30. detsember 2011

Head vana aasta lõppu kõigile. Ilm oli hommikul pool talvine ja teed libedad, veedan oma aasta lõpu tööd tehes. Ei mingit pidu ega püha, täitsa tavaline hall argipäev.

27. detsember 2011

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.

25. detsember 2011

Häid pühi. Täna siis jõulu esimene püha. Hommikul kella 6 paiku õue minnes, ootas ees karge -kraadides ilmake. Selline, et fliisiga kõndida aitas. Kuna õhtu oli juba selline mõnus ei hakanud vaeva nägema hobuste sisse laskmisega. Kehvemate ilmadega lasen nad maja otsas olevasse lauta. Mahuvad kõik ilusti ära. Kuulatasin hommikul mida räägivad küla koerad, kostus vähemalt minuni 10 talu koera igavlevat haukumist (suheldakse omavahel, mõned koerad ei viitsinud sedagi teha). Kahe naabrikoerad olid sootuks vait, oletasin, et Tamme talu koer Tommi on ka jõulude puhuks tuppa lastud ja tema haukumist ei kostnud. Koidu sauna koer kes ööd kui päevad keti ostas ei ühtegi haugatust. Treiri sauna klähvitsatest-pesunuustikud klähvida igasuguse liikumise peale. Ka isegi minu liikumise peale, kui ma teen oma koerte seltsis ringkäikku uurimaks, kas on midagi uut. Hobused üle vaadatud ja mõnegagi veel suheldud pöördun tagasi majasisemusse. Lihtsalt rõõmsa tuju loos mulle hommikune kargus ja tuulevaikus. Meeldib kuulata loodust ja jõulutuledega valgustatud talude kumasid taevalaotuses.

22. detsember 2011

Paar päeva tagasi, hommikul koju saabudes töölt, mõtlesin,et enne kui kodust uuesti lahkun söödan koerad ja lasen hobused karjamaale. Koertele söök jagatud alustasin hobuste laskmist karjamaale. Enne avasin kahed väravad. Oh mu õnnetust, kui hobused enne karjamaa väravat otsa ringi keerasid Testu eeskujul ja panid teist teed ajama galoppis, nii et soppa lendas kapjade alt. Mõtlesin, huvitav naabrimaja taga veel silorulle ka on. Selgus et ei ole, õnneks OÜ Farmer on ära vedanud, eks teadmisega, et hobustele on alati need rullid kiusatuseks ja kui nad veel teada saavad, et need veel seal olemas on, siis ka sinna kipuvad trügima. Sassu tõestab iga päevaselt oma olemas oluga, et on vajalik koer meie majas. Öösel teeb korralikku häält igal juhul iga haukumise peale ma ka õues käin.

19. detsember 2011

Mõni päev on jälle möödunud, kui viimati siia rea kribasin. Hobuseid käivad öösiti sees, sest päevasel ajal ikka sajud on nagu õudus unenägu ja ma ei kujuta ette, et peaks jätma loodusjõudude meelevalda oma karja. Kuid loomad tahavad ka sisse. Isegi naudivad lõhnavat heina päevasel ajal söödud silole.
Hetkel hakkab meil vesi uputama, kus kevadeti uputab maja vastas heinamaal. Igal juhul õhtul autoga läbisin ettevaatlikult, kartsin, et põhjast pritsib vett ülesse ja nii võin kogu autoga keset vett seisma jääda.
Kui sellised ilmad jätkuvad, siis mul ei ole enam hobustel korralikku kuiva maad. Kolime nad ajutiselt Lepatriinu kinnistule, kuhu olen plaaninud korraliku varjualuse ka teha, et sadude eest siiski kuiv koht oleks võtta. Muidu sealne mets pakub oma laiaharuliste kuuskedega veel paremat varju.
Tuleks natuke külma, mis tekitaks ühe kindlama pinnase. Hetkel iga päevasel läbi lörtsi ja vihma saju on tunne, et suusatame mudal. Ja libisemiseks on oht nii inimesel, kui hobusel.
Leidsin ajakirja lingi...http://www.riista.fi/data/yhteiset/attachments/koirat.pdf

14. detsember 2011

Tõeline jõulusügis.
Metsade aluspinnas on läbi vettind ja igasugune tehniline tegevus sellisele pinnasele jätab ikka tohutu ja märgatava jälje, pikad läbi viljaka mulla pinna rööbastesse sõidetud heinamaa + raisemiku. Vahel mõtlen, kas siis enam ei mõelda kõige parema metsamajandamise peale, aga jah see vist ei pea olema minu mure, aga lõppvälja nägemine... kelle mure see on?
Meie majas on loomaperes täiendust. Jänkumamma Tutt-Saba tõi viimasel nädalavahetusel ilmale siis neli kenat paljast jänku last. Ilmad on lubanud sadulasse istumist,kuid kohta, kus liigelda, peab ikka valima. Mitte väga kabja jälgedega ära sõtkuma.
Ühel hobusel täheldasin väikest köha, eile ostsin igaks juhuks köharohu, kui peaks jälle avalduma. Kuid mulle tundus, et sisereziimile üle viimine ja natuke soojemate jookide manustamine tõmbas tagasi. Kõige rohkem häirivad mind köhivad hobused. Kuid mis teha, mõnede hobuste kopsuseinad on loodud teistsuguse koestruktuuriga, siis peab sellele ka tähelepanu pöörama. Kuigi, seda ise oma silmaga näha ei saa on siiski hobustel avalduv köhale tähelepanu pöörata.
Igal juhul Testule meeldib käia sees, alul protestis, aga kui ta nägi, et on ainus väljas olija. Siis soostus ikka sisse minemast.
Ostsin selle nädala alguses diiselkütust (eriotstarbelist, hind oli kerkinud 1.o4 euroni. Siis veel diislile lisandit, mis nojah, kas aitab või ei aita. Hetkel ei oska öelda. Vähemalt esmaspäeval selle kütteseguga vedada, tundus küll, et traktoril oli minekut.

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

9. detsember 2011

Eilne ilm oli parajalt pöörane ja õhtul uudiseid vaadates sai tehtud päeva üld analüüs. Kui palju oli autosid kraavis ja kokkupõrkeid. Kuigi alul oli mul plaanitud Rapla sõita, siis eelistasin kodus olemisele. Kuna erilist vajadust ka ei olnud, siis ei hakanud ilma pärast pingutama.
Panin hobused sisse ja visakasin lakas oleva augu kaudu hobustele heina ette. Õhtul veel enne magaminekut käisin hobuseid vaatamas. Imetlesin nende magamist ja rahuolu. Tundus, et nemad tundsid head meelt sees olemisest.
Eile korra kiikasin naabrimehe tegemisetele ja siis muidugi mul olid koerad kaasas. Esimene asi, mis mind imestama pani, Pipi rünnak onkli suunas, sain veel viimasel hetkel öelda tagasi. Ja siis mu naabrimees Raamat tahtis maast haarata kaika. Kuid Pipi muutus veel kurjemaks, et kui ma poleks hõiganud tagasi oleks vist asi lõppenud hammustusega.
Mul on väike kahtlus, et miks järsku suri meil kolli (kumbki naaber ei sallinud teda-eks jah olid saanud hammustada, kummaline oli see, et mu koerad ei kannatanud mõlemat). Olen varemalt oma teadmises kindel olnud, et tihti on põhjuseks inimese tegelik taust (alkoholi mõjul muutub inimene kurjaks). Kui ma olen märganud, kuidas mu koerad tahavad rünnata neid inimesi minu juures olekul, siis on see seotud mingi teemaga. Tunnistan, koer ei ole loll. Mina suhtlen oma koertega iga päev ja saab ka tegeldud.
Igal juhul on mul paar sellist inimest, kes kasutavad meie hoovi sisenemiseks täiesti vääraid võtteid.
Tunnistan, ma ei kada koeri, olen saanud oma elus kolmel korral ainult nende käest hammustada. Ja miks, ei hakka põhjuseid siia tooma.
,,Uuringute järgi on enim levinud pőhjus agressiivsuseks valu. Koer vőib seostada valu teatud olukorra vői inimesega ning seetőttu ründab.,, Leidsin artikli, mis valgustab tegelikku põhjust.

7. detsember 2011

Uskumatu, kuidas aeg jookseb, jõudsin täna naabrinaisele Heldi ohata.
Tänane päev algas mul jälle ettevalmistusega traktori käivitamiseks. Kolmas katse siis ka õnnestus. Lapsedki kodus juba teavad, et kui see visa kangekaelne lõpuks käima hakkab, siis peab ka kohe tegutsema. Kaks rulli silo ka ette veetud. Hommikul said hobused heina, Testu ja Paula olid paar päeva sees.
Eesti tõugu hobused on mõnusalt karvaseks muutunud nagu traatkarvad oleks selga kasvanud.
Koerad rõõmustasid mind paljuskis. Sassu soostus lõpuks Pipile saakloomaks hakkama, küll oli vast tagaajamine ja näksimine. Pärast pikka jooksu väsis Sassu lõpuks, siis istus maha, Pipi vaatas talle uurivalt otsa, et miks ta enam mängida ei taha.

5. detsember 2011

Uus nädala algus on ilma poolest vesine ja pooleks lumega. Hommikul lõpetasin töö ja koju sõites hoiatas raadio, et igal pool kontrollitaks üle Eestiliselt talverehvide olemasolu. Hommikul oli tee libe.
Koju saanud, poolele teele sabaliputajat vastu jooksnud. Nakatun koerte südamlikku tervituskoorist. Ikkagi kahe häälne. Enne tuppa minekut jagasin neile kahele head paremat. Enne panen mõlemad koerad istuma, Pipi ja Sassu vaatavad pealt, kuidas ma jagan neile toitu. Ise vahel juurde mõeldes,nagu kontrollides järsku teine saab temast paremad palad.
Hobustel on lausa lust ja lillepidu vaatasin, et üks silorull oli siis otsakorral. Homme panen lakast lahtist heina veel lisaks. Trenni teha ei jõudnud, ei tea kuhu kaob aeg.

4. detsember 2011

2. advent.
Piparkoogi lõhn heljumas terves majas, eile värskelt veel piparkoogi taigna kokku seganud. Maitselt tuli üpris hea, võrreldes varasemate aastatega. Teen pea iga aasta oma taina. Tavaliselt jätkub uude aastasse. Küpsetame mõne plaadi ja sellega piirdume.
Eile siis sai trenni tehtud hobusega ja rattaga. Igal juhul puusas enam mingit märki pole, et oleks pea kaks nädalat tagasi kukkunud. Ratsutamise ajal polnud ka miskit tunda.
Reedel osalesin ühel ekskursioonil, käisime RK. Sai ronitud Pika Hermanni torni.

1. detsember 2011

1.Detsember.
Oeh, juba detsember, kahju, et suvi meil ikka nii lühike. Peab rõõmustama, et sügis on soe.
Muidugi ütlen hurra traktorile (käivitus kohe), vedasin suurtele krokodillidele silo ette. Miks nimetan oma hobuseid krokodille. Oi kui te näeksite missuguse pilguga nad juba kaugelt silo rulli vedu silmasid. Ja kohe taipasid, et traktori käivitus tähendab nendele sööda vedu. Hommikul said heina, hetkel on mul käimas ülemineku periood, siis kasutan rohkem heinasööta. Silo annan alguses vähem, kui heina. Täna sadulasse ei jõudnud.
Nalja kah, olles toonud karjamaale veel teise rulli silo ja tagumisest väravast välja sõites, hüppasin traktori pealt maha ja siis leidsin ehmatusega mõtlemast, oot, kas tervis on selline, et kannatab kõrgustest alla hüppamist.
Käin iga päev Sassu ja Pipiga metsas jalutamas. Sassu nõudis täna lausa ennast rihma otsa panemist. Mängisin koertega peitust ja siis viisin läbi mõlemale koerale ülddressuuri. Mu sooviks on võimalikult palju tegeleda uue koeraga, samas ei taha ka Pipit kõrvale jätta.

30. november 2011

Igal juhul homme siis sadulasse. Üle nädala jagu pole sadulasse saanud. Tundub, puusast on valu taandumas.
Täna siis pidin tegema mõlemale koerale rihma treeningu. Muidu tekib selline tunne, et mind viivad metsa koerad, aga mitte enam mina. Treeningu käigus panin mõlemad korda mööda, kõrval käima.
Homme peab trakat käivitama. Silo vedama.

28. november 2011

Esimene advent
http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101
Hurraaa...
jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.
Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.
Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.
Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.
Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.
Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.

25. november 2011

Koeraga koolis.
Õpin mina ja õpivad lapsed. Leidsin hea artikli, aeg-ajalt peab ennast täiendama ennast koera kasvatuse alal.
hea tunne on, et siiani olen talitanud sisemise tunde järgi.

24. november 2011

Kadripäeva laupäev.
Hommikul virgutas nähes hoovis aktiivselt isepäiselt kukele jahti pidamas Sassut, mul polnud aega enam, jooksuga õue, et karistada koera kohe teo pealt. Seda tegin ka, õigel ajal sain jaole. Näis kaua võtab sellel koeral arusaamine, et ta ei tohi püüda omavoliliselt.
Pipi tuli hetkel laste toast magamast ja käitus nii nagu ta poleks kuulnud ega näinud miskit. Hobused olid tänase tuulise ilma pärast kolinud metsa äärde. Kolm poni on hetkel laudas.

23. november 2011

Esmaspäeva hommikul 21.11.2011.
Tabas mind ootamatult, selline tunne, et ei tea mis must üldse saab, kuna pühapäevane põlvest läbinud nõks tekitas ka impulsiivse valusööstu vaagna piirkonnas. Hommikul oli raske käimisega, selline tunne, et põlvest jalg ei tahtnud sõna kuulata. Nii paljukest, et oma ihuhädad toimetada, need siis kuidagi moodi suutsin sooritada. Oma päeva osaliselt sisustasin neti lehekülgesid sirvides, et leida vaagnaluu murdudest, siis vaagnaluu mõradest infot. Üritasin teha inimese anatoomiaga lähemat tutvust teha ning kõigele lisaks veel spordiõpikut sirvides leida minu peas keerlevatele küsimustele vastuseid.
Leidsin hea pildi,kus oli illustratiivselt seletatud inimese vaagnaluule kinnituvatest lihastest ja nende iseärasustest ning kinnitumis viisidest. Super yeee, lahendus mu probleemile ja nii jäigi mul käimata röntgenis. Mainin, et see arsti juurde minek on mul siis kui mul ikka päris, päris suur ja tõsine häda käes. Kui olen kokku kukkumise äärel ja nii on minuga kahel korral ka juhtunud. Alati, kui tegemist on minu endaga, siis arstid kohtlevad piisavalt suure tähelepanuga ja pärast esmaabi andmist helistavad, kuidas mu tervisega on. Olen seda imestanud, et miks see nii on. Kahel korral on tegemist olnud eluohtliku juhtumiga.
Nüüd siis hobusest! Täna õues toimetades hõikasid nad juba pahaselt, silo nõudsid, võtab ohkama, ma ei taha veel ise heinarulligi koormast alla lükata. Lapsed jätsid eile selle töö tegematta. Lakka ei julge ka redelit mööda ronima minna. Kahju on endast, et nii moodi kohe asi juhtus. Varsti peaks esimene laps koju saabuma ja siis ka sellele rullile ka ratta alla saama kuhjast alla veeretama.

21. november 2011

Nonii, elu kõige põnevamad seigad.
Eilne ilm super ilus ja mõte, et lisaks tubastele remontöödele väike tunnine ring hobustega metsas lõõgastuseks teha.
Plaanisin suures lumehirmus, veel hobustele silorulli vedada, aga enne seda tuleb protseduuriline tegevus. Traktori eelsoojendus+2-e aku laadimine.Kuna kõik see tegevus võtab aega, siis hommikul olles veel töölt tulnud, ei viitsinud isegi karge ja külma hommiku pärast pikali viskama. Jagasin hobustele heina ja siis pühendusin koristamisele ehitusjääkide põletamisele (vaikne ilm soodustas selle tegevust).
Kui päike piisavalt kõrgel, hõikasin lastele, et lähen ratsutama,kes ühineb?
Mina võtsin esimese ettejuhtuva hobuse ja selleks sai siis Tassa. Ta oli nunnu olemisega. Kõik oli ilus ja tore, kui mind seljast visati. Pilt on siiani meeles, hetk kus kerkisin nati kõrgemale ja siis teine hetk, kus maandusin heinamaale ühele puusale. Esimene asi,mis peast läbi käis, kas luud on terved? Tõusin püsti, natuke uimane ja kui väheke veidi liigutasin torkav valu vaagna keskel. Aus olla ei osanud tegelikku valu põjusel diagnoosi panna. Ronisin tagasi sadulasse ja jätkasime oma trenni maastikul. Tajusin, et hobune sai aru, et minuga miskit korrast ära on.
Miks viskas hobune maha?
Traavi ajal avastasin, et ei olnud vaadanud, et jaluserihmal mitu keerdu sees ja kui kiiremale allüürile läksime, siis hakkas see mind häirima. Mõtlesin, et ma ei peata hobust seisma ja ei hakanud seda ka lastele teavitama. Olles traavi ajal jala jalusest võtnud, tonksas vaba jalus kogematta hobuse küünarvart ja see ehmatas nii, et lõi tagant üles ja selle läbi kaotasin mina tasakaalu sadulas.

19. november 2011

... linnukoerast krants on mulle abiline matkal, kes liigub maastikul kiirelt ja alati ees, kui mu matka teekond ületab suurt lagedat maastiku, kus kõrgub suur rohuväli, siis hea, kui kaasas on koer, kel omadus teavitada rohus peituvatest lindudest. Tihti on tulnud ette, kus hobuse nina eest tõuseb äkitselt lendu lind ja see ehmatab looma väga palju.
Tegin eile jäljetöö katse Sassule. Kadusin metsas koera silme alt märkamatult sellisesse kohta, nii et nägin koera liikumist ja arusaamist inimese tegevusest. Esimene oodatud reaktsioon oli selline, et ta istus mõtlikult maha, sest oli kaotanud ka jälje (kahtlustan, et koeral puudub haistmis meel). Katsetan edasi selle asjaga.
Pipi otsib mind ülesse üks kõik kus ma olen. Jälgede järgi, läheb sinna tagasi, kus me viimati koos olime.
Sassu leidis mind ülesse, Pipi abil.
Miks mulle meeldivad linnukoerad?
Kerge õpetatavus, hea iseloom, truu kaaslane igas olukorras ja terav haistmine.

Suleline uluk oli omaaegsele tulirelvata kütile komplitseeritud jahiobjekt, sest lendupeletatud linnule ei suutnud inimene järgneda. Linnujahiks vajati teraseid tasakaalukaid koeri, kes lõhna järgi leitud ulukit põgenema ei hirmutanud vaid tema olemasolust seisakuga märku andsid.

Koer pidi jääma liikumatuks inimese saabumiseni, kes siis linnu kinni püüdis. Linnukoeralt nõuti täielikku kuuletumist peremehele.

Samasugust töökorraldust nõutakse ka tänapäeva seisukoeralt. Linnukoera tegevus peab olema detailideni kontrollitav ja juhitav. Kutsikale tuleb maast madalast selgeks teha, et ta ei tohi saagile loata järgneda. Seejärel, kui uluk on jahimehe käsu peale liikuma aetud, peab koer paigale jääma, et ta ei segaks laskmist. Sellise tarkuse õpetamine peab algama varakult koos igapäevase söötmistoiminguga, kus koer võib sööma hakata alles siis, kui selleks on luba antud.


18. november 2011

... Hommikul 4.45 ärkasin meeletu kukekisa peale, meenus, et olin Sassu selleks ööks kinni pannud. Läksin õue uurima, miks lärmavad kuked. Ka Pipi oli haukumas, värava vahel. Miskit ei leidnud, kuulasin rehe all, et kõik kuked on alles. Igal kukel on oma lauluhääl. Mitte midagi ei leidnud, millest oleks võinud omad järeldused teha. Täna leidsin jah, tõestus materjale õuest, kahe kuke suled. Ühest asjast olen aru saanud, et Sassule meeldib püüda lendavaid objekte.
Kana me tema ees sülle ja maha lasta ei tohi, kuid nüüd on tarkus tarviline vara, meie teeme kõike vastupidiselt.
Igal juhul midagi uut mis vajab ringi töötamist. Ahjaa, rõõmustavat, heatahtlikust koerast on saanud tõeline õue valvur. Igal juhul haukumine oli väga kuri ja püüdsin vahele astuda, et asi hammustamiseni ei jõuaks. Igal juhul väärib edasi töötamist.
Ponid on mul dieedile pandud.

17. november 2011

Viimastel päevadel olen jälginud hobuste omavahelisi läbi saamisi. Miks on Herta rünnaku objektiks saanud? Mõistatasin seda tänagi. 5 hobust olid lahti saanud ja siis oli vaja neid püüda. Kui kaks poni kinni sain ja siis päitsed pähe panin ning koju asutasin siis Titi ja Amanda kohe tormasid järele. Teadsin seda, et nendega probleeme pole, karjast need ei jää kunagi maha, enne venitab ja viivitab selliste maha jäämistega Paula meil, kel on kinni püüdmiseks tohutult palju tarkust. Ta oskab palju nõkse, kuidas inimest petta või alt vedada kinni püüdmisel.
Avastasin Sassul üllatava kombe. juba kolmas kukk kõhtu tee leidnud. Ükski lind ei tohi maanduda, kui koer kinni nabab. Meeldib linde alla laskumisel kinni püüda. Mõtisklen, kuidas sellisest harjumusest ümberkoolitust teha, et loobuks sellisest ettevõtmisest.
Ainus tee on, selles osas koos koeraga hommikuti kanade-kukkedega õue minna, kui nad siis õrrelt õue lendavad. Ja siis tegeleda pika rihma otsas keelamisega, kas sellisele 4 aastasele koerale ka selgeks saab on iseasi.
Kunagi koolitasin 6 aastase sakslase ringi, aga asja sain. Kuigi aega võttis, oli murdja iseloom kujunenud. Oli ka ära antud koer, tegelik saatus oli selline, koer taheti maha lasta metsas, aga oli saanud põgenema. Ja see koer sattus meile haavatuna meile. Kes lebas ühe hommikul meie maja lähedal kõnniteel, kes siis oma olemusega peletas mööda käijaid kaarega endast mööduma. Minul tekkis sellesse koerasse kohe suur kiindumus ja tõin ta tuppa ja hakkasin ta haavu puhastama. ... jätkub, see on lugu mis mul ei lähe kunagi meelest...

15. november 2011

uuuu.. lubatakse juba lund nädala lõpuks. Ei taha, tunnen kergelt hirmu, et mis saab edasi.

13. november 2011

Aade jutu järgi on Sassut võimatu pildil poseerima saada, kipub kogu aeg nihverdama. Mina olen nende piltidegagi rahul. Igal juhul olen koeraga väga rahul. Kuulekas, piisavalt andekas, seda on nad mõlemad.

12. november 2011

Kas meie tulevane kana kaitsja, igal juhul sobib süüa koos kanadega ühest kausist. Sassust on saanud teise koeraga rohkem suureks sõbraks. Täna kaevasid hoolega heinamaale auke. Mõlemad koerad on ühe ealised 4 aastased ja siis arusaadav, et neil lõbusam koos aega veeta. Urri oli Pipist ikka aastaid vanem ja teine kord noore koera mänglusisusele vastas vastumeelse urinaga. Kuid Sassu ja Pipi leiavad, et teine teise seltsis on päris mugav mängida ja magada.



Sassu ja Pipi, koolivaheajal meisterdas Anete meeldivatest humanitaar riietest poni Amandale uhke hommikumantli värvides teki.

10. november 2011

Kaks võrratut päeva on möödas.
Hommik algas sellega, et varasel tunnil õue aknast piiludes, torkas silma hallast valgeks värvunud maa.

9. november 2011

Mardipäeva laupäev...
... miskit mis meenutab vanast ajast. Tänaseks ööks siis lubati külma ja sai hobustele esimene heinarull kärust alla lükatud ja lahti rullitud. Ja jagatud kahte koplisse. Praegu küll hobused tunnevad nii ennast üpris hästi. Peaks osa hobuseid Lepatriinu metsa viima, seal on ka vaja nende poolset hooldustööd teha.
Vanasti öeldi, et kui mart sula, siis kadri külmetab ja kas nüüd see vastupidine, kui mart külmetab ja kadri sulatab, kas peab paika.
Sassu tahaks nii nii nii väga kaasa tulla, kuid me ei luba. Harjutame praegud teda olema rohkem pühendunud kodule.
Ühel metsamatkal käies, jäi ta kummalisel kombel maha. Esialgu jätan ta harjutamise mõttes ikka koju. Mulle meeldib, et koer kuulaks sõna ehk siis kehtestada.

8. november 2011

Kaks tulist ja särtsaka hingelaadiga linnukoera hüplesid ja karglesid hommikul mu ümber, samas ma ise kaitsesin ennast Sassu tormilise esinemise eest. Tal ju käpad nagu labidad ja kipub peale hüppama. Mul puudusid kondid. Esimese tormilise esinemise suutsin siis ära hoida ja jagasin kohe söögi eraldi kaussidesse. Muidugi, lisaks koertele tormab alati kanad-kuked mu auto ja koertelt tuleva kilkamise peale õuele, takistades ühtlasi mu auto parkimist oma kohale. Liigun oma parkimis alale samm haaval. Muidugi sellise lärmi peale, tunnevad ka hobused huvi ja siis pikendavad kaela, et näha mis hoovis toimub.
Kuid Pipi on alandlikkuse etalon, tema viskab pikali. Mõtisklesin, kas olen kuskil kasvatuslikult ehk siis tema alandlikkuses tähelepanu pööranud. Tunnistan, et tema selline vahel üllatav alandlik olemine isegi meeldib.
Kuidas ta küsib, et kas tohin ratsutajatega kaasa minna ja piisab mu ainsast sõnast, et mine kaasa Pipi. Ohh, kus siis hüpleb ja kargleb nagu väike laps, kes on oma emme käest loa saanud siis oma lemmik tegevuseks.
Vaatasin ponisid jälle ülekaal tekkinud, peab dieedile panema.

7. november 2011

Hipoteraapia linke Rootsi net kanalites.
http://www.htu.nu/ = link, mis tutvustab hobuste terapeudi koolitust Rootsis.
http://www.unt.se/leva/hastarna-blev-hans-terapi-980853.aspx = teiste rahvuste kogemuste jagamine hipoteraapia alal on hea eeskuju eneselegi teadmiseks võtta.http://gulasidorna.eniro.se/hitta:h%C3%A4st+terapi

http://www.svth.se/ = koerateraapiat tutvustav lehekülg
http://www.therapydogs.com/... veel miskit leidsin huvitavat.
... paljud inimesed ei oska hinnata koera oskust suhelda iga päevaselt inimesega. Loom suhtleb oma peremehe või naisega keha keeles. Alles mõni aeg, lugesin ühest ajalehe artikli pealkirjast, et need inimesed, kes oskavad jälgida looma ja loodust oksavad näha teise inimese sisse sügavamalt. Vabandan, et ei jaga kassiomanikele, kuid iga inimene tegelegu oma südame lähedase loomaga ja see annab teraapilise ravi hingele nii vaimselt, kui füüsiliselt.
Kannatlikkus....
Koera kannatlikkus, hobuse kannatlikkus, inimese kannatlikkus.... eks see nimekiri täiustub sellega, milliseid kannatlikkuse liike oma teel kohtame.
Täna tegime siis ühe väikse teraapilise metsamatka hobustel. Teraapia eesmärk kandis nime lõdvestus, lõõgastus ja kehtestamine (viimane kuulub siiski koostöö nimekirja, ratsaniku+hobuse omavaheline tööle saamine).
Sassu jäi koju konti närima, kaasa tuli Pipi, kes alaline kaasas käija.
Hommikul sai käidud metsas, siis koerad ka kaasas.

6. november 2011

Kolm päeva treeneri koolitust.
Linnaliiklusega tutvumine, kuidas asetuvad liiklusmärgid. Sõidusuunad, read jne. Teine kord, kui autoga asja linna, siis oskan ka tipp tunni ajal linnas liigelda. Mainin Tallinnas on hull liiklus tipp tunnil.
Mulle vahelduseks meeldib linnas käia ja uurida mis uut siis tekkinud.
Koer on ära harjunud, täna hommikul saatis ta mind juba väravast kodunt välja. Igaks juhuks toonitasin, et peab koju jääma.

4. november 2011

Päris põnev on jälgida, kuidas uus koer oma käitumist meie elamise ja olemisega kohandab. Üllatas täna meid, sellega, et toas ei tahtnud ta enam viibida. Kui mul oli vaja ära käia, andsin enne kodunt lahkumist mõlemale koerale kondid. Tagasi koju jõudes ootasid mind kaks õnnelikku ja säravat saba liputavat neljajalgset, kondid suus. Selge, et on mõnuletud ja anti teada, et neil on need alles. Kuna mu pudru tegu aia taha läks, siis otsustasin toortoidu kasuks. Oligi nii, et purustatud lihamass (tapajäägid, spetsiaalselt koertele mõeldud) jagasin kahele koerale ja vaatasin, siis kuidas kulgeb söömine. Pipi kolis oma tükiga ühte ja Sassu teise õue nurka. Jälgisin, et kuidas Sassu kanadesse suhtub, kui need talle lähenevad, tema söömise ajal. Tundus, et asi toimis suurepäraselt ei rünnanud kedagi. Kanadesse suhtub talutavalt, see hirm on mul kadunud, et asi võib kontrolli alt minna. Püüan Sassule elu veel meeldivamaks teha, et ta tunneks ennast turvaliselt ja vajalikuna.
Mul oli kunagi taksi-spanjel, selles koeras eksistreeris kõike. Nüüd saab näha, kas mu oskused uuele koerale kaitsta kanu ja muid loomi oma majas kas õnnestub...?

3. november 2011

Uus veebi ajakiri ilmunud.
Selles värske teema hipoteraapiast, Eestis tuntust kogunud Hele Alustega intervjuu. Panen lingi siia ülesse, huvitatuil lugemis võimalus...

1. november 2011

Sassu.
Uus koer on meie elamisse hästi sisse elanud ei mingeid probleeme. Nende kolme päevaga olen rohkemat aru saanud, kui koer oskab endast ise rääkida.
Sassu on sellise iseloomuga, kes võtab ruttu omaks. Mul ei ole hetkel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Ta on nii vähe aega olnud, et eks aeg näita, mis temas siiski veel iseloomulikke omadusi on. Igal juhul lapsed on sillas.
Oh mind loomahullu, vist lapsepõlv kestab. Kui üks loom lahkub, peab keegi teine tema kohta asendama.

30. oktoober 2011

Mõnus sügis jätkub.
Öö kahe koera seltskonnas oli huvitav ja kogemuste rohke. Sassu valis õhtul just nimelt magamistuppa minu voodi kõrvale koha, kus olla. See oli ka hea, paremini kuulatav ja jälgitav. Õhtul söötsid lapsed vist rohkem, kui tegelikult harjunud saama iga päevaselt on. Siis öösel, kui kuulsin, et tõusis püsti. Lülitasin mobiilis taskulambi ja vaatasin, et ninaga seisab ukse suunas. Oletasin, et soovib õue, küsisin kas tahad õue. Kohe oli krapsakas keha keeles raputus. Egas miskit, rihma otsa ei pannud. Selgus, et mu tähelepanek osutus asjaks ja koer sai oma sisemuses peituvatele lahenduse. Õues tibas udu vihma, kuulsin naabri lammaste kaelas rippuvate kellade helinat.
4 aastane koer on juba täiskasvanud koer, kellel on oma iseloom kujunenud. Kuidas muuta nii, et koer ei peaks põdema kodude muutusi. Hea on, kui saab kellegagi jagada. Igal juhul meeldib Pipi oskus keha keeles asju selgitada.
Täna hommikul tegin juba pikema ringi koertega.
Esimene asi tahtis kanadele peale tormata, aga Pipi sekkus (hea koolitaja-kiitsin Pipit sellise teo eest).
Pipi läks karjamaale, Sassu talle järele hobused juba kaugelt tundsid huvi, et huvitav mis kirju elukas nende maadel ringi jookseb ja muidugi ponid nagu karja valvurid kunagi tahtsid talle tema luusimise eest äsada, Pipi märkas hobuste ringi lõksu jäänud Sassut ja läks Sassule appi, mõned korrad kurjalt haugatades olidki hobused eemale peletatud, muidugi tahtis Sassu seda sama teha, kuid Pipi keelas tal omavoliliselt seda teha.
Nüüd mõistan Pipit tõeliselt ühe rohkem hindan temas oskust asju selgitada keha keelega. Seletasin talle, et nüüd on tema kohus kaitsta kodus elavaid ja teha elementaarsed asjad selgeks teisele koerale.
Minule uued kogemused koertega.
Pühapäev 30. oktoober.
Kahju, et täna ei jõudnud miskit teha, hommikul jooksid mõtted siia sinna. Tahtsin uut koera vaatama minna.
Hommikul koju jõudes töölt, võttis kurb Pipi värisedes, alandlikult ilma igasuguse koerale omase rõõmuta vastu. Pakkusin süüa, ei miskit. Eks näe, nüüd õhtul, mil panen neid ridu kirja, lasin ka Pipi tuppa. Kartis pool areldi ja vastumeelselt siiski pool uudishimuga tuppa tuli.
Oh jah, paneb ikka tõsiselt ohkama. Kas tõesti valitseb koeral sügav lein. Loodan, et uus koer aitab varsti unustada. Pipi on ka toas, vahel lubame endi keskele.
Ma küll ei soovi, et koerad ei elaks, aga kui see on vajalik suhete paremaks edasi arenguks, siis teist koera, teise kõrval ei tohi eemale jätta. Ning anda võimalus uuel koeral aru saada, kes siis valitsevaks pooleks on. Teades põhjust ära andmisel, siis uus keskkond võib teatud iseloomu omadusi parandada. Mis koera probleemiks ei jaga hetkel, seda kunagi hiljem. Alul õpime kõik teda tundma ning häid iseloomu omadusi tunnustades õigel ajal õiges kohas.
Paljud inimesed kardavad võtta suurt täiskasvanut koera, eks see ühtepidi õige ole. Väga palju peab ise ümber kasvama.

29. oktoober 2011

Ilmad.
Ilmadega on vedanud. Koolivaheaeg on möödunud meil väga toimekalt ja tegevus rohkelt. Esimene mõte mis meil tiksub, et saaks enne talve hobutöö riistad aiale tõstetud iluks ja vaatamiseks natuke nagu ajalugu. Lootsin, et ehk jõuan ka talu silti teha, kuid tunnistan, e päevad on nii kiired mööduma, et lihtsalt enne saabus õhtu ja alati ikka korralikult üks töö ka selle päeva lõpuks korralikult lõpetatud saadud.
Puhka rahus, meie armas sõber.

28. oktoober 2011

Koolivaheaja lõpp.
Kurb oli meie päeva algus, meie kolli Urri (passis nimega Kasepere Uldiin) kellel katkes ootamatult elutee ja teda jäi leinama nooruke sõber neljajalgne Pipi. Ega meilgi see hommikupoolne aeg kerge olnud, kui miskit sellist juhtub, tekib alati passiivsus tahaksin voodisse teki alla pugeda. Aastatega olen hakanud seda omadust maha suruma. Võtsin ette trenni hobustega, suhtlesin iga hobusega eraldi. Ka lapsed osalesid aktiivselt trennis. Täna painutasin Hertat, tegin hästi palju volte sammus ja traavis, et seda sõnakuulmist kasvaks.
Aade tegeles Tassaga, kes lausa nõudis täna trenni saamist. Anete Teebaga painutust kuklast. Paistab, et ühe kordsest libiseva kasutamisest Teebal oli palju abi. Väga ilus pilt.
Paula hüppas nii nagu ühele võistlushobusele vaja on. Muidugi oli ta osanud öösel aiast välja ronida. Hommikul jalutas naabrimehe aia taga Amandaga kahekesi.
Eilseks plaanitud heinavedu teha ei saanud, kangekaelselt tõrkus traktor käivitumast. Kahe korra peale aku tühjaks käiasin.
Tänaseks plaanitud oksavedu trakaga sootuks edaspidiseks edasi lükkus.
Õnneks heinad ära veetud said, tänu sõnad Papli talu peremehe Jaagule, kes siis peale aitas tõsta.
Traktori pärast asi hilisemaks jäi, kuna hommikul panin talle veel pliidi kõhu alla, et õli soojaks läheks ning pärast seda laadima ja siis kuskil tunnike laadimist ja siis katsetasin ebaõnnestus. Alles teistkordse katsega, kui olin krokudega ühendanud teise aku genekaga, käivitus lõpuks. Helistasin tõstjale, et olen tulemas ja ei tahaks enam edasi ka lükata, on asi tehtud ei pea hakkama lumega neid vedama, mis mulle üldse ei meeldi.

26. oktoober 2011

Koolivaheaja kolmapäev.
Täna jätkus kõike. Ega eilegi kergem päev meil polnud. Palusin lastel eelmine nädal reedel maha saetud alõõtsa oksad oksa hunnikusse vedada, mida nad ka aktiivselt tegid. Eile kui traktor punnis käima minemast, siis vahe peal koristasime õuet, korjasime vedelema jäänud risud ja sorteerisime eraldi hunnikutesse, et siis hiljem osad ära põletada ja metallist vidinad, millel enam mingit otstarvet ei näinud sai viidud metalli kokkuostu. Sama teed läks mu eelmise aasta Volkari vana käigukast, mille eest sain korraliku tasu juba.
Anete meisterdas, aga Amandale kihvti teki, suurepärane omalooming oli siis eilse päevaga ellu viidud.
Tänasest päevast kolm tundi sai veedetud Pärnu "Tervise Paradiisi" veeskeskuses, ojaa lasin kõikidest torudest alla, ei saanud lastest kehvem olla. Alul arvasin oo õudust, aga kui vaatasin, kuias Laura ikka alla liugles ees, siis kadus mul see hirm.
Igal juhul päev oli toimekas. Iga kord peale trenni saab arutada, mida peab ühe või teise hobusega ette võtma, millist tööd, et ratsastus paraneks. Teeba aeglus ei meeldi mulle mitte üks teps platsil. Trenni lõpus hakkab ta võõraste ratsanikega oma tahmist läbi suruma ja sõltub sellest, kui pikk on noore ratsaniku kogemus, seda raskem on Teebale asja selgeks teha.
Anete tegi eile Katile painutust, et temas natuke eemaldada seda temperamenti, et saaks aru, et trennis peab siiski trenni tegema.
Näis, kuidas homme traktor käivitub, ajasin igaks juhuks varju alla, lootes, et teine siis on eemal tuultest ja ilmastiku mõjudest.

24. oktoober 2011

Päev ja öö, öö ja päev.
Hommikul lõpetasin 24/h valve ja tee peal mõtlesin magamisest. Koju naastes eks oma tulekuga ajasin lapsed ülesse ja ei mingit hommikust und enam. Kuna viimane öö töö juures oli raske.
Kuid alanud päev oli lihtsalt päikese soe ja mõnus tegutseda tuulevaikse ilmaga. Kuni sinnamaani, kella 11-ni ma lihtsalt lebotasin enne suuri ja raskeid tegemisi.
Kõige pealt trennid hobuste ja lastega. Juba teist päeva on Katariina kohutavalt iseloomukas. Näitas üsna mitmel korral trenni ajal oma kabjanumbrit kaaskondsetest suksudele. Ühe korra ka Kata tagaotsa tõste tagajärjel, Hele seljast ka maha potsas. Ta ise ei saanudki aru, mis juhtus. Au Kellukale, kes ta kõrvale seisma jäi, ponid saavad kohe aru, kui nad midagi on valesti teinud. Teeba nurrus oma taktis ei tahtnud teine aktiivsust trenni lõpuni näidata Kadri pingutustest hoolimatta. Mari särtsakas energia kütab Katas ikka tõelise tempo üles. Hea on vaadata nende koostööd.
Pärast trenni osa, siis korraliku sõnniku käru täit veel traka käru täis loobitud. Laura tuli mulle appi, väga hea oli lahti toksitud sõnnikut visata.
Sõnnik on nii tihkelt ää tambitud, siis annab seda lahti kangutada, kuid oma visadusega käru täidetud saigi. Homme veel tegeleme võsaga.
On ju koolivaheaeg ja meil on igaks päevaks miskit välja mõeldud nii, et käimas on aktiivne tegevus.

20. oktoober 2011

Vihma aina vihma kallab.
Jube eile õhtul mõtlesin, et oli suvi ja ka vihmane ja ikka veel kallab. Lisaks kõhedust tekitab pimedas hoovis möllav ja oksi kõigutav tugev tuul. Kui lamp kaaslaseks võtta, kaob viimane kõhedus ning leppima peab selle piskuga, mis kaasas. Mõtisklen, et peab uue valgustuse õue panema. Olen uurinud viimastel päevadel, kellel võiks meie lähedal asuvatel asutustel leiduda korvtõstuk (ehitustel kasutatakse), et saaks vahetada lambis pirni.
Hobustega on nii, et aega pole olnud nendega trenni teha olnud, aga suhtlemas käin iga päev. Herta on hakanud pugema ja samas nõuab, et teda jälle sadula alla paneksin.
Igal külastuskorral on ka mu täkuke alati mu juures ja nõuab suurt tähelepanu. Krokodilli pilguga Testemona on ainuisikuline tunnetades endas suurt omaniku tunnet tähelepanu osas. Peab ta eelis järjekorras tähelepanu ainult tema saamas. Imestangi, et hobused austavad tema krokodilli pilku ja siis kui ta lahkub jälle rahuolevalt oma leivapalakesega, siis asuvad teised positsioonile.
Algas hommik küll vihma sajuga, vahe peal lapsi kooli saatnud, jäin uuesti magama aga siis tunniks.

17. oktoober 2011

Jõusaal ja ujumine.
Täna sai siis korralikult sõnnikut välja visatud. Pärast mõne tunnist veel kodus olemist, siis veel ujuma mindud. Tänane saun ja ujumine olid suurepärased, lihased said korraliku lõõgastuse.
Hommikul soovis Herta minuga suurt suhtlust. Suhtlesin temaga südamest-südamesse, imestasin laupäeval, et mida tunneb üks suur hobune. Iga hobune naudib, kui tema peremees-perenaine tegeleb või võtab teda karjamaalt tegevusse. Kui hobune peab tundide kaupa lihtsalt tegevusetult seisma siis tekib neil tüdimus, igavus ja mõnedel tekib pika peale inimese suhtes pelgus. Need viimased päevad olen kogenud Herta suhtlust ja tema soojust nii suure rõõmuga. Laupäeval näitas ta endast ta suurepärast olemust.

16. oktoober 2011

Päevakesed.
Eile oli siis vaikne, päiksepaisteline ning piisavalt soe ilm.
Võtsin maha kreegivõsa ja saagisin ära hunniku mädanema läinud palgid, mis lauahunnikust sae juurde tõstetud. Need jäid jalgu traktoriga liiklemisel. Lauda aknale vaja lähedale ajada.
Käisin korra ratsutamas, aga seekord Hertaga, koer. Katsetasin hakamooresid. Ja mulle meeldis, hobune oli hea juhtimise alluvuses. Meeldis ka Herta liikumis kiirus. Kuigi mul oli vererõhk madal, siis meeldis tema aktiivne loomus. Olen aru saanud, et teine kord kui vererõhk jamab teevad hobused mulle ekstreem olukordi, kus mu enesetunne paraneb super kiirusega. Ja kahe tunnise trenni järel ehk siis Lipa, Raikküla matkarada läbides ning koju jõudes oli mu enesetunne suurepärane.
Täna jah, kaelalihased kanged, arvata on, et saagimise järel sain kuskil tuult.Panin siis hobusesalvi jälle kaelale ja asi korras. Nüüd õhtul enam lihased kaela ümber kanged polnud.

14. oktoober 2011


Nädal jälle möödas.
Eile sai oma 4 tundi sadulas loksuda. Mul tuleb sadulas eriti sammu sõites uni peale. Kui hobuse liikumine on selline ühe taktiline ja elav, siis see mõjub mulle uinutavalt. Teeba on oma loomuselt elavam ja liikuvam. Üks hea asi, ta ei ehmata nii palju kui tema õde Teele. Tahtsin ka koera kaasa, imestasin kui koer väravas tagasi keeras ja rehe alla puges. Ja mitme kutse peale koer sealt välja ei tulnud. Tundus, et ei olnud mingit tahtmist minuga ühineda.
Kas mõjus koerale, selga võetud seljakott (tavaliselt lähedal metsas liikudes mul pole). Seljakotis olid puhastus harjad ja hobusele tekk juhuks, kui olen liiga märjaks sõitnud. Enda jaoks vihmakeep juhuks, kui hakkab padukat kallama. Kuid mu motiiv pole kunagi ajada meeletult hobust taga, et saaks ise lusti. Arvestan pikal teekonnal, et hobune ei läheks märjaks ja igaks juhuks oleks kaasas jahedate - vihmaste ilmade korral hobusele tekk. Jalga tõmbasin vettpidavad kilepüksid, millel on teine varju pool mis mulle ei meeldi. Tekib sisepinnale kerge niiskus, kuna tegemist on liikumisega tegeleb nahk hingamisega ja siis õhku mitte läbilaskev kile ei lase hingata ja sisemisele poolele tekib vesi.
Mul oli asja Rapla ja tahtsin ka koera kaasa, kuid seekord teda ei tulnud. Pärast teel olles tänasin mõttes oma koera, et ei tulnud. Nii palju oli tol päeval metskitsi söömas heinamaadel ädalat ja neid oli piisavalt omajagu. Kokku nägin neid 5 korral ja korraga nii 3-5 kaupa.
Muidu mõtisklen siiani, et mis asi hoidis tol päeval koera kodus. Täna riidles mööda sõitva autoga, et see ei peatunud ja tema tervitusele tähelepanu ei pööranud. Pipi on lahe koer, kellel on tekkinud omad arusaamad.
Juhtusin nägema saadet, kus teaduslikult püüti tõestada, et koerad suudavad avastada vähihaige laboriproovid. Ja suutsid, see oli huvitav. Kuid see meeldis kõige enam, kus ühele lapsele oli võetud koer, selleks puhuks, kes aitas avastada, kui poisil tekkis veresuhkru alanemine. Ja enne krampide tekkimist alla jooksis vanematele teatama, et lapsel on halb enesetunne. Vanemad kohe süstlaga ülesse läksid ja süsti tegid. Tollest korrast,kui majja oli võetud koer oli ka vanematel tekkinud parem ja turvaline tunne.
Ka ise olen seda kogenud oma koeraga ja hobustega. Kasvõi kui enesetunne on kurb, siis hobune püüab endast anda parima, et meeleolu ikka paremaks muuta minul endal.

12. oktoober 2011

... ahjaa, eile suutis mind solvata naabrimees. Mulle tundus, et tal viimasel ajal jälle joomatuurid ja siis ei tea, et iga mõte mis pähe turgatab ja eht joodikulikult käitudes võib ühele naisterahvale kõike ettekanda. Pärast paari lause ära kuulamist, katkestasin kõne ning saatsin nimelise isiku filtriloendisse mõneks ajaks.
Täna muidugi proovis vabandada tuli kogu oma seltskonnaga meile. Üks inimene oli nende seas ainult mõistlik, kuid tunnistan minu jaoks purjus inimese vabandus ei maksa midagi. Eelistan kui inimene peaks minust nii palju lugu ja tuleb kainena siis võtan vastu, kuid hetkel jäin resoluutseks ning pean lugu oma hobist, mida ma ei luba risustada selliste jaburate mõtetega, mis ei sobi ühele normaalsele inimesele.
Olen ennegi kuulnud mõnede inimeste arvamusi ratsutamise sõna osas. ... kahtlen selles inimeste mõtlemisi ja arusaamisi.
Homme on üks huvitav päev, sellest siis järgmine kord.
Uus nädal on alanud.
Alles täna avasin oma blogi, et jagada omi mõtteid ja tegemisi. Viimane nädalavahetus osutus üpris kiireks ja toimekaks. Hobustega tegelesid rohkem lapsed, mina ise pidin olema palju kodunt ära, õnneks said lapsed suurepäraselt hakkama. Muidu tunnen ise, et tahaksin olla kodus, kuid mis teha, nii harva, kui mul võimalus, siis sai käidud pulmas.
Esmaspäeval käisin raha teenimas, et saaks jälle autole kütte raha liikumiseks. Kasutan ära kõik oma vahendid, mida olen jõudnud nende aastatega hankida enesele. Käisin Järvakandis ühele memmele aiamaad trimmerdamas, viisin paar kotti kartuleid (andis kevadel seemet, et siis sügisel talve kartuli vastu saada). Üksik inimene, kuid tundus, et naabrid on kergelt valvel, kui ma memmekesega toas mõnusat juttu vestsin, siis üks tädi välja minnes kuulas ukse taga. Ehh, naeratasin sellele ja astusin kilekott kuivikutega (mõeldud hobustele) näpus, seatud sammudega auto suunas. Memmeke saatis veel enda poolsed tervitused meie hobustele. Nii armas temast... jagasin need siis ka hobustele, et keegi tädike, kes mõtleb teie peale.
Kuivikud jagasin täna hobustele, karjamaale minnes ja hõigates hobuseid, kus siis joosti tuhat nelja. Imetlesin neid kõiki lakad lehvimas. Imeilusad loomad.
Testemona on asunud karjajuhi rolli täitma. Imestan, kust ta selle omaduse on võtnud. Teeba on juhitroonilt kõrvale lükatud. Esile on hakanud tõusma Tassa ja Lipton ning ponid Kati ja Kellukas, Amandast ei räägi ma üldse. Ponid oleksid kogu aeg võimul kui tegemist on söögiga.
Sõnnik laudast aina väheneb, nüüd seisab ees seaaia lammutamine ning vallas käia ehitusloa taotlemiseks.
Vaja on veel teenida kahele loomaarsti arvete maksmiseks raha, siis saab ok oma võlgadega.
Selle nädalavahetusel on jälle Raplas laat, aga sinna me ei saa minna. Kuna keegi teine on ees ponisõitu tegemas. ... huvitav kes see olla võiks...?

9. oktoober 2011

http://www.reisijutud.com/node/764
Viide matkaradadele. Huvitab väga Vabariigis huvitavad matkarajad.
Viimastel päevadel on olnud kiired päevad, aga homme üritan mõne hobuse sadula alla saada. Samas ei tahaks kodust eriti palju väljas käia, kuid mis teha, kui kohustused ajavad teine kord välja.
Proovisin uut pilti laadida, kuid jah, kas net aeglane siis ei saa kuidagi moodi siia laadida.
Järgmiseks nädalaks lubab juba lund, kuid ma ei taha. Olen pea iga päev mehele peale käinud, et vahetaks kahe teljelise järelkäru ratta ära. Vana on nii läbi, et sellest enam tolku ei ole ja mehel lähimal ajal plaan sõita oma heade tuttavatega Iisraeli. Ega see eriti mulle meeldi. Mis teha, kui elan sellise jäärukesega, kes ei kuula vaid arvab elavat poissmehe elu.
Loodan, et saan järgmine nädal heina ära tuua. See oleks vaja kiiremas korras ära vaja teha.

5. oktoober 2011

... täna lõpetasime siis kartuli järel noppimise. Hommikul sain aru, et teine pool tegi järel noppimise eile ära, kuid jah tõdesin seda alles siis, kui olin hobused sellesse aeda lasknud, kus kartulimaa oli.
Hobuseid aeda viies avastasin mõne hobuse soovi teha inimesega koostööd hoolimatta mõne teatud häiriva detaili kasutamisest.
Esimeseks viisin Testemona, järgmiseks Teeba-Milagrose koos Eeva-Lotaga. Olles need kahekesi ära viinud, kui kuulsin Liptonit kaugelt hirnumisega galopiga väravasse. Imestasin täna tema soovi. Viisin tema teise aeda, kohe järgnes Tassa, Pauliine kes ei lasknud küll päitseid pähe panna, lubas ümber kaela panna talutusnööri. Olen mõelnud, et miks ta on nii hell.
Siis Kellukas ning kõige lõpus võtsin ainult ühe päitsetega ja Kati ning Amanda vabalt järel ja siis ilusti avatud kopli väravast sisse läksid.
Nii et kartulite järel noppimist tegime hobustega ühiselt. Õigemine lubasin koeral põllult hobuseid eemale ajades neid säästa liigsest kartuli söömisest. Muidu kui selja keerata on nad kohe ninapidi kasvõi kartuli kotis, kui neile piire ei sea. Mõni korra käis püherdamas pehmes mullas, nii et karv jäi mudane. Lahedad tegelased... panen siia ülesse lingi, mida jagati FB-is.

Sajab lund...ja maa on valge.