Kuidas kulgeb?
Eile olin päris varane, kuna mõned lahkusid juba 7-est siis ei mallanud kah enam voodireziimil lösutada. Pigem alustasin varajaste tegevustega. Kuna kaunid hommikud lihtsalt ei luba tubaseks jääda. Katsetasin järjekordselt Ramsut lahtiselt ja muidugi, tormati kitsi kaema. Muidugi liikusin koera järel rehe alla. Ja mis edasi...  Ei midagi hullu, aga uudistati ninaga läbi ukseprao. Kuna ühestki maiusest välja ei tehtud, tahtsin teise selili panna, kuid siis näksas õrnalt, kuid Nordik kaitses mind ja ründas omakorda Ramsut. Andes mõista, et koer peab alluma karjajuhile. Ja kui Ramsu aru sai, et tema lahing on siin kaotusseisus,  siis solvus oma hingepõhjani ning lahkus talu territooriumilt naabrite juurde. Mis seal ikka, andsin enda koertele koju jäämise käskluse ja ise jalutasin koerale järele. Jälgides, et mis toimuma hakkab... yess... ei ühtegi tagaajamist ei ponidele ega naabrikoertele. Muidugi nuhutati kõikvõimalikud koerte ja kasside märgistused puudel. Tundus, et kui ma hõikasin nimepidi olin vaid õhk tema jaoks.
Hõikasin naabrimehe koeri ja näitasin neile maiust, kohe lippasid minu juurde ja kobisid sülle. Muidugi Ramsul unus kogu solvumine ning tuli ka kohe uudistama. Ja saingi koera kätte, andsin talle maiust ja lahkusime koju. Kunagi ei tohi koeraga riielda, kui koer tuleb juurde ükskõik millise pahateolt. Vaid koera tuleb karistada või sõnakuulmise käsuga korrale kutsuda, kui ta teeb seda. Muidugi karistusviisid tuleb leida koera individuaalsele psüühikale sobiv.
Ja muidugi käisime tegime ka kitsedega jälle tutvust. Kuid koera kehakeel oli nii pinges, siis kitsed jäid valvele, et mis nüüd hakkab toimuma, kuid seekord peale ei tormatud, panin Ramsu istuma andsin maiust, käskluste täitmine käis laitmatult ja lõpuks andsin koerale käsklus  lama, kus vaatas pingsalt, kui ma kitsekesi silitasin ja nendega rääkisin. Muidugi tegevus toimus kõik rihmastatult. Igaks juhuks, et oleks pidev ühendus koera ja inimese vahel. Natuke on seda isepäisust, kus kuulekus kahaneb ihadele ja kirgedele. Pigem ennetada tagajärgi ilma kaotusteta, siis parimaks tööks leian on rihmastatud tegevuse.
Kergem on õpetada sellist koera, kes on saanud tunda väärkohtlemist, kui koera, kellel on liiga palju vabadust olnud, kus piirid muutuvad olematuks.
Pärast koertega madistamast suhtlesin hobuste ning tegelesin nende jootmisega. Ja siis tütar tuletas meelde, et kanakuut ootab allapanu vahetust. Nojah võtsin telefoni ning arvuti lahti ja tegin ikka mitu kõnet, kui sobiva koha, kust saepuru allapanuks tuua. Saepuru toodud ja õhtul töölt koju naasnuna mainisin, et köögipõrand ka kohe saepuruga koos nagu oleks meil teab mis elamiskoht.
Mõtlesin, et lähen kaen siis oma uusi pardikesi ja sain ühe muna. Oii nii armas kuudipõrand koos lõhnadega. Lausa läheks ise sinna elama. Linnud nautisid oma elamupuhtust.
Uus jänks Triinu sai ka siis Tutt-Sabaga koos joosta, vanem tütar mulle mainis, et eakal jänkul on kohe eluvaim sisse tulnud ja jooksis juba koos noore jänkupreiliga nagu tema kadunud oma lihasetütrega. Vat mis võib kellegi kaotus võib tekitada, ikkagi norus oleku. Olgugi sai vabalt joosta, siis praktiliselt oma puuri juurest kaugemale ei mallanud minna. Hea meel, et sobiv kõrvaline kandidaat leitud.
 

Mis täna tehtud?
Alustasin päeva päris varakult, et isegi silomüüja mainis seda mulle, et ta ei saanud nii kiiresti traktorit käima, kui ma juba kohal. Juba eelmine päev küsisin poja käest, kas traktor läheb kenasti käima. Nojah, esimese hooga 7 ei tahtnud veel käivituda. Esimese asjana vedasin pikendusjuhtme+laadija+elektripliidi. Iseenesest külma küll polnud, aga nata ikka vajas kõhualust soojendamist, kuid juba mootorile hääle sai sisse 7.20 ja siis ma ka startisin. Sai silo koju toodud, kohe maha laaditud.
Pärast silo mahalaadimist lasin kohe ka hobused karjamaale. Enne panin rituaalse tegevuse käiku veel kaks koera kinni (Sofi ja Nordiku) ooo jaa kus on alati koertehaukumist. Pean kõigest üle olema ja kannatlikuks ja siis koerte kisakoori saatel sai hobused õue lastud. Mõtlesin katsetan ka Ramsut lahtiselt, et mis teeb ja kuidas käitub. Jooksuga lendas lauda ukse taha, kus kitsed, kuid sealt tõin välja lasin uuesti lahti, kohe joosti karjamaale. Tundub, et elas oma haukumist ikka päris korralikult hobuste peale välja. Otseselt ründamist ei olnud ja samas ta lõpuks tajus, et hobused on tervikkari ja kui ta peaks nendega päris lähedalt tutvust sobitama ei julgenud ikka päris minna. Ja haukus ikka distantsilt lõpuks väsis teine ära, kuna hobused tema haukumise peale ei liigutanud, siis tüdines Ramsu varsti. Vähemalt proovitud ja kuhugile ära joosta ei soovinud ning kätte sain kenasti ja panin uuesti kinni.
Siis juba traktori rooli vahetasin autorooli vastu, minek raamatukokku, kus ma polnud tükil ajal käia saanud. Lihtsalt nata mokalaata peetud ja uuesti roolitaha asutud ja juba suunaga Märjamaale, kus pidin saama kokku küülikutoojaga Pärnust. Jänku käes, startisin koduteele. Koju jõudes panin jänku esmaselt meriseaga ühte puuri, kus võeti tegelane päris mõnusalt vastu. Lahe väike sõbrake Triinu liitus meie loomaperega. Oligi viimane aeg see teoks teha ehk siis otsisime sobivat pikk kõrvalist sõpra, kes oleks meie maja pikk kõrvade seltsi jätkaja. Millegi pärast suri meie Tutt-Saba lapsuke  äkitselt ei tea, lahata ma omi loomi ei taha. Pidasime mõned kuud vahet, kui soov uue toaküüliku soovi jälle sisimas esile kerkimas tundsin.
Raplasse minnes ja seal olles selgus, et olin unustanud Märjamaa Maxima pangaautomaati oma pangakaardi. Oh jah, suht ebamugav kaupluses, kui selgus  tõde pangakaarti pole. Miskit läksin rongile vastu, kust siis oli vanem tütar tulemas. Sai teine peale võetud ja mõne minuti pärast veel kesklinna bussikast poja peale võetud ning kodu poole kimatud.

Ja minusugust unustajat, kes unustas oma pangakaardi automaati. Ja uue saan alles tuleval nädalal.

P.S. NB.

Viimasel ajal on suurenenud soov kodus tegutseda, kuid mu soove piiravad töökohustused ja muidugi eks näe järgmisel nädalal, kas saab oma mõtetele ideelendu ja algatustoetajaid. Kuid hetkel ei jaga, mis plaanid.
Kuid nüüd päevakorralisematest teemadest...
01.04.2017 on siis keelatud kanalisetel-sulelistel vabapidamist nautida, peab kinni hoidma, et ei puutuks kokku rändlindudega, kes pidid siis haiguspisikute kandjad olema. Kust kõige rohkem infot saada on Vet. ameti leheküljelt.
Teine teema ja ka päevakorraline on hobustega ;
http://www.ratsaliit.ee/tahelepanu-liikvel-on-herpes/ .
Hoiatusi siis hobuse ja linnupidajatele, pean silmas kordamine on tarkuse ema ja mida rohkem jagatud infot teavitada paneb ka teisi olema tähelepanelik.

Täna täitsa väsinud, kuid rahulolev, mis sellest, et ilm ära keeras, ei loe see mulle ikka. Sai noorte ponidega tegeldud. Vähemalt kaks noort looma saavad kevadel sadulad selga ja natuke  trennis käima hakata.
Imestan ühte, kui tegelen noorte ponidega, siis mul tuleb alati tohutu unekas peale. Selline tunne, et jääks jala pealt magama. Milline energia valitseb minu noorte kabjaliste vahel. Jube raske on nii keskenduda nendega tegelemisel. Hea tunne on mõtetega ainult loomadega tegeleda.
Sai veel trenne tehtud ja koertega tegeldud. Ramsule tutvustan järk järgult hobuseid ja kitsi. Kuid üks hea samm on veel, ta lubab ennast seliti keerata. Ei ole enam enesekaitseks hammaste näitamist. Ja meelsasti pikutab, muidugi sellisest asendist saab aru, et teisi loomi saab vaadata lamavast asendist. Ja muidugi inimesega on ikka tore koos metsas käia. Oleme teinud edusamme ka kitsedega, näitasin ka täna neid talle, kui väga aktiivseks läks keerasin koera õrnalt selili ja hoidsin natuke aega sellises asendis. Ja lasin ülesse tõusta, kohe laskus ise lamama. Kükitasin koera kõrvale ja vaatasime ka kitsekesi. Ma kiitsin vaikselt, et oskab vaadata küll.
Kui saaks veel üleliigsest haukumisest ka lahti, siis okei. Haugub siis kui jääb üksi, tahab kangesti teiste koerte ja inimestega koos olla. Igal juhul oleme lühikese ajaga saavutanud parima. Räägin ikka koeraga, et kitsekesed on vajalikud ja ka inimese sõbrad ning neid ei tohi puutuda.

Vihma kallab, õues puhub kõle külm tuul, käisin tegin jällegi hommikul varase jalutusringi kella 7 paiku. Kõigest kolme koeraga, võtsin Ramsu rihma otsa ja Pipi ning Sofi lahtiselt. Sass ja Nordik magasid sügavalt ja nad ei märganud mu jalutama minekut. Tundub, et kriitiline periood on jälle seljatatud. Uurisin eile nata sabaaluseid, et mis kuidas ja millal... Ja kaua veel peavad nad mul eraldi olema. Õnneks saavad koerad aru, kuigi Sofi protsessib iga kord sisse minnes. Ramsu nautis rahulikult rihma otsas olemist. Ja tegime nii 15 minutilise tiiru. Vaatasin, et pean veel seda ruumi kus koerad viibivad koristama. Keegi oli sisse paksemat teinud. Ühest väljaheitest leidsin suures koguses verd, mis tegi mind natuke murelikuks ja kaalutlevaks. Kindlasti tekib huvi, kas jälgin, koerte hädade tegemisi.. Jah teen seda tõesti, nii saab teada, kuidas mõjub olemasolev söök koertele ning soolte sisaldis väljutatava hulga ja konsistentsi paksusest märgata kõrvalekaldeid tervislikust seisundist. Kui mingi probleem päeva korral saab kohe ka abi anda. Koerad tagasi sisse pannud, koristasin veel ruumi.
Vaatasin hobused üle, paar looma seisid veel kuivsilo jäänukite otsas mõtliku ilmega ja teised otsisid varjualusest varju. Kuna sadu algas varasel hommiktunnil, siis paari tunni pärast tuleb kabjalised sisse lasta.
Jubeee, vastik ja kurvastust tekitav ilm... ei meeldi mitte üks põrm... Õues pori mis ööga külmunud ja nüüd kui nata soojemaks, siis muutub plägaseks.
Mu teine pool lubas tellida killustikku, et jälle probleemseid kohti täita. Mõned aastad tagasi, mis mina tellisin ja täidetud sai on okei. Ikka kuiva jalaga autosse istuda on ikka super.
Kui porist rääkida, siis hobustele söödarullidele otsisin ikka kuivemaid kohti, kuhu paigutada, et mitte hobused ei peaks seisma pori sees.

 

Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
 

Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...