Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.

See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.

Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.