
Katsetasime ära soodustustega ostetud uued kaskad. Veel vaja Kellukale ja Mannile valjad. Otsin võimalusi hankida soodsalt ehk siis kui korraldatakse jälle mingeid kampaania korras hinna alandusi varustusele. Siiani olen ühe korra fb kaudu mõned asja ostnud. Kuid igas asjas ikka arvestan hinna sobivust rahakotile. Nojah nüüd seisab veel autoga ränne töökotta, sest mingi iks jama mille osas isegi mees ei osanud anda hinnangut. Tuleb lasta vaadata mehaanikutel.. Ja jälle teada värk välja minekud... oh jah ...

Sügis metsas

Minu arust väga armas see merisea poeg, hetkel ei tea mis soost ning seega pole veel õiget nime leidnud. Hetkel nimeks Pigi-Vigi Panda, lihtsalt oma värvide pärast.

Nii vähe, kui meil on, kuid üks sõbralik sulepere mida veel tahta.

Ainus meessoost part Piilu, kes võeti kevadel perre, et too hävitaks tigusid ja pere ei soovinud teda omale lihaks. Siis helistati mulle, kus siis mainisin, et ega minagi raatsi neid lihaks teha. Kuna endal parti ei olnud, siis pardil oli veel selline lugu, kus põetas koera hammaste vahele jäänud musta värvi kana, kes siis tema armsa hoolimise läbi terveks sai. Siis kana pärast tervistumist õrrele ronimist muutus pardipapa kurvaks, kuid nüüd mil tõin kaks kana ja ühe kuke selgus, et too Piilu võttis neid veel nagu omasuguseid. Mõnusa tatsuva sammuga õues liikudes seikleb kanakarja järel.

Hommikud on tõsiselt raskustega seotud, kuna koerakari tormab tormilist hommikutervitust mulle jagama. Muidugi võtan vastu. Sass ja Lara on need, kes hüppavad najale. Õnneks Pipi ja Sofie on siiski tasakaalukamad ja teavad niigi, et tähelepanu võitmiseks ei pea tingimatta hüplema ega karglema. Piisab istuma jäämisest... eks olen neid püüdnud õpetada. Hetkel koolitan koeri hoovis mitte kaevama, see on lihtsamast lihtne, ka lastele jagasin näpunäideteks, et kui on näha koeri aiamaal ja põõsaste vahel, tuleb öelda käsklus ,,ei tohi".Kompost hunniku olid nad kapitaalselt laiali kaevanud. Mitu suurt auku haigutas siis komposti hunnikus.
Mu hirm eesseisvatest ilma muutustest oli asjatu Lara osas. Üks põhjus miks vahepeal kaalusin teda ära anda oligi tema karvastiku lühiksuses. Ilmakehvsus hoiab Larat rohkem jalutuskäikudel inimese lähedale. Tema iseloomu omdauseks on selline joon, et kuskil miskit uut ja huvitavat, siis kippus seda oma moel alt ja pealt takseerima. Ja kui jalutamas käisime, kadus silmapiirilt ja ilmus alati, kui juba kodus olin. Peangi plaani, et Larat matkadele ma kaasa võtma ei hakka. Kuna mulle ei meeldi koera pikaks ajaks kaduma jäämine. 
Püsivalt jätkame Lara koolitust kanajahist loobumiseks. Õnneks on tema usaldamatus on lühiajaline, siis kui oleme teda kinni püüdnud, siis järgmisel hetkel, kui laseme vabaks on õnnelik. Lõpuks on okei. Mängisin eile Sassuga, kui Lara siseruumides kinni ning Laura hoidis Sofiet kinni. Kuna Sohvi ei lase korralikult mängule pühenduda, kipub ründama ja haiget tegema. Imestan Sassu pehmust ja õrna olekut.
Järgmine nädal jälle saepuru vedama, et saaks hobustepidamise ruumi mõnusakd. Millegi pärast toob saepuru hobuse iseloomuliku lõhna esile. Mulle meeldib, naudin seda nii kodune tunne.

Eile palusin lastel Lara kinni püüda, kuna minul teda ei õnnestunud ja kui ma ise ta lõpuks kätte sain. Mõistsin, et minu püüdmine ei ole see, mis võiks tekitada koeras sügava usalduse. 
Õnneks täna hommikune rituaal tervituseks oli olemas ja eile kaduma läinud usaldus täna siis taastunud = õnneks.  
Päevast päeva arutlen endamisi ja lastega just Lara teema ümber. Vahel saab mõistus otsa, siis lasen ajal oma töö teha. Kasutan kirjandust koera hingeeluga tuvtumiseks. Kahju, et Eestis pole antud välja jahikoerte omadusi kajastavad erinevate karakter tüüpi koerte iseloomuprobleemidest.
Kunagi T.Toometi kliinkus praktiseerides veti oskuste omandamisel, oli mul võimalus lugeda Soome - ja inglis keelseid raamatuid porbleemsete käitumishälvete koertega tegelemiseks. Hetkel vajaks neid raamatuid. 
Miks on mul vaja Lara rihma otsa saada? Tahtsin kanu õue lasta ja Lara omapäi käimisi natuke reguleerida ja katsetada minu ja koera vahelist usalduslikku sidet. Side pole veel eriti tugev, teine asi mängib siin rolli veel koera vanus. Ei ole veel aastane, oletan, et osa käitumisest jääbki koerale külge ehk mõtlesn, mingi osa % argusest. Võib olla 2-e aastaseks saades muutub paljugi, kuid ma ei tee ennatlikke järeldusi. Kui ma aktiivselt tegelen koeraga võib juhtuda imesid. 
Püüan leida jätkuvalt leid mingit hingelist sidet, mis lähendaks Laraga eriliselt. Ühtepidi olen tänulik ühele loomaarstile nõuande eest.

Lähenemas koolivaheaeg, nejal teismelisel on tekkinud sügisväsimus. Plaanisin võtta tasuta rtasatunnid, aga lapsed palusid mul mõtte maha matta. Kahju, kuid arvestan laste poolse mõttega. Ise oleksin valmis aktiivseks tegevuseks kui ka lastele pühenduma. Kuid teades mis kaaneb tasuta trennide läbi viimisega. Rohkem reaalset tööd lastega. Tasuta saamise korrala arvavad tihti võõrad lapsed, et neil on koha peal ka õigus söögile. Seda keegi ei arvesta, et aeg trenniks, kulutan aega hobuste ettevalmistuseks, siis suhtlus lastega ja pidev tähelepanu võõrastel lastel, teada tuntud tõde võõrastega juhtub ika miskit. Nii ma mõistan oma laste seisukohta. Ja koju ei kiirusta keegi... oh jah jälle meenuvad vanad ajad. Missuguseks kujunes elu kui kohalikud lapsed arvasid, et kui miski tasuta, siis peab selle sees ka süüa saama. Söök söögiks, kuid ajakulu selle valmistamiseks ning osad lapsed lausa kohe nõuavad süüa. 
Üks hea näide eelmise aasta kooliprogrammis ratsutamise tunniga. Olles hetkel alustanud trennid ponide saduldamisega ja juhtisin laste tähelepanu olulistele asjadele, kui üks laps hakkas nõudma süüa. Kuidas pean mina käituma ,, ütlesin selleks on oma aeg ja enne õpime". Osade lastega tekkis see probleem ,,mugavus" oodati, et sõidana utoga lausa koju ja toon nad trenni, sest 2,5 km leiti liiga pikk ma jalutamiseks olema.... mida teha kas on mul mõtet rabeleda, kui kodus tööd kuhjaga. Hobustele pühendudes tahaks jõuda ikka oluliste asjadega ühele poole. 
Arvan, et kodus on paljudele lastele jäetud rääkimatta, et kui palju nõuab üks tegevus ühele loomale. Olgu siis tegemis lemmiklooma küüliku, koera, kassi või muu sulelise või karvasega, kui mina pean veel lapsi sõidutama trenni.. see on väga naljakas. 
Kui mina käisin ratsutamistrennis, siis vahemaa trenni minekuks oli mul 8 km üks ots. Ja mul polnud oluline, kui pikk, set soov hobustega tegeleda oli suur. Ja nüüd kuulata lapsi ja mõelda... kurvaks teeb, et vanemad ei jaga seisukohti oma võsukestele, mis aitaks õppida lastel tekkima seisukohti ning vabanema teatud mugavustest, aga jah arvuti ja telekamängude maailm on muutnud lapsed mugavateks ... kurb tõde...

Mõtisklen päevast-päeva, et mis nõksuga õpetada Larale selgeks juurde tulemine. Kui mul oleks vaja kanade pärast ta kinni panna, siis ta nagu aimaks minu mõtteid nojah ei anna teine mulle kohe mitte üks raas kätte. Leiutab teine igat masti akrobaatilisi võtteid. Isegi mina nii kiirelt ei reageeri, kui Lara. Lara on pidevas valvelolekus. Muidu, kui metsa minek, siis on rõõmus ja annab kätte ning patsutada... Isegi maiuspala ei too teda minu juurde. Ja kiiremini saavad ta kätte lapsed. Sama taktikat kus tarkus peab ületama koera ligi tulemise, et saaks rihmast kinni haarata. Üldse olles teda jälginud, nimetan teda kokkuvõtvalt, et on ,,kass kes kõnnib oma pead" kui miski asi uudne, siis uudistab pikemalt, kui teised koerad. Alguses aralt lähenedes ennast pikaks venitades... üks näide, läksin viimane nädalavahetus pühapäev koertele jooksutrenni tegema. Ja tee ääres seisid silorullid, mille vastu Lara huvi ülesse näitas, alguses kaugel olles haukus, siis lähemal minnes ara seisakus lähenes, kuni niikaugele, kui ära suutis tabada, et tegelikult rumal on ta ise.  
Üks päev metsakarjamaal, haukus ühes suunas ja teised koerad kes minu juures istusid lõkke tule paistel eneseid soojendades esmasel haukumisel ei pööranud tähelepanu. Lõpuks Pipi läks siis uudistama. Mulle meenus, et raietöö tegemise käigus pandi raie ala tähistamiseks puna-valge lindid tähistama. Ja muidugi see lehvis tuule käes ning Lara jälle kohkunult haukus. Kui Pipi oli selle üle vaadanud ja Sohvi ja Sassu ei liigutanud. Ootasid juhi arvamuse ära. Koerte keha keel on ilmekas ja sõnadetagi seletatav. 
Üle pika aja tegelesin täku ja Anne-Maiga. Lõpuks ometi leidsin täkkudel kasutatavad päitsed ülesse. ...aga Herta rauad on veel hetkel kadunud. Kummaline on see, et vahel ununevad olulised asjad kergelt leitavatesse kohtadesse, aga millegi pärast ei tea kohe sinna vaadata. 

Eile suutsin siis viimaks sae ümbruse puhtaks saagida. Kevadel sai veetud ja mingil põhjusel jäid need saagimatta, eks sae rihm oli välja veninud ja seetõttu jäi töö soiku. 
Koertele olles jaganud igale ühele individuaalse kondi, mis söödi riismeteks. Muidugi Sass, kes ei talu jätkuvalt seda, et mina mitte midagi ei söö, käis ustavalt kannul kont risti lõugade vahel ning erilise niuksumisega tähelepanu tõmmates... mida see tähendab nõudis seda, et pean temaga konti jagama. Mind ajab tema selline käitumine tohutult naerma, mis teha pean pakutud vastu võtma ning särasilmne Sass õnneliku olemisega konti sööma jätta. Üks kõik milline pala tal ka pole käib mul temaga see jagamine. 
Peale lõunat arvasin veel, et annan koertele veel konte, kuid see oli viga. Tundus, et hommikul antud kondiportsjon andis kortele kõhutäite. Teise portsu iga peni maamulda mustadeks päevadeks poetasid. Tegin järelduse, et kondid parem toit kui krõbinad. Varemalt pole nagu nii tähele pannud.
Tegin siis üle pika aja Tõrasoosse matka. Läbides sellised kohad, Sihi sauna, Väiksema saun, Härma taluasukohast ( Hundilundi hoiuala hakkab siit), Hiilisin avalikult Kase ja Tojaka talu piiri mööda Lehtmetsa talu maadele... Lehtmetsa talu maade sisse jääb üks unustatud nimega suvila, kus üks inimene aastaringselt elamas ja kelle seltskonda toetab kolm suurt kaukaaslast... uhh jube mõelda olen korra 20 aastat tagasi ühel selliselt hammustada saanud. 
Ületades mitmed heinamaad (mitmel heinamaal on erinevad omanikud) õnneks olid need tehtud. Vahel on nii, et tegematta korral kasvab ainult nõgesemets. Heinamaadelt jõuda Rõkkalo külla. paremale hoidudes oleksin jõudnud Ihomale, kus vast nimetatud pererahvas   shoti mägiveisei kasvatavad. 
Möödusin Eestis tuntud Jaak Jürissoni kauni ilmelisest suvekodust. Ühtlasi olin jõudnud juba Metskülla. Kaunis soe, kirgas õhtupäike saatmas mind. Jätnud selja taha Vahemetsa laguneva talu algas mu tõeline unistuste matkatee. Arvasin, et too soine ala on suvise põuaga kuiv, kuid jah, vajusin ikka hobusega pea põlvist saadik sisse ja tundus, et keegi on proovinud seal isegi ATV-ga liigelda, kuid ebaõnn on tabanud. Võtsin jällegi abiks omad vanad kogemused tolle kohaga ... otsima peab kõvemat kandvat pinnast. Kõht kiskus tühjapoolseks ja teadmiste järgi otsisin ülesse vana talukoha, kus suur õunapuu aed kunagi olnud. Juba kaugelt tekitas ehmatuse suuremaks sirgunud metsanoorendik. Püüdsin meenutada aega , millal ma seal kandis viibisin. Ei olnud ühtegi ubinat ühelgil puul, arvata võib, et vaa linnud ja metsaloomad oma osa noolinud ning möödujale siis tühjad puualused jätnud.  Karitsa alla jõudnuna ületasin Valgu maantee ja võtsin paralleelselt suure maanteega nii 1 km kaugusel metsas mööda sihti Sobli suunas. 
Sobli alla jõudnuna ületasin veelkord Valgu maantee ja seekord võtsin suuna ületades Võerahansule kuuluva maheda heinamaa... kus seisis varitsuspukk metsloomade vaatluseks ja vist ka jahiks. Muidugi teekonna saatjaks oli mul Pipi, kelle abil lootsin nii mõnda metslooma kohata, kuid jah. Peale ühe kitse ei ühtegi hingelist. Ajalises mõttes juba videvikus, valgustas edasist teekonda koduni kuu. Jahedus kimbutas jalgu. Riietus oli parim, aga jalatsite osas jäi soovida. Siis kui päike veel taevalaotuses võis spordijalatsitega täitsa sadulas olla, aga viimane lõpp 2 km jalutasin juba jala, et tallad väga ära ei külmetaks. Kunagi jäin ühe autoga jäälomppi kinni ja tollest hetkest saadik ei kannata jalad eriti jahedaid temperatuure. 
Teeba käitus ideaalselt, kohati tekkisid probleemid edasi minekuga, kuid need suutsme üksteisele keskendudes siiski arusaadavaks teha. Seekord Teeba peaga ei rapsinud, olen temaga sõites aru saanud, et ta ei kannata pingeslihaseid... mõtlen siin istmikulihaseid... kui need pinges hakkab Teeba peaga rapsima. Mõni hobune on selle koha pealt tundlik. Pean ma ju hobuseid treenides kõikidele aspektidele vaatama, miks on üks või teine käitumine positiivne või negatiivne, mis tekitab üht või vastupidi. Hästi palju kasutan Teeba juures lõõgastavat tehnikat. Pinges ratsanik sõidab hobuseselja haigeks.

Tegin koertele üllatuse, käisin tõin neile väheke konte. Vaatasin, et Sass ei suutnud oma konti närida, tundus kõht täis olevat. Eks eile vitsutas kõva kõhutäie kuivtoitu. Ja mida annab kuivtoit suuremas koguses. Edaspidi pean teda kinni panema ja andma jao pärast. Kuna Laral ja Sohfiel seda probleemi pole. Nemad on oma söögiisu poolest tagasihoidlikumad. Eile üllatas Lara oma käitumisega ühe mehe suhtes. Olen teadlik, et tol mehel on probleem pereelus, siis aiman, et mingi sisemine kurbus valitseb... milline...? ei tea mina. Olen aastaid tähelepannud koertes peituvaid võimeid inimeses peituvate tunnete aimamises. Koera intutsioon ei peta. Lara kes on täiskasvanute osas ettevaatlik ja umbusklik üllatas eile oma käitumisega tolle mehe suhtes. Mõtisklen, et mida Lara tundis...?

Eile hommikul töölt naasnud, keerasin mõneks tunniks magama, kuna viiamne öö polnud kerge. Katsetasin uut trafot, kuid see ei funkand nii nagu mu ootused sellele olid. Millegi pärast maandusühenduses plõksus. Egas miskit, pean veel ühe olulise asja ostma (testri pinge olemas olu kontrollimiseks). Panin siis tagasi akutoitel oleva trafo.

Täna üritan ise ka sadulasse istuda, muidu olen siiani pidanud rohkem platsi trenni tegema lastele.

Eile said siis kanad terveks päevaks välja ja Lara oli kinni. Millal me usaldama hakkame, teda lahtiselt hoidmiega ei tea veel millal see saab juhtuma.

Lõpuks kaua oodatud trafo käes. Mingi uuem mudel, mida meil ei toodeta, pigem sisse ostetakse. Proovida võib ja eks vana lasen ka korda teha, mis jällegi äikse poolt kahjustada sai. 
Eile lasime siis kanakarja vabadusse ja mina seisin Laraga nende liikumis väljas. Enne kui uks avati, panin Lara enda kõrvale seisma ja eks väike värin iga õhku tõusnud linnu järel ärevile ajas. Lootes, et saab kohe jahile minna. Kuid panin iga ta püüde korral käe õlgade kohale (collide kasvatusest olen õppinud, et pea peale panek on koera alandamine) ja sama teadmist kasutan Lara puhul ja üldse kõigi koertega suhtlemisel. Kunagi ei paita ega patsuta koera pealaelt. Patsutan neid rinna peale või sasin neid kellel põsekarvadest siis.
Nojah uus kukk semmib siis part Piiluga aga meie vana kukk otsustas hoopis varasele unetunnile uute kanade seltsis õrrele kobida. Ja nüüd siis sain oma mõttele vastuse, et miks kanad õhtuti varakult alati õrrele kobisid. Ja nüüd eile siis tatsasid meie enda minikanad uue kuke ja pardi seltskonnas õue peal.

Kaunis sügis.

Vahetasin selle nädala alguses välja kogu karjusenööri ja nüüd ootan juba mitmendat päeva uut trafot, mis pole veel kohale jõudnud. Karjusenöör peab olema võimalikult väiksemate sõlmedega, siis jõuab vool tervesse tarasse. Sügisesel ajal on nii palju tööd, et vaja veel mõned alad trimmerdada ja tee äärde jäävad pujude ning takjate puhmad likvideerida. Muidu talvel viskan lund seda nägu. 
Pean jälle Lara koolituses uut juurde võtma. Olen vaadanud, et Lara on hakanud piirilepet rikkuma. Mõtisklen, et millise kasvatusliku suuna nüüd tarvitusele pean võtma. Kuna nüüd juurde tulemine on kerge ja kätte annab ilusti, siis proovin nüüd iga päevaselt enda juures hakata hoidma rihma otsas.
Uued kanad on teiste poolt omaks võetud ja uus kukk positsiooni vallutanud.  
Papagoidel rahu majas, üks paar eraldi puuris, siis teised kaks paari teises puuris.
Merisigadega on nii nagu on, neid on kolm, kuid lastega kahtlustame, et vist on mingil ajal uuesti poegimas.
Mitu päeva olen käinud ühte majavrakki lammutamas= kütteks. Ja enamus puitmaterjalist nii pehkinud aga lõkkes põletamiseks. Mõnus olla üksi metsas lõkke ääres ja sellega seoses meenuvad taas ja taas mulle lapsepõlve ajad pikkadest sügisõhtutest loomade ja lõkketule paistega.
Minu jaoks selle aastased volikogu ja kohalike omavalitsuste saadetud sõnumid ja loosungid ei morjelda. Igasugune valimiskampaania on äärmuslikuks läinud. vaadates kahe erakonna ületrumpavaid ideekuvanduslikke reklaam kampaaniaid, suurte lubadustega. 

Ei tea, kas nüüdseks lõppesid kuivad ilmad ja algab tõeline sügiskuu, sadudega, poriga jne. jne. kahju, samas võib pikk kuiv sügis meie veetagavara talveks põhjavees.
Reedene päev kulges väga kiireks ja toimekaks. Kuid tegelikult elu peakski olema. Imestasin, et lastele väga meeldib Velisel käia. Eks mullegi, koht on kena, kuid eks elu pahupooled selguvad siis, kui vaja näiteks söögivalmistamise aeg ette tuleb. Selgus, et olin unustanud täiendada priimusegaasi varudega. Esimese kohvivee valmistasin veel priimusel siis edasi kolisime oma toidupakkidega kiigesaarele, kus siis puud ja lõkke koht. Alul arvasime teha telgi juures lõkke, kuid eeldatavasti meenuvad koheselt ikka hea tava reeglid. Lõket tuleb teha seal, kus on selleks rajatud koht. Kiigesaar on kena, kuid selleks, et seda kasutada peab eelnevalt selle omanikuga kokku leppima.
Viimane öö, pidin jälle mr. Lola transama teise puuri, korraldas korraliku pulmatantsu puuris, nii et see vappus. Et ma rahulikult, magada saaks, pidin nii talitamas. Vabandasin Lola ees, et pean nii talitama. Tegelikult võtan asja huumoriga, kuna tegemist siis loomadega, ega nemad aeu saa. Kuid eks meilgi ole kurb, kui Lola üksi peab puuris viibima, siis viime jälle kokku. Nii kui lähevad hääled toanurgas asetsevas puuris kõvaks ja enam magada ei lase, siis peab ikka miskit ette võtma. Hellalt sülle ning pool unes siis pobisesin ,,noorhärrale" miskit ja panin küülikute juurde eraldi puuri. Kohe saabus ka vaikus. Tegelikult igasugune kobin või kõmin äratab mind. See ei loe mu iseäralikust tööstiilist. Vaid lihtsalt olen oma lapsepõlvest peale selline ärksa olemisega olnud. Seda enam, kui viibin lastega telkimas, siis seda enam mööduvad mu ööd unetutena mööda. Ja nii ka viimati mainituna siis Velisel. Enne magama minekut käisin veel lähedale jääval surnuaial ja vaatasin taskulambi valgel hauatahvleid ning soovisin salamisi kohtuda mõne kummitusega. Kuid kogu ümbrust täitsi haudvaikus. Ja kahel haual oli värskelt süüdatud mitmeks tunniks küünlad. Tulingi ära, nii et mul jäigi kohtumatta ühe õudust tekitava kummitusega. 
Kodus eilsel päeval korraldas mees kiirmeetodil kartulivõtu. Kust ta need inimesed leidis, ei tea, kuid mõned ta endale appi võttis. Minule ja lastele jälle nagu välk selgest taevast. Kuid ega me hakka jooksma ühest kohast teise. Hobustega tegeledes ei saa ja seda enam, kui tegemist pika distantsiga (25 km siis peab arvestama hobuste jõudlusega ja treenitusega). Ja tagasi teed kulus ajaliselt siis pea 5 tundi. Kui reedel Velisele minekuks kulus 4 tundi. Kuna arvestati veel kolm tundi lastele ratsutamiseringi aega ning tunnike hobuste puhkust enne teele minekut. Kuna leidsin, et Amanda sadulale pean leidma sobivama sadulavöö. Ei ole millegi pärast sobilik. Hakkan uurima väike poni sadula asja, katsetan seda tema seljas.
Koju naastes ei leidnud oma kolme hobust karjamaalt, pika otsimise peale selgus,et hobused kolmekesi olid metsanurka tuulevarju puhkama läinud ning nende seltsi hoidis koer Lara. Imestasin ja mõistatan tänaseni, et miks koer puges hobuste juurde? Kuna tuli ette võtta sõit Läänemaale, siis võtsin Lara kaasa, et majas oli võõrast rahvast, oletasin, et see võis olla koerale hirmutav. Ja leidis, et turvaline on viibida õues olevate hobuste seltskonnas. Olen ennegi märganud, et Lara eelistab hobuste seltskonda. Ja kui ma kodus haugub ja ajab taga võõraid. Tähendab, et Lara on saamas üle minu juuresolekul oma hirmudest. 
Uued kanad on sulandunud seltskonda ja uus kukk hetkel saab siis meie vana kukega läbi. Pean leidma veel pardile kaasa. Part sai kuke käest nuhelda, et see tema kanakesi sasimas käis. Ja nüüd hoiab teine veidi häbelikult eemale.
Papagoidega on rahu, tundub, et rivaali pakkuv emane noorele Tuvile oli raevu tekitav, et viimaste päevade pidevad kaklused tekitasid ikka meis kõigis nähtud kaadrite põhjal, pakkuda lahendust, et kõik õnnelikud oleksid.

Kuna mu palgapäev lükkas mõned mu liiklemised päevase hilinemisega edasi. Miskit, pidin oma plaanide muutustest ka teavitama teisi, kellega täna mul kokkusaamised planeeritud. 
Ma ei saanud ju ilma liikluskindlustuseta liiklusesse minna, pidin ju selle enne ära tasuma. 
Käisin Haabneemes, tõin majapidamisse siis kaks kana ja ühe kuke. Meie isapart võttis nad kohe omaks (temagi ju valge), küll ta sosistas nendega miskit omas keeles. Meie Piilu oskab susistada ja nii ta siis juttu uutele miskit pajatas. Oletasin, seda pererahvale ka, kui nad küsisid, et kuidas teised uustulnukatesse suhtuvad. Mu pisikesed ja mustad kanad lendasid õrrele ja kiikasid alla, oh ennäe imet, kes nuud viil ommavad. Pererahval eelaimduses vist, et tahetakse kanu roaks, kuid jah ei nii kergelt meil need söögiks lähe. Eks mõni kanadest jäänud uue koera hammaste vahele, kuid eelnevalt, kui suliskarja hoovile jalutama laseme hoiame Larat jälle rihma otsas. Enne ei usalda, kui olen kindel, et koer ei tee neile miskit. Uus võib olla võõras ja peab eelnevalt tutvustama. Mulle meeldib, kui loomad ja linnud saavad omavahel hästi läbi. 
Tahtsin oma kanakarja täiendada valgete kanadega. Kaks musta kana juba on ja 8 pruuni mini kana, siis vaatan veel karja täienduseks kanatõuge majja soetada (edaspidised plaanid).
Vahetasin eile osaliselt karjusenöörist välja ja ime sündis hakkas akutoitel trafo ka voolu edasi andma, tähendab, et kuskil oli katkine trafo. 
Alustasin eelmine nädal vaheldumisi silo ja heina söötmist. Järgmine nädal pean tooma ära 8 rulli heina. Kohe silo peale ei julge, hetkel söödan eelmise aasta silo. 
Homme on Velise laat, kus mu mõned ponid teevad lastele ratsasõitu. Ja öö muidugi tuleb veeta Velisel. Eelnevalt tuli ikka suur töö ära teha. Asjad kokku pakkida ning autosse laadida. Anete ja Aaade siis kahe varsa ja kolme sadula käiva poniga teele. Homseks pidi siin palju rahvast olema.
Papagoidega selline teema, meie Tuvi oli päris ekstaasis ja kohutav lendav amatsoon oms sookaaslase ees ja pidime eile ühe paari teise puuri tõstma. Tundus, et see samm oli õige, puuri tekkis rahu ja Tuvi sai süveneda oma munemiskunsti näitama eakale Tipile. Elu loomadega on vahva. 

Täna siis selgus, et pean enamuse taranöörist välja, kuna osades kohtades on ühendatud sõlmega ja sõlmed ei anna ühendust edasi. Tähendab, kogu tara on vigane ja sellepärast hobused läbi jooksevad ja eks veel pime aeg kah. Panin tähele, et Testu ei näe pimedas hästi. Ahjaa, eile kanal 3 TV uuidtse saates räägiti läbi Heiki Valneri edasi, et liiga palju õunu hobustele ei ole soovituslik. Õnneks mul seda probleemi pole, et heatahtlik naaber ilma loata hobustele miskit annab. Ainus probleem ongi, metsas olevad metsõunapuud, kui nad mõne õuna saavad pole viga, aga palju anda ei tohi. Sama on küülikutega eks muu pisinärilistega.

Kaunis sügis oma võlus ja hiilguses.

Iga kord arvutit avades ja jõudes oma sõnumiblogi kirjakasti, siis on oluline juba meelest läinud. Ei pea seda veel unustamiseks, aga nüüd kui mul telku toanurgas uudiseid jagamas, menus mulle kohe, milest esmaselt jagada sooviks. 
Aktuaalne siis meie piirkonnas ja külas Rail Baltica trassi arutelu. Kui OÜ Sokkel alustas tegevust (paekarjäär)sesesKMH läbi arutelu paar aastat hiljem uus KMH ja siis juba teavitades, et plaan allapoole põhjavett ikka kaevandada see läbi pinavett alandades. Nüüd mil see aktiivselt töötab ja ümbruskaudsete kaevude veetased on langenud. Ja nüüd juba siis radutee, suletud trassi koridoridega. Ja mis meil seeläbi selgus, et meil pole kogukondlikku ühtsust juba Valla volikogu esimehe näol. Täielisti imestamisväärne, see kuidas öeldi juba uutele sisserännanud inimestele. Näitab ju tegelikult milline suhtumine on tegelikult loova ja ühtsuse kogukonna poole. Ja nüüd mil olkes vaja rohkem ühtset kokkuhoidmist kõrgemate vallakodanike poolt. Mida selline suhtub, reetmist ning sooja kohta, kellel võim sel teistest ükskõiksus. 

Esimene öökülm on ka seljataga eks olulised külmaõrnad koduaia saadused kööki veetud ning öö hämaruses veel hobused sisse toimetatud. Nuputan mõistusega, mida ette võtta kahe teljelise traktori järelkäru rattaga, arvan homme võtan korra alt ning otsiks ülesse probleemi. 
Koerad on alustanud talvepeki varu naha alla kogumisega. Söögiisu on tõusnud kahekordseks. Imestan Sassu söögiisu tõusu osas. Vahepeal oli väga nigel isu. 
Hetkel hoian kahte hobust karjast sisetingimustel Anne-Mai ja Lipton, kuna nad lihtsalt ei austa hetkel karjust arvavad, et kõik õigused nende poolel. Akutoitega karjusetrafo ei anna sellist särtsu, mis tegelikult teatud pikkusega karjusenöör vajaks. Lihtsalt toimetan ja tegelen nendega teisiti. Vaja on veel noorsälgudega tegeleda. Õnneks olen loomapidamishoonetest veel sõnniku välja saanud. See aasta on eriline, sõnniku soovijaid on juurde tulnud. Erakorraliselt on neid kes tulevad ise viivad kodust ära. Siis kehtivad sellised reeglid, et kes ise peale viskab omab transporti jne. saab selle tasuta. Mul lihtsam ei pea om jõurammukest kulutama.
Papagoid elavad oma sassissuhte kolmnurga elu, kuid see on lahe vaadata, millised toimetused ning suhted hetkel on välja kujunenud. Muneti juba üks muna, mille leidsin küll puuri põrandalt, tõstsin selle tagasi pesakasti, kuid kaduma on see saanud. 

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.

Sügis saabunud.

Sügis saabus tõesti ja märkimisväärselt ruttu. Eelnevatel päevadel tiheda udu ja värvikate lehtede näol. muidugi rändlindudest kabjalised jällegi Farmeri ristikupõllu ründamisega. Õnneks nüüd võin jälle vabamalt hingata, vähemalt tehti ära ja nüüd pole hobustel sealt enam miskit leida, kui üle limpsida. Ei ole tunda, et võiks tekkida terviseprobleeme. Ristik toortoiduna pole kellegile eriti kasulik suurtes kogustes, kui seda mõõdukalt anda siis jah sama ka lutserniga. Osa hobused teda ei söö, aga mõni rumal sööb kõike. Mis Hertal juhtus lutserni söömise järel, teine päev põsed paistes (kus asuvad süljenäärmed) nägu musti täppe täis. Kolm päeva hiljem paistetus kadus, kuid kohad kus paistetus oli kadusid karvad ja tekkisid korbad. Sinna sai pandud salvi, oletasin sügelemis peletamiseks. Arvasin, et neid kohti oli sügatud.  Õnneks nüüd on jälle normis ja loodan, et lõpuks kaob see rändlus kah ära. 
Koer Larale valmistasid lapsed sügisriietuse, milega saab selliste niiskete ilmadega väljas viibida. Eile soovis väga sisse jääda. Mainin, et isegi teki panime koerale peale, võib olla olen mina rumal, aga koeral olid vappekülm ja ma ei saa looma nii vaadata, kui ta väriseb. Olen sellel teemal rääkinud ning üks loomaarst mainis, et selline väriseb koera psüühikast, et eelmised üleealmised on tekitanud tolles koeras psüühilisi muutusi. Mõned päevad varem märkasin koertes ka söögiisu tõusu ja nüüd pean mõnda aega lisama toortoitu (purustatud loomseid saadusi).
Laste abiga meisterdamise küünile uksed ette, et valmistuda talveks ning laudast on jäänud veel paar koormat sõnnikut välja visata, siis pean tegema kohalikku saeveski külastuse, et tuua saepuru, et alustada siis talvele vastuminemist. Ostma pean Anete tuleviku hobusele talveteki.
Mis meil siis papagoi puuris toimub, hetekl ,,sõda" naised on vahetusse läinud, üks vanema paari isastest ,,rikub abielu" noolib kõrvalt endast nooremat emast. Ja too noorik emasest on veel paras ülbe, kes on näidanud koha tolle härra naisuekesele koha kätte. Pärast puuride vahetust on papagoid päris elavaks muutunud. Toimub ikka tõeline linnuelu. Muidugi sai ju lisatud pesakast prooviks. Muidugi meie enda eakas paps Tipi on nii sillas, tütar Laura ristis noorukist emalinnu Tuviks, kes siis on meie Tipi silmarõõm. Muidugi see silmarõõm ripsutab ikka mitme isaslinnuga tiibu... on alles loodusmaailm imeline ja õhtutundidel pole lihtsalt igavust tunda, kui neid jälgida.

Sügis

Septembrikuust üle poole lennanud minevikku. Kuid elu oma argiste sügistoimetustega pressib vägisi peale. 
See nädal siis  ühel raamatuesitlusel ehk  päälinna õhku  nuusutamas käidud. Midagi erilist polnud ja emotsionaalselt ka juurde ei saanud. Eelmine nädal korra viibisin jällegi Tallinna Matkaklubi seltskonnas ning matkatud Kõrvemaa maastikukaitselalal. Tegelikult oli see ettevõetud, et tutvuda ühe RMK 370 km matkateega Oandust Iklani, mis siis võetud eesmärgiks etapiti läbida. Järvi Järvistust alustatud ning lõpetades Koersilla parklas, kus ootas siis autojuhte üks auto, et pärast kollektiivselt tühjade autodega Koersilla parklasse tagasi sõita ja võtta peale seltkond, kel puudus oma transport.
Muidugi sügisega kaasnevad alati tetaud ränded, kas linnu, kodus aga hobusteränne. Tundub, et autoriteet ei pea olema oma kodust, piisab vaid ühest ulakast üksikoodu hobusest, kel meeldib aeg-ajalt külapeal tuuritada ja märkamtult võõraste aedu lammutada. Nii olgi, et ühe päeva jooksul sain mitu kõnet, paljud arvasid, et tegu minu hobusega. Kuid teades, et minu kari üksikult ei kola, peab uurima, kellele too suks siis kuulub. Tegelikult ajab väheke muigama, kuid igapäevaselt ei viitsi küll oma karja külapealt püüdmas käia. Ja teine probleem võib tabada kohe allergiate näol. Mainisin üks päev siinses blogikeskkonnas, et Hertal allergia. Nii see oli, allergia on taandunud ja elu kulgeb jälle oma rada. Arvasin õieti, et üks öö mil Herta Testuga öösel metsakoplist vabadusse pääsesid, leidsin nad ju ühistu lutsernipõllult, pärast seda kohe näo nahk väga imelikult moondunult mulle vastu vaatas. Kuna pidin käima hobusega ühel lapsesünnipäeva peol siis pidin tegema väikse nahatöötluse, et hullem osa ära peita. Kuid tänaseks ei ole midagi arusaadav, et tegemist allergiaga oleks. Teatud kohad nahal kas kaotavad karvad kergelt paistes ning silma hakkavad hallid punnid. Aastaid olen tähelepannud, et noortel hobustel kipuvad aeg ajalt välja lööma soolatüükad ja ma pole nende eemaldamiseks midagi ette võtnud. Tavaliselt kestab selline periood, kuskil 1-8 kuuni ja siis ühel päeval on need kõik kadunud.
Laraga on mul kostöö edenenud hästi isegi vaat, et väga hästi. Mainin seda, et tegelikult armastan väga puhtaid riideid, kuid koera usalduse võitmiseks olen selle mõtte ohvriks toonud. Lara südant ning lähedust võita, siis olen talle seda lubanud, ei pööra liigselt keelamisele. Keelan kanala juurde minemise, siis hetkel harjutame istumist ja kõrval käimist mida viimast ei taha eriti hästi teha, kuid ma ei heida meelt. Kui ma olen suutnud reageerima panna juba käsklus ,,Siia" siis ,,ei tohi" ja ,,tubli" mis selgemast selgem. Mainin, et kuulekust ma ei pea karmilt nõudma, kõik tuleb lihtsalt ja kergelt. Minu meetod on koeraga suhtlemine individuaalne. Kergelt kuuletuvad Pipi ja Lara, Sass on vahel kuulmatu. Sohviga on nii ja naa, eks tal aeg seal maal, kus tal on tulemas esimene ind, siis tekib kah kus sõnakuulmine ei ole in vaid uudishimu ning peremehe käskluste eiramine ja salaja kodust välja hiilimine on näitavad märgid lähenevast jooksuajast. Eks näe, kuidas kulgeb, valmistun selleks.  

http://www.academia.edu/4359063/EESTI_LOODUSLIKUD_TOIDUTAIMED._Kasutamine_18._sajandist_tanapaevani_Wild_edible_plants_of_Estonia._Use_from_18th_century_to_modern_days
VVäga huvitav raamat on ilmumas, olen ise minemas selle raamatu esitlemisele.

Vahel paneb mõtlema, et miks peab jälgima loomade igapäevast heaolu ja tervislikku seisundit ikka selleks, et avastada kiirelt loomas teatud haiglaslikke seisundeid.  Hertal on löönud kummaline allergia välja, nüüd jälgin, et millele ta on. Mis põhjustas ulatusliku karvutud lapid koonul. Esimene kahtlus, et lutserni allergia, paljuski võib lihtsalt oletusi teha. kui hakata uurima laboratoorselt, siis see analüüs võib päris kirjuks minna. Mitmeid põhjuseid, kuid lähtun oma kogemustest, jälgimine on esmasem, et mida loom sööb. Enamuse allergiatest tekivad siiski söödast, teine tegur võib kajastuda välistest,. Igal juhul allergia on väga lai ning õiget diagnoosi ei saa kohe panna. Tänavu aasta suure kuivusega on Herta kabjad veel õrnemad, kui varem. Kipuvad kuivama ja vajavad ravivat kabjaõli. Samas mineralide ja lisasöötade andmisega pole ka koonerdanud,aga imestan, et suvel on kabja probleemid temaga suuremad, kui talvel.

Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.