Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on aastavahetus öö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
Head vana aasta lõppu ja õnnerikast uut aastat.

Kõikidele, kes on kaua aegsed tuttavad ja kes ikka siia kiikavad

Aktiivne lõõgastumine.

Mõnus tunne, olen täna saanud teha seda, mis mulle meeldib, kahju on see, et ei ole isiklikku sauna. Hommik algas ikka oma rutiinse tegevusega hobuste õue laskmisega ja kanadele tule süütamisega.

Siis külastasin naabrinaist, kes tegi lastele väike jõulukingituse. Olen selle eest väga tänulik, tänavu aasta jäigi meie majas päkapikkudel käimata (eks olemas olevate ressursside arvestamine - kuhu kulutada, mis on olulised). Eks küttehinna tõus ikka paneb kukalt sügama ja mõtlema, kuhu ma võin sõita kuhu mitte. Isegi reesõite olen suht vähe saanud teha, mis ei kompeneseeri kulutatud rahasid söödaveole.

... jätkan sealt, kus pooleli. Oeh sain jälle sadulasse istuda. Kui mul söödavedu, siis olen 100% pühendunud sellele. Eilne päev möödus traktori ja silorullidega maadeldes. Mitmes kohas viskasin labidaga veel lund, lihtsalt valmistasin autole parkimis kohta. Traktori lume alt välja jne.

Täna käisin ratsutamas, kui homme päris hullult ei tuiska, siis liiklen saaniga. Vaja hobuseid trennitada. Saani ees on mõnus hobuseid liigutada. Praegu on häid radasid, kus nendega liigelda.

Muidugi metsas on lund piisavalt, aga hobustega pääseb igale poole. Tavaliselt ees peab olema tugev loom astuma, kes rajab hea tee järgmistele suksudele.

Kõige raskem on ületada tee servas olevat lumevalli, mis võib peenete jalgadega suksudele ohtlikuks osutuda.

Käisin veel õhtul suusatmas umbes 12 kilti uhasin ära.

Tänane päev on asja ette läinud.

Oo ilmake.

Eks näe, mis veebruar toob. Kui jõulud tuiskas, siis on lootus, et veebruar lisab veel nendele olemas olevatele hangedele lisa. Vahele jääb jaanuarikuu. Eks on oodata pakast, tuisku, kas sula... ei tea?

Homme on sööda vedu, eel tegevus on tehtud. Lasin raha eest tee silorullide juurde tee lükata. Muidu ju jube, mu põka, lumi lihtsalt tõstab ülesse. Selle pärast siis lasin tee ette ajada. Peab veel ühe rulli heina koju tooma.

Homme pean ilm tingimatta sadula alla mõne hobuse panema. Vaja trenni teha.

Ilmataadu, Ilmataadu...

Kotist alla puistab lund... Kõik on valge, puhas valge, härma puile lükkind pärle.

Mets on mattund lume unne. Talvest saanud õige tunne.

Hanged siin ja hanged seal, läbi sõiduautoga me ei saa.

Täna on mul luuleline tunne... Eile, kui ma hommikul töö öö lõpetasin ja Kabala kaudu koju ruttasin, siis esimene mõte, kuhu parkida auto?... Hea küss. Lahendus ka tuli. Auto parkisin siis Sihi sauna tee servas olevasse valli. Plaanisin, et lähen käin enne kodus ja magan une täis, siis vaatan, kuhu auto pärast pargin. Lipa kooli juurde ei julgenud minna, kartsin et puhkepäev ja keegi pole kooli parklat lahti lükanud.

Hommikused otsused olid super õiged. Pärast kui ma autot lume alt välja kaevasin ja siis külavahele ringsõitu tegema läksin. Osutus mu ettenägelikkus tõeseks. Hea meel sellest sise tundest, mul ei jäänud muud üle kui auto tagasi viia Sihi alla. Sealt on mul kõigest 800 m kodu. Sihi sauna alt mineva tee ristisin eelmise aasta suvel Kati Murutari teeks... Miks...?

Murutari mutt külastas mu hobukasvatust oma uudishimust, eks tal vajadus uute ainete järgi, millest *Horsemarketisse* kirjutada.

Millest siis see külatänava nimi, Kati meie talu väravas kinni pidas ja tahtis küsida, et kas see on ... teada mida ( talu nime). Ma ennetasin, hõikasin hoovi pealt nagu vana tuttavale *Tere Kati*, Kati oli ühe hetke sõnatu. Küsis kuidas ma ta ära tundsin. Miks ma ei peaks, sa meedias väga tuntud; mina mainisin. Siis hakkas oma hädaldamisega pihta, kui vilets tee meile tuleb, et ma pean vallalt rahad taotlema tee parandamiseks. Ma täpsustasin, et tegelikult on see eratee ja see on meie mure, mis me sellega teeme. Meie ise oleme rahul ja ei vaja liigset luksust, et see peab euro nõuetele vastama. Muidu kõrval tee tekitab tiheda liikluse ja veel selliste hulgas, kes vast ei oma juhilubegi. Ehk siis liigseid kihutajaid võib tekkida.

Probleem, miks Kati hädaldas, tal lagunes auto juppideks. Soovitasin teine kord mitte kihutada, siis jääb massin terveks.

Jõuluöö.

Süütan küünla, hämaras toas,

Küünla leek nii hell ja soe, meenub mööduv aasta.

Ainult head mul meenub. Kõik on lõpuks läinud hästi.
Täna saanisõitu tehes, meenutasin inimesi, kes on andnud oma osa. Ei ole mina üksi selles sinases maailmas, kes teeb kõike, vaid olen loonud usaldava keskkonna, kelle poole võin alati pöörduda.

Mind ümbritsevad inimesed, kes alati appi tõttavad.

Alustan sellest, mis olid meie majas suurimad sündmused;

olla hobuse juures, kes lahkus minu enese silme all. Hoidsin pead süles ja silitasin ning püüdsin leida veel oma hinges mingeid lohutavaid sõnu. Eelmise aasta 28 dets. 2009.a.

24. veebruaril kukkus pimedas joogivee kaevu hobune Pauliine. Arvata on, et eks suuremad rivaalid teda taga ajasid, mis pani teda selle kaevu suunas põgenema. Muidu hobused on ettevaatlikud selliste tumedate aukude suhtes.

25. veebruar oli mul üks raskeid hommikuid, kus ma pidin otsustama, mis moodi hobune kaevust välja saada. Kuna meie tee hoovi oli veel tuisu vaaludega kinni, kuhu ei suutnud isegi mu enese avtomobiil sisse sõita. Tol hommikul olin ma veel rattaga töölt koju tulemas.

Kui ma vaatan Paulat, siis meenub kohe see lugu ja tänu meeles meenutan päästeameti kiiret tegutsemist hobuse kaevust päästmisele.

Tasemel värk, päästeametil oli see esimene kord selline tegutsemine ja võtsidki, kui väliõppust. Olles lugenud kommentaare netist, siis sain aru, et paljud jagasid pigem tänusõnu päästjatele.

Olen täna korduvalt mõelnud, mis asi on jõulurõõm.

Jõulurõõm on kõige lihtsam asi, vaid teisest hooliv ja lugupidav suhtumine.

Jõulu eelne päev.

Eile sai veetud heina. Teen seda tööd hobustega, siis saab neid nii trennis hoida. Kena ilm, aitas ikka kaasa paljuski. Kuna rikkis auto Raplas seisis, siis viisin õhtul lapsed veel saaniga kooli. Oh meie üllatuseks vastu tulijad autod veidi kiirust maha võtsid, et vaadata seda imepärast jõulueelset seltskonda. Samas lahe tunne, et sellisel videviku tunnil veel hobusega väljas olla. Teele on lahe olemusega hobune, kui ta peab üksi olema saani ees. Tahab ta ikka, et keegi oleks julgestuseks ees kõnniks. Nii ka lapsed tegid, kes siis jaksas jooksis, kes tahtis kõndis, vastavalt ka hobune tempot eesolijaga hoidis. Naeran südamest, et Teele käib meil alles teist talve saani ees. Eelmine aasta panime ilma raskuseta, siis see aasta oleme aktiivselt harjutanud raskemaid asju vedama järk järgult koormust tõstes. Ma ei tea miks ma nii teen, aga nähes kuidas ta mind usaldab ei taha ma talle ka liiga teha.

Täna käisin hobustega lihtsalt käe kõrval jalutamas metsas.

Jõulukell Heliseb õrnalt Jõulukell,
ta hinge soojust toob,
süda sellest rõõmus, hell
ja jõulutunde loob.
Taevast langeb valget lund
ja toas on küünlasära-
Jõulupühad saabuvad,
hing rõõmustab, silm särab!

Ka minu hing heliseb jõululiselt. Kõik me ümbrus valgeks muutunud. Siis ju pole probleeme, kuidas me oma igapäevaste toimetustega hakkama saame.

Kaunis päikse loojang.

Elupuu talus saab reesõitu ja saanisõitu. Värskes õhus oma aega veetnud, kuumutame glögi, või hõõgveini priimusel. Saab kaasa võtta termosel.

Miks mitte oma vaba aega sisustada hobuse, saaniga ja veel ilusama aastaajaga looduses.

Plitide autoriks on mu vanem tütar Aade.

Telefoni kõne politseilt.

Üllatus kõne politsei korrapidajalt ja mu abikaasale. Kes muidugi muutus rahulolematuks, et tema moblale helistati hobuste asjus. Kõnes mainiti, et meie hobused Raikkülas lahtiselt jooksmas. Teine pool ka mulle pahaselt selle teate edastas. Kuna oli selline kella 9-ne hommikune aeg, veetsin ma aega veel voodis. Teades, et mul on hobused kindlalt kinni, helistasin Rapla prefektuuri korrapidajale tagasi, et teavitada, kelle omad seal võivad olla.

Igaks juhuks eelnevalt kontrollisin kas on mu enda omad alles. Alles kõik ja uksed korralikult kinni.

Mõned aastad tagasi varastati keset ööd kolm hobust varju alt ja prooviti neid auto peale laadida - jäljed näitasid, et neid oli talutatud naabrinaise maa peale, kus siis hobused arvata võib olid ennast lahti tõmmanud ja jooksu pannud (noored hobused olid,kes polnud kordagi autoga sõitnud). Ühel ponidest oli veel selline komme, kui juhtus olema võõras inimene tema talutajaks, andis ootamatult kolki. Ponist võib saada omale hea valvuri õue.

Ja oma kadunud hobused sain alles järgmise päeva õhtul tagasi, kui helistas Külli Raikkülast ja küsis kas mul ei ole mõned kadunud. Teada andes, kust ma siis need leian. Omakorda oli temale helistatud sälgude pärast, arvates, et need kuuluvad Raikküla tallile, kes lumetuisus ja metsavarju hoides püüdsid otsida lume seest miskit toitvat.

Tegelikult olen alati tänulik inimestele, kes viivitamatult teavitavad, et mul on suksud lahti.

Tegelikult oli asjal teine varjatud pool.

Neljas advent.

Me pole jõudnud veel kaunistada oma kuuske. Ainus tegevus majas mis pidev; koristamine ja hobustele söödavedu. Kui ma nüüd järgmine nädal veel kaks rulli Kalju maa pealt

ära toon, siis pean teise maapeal asuvate silorullide juurde tee lahti laskma lükata. Muidu mu trakad lihtsalt minestavad.

Täna käis mu ühe hea sõbranna tütar harjutamas hobust ette, kuna valis koolis eksami teemaks hobuse ette rakendamise. Ja tunnistan, asi on enam vähem selge, eks peab ikka nata veel harjutama.

Käisime veel metsas, nii lahe oli. Otsisin metsas jälgi, tahtsin teada, kas mu metsakiisu on alles. Jah, ei leidnud neid jälgi, aga selle eest kitsede jälgi piisavalt.

Väike põige Kalju maja juurde, iga kord kui ma selle majavraki juurde saan. Muutub mu meel härdaks. Oli see Kalju mis oli, aga vahel seda sorti inimesega võis ka suhelda, kui ta kaine. Nüüd valitseb tühjus ja sügavad hanged ning maja kokku kukkumise moment ees.

Pean väikest kronoloogiat, millal miski laguneb.

Oo jõuluaeg.

Rõõmuaeg, rahuaeg, ootuse aeg.

Hea meel, et mul on millega tegeleda ja mul on töö.

Kuid mul on veel unistusi ja eesmärke.

...

Õhtune toimetus selja taga. Suhtlesin iga hobusega lähedaselt. Huvi on meil elanud 10 aastat ja seega juba 30 aastat vana ehk eakas vanaproua. Vahel mõtlen, kas hobused ka saavad aru, et neist tõeliselt hoolitakse. Leiba julgeb tulla võtma koos Teeba ja Teelega. Teeba ja Teele on väiksed ülbikud karjas. Kipuvad teisi eemale peletama oma taktikaga. Nii kui nad jälle oma kadeduse puhanguga kedagi kimbutama hakkavad ignoreerin neid täielikult. Pööran nendele hopsidele, kellele just rünnak või eemale peletamine tehti. See mõjub. Teele muutus leebeks.

Eile juhtus, et kui Teele oli ree ette rakendatud ja vaja teekaldest ülesse tõmmata, keeramise pealt murdus aisk. Teele jäi seisma, vaatas taha mis nüüd juhtus, siis jäi järsku õnnetuna seisma. Läksin Teele juurde ja ütlesin, lohutades, et see pole küll sinu süü. Teelele meeldib väga inimest teenida, ta usaldab ning ta soov on seda enam teenida inimest.

Ta on mul üks kelles pesitseb suur sugust mõistmist, ta on hobustest, kellele võib usaldada miskit saladust või mida iganes.

Hertaga on tekkinud eriline side, ta saab aru, et on väga vajalik ning samas on tekitanud suurt kadedust Teebas ja Teeles.

Pauliine käitus kuidagi mõistatuslikult kui ka anuvalt ( sooviga välja jääda).

Sügasin paulat kaela pealt, tahtsin teda ka nina pealt silitada, kuid ta tõstis pea ülesse....

Kaevan ja kaevan ja kaevan...

Reetan ja saanitan lisaks.

Tänaseid toimetusi homse varna ei lükata.

Oi küll on lund, eile õhtul hobuseid sisse tuues, nagu pehme vati sees, astu ja astu samas tunnen, kuidas iga jalalihas on väikes trennipinge all. Mõttes püüan sättida astumist nii, et see oleks juba trenni eest.

Üritasin eile õhtul oma blogisse pääseda, kuid tulutu tegevus. Net on juba kord selline, nagu vahelduv vool kord on teda ja kord ei ole.

Muidu eilse päevaga olen super rahul. Panin Hertat väiksema saani ette (kahe inimese oma- hiidlastele kuulunud). Tahtsin ka Teelet panna,kuid see isiksus oli natuke erutatud ja pinges. Viimati,kui ma hobustega tegelesin oli see rohkem kui nädal tagasi. Kuna mu treeningutesse tuleb kohe auk, kui käin Tartus. Lastel pole aega nädala sees, kuna koolist koju saavad nad poole nelja paiku.

Teelega tegin oma saanisõidu raja läbi. Oi jaa, kus Teelel oli sammu, üritas igal võimalusel galoppi tõusta. Panin teda lõdvestuma, pinge all olev hobune on ettearvamatu ja kui tal lasta oma tahtmist tegutseda, siis soovimatud tulemused ongi käes.

Täna pean minema sae ja labidaga, et kohad kus traktor on suured vallid ette lükanud, saani või reega läbitavaks muutma. Vastik on turnida üle valli reega, hobusel paha ja reel olijatel paha - tasakaal võib kergelt kaduda. Kohati metsas on raske lume tõttu puid langenud rajale, siis vaja rada jälle läbitavaks saagida.

Lumesadu ja elust enesest maal ning linnas.

Ütleks tänase päeva seisuga, et loobun jälle tükiks ajaks autoga liiklemisest. Kõik oli mul ok, kui sain oma töö juurde, ei osanud ma kuhugi oma autot parkida. Mõtlesin, et keeran otsa ringi pargin maxima parklasse. Kõige parema tahtmise juures suutis mu raudne suks ennast veel valli sisse sõita ja sealt oma jõududega mitte välja ei tahtnud tulla. Viimases hädas korjasin kompsud ja padavai töö juurde. Natuke ennast turgutama, kuni siis abi armee kohale tuleb.

Eks teine jama on mu auto papudega, mis vajaksid juba kiiremas korras välja vahetamist. See väike vahe pala.

Ma olen kolm päeva kodust eemal olnud, eks ma väikest viisi vigisen, et ma sinna Tartu ronisin. Tegelikult meeldib mul sellisel tuisusel ajal kodus olla ja tegeleda sellega mis mulle meeldib, saani või reega sõita ja ratsutamas käia. Hobusega õnneks saab alati välja.

Oii tahan oma hopade juurde. Igatsen väga. pean veel öö vastu pidama.

´´Torm moonika´´

Minu arvamus möödunud tormist, see polnud miski torm, pigem normaalne tuisk. Meie Eesti oludes täiesti normaalne. Ei muutu see miskiks, isegi vanast ajast on teada tuntud tõde, kui ees seisab tõsised tuisused ilmad siis inimesed ei lahkunud kodudest. Pandi tähele loodust ja selle järgi siis tehti töid. Talgu korras veeti siis kaugematel heinamaadel asuvatest küünidest heinad koju ja ikka teatava varuga.

Nüüd on targemad atribuutilised vahendid, mis ennustavad mitme päeva ilma ette. Ma eelistan sööta hobustele vedada pehmemate ilmadega ja varudega. Tuisuse ilmaga on ainult elementaarsed tööd ja siis sooja tuppa peitu, aga mis teha mul juhtus töö öiseaja graafik just ´´moonika´´tipp tunnile.Kahtlesin õhtul bussi oodates, kas buss tuleb või mitte, õnneks oli ka teisi kel asja Raplasse.

Öö läbi kostus majas olevates ventilatsiooni lõõrides ühe tooniline vilistamine. Vara hommikusel tunnile õue minnes ootas mind lai tööpõld. Tuisu vaalud matnud kõik ukse esised kinni.

Mulle meeldis see tuisk, see oli lihtsalt nagu paksu vati sees suplemine.

Ilmake.ee

Mis meie ilm siis teeb?

Hommikul lapsed kooli saatnud, mõtlesin korra veel pikali visata. Jäin sügavalt unne. Ärkasin 9 läbi ja esimene asi, viskasin pilgu õue, jõudsin ainult hõisata sajab lund. Juba eelmise päeva õhtul lubasin abikaasale, et kui hakkab lund sadama, siis viin kiiremas korras auto küla peale. Saigi tehtud, aga kõige naljakam oli see, et läbi lume saju ei jaganud läbi auto klaasi vaadates tee ääri. Nii juhtuski, et suure kiirusega olin vahe peal kohati vallide peal sõitnud. Tagasi teel koju siis ma jälgede järgi vaatlesin oma auto kangelastegusid.

Hobuseid välja lastes panid tulist jalu kohe silorullide poole kappama. Kuid kappamist nad pidama ei saanud, kes nendest kõige stoilisem ja väärikaks oli Huvi. Huvi vaatas ja siis jalutas oma vanuse väärikusega sööma. Kui liiga tuuline ilm, siis hobused armastavad süüa metsas. Mul on jaotatud karjamaal erinevatesse kohtadesse silo laiali. Siis toimub nagu liikumine.

Õhtul tõime hobused vastu nende tahtmist sisse. Kunagi ei tea, kui palju tuiskab ja kui aed lumme mattub on need kabjalised uttu tõmmanud. Siis hobuste poolt öeldakse, et piire pole näha mis ikka tuleb laia maailma avastama minna.

Lageda peal oli meile juba poolest säärest saadik lumi. Suht halb vastu tuisku astuda hobs käe kõrval suht talumatu ja hingemattev. Lõpuks me nad ka sisse saime. Muidu on jah õhtul ainult vilistamise ja tule süütamisega märge hobuarmeele, et aeg varju alla pugemiseks.

On alles elu.

Muidu talvel pole viga, aga mu auto oskab kõige võimatumas kohas kinni jääda. Oiiii, olin täna uhke ostsin labida auto peale, et hirmutada auto kinni jäämist. Esmaspäeva õhtul tööle minnes suutisn oma massina keset hoovi kinni sõita. Kujutage ette, kaks päeva sai kaevatud autot hoovist välja. Olen juba tüdinud sellisest madistamisest. Kui palju mu kallis aega on jooksnud tühja see peale. Õnneks leidus siiski eile inimene, kes ajas traktoriga terve tee Kabala tee äärest meie väravasse tee lahti (lastel ka lihtne hommikul bussi peale minna).

Õnneks Herta jalg on paremaks läinud. Enam ei ole paistes ja lonkamine on vähenenud. See teeb head meelt. Õhtul pöörasin Hertale, Huvile, Tassale, Pauliinele ja Pässule ohtralt tähelepanu. Ikka leivaga. Huvi on mul auväärne hobuse vanaproua, kes on mu eriline lemmik. Ta on rohkem küll vaatamiseks ja näitamiseks - kui vanem hobune mu karjas. Ta on meie talus üks hindamatu loom olnud. 1998 aasta jõulud olid erilised, kui palju sai Võerahansu puhkemajas käidud. Siis olid need hiilgeajad. Missugune ilm ka polnud sai oldud väljas. Sama aasta aastavahetusel -30 kraadi pakast keskköö paiku andis ja kui ma uue aasta hommikul siis koju naasesin oli mu hobune härmas. Olid lahedad ajad. Muidu tahaks jälle seda keskköö tunnet saaniga sõita.

Interneti probleemid.

Proovisin eile õhtul korduvalt sisse logida, mis lihtsalt neti peapaneelilt kaugemale ei jõudnud, iga kord mind sealt ka välja viskas. Ja nüüd, kus kell öötunde mõõdab, siis ma oma mõtteid blogisse püüan trükkida.

Eile siis teine advent ja söödavedu, arvestuslikult pikema aja peale. Vaja koolis käia.

Silorullid said veetud erinevatesse kohtadesse. Ühe rulli peitsin metsa alla.

Olen varematel aegadel täheldanud, et metsas meeldib hobustele rohkem - tuulevari ja ei pea pikalt kõndima sööda ja varjualuse koha vahel. Söötmine toimub mul sellises kohas, kus hobused saavad olla tuulevarjus. Jootmine on toodud üle maja taha. Kõige lähimasse punkti, kust hea vett vedada. Kui torud külmetanud, siis köögist kraanist vett tassida - saab kohe joota. Loomade talvise vee võtan ma tavaliselt vaheruumi kraanist ühendatud voolikuga otse läbi maja veetud vannini. Ainus mis mulle ei meeldi, vesi tuleb nõrga joaga. Selle tekitab torustikule vahele pandud veefilter, hetkel on see veel umbe läinud. Selline filter peab vähem kui aasta vastu. Praktiliselt iga aasta nõuab see välja vahetamist.

Teele huvi täku vastu on aktiivseks läinud. Kui ma silo vedasin kappas,karjamaad mööda nii nagu otsiks ta miskit.

Laupäev ja pühapäev oleks võinud saani või reesõitu teha. Kuid jah millegi pärast siis soovi nagu pole.

Jootmine,jootmine ja veelkord jootmine.

Juba mitmendat päeva nuputan jootmises lihtsamaid võtteid, kuid täna pidin kõige algelisemat meetodit kasutama. Kui kord hobused välja saanud, esimene teekond on neil kohe veevanni äärde, ega nad sealt enne ei lahku. Kui ma pean neile vee kohe ka ette vedama. Osa nõudlikemast tegelastest siis ka oma kärsitust vee järele kabjaga kolistades vanni põhja vastu. Ooo see mulle ei meeldi mitte üks teps, Amanda see mahub oma kasvu kohta terves suuruses vanni. Muigan omaette, juba laps ootab vannitamist.

Vett vedasin 15 l veeämbriga toast, õnneks ulatub karjamaa meie maja taha, kus siis üks vanna asub. Sain sinna lasta paar päeva voolikust läbi maja, aga täna ma ei suutnud kraani lahti sulatada ja siis pidin leppima ämbri variandiga.

Tassa on kenaks läinud - kuulekas ja hästi kaasa tulev.

Herta täna lonkas, kahtlustan Teele või Teeba kallaletungi. Eks öisel ajal pidid jagama sööta ja territooriumi.

Kiired tegemised ja kiire päev.

Kui vaja miskit kiirelt teha või kuhugi jõuda, kipuvad asjad ikka tagurpidi minema. Tahtsin Raplast tuua kanadele mineraal sööta, kuid jõudisn ainult bensukasse. Auto starter jamas juba nii hommikul, kui ka pärast Raplas olles. Ohe tuleb peale, kui hakata mõtlema, et mõni asi hakkab alt vedama.

Ohoo, hopsid on ikka lahedad. Iga päevaselt ei olegi neist miskit nii kirja panna, kõik on sama tegevus. Ainult täna tegin tavatult miskit teisiti. Tõstsin kõigil hobustel jalgu, kuna nad ei viitsinud kohe uksest välja tormata. Siis mul võimalus seda kõigiga teha. Pauliine on muidu selline kuju, kes kohe tahab jalga lasta, et vältida jala tõstmisi. Talle meeldib mind kiusata.

Täna ei jõudnud reega sõita. Homme vast küll.

Heinavedu Hertaga. Herta on tubli. Homme panen ree ette Teele. Ilm oli suurepärane, mõnus paras temp., heinarull sai lihtsamate teguritega koju veetud. Olgugi , et vedajaks oli elav olend. Mul on väga hea meel. Hopad ruulivad.

OO jõuluaeg,see armas jõuluaeg.
Leidsin laheda pildi, mis küll jõuluajaga kuidagi kokku ei lähe. Lahe miskit leida, kaartide hulgas.
Uurisin täna metsloomade jälgi ja mõtlesin, siis kitsede peale, tundub, et kitse populatsioon on sama arvukuse juures. Õnneks on tekkinud ka põtru, eks mujal metsad maha võetud siis peab kuhugi põgenema. Metsloomale on see ikka nagu alasti kiskumine tema elupaigas. Pole peita, ega varjumis kohta. Tänan mõttes kõige kõrgemaid jõude,et on säästnud minu vaeva. Ei ole praegu suurt lund juurde tulnud, olen selle vähese üle õnnelik. Kui seda oleks meeletult rohkem nagu möödunud talv. Möödunud talv oli minu jaoks kurnav ja väsitav, pidev lume lisa ja kühveldamine 4 kohas oli siis suur eneseületamine.
Ühe kuu jooksul rüüpab mu traktor kuskil 40-50 l kütet söödaveoga. Kütte kallinemine paneb kaaluma igat ostu, mis asi on mulle tähtsam.
Loomad on tähtsal kohal, siis loobun pigem auto sõidust ja hangin need liitrid. Praeguse raha seisu juures ei saa jah kahjuks suure koguse kütte ostmist lubada.

Homsest juba detsember.
Olles oma mõtetega ja tegemistega juba aasta viimasesse kuusse jõudnud. On toimetused küllaltki kiired ja argised. On lumeaeg, siis ka küsitakse juba saani ja reesõite. Lahee... ka hobused rõõmustavad.

... (pealkirjata)
Hommikul hobuseid - ponisid välja lastes, märkasin poni Mooritsa üleolevat käitumist oma kaaslaste suhtes. Ahaa, jälle olen teinud vea. Iga hommiku ponisid välja viies olen ma teda kõige esimeseks võtnud päitsetega karjamaa värvasse talutamiseks. Ja mitte seda ükskord oleks teinud, praktiliselt iga päev teinud. Oii, nüüd võtan teise järjekorra ette. Tema jääb nüüd viimaseks. Mingi teatud perioodi vean ükshaaval neid välja. Miks...? Lihtsalt tahan konkreetselt suhelda iga ühega individuaalselt. Selle väikse maa peale saan palju ponidelt tagasi.
Mõni õhtu tahan meelega üksi hobuseid sisse panna, see annab võimalus olla nende keskel ja ikka kuuluda nende keskele, kui karjajuht. Kõige emotsionaalsemad hetked mis mulle hobused pakuvad, kui nad otsivad minuga lähedast kontakti.
Eile märkasin Testu ja Pässu mingit erilist õrnust minu suhtes. Nagu oleks tahtnud öelda, *oii kuidas ma ootasin,et sa suhtleksid minuga*- Testu uit mõte. Kas see ka päriselt nii oli ei oska keegi öelda. Igal juhul ta mu kõrval liikus sammu pidades, kui ma seisatasin , seistas Testu ja Pässu - naersin, teist saaks hea paarisrakend, et püüate igat mu sammu matkida.

Ettevalmistus külmaperioodiks.
Hommikul tööpäeva lõpetades,koju saabudes sai jällegi päeva algusrituaal tehtud, elektripliit traka kõhu alla. Oletasin, et mitmendat päeva kestnud külm on korralikult traktoritki mõjutanud. Vahel mõtlen naljatamisi, et paneks teki peale.
Lootsin oma südames täna korra sadulasse tõusta. Tõrges silo rull, mis veol purunes tekitas sellise olukorra, kus traktor ei jaksand enam seda vedada ja rattad lihtsalt ringi hakkasid käima. Egas midagi, käisin tõin teise põllu pealt silo. Lubati lähimatel aegadel külmi ilmu, sellepärast, siis usin söödavedu koju. Kahju on kaotsi läinud ajast, kuna lastega plaanisin minna hobusega heinarulli vedama, siis see ka mõtteks jäi. Ja lükkasin homse peale. Loodan, kasvõi ühe rulli koju saada.
Hobused lähevad õhtuti väga vastumeelselt sisse. Olgu seal nii head asja tahes, aga kiirustatakse suutäie järel kohe välja, et saaks punuma panna. Oi kavalpäid on mul alati peast läbi käiv mõte.
Aa, käisin täna esmakordselt suusatamas lahe, mõnus ainult 8 km.

Kena talve ilm.
Meelitas tänagi välja grupi ratsahuvilisi. Anete viis grupi metsarajale ja naases tunni aja pärast, ma ise pidin tööl viibima. Mulle endale meeldib lumises metsas väga, aga asi on nüüd väga hull. Osa metsaradadest meie kandis on praeguse seisuga mitte läbitavad. Metsaväljaveoga sõideti teed lihtsalt rööpasse. Kui hommikul õues liikuda, tabab kõrv vähemalt 6 erinevas piirkonnas saagide mürisemist.

Täideläinud ilmaennustus.
Lubati neljapäeva ööks vastu reedet karget talve ilma miinus kraadidega. Ja see saabuski. Eile õhtul hobuseid sisse pannes ei tahtnud need va kabjalised ühti varju alla pugeda. Puigeldi vastu, millegi pärast meeldib hobustele külm rohkem, kui märg ja tuuline ilm. Siis piisab ainult vilistamisest, kui kari üksmeelselt galopiga metsast vana küüni juurde jooksevad, et siis minult veel leivakosti vastu võtta ning ulualla pugeda. Siis ei jää mul muud kui uksed sulgeda.
Nii oligi, et kolm hobupiigat siis ka välja jäid. Ma ei saanud und öösel, käisin neid siis ka korra vaatamas,et ehk on neil soov sisse minemiseks olemas. Ei olnud, jooksid jälle eest, olge siis pealegi, süüa on jne.
Sellised lood siis loomade maailmas.

Kadripäev ja ilmaennustus.
Kui mart sulatab siis kadri külmetab. Kui seda saab külmetamiseks lugeda. Sula maa peale tuiskas lumi maha, kui kauaks. Muidu ok, aga kas ma laupäeval autoga välja saan on küsitav...
Eile sai siis külavahel korra ree jälgi tehtud, aga tänaseks olid needki kadunud. Täna proovi panna veel hobuseid saani ette, mul veel restaureerimist ootav hiidlaste pühapäeva saan. See on mul üks põhi trenni saanidest.

Rituaalsed tegemised.
Alustuseks vean välja pikendus juhtme, siis akulaadija, kõige lõpuks elektripliidi. See on nagu kummardus traktorile, et eelkäivitusena eeltöötlus teha, et see mehaaniline pill käima hakkaks. Sinna maani, kui see hunnik rauda ülesse sulab jõuan ma mitu asja vahe peal ära teha. Õnneks veel hobustel karjamaal sööta jätkub, aga homseks on kindlat ette vaja vedada. Ikka mõtlen, kust võiks saada saepuru või põhku.
Muidu lahe ilm, temp norm ja tahaks väga, väga, saaniga juba sõita ning kastetada mõningaid hobuseid ette. Hea meel, et mul on Huvi asemel juba 3 hobust kes ees käivad. Eks neid hopse tuleb veel juurde.

Kena 0 kraadi lähedane ilm.
Lumine, hobuseid välja lastes, panid tuhat nelja kappama suurele karjamaale,kes püherdas, kes pildus tagumist poolt taeva poole.Ma ise arvasin, et see juba pigem nagu võistlus moment.
Otsin kust võiks saada saepuru ja põhku allapanuks.
Vaatasin, kuidas Moorits miilustas oma märakarja ümber. Igale ühele oli siis oma täku sosinaid jagada. Kellele tegi kalli ja kellele siis musi. Korra isegi kahele jalale tõusis (oletasin, et puhus ennast suureks isaseks)Pauliinele. Ajas tema olemus muigama. Miks ma neid seal karjamaal vaatasin, lihtsalt tahtsin näha kuidas nende tervislik seisund ja koostoime eksisteerib. Hoidsin täkku mõnda aega jälle eemal. Märade pidev indlemine ajab vahel ta endast välja, siis toon karjast mõneks ajaks üksinda olemiseks teise hoonesse. Nüüd kui mul üks täkk, on mul rahulik keskenduda ja tegeleda kindlalt ühe täkuga. Vaatan, et poiss ise tunneb sama.

Hommik väljas suht nutune, kuigi mul endal suur soov metsa minna, aga olen teiste tegemistega hõivatud.

Juba novembrikuu keskpaik. Aasta lõpp täie galopiga lähenemas. Kas tuleb lund...? Kui palju seda tuleb...? Eelmise aasta talv oli omaette kogemus. 18.detsember oleks oluliselt väga vajalik nii lund kui ka paraja temperatuuriga külma. Eks ennegi on jõulude ajal vankri sõitu tehtud. See pole see, mulle meeldib saani või reega rohkem liikuda. Ikka nagu vana aja liikumisele loomulikum.
Paaril päeval pidi mulle helistama Ahnepere talu peremees Ivar hobuste pärast. Iga kord kui mul hobused metsas aia lõhuvad, siis ringiga jälle Ahnepere aia taha välja jõuavad. Ennast paneb pahandama. Päss on see, kes hetkel oma oskusi aia lõhkumisel demonstreerib. Terve suvi möödus nii, et hobused välja ei jooksnud, aga et hilissügis ja ilmamuutus on alati vist (vanarahvas räägib kuufaaside muutusest)üks rände põhjustajast. Eks osa hobuse metsikust loomusest lööb välja.
Herta on nii lahe, küll ta on vanaprouast Huvi seltskonnas või siis oma suure egoga Pauliine seltsis aega veetmas. Kui Paulal tuleb isu karjamaal galoppi teha, siis Herta püüab temaga sammu pidada. Huvi vaatab oma vanaaduse väärikusega noorte kappamisi ja üritab rahulikul ilmel söömisele keskenduda.
Paaril päeval sai tõrksa taltsutamisega tegeletud. Kes on tõrges...
Minu heinarullid, paari rulliga on nii palju jama olnud, ühe pleki pealt kipuvad ikka maha veerema ja selle tagasi panek nõuab jälle traktori lahti haakimis,et rull jälle tagasi veeretada.

Väljas tugev tuul.
Huvitavaks situatsiooniks oli täna, et ei olnud raskusi hobuste sisse panemisel. Ühe hobuse panid läks terve kari kaasa. Eks oli ka jamasid täna.
Kõige rohkem kaifin matku hobustel. Kaks päeva sai käidud metsas. Kevadeks pean saama uut varustust. Mul on osa sadulaid 80 aastat vanad ning vaikselt igatsevad nemadki muuseumi eksponaatideks minemist.
Matkad metsas ja veel kui kliendid esitavad palju uudihimule küsimusi, see on minu jaoks tervitatav. Seda enam annan endast parima. Hobused on hea koolitusega, kui tegeleda võistlusspordiga, siis trennikava on natuke teine. Osadelt hobustelt me ka seda nõuame.
Mõtlen, kuidas võita Paula poolehoidu. Kogu aeg on see raskus, et jookseb eest ära ja kätte ei anna. Kui näiteks aiast välja on saanud, seda enam on talle kohe topelt arv jalgu alla antud, siis ei jõua isegi mina oma tarkusega talle järele.
Suvi läks nii mööda, et ei olnud probleeme, aga nüüd jah. Kui saavad kohe kappama mingis suunas.

No nii, täna metsas käidud ja kapatud... Kodu lähedases metsas (kuulub RMK-le) on jube. Isegi hobusel oli ebamugav astuda. Vaatasin ühe teeraja üle (lapsed käivad õieti käisid, seda mööda koolis). Metsa väljaveoga on sõidetud suured sügavad roopad, kus kohati savisegune sopp, kuhu võib parema tahtmist mööda kinni jääda ja välja tirimisega raskusi tekkida.
Trennitasin ja kontrollisin maastikul käimisega osade hobuste sammusid maastikutüüpidel.
Homme panen korra Teelet vankri ette, eks näe kas hakkab vankri ees trianglit tegema.
Oh unekas vaevab...

Kui mul vaja ära käia. Alati on kohal meie juures Olav, kes on juba aastaid käinud.
Tihti juhtub nii, kus me tema kutsumisega oleme hiljaks jäänud, tuleb ta ise. Meie maja ei ole kunagi tühi, keegi on alati kodus. Kui ei ole Olavit, on enda lastest keegi kodus. Peab ju olema, et kui miskit peaks juhtuma, saab kohe abi anda.
Tänane plaan on korra metsa saagi müristama minna ja siis korraks hobusega metsa kolama minna. Väljas küll päeva ajal videvikuline meeleolu. Homme peaks korra Tallinna minema ja veel rattaga.

Mardipäev ja teine lumi. Hommikul ärgates esimene samm oli kohe akna juurde, muidugi mu ehmatuseks õues tuiskas, samas oli ikka hea, et lume paksus ei ulatunud rohukõrrest kõrgemale. Esimene mõte sel päeval oli, kuidas ma saan traktori käima ja kuhu tankla julgen sõita. Kujutelma kerkis kohe teelibedus. Võttes kogu julguse ja siis aegalase sõiduga käisin ära Kehtna tanklas.
Kütte kanistrisse tankinud ja kodu vuranud.
Kanistrist kütte traktori paaki kallanud ja lisa aku välja tarinud ning pliidi kõhu alt välja lülitanud julgesin lõpuks ka traka käima panna.
Esimeseks vedasin kohale silorulli ja siis kaks heinarulli. Kuna mul veel kodu juures kuhjas nati lahtist heina, siis soov on see kuhi ikka enne suurema lume tulekut ära sööta.
Väheke ka ilmaennustust: kui vanasti ennustati mardipäeva ilma järgi jõuluilma kui ka suve heinailma. Eks näe, missugused need siis ka tulevad.

Üle pika aja, siis lasi mu kari kodust jalga. Õnneks olin ise väljas, kui ära jooksmine toimus. Sai selgeks, et peab jälle mõnda hobust sees hoidma. Karjast eemal hoidmine tekitab nendes arusaamise, et parem on hoida karja hulka.

Päev on öö tundidesse laskunud, kui ma oma päeva meenutusi blogisse ridadesse püüan panna. Kui minu ettekujutusse on visualiseeritud ilus kuiv ilm, siis tavaliselt kipuvad asjad ikka vastupidiseks kujunema. Täna oli plaanitud Nelijärvele minek. Ühtepidi olin ma haaratud põnevusega, ikkagi rattaga minek. Hommik üllatas tugeva lumesajuga ja siis tekkis esimene mõte, et ma ei lähe, aga teine sisemine hääl udjas liikuma ikka raudtee jaama suunas. Miski sundis minu sisemisele võitlusele minema ikka Tallinna.
Alati kui ma lähen kassast rongile piletit ostma, võtab vastu naeruse näoga naisterahvas. Tänagi juhtus see, harjumusest küsisin ka rattale piletit, mis vastati, et üle aasta ei küsita enam ratta veo eest piletit, küsisin ka teist kordselt, seda mulle ka korrati. Olin üllatunud. Samas tegi selline teada saamine ka head meelt.
Tallinna jõudes ootas aga ebameeldiv teada saamine, et rong millele lootsin jõuda ei välju vaid 2 tundi hiljem. Oooh, oli mu esimene reaktsioon, sai helistatud erakonna kaaslasele ja arutletud mis edasi teha. Mul küpses momentselt plaan, et liigun mõne jaama võrra Aegviidule lähemale ehk siis kaks tundi veeta jalgrattal.
See oli lahe, vanalinnast läbi, Tartumaanteele, mitmed reguleeritud ristmikud ületatud ja Ülemiste tanklas kummi pumbatud. Suur-Sõjamäe teed mööda Lagedi rtj. siis kimatud. Sealt edasi Kulli ja siis Aruküla, kus ma siis pidin ootama rongi veel 30 minutit.
Aegviidus maha saanud, kihutasin kohe Nelijärve puhkebaasi ja pärast koosoleku lõppu tegin rongile aega parajaks Aegviidu ja Nelijärve metsades, oii mul meenus palju mälestusi, nendes kohtades,mitemed suusamaratonid, rattamatkad, suusamatkad, jalgsimatkad ja omapäi kolamised. Heldimus täitis südame, ühtepidi igatsesin ammu Aegviitu külastada. Täna oli mul see võimalus. Minu akud on nüüd pikemaks ajaks täidetud.

Kõrvalt vaatajale on ikka kena vaade küll, kui ühes rivis hobused liiguvad.
Pildi autor Jüri Kusmin Sillaotsa muuseumist.

See on ainulaadne pilt, kus saada hobuseid ühe joone peale rivistuma on suht raske. Enne kodu teele asumist Jüri Kusmin Sillaotsa talumuuseumist ka meid nii suutis jäädvusatada. Lihtsalt meeleolukas reisiseltskond. Hobused ülekõige, kes meiega pidid sel teekonnal olema meie kandjateks.

Mõned pildid Sillaotsa koduleheküljelt laada uudistest.

Matkasellid Sillaotsalt kodu poole suundumas.

Tegelikult ei olnud koolivaheaja ilmadel viga ühti. Ilmataat andis nii palju kuiva aega päeva jooksul,et paariks tunniks hobuseid sadula alla panna sai.
Täna hommikul enne tööle minekut hobuseid vaatama minnes ei leidnud ma neid kabjalisi mitte karjamaalt vaid üksmeelselt heina nosimas varju alt. Ainus mõistatus, kes pani ukse kinni, kujutelmas kerkis silme ette,et mõni suks on nii inteligentseks hakanud ja kabajaga ukse enese järel kinni tõmmanud. Muigama kisub. Kui ukse avanud esimene asi joosti kohe vee vanni juurde, kuhu siis vee lasin jooksma. Meil on nii, kes esimesena hommikul õue läheb toimetab ka loomad: teeb elementaarsed asjad, vesi, kui ilm on kehva olnud siis söödab ka.

Koolivaheaeg hakkab läbi saama. Ja uus veerand peale tulemas.

Täna pühendusime ratsastusele. Tegelesin selliste hobustega, kellel on probleeme pööramisega, palju volte ja allüüride vahetumist. Kõige rohkem lasin hobusel sammu pikendada, et tõstaks jalgu. Kui ma vahel ei ratsuta, siis tegelen hobusega kordel ja maastikul käe kõrval.

Koolivaheaeg, hullud ilmad ja kuidas korraldada omi tegemisi.
Praegu tahaks maneezi, sajuste ilmadega on muutnud hobuste varjualuse sissepääs jälle mudaseks. Mulle sügisest ei meeldi pori. Pigem eelistaks karget talvisele ilmale sobivat kargust.
Hommikul koju jõudes esimene tegu oli hobustele heina ja silo vedu. Üks päev vean rohkem, sest kodus hakkab kuhjahein otsa saama (see oligi esmaseks kasutuseks mõeldud).
Täna õhtuks sai siis kõik suksud sisse pandud, et neil oleks kuiv ja soe olemine.
Mõtlen, et lastel koolivaheaeg, siis mu plaanid on kõik mokas.Kui sellised ilmad jätkuvad, siis jääb meil Paluküla ratsamatk ära. Pühendume kodu lähedale maastikule ja platsile.