Mu tänavu aastased koorunud kuked saavad kõik uued kodud. Ühe olen endalegi värskeks vereks jätta. Natuke kurb ka, neid ära anda. Kuid samas teadmine, et neil uues kodus oma kanakari, kelle eest seista. Kui palju me nägime vaeva, et õhtuti sisse tõsta, kippusid ikka oma lemmik kohta kõhutama minema. Head need vähemalt maapinna lähedusse hoidsid. Oleksid nad endid puu otsa asutanud, ei oleks me iga õhtu küll viitsinud püüdmas käia.
Hobused sai pühapäeval metsa lastud, hea oli kuulda, kuidas vanem tütar ütles. Kas ma lasen nii nagu ma juulis lasin. Mainisin, et strateegilised kohad, kus kipuvad mööda jooksma tõmban seekord karjusenööri ette. Sai ju päris pikk maa nende pärast maha kõmbitud ja lõpp tulemusena nad ise siis suure metsaringiga ikka aeda jõudsid. Siiani naerame, kuidas me jalutasime kitsed sabas vahe peal meid peaaegu kõhul kukutades. Kitsedel komme, äkitselt seisma jääda ja täpselt inimese ees.
Ja nüüd käia hobuseid vaatamas metsakarjamaal, mõnus. Sügades neid eks kaalume millal Testule tekki selga panna. Kuna neil metsakarjamaal üks katusealune ka, siis veel ei kiirusta. Kuna Testemonal hea komme tekiga sügamas kusagil puude vastu või katusealuse seina vastu, siis peatselt tekk narmasteks. Selle hooaja peab veel vastu, aga mõtlen juba uut tekki hakata järgmiseks aastaks hankima. Uurin juba hindu ja kohti, kus soodusmüügid toimuvad.
Otsisin eile huvipakkuvaid koolitusi erinevatest kõrgkoolidest. Väga põnevateks ja harivateks pean treeneritele mõeldud täiendkoolitusi, psühholoogia alaselt. Kahju, et mõnedele koolitustele juba kohtade täituvus suur. Ja seega olen ukse taha jäänud. Hämmastav, aga tahe on õppimiseks suur. Eks näe, praegu omi projekte ei jaga, aga eks näeme ja kuuleme, millega hakkama saame.
Paar nädalat mil ma polnud koertele pühendunud oli see, et viimaste päevadega adusin, et pean kiiremas korras neilegi tähelepanu pühenduma. Muidugi esmaspäeval siis ühe koera kinni, kuna tema iseloom ei allunud ühelegi häälkäsklusele. Imestasin nagu oleksin täielikult tühi koht. Ja egas miskit pool päeva mul kuluski koertega tegelemiseks.
Tundus, et vajadus oli ka mul, nautisin kogu füüsilist tegevusjada nendega päris mõnuga, igal juhul täna tajudes kergelt lihasvalusid. Sai jooksmas käidud seekord siis 4 km. Lasin Nordikul tirida, et tema energiat mingil määral kuhugi rakendada.

Mind huvitavad teemad.

http://epl.delfi.ee/news/melu/hobusega-suhtlemine-aitab-arendada-lihaseid-ja-konet?id=51102392
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/kodu/hobune-veab-inimesed-rutiinirattast-valja?id=69643115
Tundub, et mu koolitee on jätkumas.

Kalju Laiapea (pilt Jüri Kusmini tehtud), deklameerimas omatehtud luuletust künnipäeva alguses. Kaljuga on paljud hobusekasvatajad seotud, ei saa keegi ilma temata. Mainin, tema on olnud meie pulmakutsariks koos eskordis osalenud tütre Mirjega.
Kui mul oli vähe hobuseid, kellega matku sooritada, võtsin Kalju käest ikka mõned juurde. Ja nii sai lastelaagreid ja vaba aega võõraste lastega sisukamaks muuta. Kui palju on matkatud hobustega sellistes paikades, kuhu keegi ei viitsi isegi jala minna. Kuid tänu oma aktiivsele hoiakule on ikka soov jätkata ning  leida pidevalt mingi töö hobustele, et minul oleks huvitav ja teistel oleks uus kogemus.

 

Ja nii me oleme jäänud teatud paikadele ustavaks. Teekond, mida rohkem liikumist metsas seda põnevam ja looduslähedasemalt me tunneme. Samas jälgides hobuste keha keelt, kas nende meeltesse ei tungi midagi uudset või teab. Hobune on ju loom, kelle suhtes peame teadma, et ta on saakloom suurtele metsikutele. Ja esimene reageering on põgeneda, kuid inimestena peame oskama igat olukorda  kontrolli all hoida.

Tegu veel ajujahi avahooajaga, siis võib vahel selliseid asju leida.

Mul ikka kerge värin sees, et lastega ei juhtuks, siis sai suheldud juba aegsasti jahiseltsi juhatajatega, kui ajujaht kahes vallas täistuuridel meie tee peale ei juhtuks.

 

Nii see on, Velise laat sai ajalooks. Kohal käidud, natuke kurb ja kade, et ise ei saanud sadulasse istuda. Igal juhul täna saab see tehtud. Ilm on sügiseselt kena ja vaba päev kah peale kauba.

Lipametsa, Loe, Metsküla, Jaaniveski, Vanamõisa, Sillaotsa, Velise

 

Reede 30.09.2016 valmistusime Velise laadale minema. Me käime alati nii, et üks päev varem kohale ja öö siis kas Sillaotsal või Velise kiigesaare lähedale jääval heinamaal. Hommikul laadisin asjad peale ja üks kõne Jüri Kusminile, mille alusel sain anda lastele teada hea sõnumi, et öö veedame seekord Sillaotsal. Põhjus oli seekord ilmaennustuse tugev tuul, kuna Velise telkimis koht on tuulte meelevallas. Ja kas mu hommikul püsti pandud telk  päeva peale püsti oleks jäänud. Teadmine, et pidin tööl olema, kui asjad ööbimisruumi korda saime ning koju naasesin, siis tegime veel kindlaks mis puudu. Palusin lastel need ühte kohta kokku panna, et pärast tööd koju naastes siis oleks peale laadinud. Kuid üsna pea sai selgeks, et töökorraldustes olid muudatused optimistist, ületöötanud, ,,laulatud tööpostile" kolleegiga, kes mingil põhjusel oli siis ise tööle asunud. Miskit eks kohale sõit Rapla tekitas minus ikka  paraja segaduse ja häiritud meeleolu. Ma polnud valmis  koha peal olukorda lahendama. Lahkusin, kellegagi vestlust alustamata. Teistest allikatest sain teada, et kamraad oli enese tööle reganud. Püüdsin enda sisemuses rahu saavutada ja pühenduda tekkinud vabadusele. Oleks ma varem teadnud ei oleks ma Rapla üldse sõitnud. Ja oleks siis teistmoodi oma päeva planeerinud, oleksin ise ka tahtnud sadulasse istuda ja liikuda nendel metsastel teedel.

Käisin lastel vastas, kuid aega läks, kui nad ükskord siia kanti jõudsid. Uurisin, ega pole ebameeldivaid üllatusi karjatarade näol. Praegusel ajal on hea ühendust võtta ja teavitada.

Sama pilt, kuid teine päev juba kella 15 paiku.

 

Sillaotsa koplis

Hobutööriist tegemist põllurulliga.

 

Põkade taga siis hoone, kus meie veetsime öö värkstoa katusekambris. Muidugi oli une eelne seik, mida kuulsime kõik ja imestasime, et mis toimub. Kuid keegi ei lausunud ühtegi sõna ja unne suikusime.

Keegi oleks nagu trepist üles astunud, raske mehe sammuga ja kaks astet enne platvormi kadus astumine. Ja midagi rohkem ei kuulnud. Mis see oli või kes see oli... kohe meenus film ,,Öö kummituste muuseumis". Õnneks meil sellist asja ei juhtunud, mis filmis.

Eile ei käinud peale Rapla kusagil. Eelistasin tiba mõnusamalt aega veeta. Ja nii veetsin päeva olulisi asju ajades kodus. 
Nojah mu va sarvedega põrguline jõudis ikka korralikult ikka enesetunde päris kurjaks ajada. Pidin helistama naabrimehele, et tead tahaks oma soku kätte saada. Muidugi naabripoolne küsimus oli, et kas tema sokud on minu maa peal. Ühmasin, et ei mitte. Mu kitsedele ei meeldi suur põrguline vaid naabrimehe kena pisike Kameruni sokuke, kes ei haise üldse, kui meie sarvik.
Mõtteid liikus seinast seina, ta leidis, et parem on minna naaberkarja asju klaarima oinaga ja tundus, et ega oinas ka kehvemast puust polnud. Nojah sokk oma sarvedega oli teise kasukat ikka korralikult pusinud, see oli nii inetuks selga ära katkutud. Saime tütrega oma põrgulise kätte, lisaks selle püüdmisele sain veel naabrimehe oina käest korraliku paugu. Mainin oinas kuulub lambakarja meessoo esindaja rühma. Sellel ka muidugi sarved. Õnneks või õnnetuseks oli see käsi, aga siis muutsime taktikat ja Laura peletas suure kisaga oinast. Ja mina üritasin oma sarvilist isandat siis ära talutada. Kes vahepeal tõusis kahe jala peale nagu väiksemat sorti poni täkk. Lõpuks kui mu kehtestamised hakkasid vilja kandma, kõndis mu kõrval nagu peenemast soost koer, kes on läbinud kõrgema klassilise kuulekus koolituse. Ja nii kuni naabrimehe kopli väravani. Metsa vahel liikudes tekkis poisil hirm, et nüüd viiakse teda kõigest eemale. Muidugi oli tal hea meel, kui ringiga tagasi karja jõudsime.
Päeva teine pool kulges mul auto pagasiruumi koristades-pestes. See lehk mis haisunäärmed sokkudel sarvede vahel levitavad on mõnede isendite puhul väga vänge. Imestan, et mis asi see küll on, et riiete külge kipub jääma. Igal juhul õhtul vanemale tütrele rongijaama vastu sõites. Tundsin võidurõõmu, lõhna netu, küsimus tütrele, et kas ta tunneb midagi... Vastus oli ei.
 Pesemise ja koristamise ajal ennast kirudes, et selle va haisupommi peale võtsin ja millist vaeva pidin nägema, et seda lehka välja saada. Ei enam sellist jama ma kaela võta, kui siis mingi järelkäru taolise asjandusega vedama. Igal juhul jäi see vedu esmaspäeval viimaseks sellise looma puhul.

Elu võib päris kena olla, tõin siis eile lõpuks oma soku Läänemaalt ära. Nojah, kui keegi teab mis tähendab ühe soku vedu sõiduautos. Oo jaa, kui see veel korralikult veel haiseb. Hormoonid juu, mis tekitavad teatud lõhnu. Ja nii saigi, et terve selle sõidu aja hoidsin aknaid valla. Muidugi too sokuisand  Märjamaale jõudes lahti rabeleda oma jalad. Miskit sai auto seisma jäetud ja ohutuled peale ja pojaga siis sokule uusi rakmeid peale meisterdama õhtupimeduses taskulambi valgel. Kuidagi viimastel km suutis ta jällegi ennast pöörata. Jälgisin tagasivaate peegli abil, et kas tõuseb ülesse või jääb sellesse asendisse. Kuid asend oli selline, et ulatas silmadega aknast välja vaatama. Kui metsa vahele keerasin, mõtlesin hirmuga, et kui peaks püsti kargama, siis on oma suurte sarvedega laes ja teab mis hulle asju oleks võinud juhtuda. Õnneks ei juhtunud jäigi oma kõhuli asendisse kuni sõidulõpuni, siis taga luuki ülesse tõstes. Hüppas juba ise autost maha. Vot nii palju minu oskustest jalgade sidumisest.
Soku viisin eelmine aasta ema kitsedele paarituseks, kuid nüüd sain teada, et meie härra olevat veidi juba ülbemat joont hakanud inimhingedele näitama. Ega see mõnus pole, kui kellegil on võimsad sarved ja sellega võib juba suure obaduse saada. Mul siiani pole kogemusi olnud, kuid olen õnnetult lõppenud juhtumeid siit ja sealt loomapidajatelt kuulnud.
Kõige jubedamad on kokkupõrked pullidega, isegi mu enda sugulased on pidanud selle üle elama. Kuid nii see on, loomade puhul peab ikka mingi kontroll keha keele üle olema 100% kindel ei saa kunagi olla. Ka koerte puhul võib nii öelda, kui enda koerad võõrast koera ei murra, siis oma pere keskel võivad oma liikmele küll halbu haavu tekitada.
Nüüd seisab ees mul veel korralik salongi tuulutus ja pagasniku pesu, sest lõhn ise on vängelt võigas. Kui ma ise veel talun, siis lapsed istuvad autos maskid peas.
Muidugi sõitu alustades, ütlesin pojale, et kui mõni seadusesilm veel kinni peab, et siis lehvitan käega enda nina all ja mainin. Jube kuidas siin haiseb, loodan, et dokumentide kontroll oleks veel kiiremini lõpetatud.
Muidugi sokk oli visanud kasvu kehast ja sarvedest, kui see mis ma eelmine aasta Niiby külla viies oli.
Selline päev oli mul siis eile. Samas sain veeta pojaga ühe mõnusa kvaliteetaja ja ka ema üle pika nähtud.

Natuke mälestusi. Pilt on tehtud Tsernohovskajas. Kui mu üks onu oli Kaliningradi oblasti sõjaväe kohustusi täitmas. Sai käidud tookord ühiselt veel Kaliningradi loomaaias, kus üks kaelkirjak poegis. Tollest hetkest on üks pilt. Juba üks sugulane täna küsis, kus see pilt tehtud on. Pildil on mu vanaisa, vanaema, tädi ja üks peretuttav Kuno, keda ma ise isiklikult vähe tean. Pildistaja sel hetkel oli aga mu üks noorematest onudest (Aare). Pildil, kes mu selja taga on vanem onu Urmas. Kui öelda, siis jah võin öelda nagu vanem vend, kes hoolib siiani või kellega säilinud väga hea side.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.